KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuni
- a., Tallinn Tsiviilasja number 2-11-45725 Tsiviilasi A I hagi H V vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
- veebruari
- a. otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3250 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A I apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) A I (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx, xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Carlo Kask Vastustaja (kostja) H V (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Viive Kaur Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
- Jätta muutmata Harju Maakohtu
- veebruari
- a. otsus A I hagis H V vastu ühisvara jagamiseks.
- Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
- Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi A I kanda.
- Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. S e l g i t u s e d:
- Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 1
(5)- Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
- Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
- Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
- septembril
- a. esitas A I Harju Maakohtusse H V vastu hagi, milles palus jagada poolte ühisvaraks olev kostja nimele kantud korteriomand asukohaga xxxxxxxxxx (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr. xxxxxxxx) selliselt, et jätta see kostjale ja mõista kostjalt hagejale välja hüvitis 32.500 eurot. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled
- detsembril
- a. Vaidlusaluse korteri saamiseks loobus kostja temale eraldatud korterist xxxxxxxxxxxx. Alates
- aprillist
- a. on pooled olnud korterisse sisse kirjutatud.
- veebruaril
- a. erastas kostja korteri. Poolte abielu lahutati
- detsembril
- a. ja sellest alates on korterit kasutanud üksnes kostja. Korter on omandatud abielu ajal, abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud.
- a. juuni alguses hinnati korteri väärtuseks 65.000 eurot. Kohtuväliselt pole õnnestunud vaidlust lahendada. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja poolt korteri kui vallasasja erastamise ajaks
- veebruaril
- a. olid poolte abielusuhted lõppenud, korter omandati pärast abielusuhete lõppemist ja on kostja lahusvara. Poolte abielu lahutati küll alles
- detsembril
- a., kuid faktiliselt lõppesid poolte abielusuhted
- a. lõpus –
- a. alguses.
- a. detsembris oli kostja lühikest aega Saksamaal ning hageja oli juba selleks ajaks olnud pikemalt koos oma praeguse abikaasaga. Kui hageja jaanuarikuu alguses teada sai, et ta saab isaks, siis elas ta vaheldumisi kord vaidlusaluses korteris, kord praeguse abikaasa korteris. Nii toimus see kuni
- a. veebruarini, mil hageja lahkus alaliselt vaidlusalusest korterist ja asus elama koos veel sündimata lapse emaga. Hageja laps sündis
- a. septembris. Seega lõppesid poolte abielusuhted hiljemalt
- a veebruaris. Eluruumi erastas kostja omaenda ja oma emalt saadud erastamisväärtpaberite arvelt. Hageja erastamismenetluses oma varaga ei osalenud.
- a. alguses elas kostja juures kostja õde ja
- a. augustist kuni
- a. oktoobrini õepoeg M V. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis
- veebruari
- a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2
(5)Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nende abielu sõlmiti
- detsembril
- a. ning alates
- aprillist
- a. kasutasid nad vaidlusalust korterit üürilepingu alusel. Kostja erastas korteri
- oktoobril
- a. Tallinna Kesklinna Valitsusega sõlmitud ostumüügilepingu alusel. Poolte abielu lahutati
- detsembril
- a. Vaidlusalune korter on kinnistusraamatusse korteriomandina sisse kantud
- märtsil
- a. Pooltel on vaidlus abielusuhete lõppemise aja osas. Hageja väitel lõppesid abielusuhted abielu lahutamisega, kostja väitel hiljemalt
- a. veebruaris. Tunnistajate E R ja M V ütlustega leidis tõendamist, et poolte kooselu katkes ning abielusuhted lõppesid
- a. E R ütlustest nähtuvalt on ta kostja pikaajaline tuttav ja ta suhtles kostjaga tihedalt ka siis, kui kostja hagejast
- a. lahku läks. Tunnistaja M V ütlustest nähtuvalt elas ta kostja (tädi) juures põhikoolis õppimise ajal
- a. aprillis - mais ja kuna ta külastas oma tädi tihti, siis ta teab, et vähemalt aasta enne seda perioodi ei elanud hageja koos tädiga. Asjaolu, et poolte abielusuhted ei taastunud ka peale
- a., on tõendatud M V ütlustega, mille kohaselt elas ta koos tädiga kõnesolevas korteris alaliselt
- -
- a. Veenvust kostja väitele, et abielusuhted lõppesid
- a., lisab asjaolu, et hagejal sündis
- septembril
- a. laps J, kes ei põlvne kostjast. Alates
- juulist
- a. kehtiva perekonnaseaduse (PkS) § 210 lg. 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne selle seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks kohaldada kuni
- juunini
- a. kehtinud perekonnaseadust, mille § 15 lg. 1 järgi on abikaasa lahusvaraks ka vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kuna vaidlusalune korter omandati ostu-müügilepinguga peale poolte abielusuhete lõppemist, siis moodustus sellest kostja lahusvara. Hageja kirjalik nõusolek (tl. 110) selle kohta, et eluruumi ostab kostja, ei muutnud korterit kui vallasasja poolte ühisvaraks. Hageja oli eluruumi sisse kirjutatud ja kuigi poolte abielusuhted olid lõppenud, oli erastamiseks vaja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p. 1 järgi eluruumi sisse kirjutatud hageja nõusolekut selle kohta, et korteri erastab kostja. Alates
- jaanuarist
- a. kehtinud PkS § 132 järgi määratakse lahusvara kindlaks ja jagatakse ühisvara perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. Vaidlust ei ole, et korteri eest tasuti erastamisväärtpaberitega. Kuna erastamisväärtpaberite väljaandmine otsustati seadusega peale poolte abielusuhete lõppu ja ka anti välja pärast abielusuhete lõppu, ei omandatud korterit ka ühisvara arvel. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks osalenud korteri müügisumma tasumises. Seega oli korter kui vallasasi kostja lahusvara ja kuna EES § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul, sai korteriomandi seadmisel selle omanikuks kostja. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks hüvitise saamise õigus. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus jättis alusetult tähelepanuta hageja poolt viimasel istungil esitatud seisukohad ja nõude täpsustuse. Hageja seisukohad olid asja õiglase lahendamise huvides olulised. Tegemist ei olnud õiguslike hinnangutega ega seisukohtadega, mis oleksid vajanud kostja poolt täiendavat vastamist või lükanud asja arutamise edasi, kuna põhinesid faktilistel asjaoludel, millele oli hagis viidatud. Õigus eluruumi kasutada ja seoses sellega hiljem tekkinud õigus eluruumi erastamiseks omandati abielu jooksul. Hageja loobus enne abielu saadud Tallinnas Tehnika 7 - 5 asuva korteri kasutamise võimalusest, et saada
- a. suurem elamispind, mida koos sisustati, mille eest tasuti koos üüri ning mis
- a. erastati. Tegemist oli ühise 3
(5)eluasemega ning selles osas omavad mõlemad abikaasad erilist kaitset. Puudub mõjuv põhjus ja õiguslik alus, mille alusel oleks õigus jätta hageja ilma ühisvaraks olevast eluruumist. Pooltel ei olnud vaidlust, et ühisvara kasutati kuni eraldi elama asumiseni koos (maksti üüri ja sisustati korter). Puudub õiguslik põhjendus, miks peaks üksnes kostja saama õiguse varale, mille saamine, kasutamine ning erastamine toimus abielu ajal poolte ühise tegutsemise tulemusena. Kehtib põhimõte, et abikaasad võivad veel pärast abielusuhete lõppemist omandada vara, mis kuulub neile ühiselt (lahend 3-2-1-13-07). Antud juhul oli varaks õigus eluruumi kasutada, mida ka koos tehti, mis hiljem andis pooltele võimaluse eluruumi erastamiseks. Ühte abielusuhte poolt ei saa kohelda ebavõrdselt üksnes seetõttu, et tema jättis kasutamata ühise tegutsemise tagajärjel tekkinud võimaluse erastada korter oma nimele. Erastamise õigus oli mõlemal, kuid seaduse järgi sai erastada kokkuleppel üksnes üks õigustatud isik. Erastamiseks nõusoleku andmine ei tähendanud ühisvaraks olnud korterist loobumist. Pooled oleksid võinud leppida kokku, et ostutehingu sõlmib hoopis hageja, kes andis nõusoleku, kuna teadis, et tegemist on ühisvaraga, mistõttu ei olnud antud hetkel temale vahet, kes tehingu sõlmib.
- septembril
- a. sõlmitud kokkulepe üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks tõendab, et poolte vahel olid varalised suhted. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et viimane tõendaks majanduslikke suhteid kostjaga enne abielu lahutamist. Kohus jättis tähelepanuta, et kokkuleppe oleksid pooled saanud sõlmida ka nii, et ostjaks oleks võinud olla hageja, mille tulemusena oleks kogu vara ainuomanikuks hageja. Maakohtu otsusega karistatakse alusetult isikut, kes otsustas peale erimeelsusi abikaasaga minna elama mujale, et kumbki saaks sõbralikult ja rahumeelselt edasi tegutseda. Ei oleks õiglane ja põhjendatud, et kui hageja oleks jäänud korterisse elama kuni käesoleva hetkeni, suhtlemata kordagi kostjaga, siis oleks tegemist ühisvaraga, kuid kuna hageja lubas seda kasutada üksnes kostjal, siis ei ole tegemist ühisvaraga. Otsusega on rikutud abikaasade võrdsuse põhimõtet. Eluruumi erastamise avalduses on kostja märkinud oma abikaasana hageja, mis kinnitab, et abielusuhted ei olnud lõppenud. Abielusuhted saavad lõppeda üksnes lahutamise või ühe poole surmaga ning seaduses ei ole sätestatud tingimusi, millele peab abielu kooselu ajal vastama, et tegemist oleks abielusuhetega, mille korral on omandatud vara ühisvara. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pooled ei elanud faktiliselt koos. Poolte suhete lõppemise põhjustas asjaolu, et puudusid järglased ning võimalus neid saada. Hageja, kes sai järglase abieluvälisest suhtest, ei peaks jääma ilma õigusest ühisvarale. Selline (omandi) õiguste piiramine ei ole millegagi õigustatud. Samuti ei anna kohtuotsuses toodud põhjendused selleks alust. Mõlema poole kokkuleppeline lahuselu ei saa muuta omandisuhteid, mis on tekkinud poolte varasemast ühisest tegutsemisest. Asjaolu, kelle vahendite eest korter erastati, ei ole oluline, sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus. Kohus leidis ebaõigesti, et erastamise õigus oli üksnes kostjal, kuna tema oli vallasasja omanik. Kostja oli selle kasutaja üürilepingu alusel nagu hageja ja erastamise õigus oli ka hagejal. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg. 6). Kolleegium ei tuvastanud ka menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamisele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus kohaldas vaidluse lahendamiseks õigesti kuni
- juunini
- a. kehtinud perekonnaseadust, selle seaduse § 15 lg. 1 kohaselt oli aga abikaasa lahusvaraks muuhulgas vara, mille abikaasa oli 4
(5)omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus tuvastas, et poolte kooselu lõppes 1990. a. ning et sellest ajast on nende abielusuhted lõppenud. Taolise järelduse aluseks olnud faktilisi asjaolusid ei olegi apellant kaebuses vaidlustanud. Küll ei saa nõustuda apellandiga, nagu oleksid abikaasade abielulised suhted saanud lõppeda üksnes abielu lahutamise või surmaga, nagu apellant on kaebuses väitnud, sest taoline käsitlus ei ole kooskõlas eespoolosundatud PkS sätetega. Ka on varasemate aastate kohtupraktikas hulgaliselt lahendeid, kus on käsitletud abielusuhete lõppemist enne abielu lahutamist, maakohtu vaidlustatud otsus vastab kohtupraktikas abielusuhete lõppemisele antud sisule. Ainuüksi asjaolust, et hageja andis kostjale nõusoleku varasemalt nende ühiseks elukohaks olnud üürikorteri erastamiseks, ei saa järeldada nende abielusuhete kestmist, nagu hageja on leidnud. Samas on hageja apellatsioonkaebuse väited mõnevõrra vastuolulised, sest samas on hageja isegi möönnud poolte abielusuhete lõppemist enne vaidlusaluse korteri erastamist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-23-09 järeldub, et abikaasade ühisvara tekkimise õigusliku aluse seisukohalt ei ole oluline see, kas hageja valdas korterit enne erastamist või kas pooltel oli korteri erastamiseks kirjalik kokkulepe (p. 13). Tähtsust ei ole ka sellel, millistel asjaoludel pooled korteri üürnikena oma kasutusse olid saanud või kes sellesse sisse kirjutati. Oluline on see, kes erastas korteri kui vallasasja pärast poolte abielusuhete lõppemist. Et vaidlusaluse korteri kui vallasasja omandas pärast poolte abielusuhete lõppu kostja, oli korter tema lahusvara ja küsimust selle ühisvarana jagamisest ei saa kerkida, seega ei saa kerkida ka küsimust ühisvara arvel mingi rahalise kompensatsiooni saamise õigusest. Riigikohtu lahendis 3-2-1-13-07 esitatud seisukohad, millele apellant on kaebuses viidanud, ei ole vaidlusaluses asjas kohaldatavad: selles lahendis on kohus leidnud, et pärast abielusuhete lõppu ühe abikaasa poolt liisingulepingu alusel omandatud vara on võimalik lugeda abikaasade ühisvaraks juhul, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Lahendatavas asjas ei ole tegemist liisingulepinguga, taolise lepingu alusel abielu kestel omandatud õigustega ega ka olukorraga, mil oluline osa vara omandamiseks tehtud maksetest oleks tehtud ühisvara või hageja arvel. Vastupidi, vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluse korteri kui vallasasja omandamisel hageja oma panusega ei osalenud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 5
(5)