) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule esitatud maksekorraldusest (tl 19) nähtub, et kostja sai 19.12.2006 Balti Investeeringute Grupi Pank AS-lt laenu summas 2 060 krooni so. 131.66 eurot ja kohustus laenu tagastama hiljemalt 17.02.2007. Hageja on omandanud Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude kostja vastu 23.02.2011 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu alusel (tl 9-11). Kostja ei ole laenuandjalt laenu saamise, lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise ega nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Tulenevalt
lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 131.66 eurot tagastamata laenusumma katteks. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et kostja sai laenu 3000 krooni, nii nagu on hageja märkinud hagiavalduses. Hageja nõuab kostjalt laenuandja krediidilepingute üldtingimuste RK (tl 16-18) p 8.1 alusel viivist 0,25% tasumisele kuuluvalt summalt päevas, so 91,25% aastas. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 933 päeva eest 447,21 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue taotletud suuruses ei ole põhjendatud. Laenuandja krediidilepingute üldtingimuste RK p-dest 2 ja 3 nähtub, et Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja Raido Jõgi tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusummat ja selle kasutamise tähtaega. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel
MS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust.
lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et Balti Investeeringute Grupi Pank ASi ja kostja vahel sõlmitud lepingu p 8.1 on tühine 0,25% suuruse viivise määra tõttu, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub
kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul
lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis- operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 kohaselt alates 1.01.2007 kuni 31.06.2007 oli 10,5%, 1.07.2007 kuni 31.12.2007 oli 11%, 01.01.2008 kuni 31.12.2008 oli 11% aastas, alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas, alates 01.07.2009 kuni 31.12.2010 8% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 18.02.2007 kuni 31.06.2007 summas 78.81 krooni (2060 krooni x 10,5%x 133/365 päevaga); perioodi eest 1.07.2007 kuni 31.12.2008 summas 341.45 krooni (2060 krooni x 11 x 550/365 päevaga); perioodi eest 1.01.2009 – 30.06.2009 summas 97.04 krooni (2060 x 9,5% x181 päeva/365) ning perioodi eest 1.07.2009 kuni 7.09.209 summas 31.15 krooni (2060 x 8% x 69/365). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 18.02.2007 kuni 7.09.2009 ( 78.81 + 341.45 + 97.04 + 31.15) 548.35 krooni so. 35.05 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 131.66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 933 päeva eest 35.05 eurot, kokku seega 166.71 eurot. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ( 166.71/638.94x 100) 26% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 26% ulatuses kostja ja 74% ulatuses hageja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 89,47 eurot, õigusabikulud 270 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 110 eurot, teate väljaandes Ametlikud Teadaandes avaldamise eest tasutud riigilõiv 6.39 eurot, kokku seega 475.86 eurot. Hageja poolt tasutud riigilõivude suurused tulenevad riigilõivuseadusest, mistõttu tuleb kostjalt menetluskuluna hageja kasuks välja mõista riigilõiv (89.47 + 6.39) 95.86 eurot. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud sätte eesmärk on muuhulgas kaitsta vastaspoolt ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses, so summas 270 eurot, kostjalt välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust ning kohus lahendas asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 50 eurot. Hageja nõuab kostjalt menetluskuluna võla sissenõudmisega seotud kulu summas 110 euro väljamõistmist. Kohus selgitab, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud kulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Seega ei ole sissenõudekulu 110 eurot käesoleva tsiviilasja menetluskulu ega kuulu menetluskulude kindlaksmääramise korras hüvitamisele. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 145.86 eurot (95.86 + 50). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 26% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on 37.92 eurot. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.