" (edaspidi ITK koostamise ja rakendamise juhend) § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Seega ei ole ITK näol tegemist haldusaktiga ning see ei oma vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. ITK
lg 2 kohaselt on ITK koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses. 4
lõike 6 kohaselt täitmiskava koostamisel võib arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Seega kohustust ettepanekutega arvestada ei ole. Kinnipeetav üksinda ei ole pädev hindama, millised tegevused talle vanglas on vajalikud või mittevajalikud ja selleks on vanglas inspektor-kontaktisikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kes suudavad kinnipeetavat ja tema jaoks vajalikke tegevusi objektiivselt ja erinevatest aspektidest hinnata. Selleks eelneb ITK kinnitamisele riskihindamine, milles käigus selgitatakse välja konkreetse isiku riskid ning planeeritakse tegevused vastavalt riskidele. ITK koostamine kaotaks oma mõtte kui see koostataks ainult kinnipeetava soovidest lähtuvalt, sest tihti ei suuda isikud ise näha või ei taha tunnistada oma probleeme ning nende lahendamisega tegeleda. Selleks ongi ette nähtud, et ITK koostatakse vastavate spetsialistide poolt ning selleks, et ITK-s märgitud tegevused saaksid reaalselt kaasa aidata vangistuse eesmärkide täitmisele, peab vangla ITK-s märgitud tegevusi ka ellu viima. Vastustaja nõustub kaebajaga kaebuse selles osas, et vangla ei saa sundida isikut ITK-d täitma, kuid käesoleval juhul ei ole vangla kaebajat sundinud ning kaebaja väited talle jõuga ITK pealesurumisest on alusetud. Alusetu on ka väide, et ITK-d ei ole kaebajaga arutatud, sest 14.04.2010 viisid inspektor- kontaktisik K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse. Vestlusel selgitati riskihindamise tulemusi, arutati koostatavat ITK-d ning selgitati ka seda, miks kaebaja ettepanekutega ei arvestata. Vastustaja rõhutab, et asjaolu, et kaebajale tema kohta koostatud ITK ei meeldi ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda, et vangla ei või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja ei ole aru saanud, et ITK täitmine on eelkõige vajalik tema enda jaoks, sest nii saavad realiseeritud abinõud, mis aitavad kaasa temaga seonduvate kriminogeensete riskide vähendamisele. ITK-s märgitu täitmisest keeldumisega näitab kaebaja vaid üles soovimatust oma riske vähendada. Kaebaja ITK-s on tema riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate spetsialistidega ning vangla on andnud kaebajale hoolimata tema soovimatusest ITK-d täita, võimaluse eriala spetsialistidega vestlemiseks. Kaebaja on vestlustele viimisel/kutsumisel vestlustest keeldunud ning vangla on seda aktsepteerinud. Vangla ei ole pannud kaebajat eriala spetsialistiga lukustatud ukse taha või sundinud teda jõu ähvardusel rääkima teemadel, millest ta rääkida ei soovi. Ainuüksi kaebaja vestlusele viimist või vestlusele kutsumist ei saa kuidagi pidada kaebaja õiguste rikkumiseks, sest kaebaja võis vestlusest keelduda. Kaebajale ei tulene õigusaktidest õigust nõuda, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks. Kaebajal on õigus ise vestlemisest keelduda, kui ta konkreetse isikuga või konkreetsel teemal vestelda ei soovi, kuid see ei tähenda, et kaebajal on õigus nõuda, et ametnikud teda ei tüütaks. Kaebaja viide, et tegemist on põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisega, on asjakohatu. Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009 lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu 5
kohaselt alates täitmiskava kinnitamisest ühe aasta möödumisel algatab inspektor-kontaktisik korduva riskihindamise, mille põhjal koostatakse uus ITK. Kaebaja on taotlenud, et teda ei viidaks ilma tema nõusolekuta vestustele seoses 14.04.2010 koostud ITK-ga. Arvestades, et kohtumenetlus võtab aega, siis ei ole tõenäoline, et kohtuotsuse jõustumise ajaks saaks sellise ettekirjutuse tegemine olla aktuaalne, kuna uue ITK kinnitamisel toimuvad tegevused uue ITK alusel ning 14.04.2010 ITK alusel mingeid tegevusi nii kui nii ei toimu. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED R.K esitas 14.06.2010 Viru Vanglale pöördumise, mis oli pealkirjastatud taotlusena ning milles kaebaja palus lõpetada tema väärikuse alandamine, mis väljendub tema vabadusi ebaseaduslikult piiravas ITK-s sisalduvate tegevuste jõulises pealesurumises. Samuti palub kaebaja mitte tüüdata teda ega välja kutsuda seoses ITK-ga, sest ta keeldub kategooriliselt igasugustest tegevustest, mis on ITK-s sätestatud (t.lk 1-8). Viru Vangla vastas R.K pöördumisele 22.06.2010 ning selgitas, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ning kaebajal puudub õigus taotleda, et teda ametnike poolt ei tülitataks ega kutsutaks ametnike poolt välja. R. Kalda esitas 14.07.2010 vaide, milles taotles vangla 22.06.2010 haldusakti tühistamist ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist mitte kutsuda teda välja vestlustele seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga. Viru Vangla jättis 05.01.2011 vaideotsusega R.K vaide rahuldamata. Kohus on seisukohal, et kaebaja 14.06.2010 pöördumine vangla poole, mille ta on pealkirjastanud taotlusena, ei ole haldusakt, kuna haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohtu halduskolleegium on 13.10.2010 otsuses 3-3-1-44-10 väljendanud seisukohta, et HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on 6
" § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Seega ei ole ITK näol tegemist haldusaktiga ning see ei oma vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. ITK
lg 2 kohaselt on ITK koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses. Seega on ITK elluviimine vangla ülesanne, mida on vajalik täita vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kaebajal puudub subjektiivne õigus osaleda ITK koostamisel, kuid ITK
lõike 6 kohaselt täitmiskava koostamisel võib arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Seega ei ole vangla kohustatud kinnipeetava ettepanekutega arvestama kui ta neid õigeks ei pea. Kinnipeetav üksinda ei ole pädev hindama, millised tegevused talle vanglas on vajalikud või mittevajalikud ja selleks on vanglas inspektor-kontaktisikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kes suudavad kinnipeetavat ja tema jaoks vajalikke tegevusi objektiivselt ja erinevatest aspektidest hinnata. Selleks eelneb ITK kinnitamisele riskihindamine, milles käigus selgitatakse välja konkreetse isiku riskid ning planeeritakse tegevused vastavalt riskidele. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ITK koostamine kaotaks oma mõtte kui see koostataks ainult kinnipeetava soovidest lähtuvalt, sest pahatihti ei suuda kinni peetavad isikud ise näha või ei taha tunnistada oma probleeme ega nende lahendamisega tegeleda. ITK koostatakse spetsialistide poolt eesmärgiga, et selles märgitud tegevused aitaksid kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vangla kaebajat sundinud jõuga ITK-d täitma. Ka on alusetu kaebaja väide, et ITK-d ei ole kaebajaga arutatud, sest 14.04.2010 viisid inspektorkontaktisik K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse. Nimetatud vestluse käigus selgitati riskihindamise tulemusi, arutati koostatavat ITK-d ning selgitati kaebajale, miks tema ettepanekutega ei arvestata. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi tema kohta koostatud ITK ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda veel, et vangla ei või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja ei ole endale teadvustanud, et ITK täitmine on eelkõige vajalik tema enda jaoks, sest ITK kaudu realiseeritakse abinõud, mis aitavad kaasa kaebajaga seonduvate kriminogeensete riskide vähendamisele. ITK-s on kaebaja riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate spetsialistidega, kuid kaebaja on vestlustest keeldunud ja vangla on seda aktsepteerinud, kuna ei ole sundinud kaebajat ITK-d täitma. Samas ei saa kaebaja nõuda, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks, sest see ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Kuigi kaebajal on õigus vestlemisest keelduda, ei ole tal õigust nõuda, et ametnikud teda ei tüütaks (temaga ei suhtleks). Siinkohal on asjakohatu kaebaja väide, et tegemist on põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisega. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.