Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul esines objektiivne põhjendus 08.04.2011 korralduses toodud kohustuse täitmata jätmiseks nii 08.04.2011 korralduses märgitud tähtajaks kui ka 27.04.2011 korralduses märgitud tähtajaks. Nimelt ei olnud kaebaja teadlik ei kohustusest ega ka selle täitmise tähtajast ning seega oli kohustust võimatu täita. Kaebaja hinnangul ei ole objektiivsete tõenditega tõendamist leidnud vastustaja väide, et Paargu OÜ postkasti jäeti teade 08.04.2011 korralduse saabumise kohta 13.04.2011 ja 27.04.2011 korralduse saabumise kohta 30.04.2011. Kaebaja on seisukohal, et üksnes AS Eesti Post konsultant Julia Rünk vastavasisuline paljasõnaline kinnitus ei ole veel piisav väitmaks, et teated tähtkirja saabumise kohta kaebaja postkasti tõesti pandi. Ka AS Eesti Post möönab oma 20.07.2011 vastuses, et kuna teade saadetise saabumise kohta kuulub lihtsaadetise kategooriasse, siis puudub meil võimalus seda dokumentaalselt kinnitada. Kaebaja hinnangul annab aluse kahelda AS Eesti Post väites ka asjaolu, et 27.04.2011 korralduse puhul ei toimunud väljastuskatset, kuna postisorteerija eksis. Seega ei tegutse AS Eesti Post ilmselgelt veatult, mis annaks alust postiteenuseosutaja paljasõnaliste väidete uskumiseks. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja postkasti tõesti teated 08.04.2011 korralduse ja 27.04.2011 korralduse saabumise kohta jäeti ja
lg 6 kohaselt võiks formaalselt lugeda korraldused kaebajale kätte toimetatuks, ei ole sunniraha rakendamine lähtuvalt sunniraha olemusest ja eesmärgist õiguspärane. Kaebaja selgitas juba punktis 2.2, et sunniraha on oma olemuselt ja eesmärgilt mõjutusvahend, millega on maksuhalduril võimalus mõjutada isikut täitma temale pandud mitterahalisi kohustusi. Sunniraha määramine eeldab aga, et isik oleks teadlik temale pandud kohustustest, nende täitmise tähtajast ja isikule oleks tehtud ka hoiatus, et kohustuse täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Olukorras, kus isikule on küll formaalselt korraldused kätte toimetatud, kuid reaalselt ei ole isikul olnud võimalust nende sisuga tutvuda, ei saa asuda seisukohale, et isik teadis temale tehtud 3 korralduse sisust ja selle täitmise tähtajast ning et isikule oleks olnud teada, et korralduse täitmata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha teatud kindlas määras. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et sunniraha rakendamine on oluline selleks, et maksukohustuslane läheks järgi temale saadetud tähitud kirjadele või tagaks posti kättesaamise. Kaebaja rõhutab, et
ega ka § 91 ei näe võimalust rakendada sunniraha selleks, et tagada postisaadetiste vastuvõtmine või posti vastuvõtmise korraldamine. Kaebaja on ka seisukohal, et kuna korraldus sunniraha määramiseks on kaalutlusotsus peaks 27.04.2011 korraldusest ja 16.06.2011 korraldusest nähtuma ka maksuhalduri teostatud kaalutlus nii sunniraha määramiseks, kui ka selle suuruse osas. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse seletuskirja kohaselt on üheks sunniraha rakendamise põhiprintsiibiks eeldavalt tõhusaima sunnivahendi kohaldamise printsiip. Selle kohaselt peaks sunnivahendi rakendamine toimuma võimalikult efektiivselt ja tõhusalt, nii et ettekirjutus saaks täidetud ning adressaadi mõjutamine toimub teda võimalikult vähem kahjustaval viisil. Mõningatel juhtudel võib ettekirjutuse tähtaegne täitmine adressaadi jaoks olla aga võimatu, seda siis kas täitmisele kuuluva kohustuse iseloomu või täitmise tingimuste sobimatuse (liialt lühike tähtaeg jne) tõttu. Siiski peaks sunni kohaldamisel arvesse võtma ka sunni adressaadi huve; sunni kohaldamine ei tohiks olla omaette eesmärgiks. Käesoleval juhul ei nähtu aga 27.04.2011 korraldusest ega ka 16.06.2011 korraldusest, et maksuhaldur on sunniraha rakendamisel teostanud diskretsiooniõigust. Korraldusest ei nähtu, milliseid konkreetseid asjaolusid on maksuhaldur sunniraha määramisel arvesse võtnud. Näiteks ei nähtu nimetatud korraldustest, et maksuhaldur oleks arvesse võtnud asjaolu, et 2011 veebruarikuu sisendkäibemaksu aluseks olevad peamised arved ja nende tasumist tõendavad pangakonto väljavõtted on Paargu OÜ maksuhaldurile esitanud. Samuti ei nähtu, et maksuhaldur oleks arvesse võtnud asjaolu, et Paargu OÜ juhatuse liige juba enne 08.04.2011 korralduse tegemist andis nii e-maili teel, kui ka telefoni teel selgitusi äriühingu tegevuse kohta üldisemalt ja ka 2011 veebruarikuu kohta. Samuti ei nähtu ka 16.06.2011 korraldusest, et maksuhaldur oleks sunniraha määramisel arvesse võtnud, et hoolimata kaebaja 13.05.2011 taotluses esitatust ei määranud vastustaja uut maksuhaldurile sobivat tähtaega 08.04.2011 korralduses toodud kohustuste täitmiseks ega saatnud kaebajale 08.04.2011 korraldust. Samuti ei nähtu ka korraldusest, kuidas on maksuhaldur jõudnud järeldusele, et just rakendatud määras sunniraha on efektiivseim, kuid samas adressaati kõige vähemal määral koormav. Kaebaja on seisukohal, et sunniraha korraldus, millest ei ole võimalik tuvastada maksuhalduri teostatud kaalutluse arutluskäiku ja seda, kas maksuhaldur on diskretsiooniõigust rakendanud diskretsioonivigadeta on vastuolus
§-ga 46 ning tuleb juba ainuüksi seetõttu tühistada. Lõpetuseks peab kaebaja vajalikuks ka rõhutada, et kuna sunniraha määramise eesmärgiks on isiku mõjutamine mingit kohustust täitma, siis eeldab sunniraha määramine, et isik on teadlikult kohustust mitte täitnud. Käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid arvestades ei nähtu neist, et kaebaja oleks teadlikust 08.04.2011 korralduses toodud kohustusi mitte täitnud. Selleks puudus kaebajal ka huvi, kuna kontrollimenetluse võimalikult kiire läbiviimine oli ilmselgelt kaebaja huvides. Kaebaja hinnangul tõendab seda, et kaebaja eesmärgiks ei olnud 08.04.2011 korralduse mittetäitmine, ka asjaolu, et kaebaja esitas juba enne 08.04.2011 korralduse tegemist maksuhalduri e-kirja alusel 2011 veebruarikuu sisendkäibemaksu aluseks olevad peamised arved ja arvete tasumise kinnitused. Samuti tõendab kaebaja huvi 08.04.2011 korralduse täitmiseks ka asjaolu, et peale seda, kui kaebaja sai teada 08.04.2011 korralduse ja 27.04.2011 korralduse tegemisest (12.05.2011), pöördus kaebaja koheselt e-kirjaga maksuhalduri poole, et saada 08.04.2011 korraldus, 27.04.2011 korraldus ja määrata maksuhaldurile sobilik aeg 08.04.2011 korralduses toodud kohustuste täitmiseks. Kaebaja on endiselt seisukohal, et pigem püüdis maksuhaldur takistada menetluse kiiret läbiviimist, paludes saata 12.05.2011 e-kirjas esitatud taotlus tähitult või digitaalselt allkirjastatult. Hoolimata selles, et varasemalt on maksuhaldur Paargu OÜ-ga pidevalt e-maili vahendusel suhelnud. Aga isegi sellises olukorras 4 reageeris Paargu OÜ vastustajale viivitamatult ja saatis juba 13.05.2011 maksuhaldurile taotluse allkirjastatult. Samas, kui maksuhaldur ei saatnud kaebajale 08.04.2011 korraldust ega teinud korraldust, milles oleks määranud tähtaja, mil kaebaja saanuks selgitusi maksuhaldurile anda. Alles 06.06.2011 tegi maksuhaldur otsuse, millega jättis ennistamata 08.04.2011 korralduse täitmise tähtaja, samas, kui kaebaja nimetatud tähtaja ennistamist ei taotlenudki. 08.04.2011 korraldust ei saatnud vastustaja aga kaebajale isegi mitte enne 16.06.2011 sunniraha korralduse tegemist. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduri seesugust käitumist võib käsitleda maksumenetluse kiire läbiviimise pahatahtliku takistamisena ja on ilmselgelt kohatu rakendada kaebaja suhtes sunniraha 08.04.2011 korralduse ja 27.04.2011 korralduse täitmata jätmise eest. Lähtuvalt eelnevast on Paargu OÜ seisukohal, et kaebaja suhtes sunniraha rakendamine on õigusvastane ning 27.04.2011 korraldus ja 16.06.2011 korraldus tuleb tühistada ning kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja lõplikud seisukohad. Faktilised asjaolud: -08.04.2011 tegi maksuhaldur Paargu OÜ-le korralduse dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks tähtajaga 15.04.
lg 1 kohaselt võib maksuhaldur
§-s 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.
lg 1 sätestab, et isikule, kelle suhtes soovitakse sunnivahendit kasutada, antakse kohustuse täitmiseks tähtaeg ja teda hoiatatakse, et kohustuse tähtpäevaks täitmatajätmise korral võidakse rakendada sunnivahendeid. Sama sätte lõige 2 märgib, et hoiatus vormistatakse kirjalikult ning hoiatuse võib teha ka haldusaktis, mille täitmise tagamiseks sunnivahendit rakendatakse. -Käesoleval juhul on isikule esmalt väljastatud 08.04.2011 korraldus, millega kohustati teda esitama dokumente ja andma teavet (
§-d 60, 62). Maksuhaldur oli nimetatud korraldusse märkinud ka hoiatuse sunniraha rakendamise võimalusest, kui kohustused jäetakse maksukohustuslase poolt täitmata. Samas oli kohustuste täitmiseks antud ka tähtaeg, peale mida oli maksuhalduril seaduslik alus ja õigus väljastada kaebuse esitajale sunniraha tasumise korraldus. -Kuna Paargu OÜ ei täitnud 08.04.2011 korraldust, väljastati talle 27.04.2011 korraldus sunniraha määramiseks. Samas märgib PMTK, et 27.04.2011 korraldusega määrati 08.04.2011 korralduses sisalduva kohustuste täitmiseks ka uus tähtaeg. Ka selles korralduses sisaldus hoiatus sunniraha rakendamise võimalusest. Korraldusega määratud tähtajaks jättis isik järjekordselt kohustused täitmata. -Kaebuse esitaja selgitab, et ta ei saanud 08.04.2011 korraldust täita, kuna ta pole seda kätte saanud ning sunniraha saab määrata ainult siis, kui isik on reaalselt saanud korraldusega tutvuda ning peale mida jäetakse korraldus täitmata. PMTK on seisukohal, et ebaõige on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt peab maksuhaldur enne sunniraha tasumise korraldust tuvastama, kas maksukohustuslane on reaalselt kätte saanud haldusakti, millega on talle pandud kohustused. PMTK selgitab, et sellist nõuet ei ole seaduses sätestatud ega tulene ka praktikast. Samas on maksuhaldur käesoleval juhul täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded ja kohustused haldusaktide koostamisel ning väljasaatmisel, ehk maksuhaldur on käitunud õiguspäraselt ja nõuetekohase hoolsusega. -
lg 6 kohaselt juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Siinkohal peab PMTK oluliseks ka viidata Riigikohtu halduskolleegiumi 10.03.2011 lahendile nr 3-3-1-10010, kus kolleegium toob välja (punktis 16), et „Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endal riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani“. Samas leiab kolleegium (punktis 17), et „juriidilisel isikul ei ole võimalik täita oma kohustust hoolitseda registrijärgsel aadressil posti vastuvõtmise eest üksnes sellel aadressil postkasti paigaldamisega. Maksuhaldur ei pea juriidilisest isikust maksumaksjale dokumente saates arvestama võimalusega, et registrijärgsel aadressil asub ainuüksi maksumaksja nimeline postkast. Tähtsaadetisena saadetud dokumente peab tulenevalt
-PMTK viitab, et käesoleval juhul on maksuhaldur 08.04.2011 korralduse (ja ka 27.04.2011 korralduse) saatnud kaebuse esitajale posti teel tähtkirjana äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile. Eesti Posti poolt saadetud vastusest maksuhalduri päringule selgub, et maksuhalduri poolt 08.04.2011 väljastatud korraldus on jõudnud Maardu kandepunkti 12.04.
§-s 46. Samas on haldusaktides ka õiged viited
§-dele 46 ja 67. Haldusaktide motiveerimise koha pealt tuleks vaadata
lg 3 p 5, mille kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Käesoleval juhul on maksuhaldur kirjeldanud haldusakti andmisel faktilisi asjaolusid ning toonud õigusliku aluse. Seega on tegemist seadusliku ning piisavalt motiveeritud haldusaktiga. PMTK leiab, et 27.04.2011 ja 16.06.2011 korraldused on õiguspärased ning antud eesmärgiga mõjutada Paargu OÜ-d täitma oma kohustusi. -Kokkuvõtlikult võib öelda, et Paargu OÜ-le oli juba 03.05.2011 otsusega teada, mida maksuhaldur kontrollib, mis perioodi ja mis on Paargu OÜ kohustused. Seaduse järgi sai maksukohustuslane eelviidatud otsuse kätte 08.05.2011 ning kohustustuste täitmise tähtaeg oli 09.05.2011. Isegi kui kaebuse esitaja suudab tõendada, et ta sai 03.05.2011 korralduse kätte hiljem, ei täitnud ta ka hilisemalt talle määratud kohustusi, vaid venitas teadlikult menetlust soovis haldusaktide koopiaid e-mailile, kuid hiljem väitis, et ei saa neid avada jne. Ka 27.04.2011 korralduses, mis lisaks tähtkirjaga saatmisele, avaldati ka Ametlikes Teadaannetes ning isik käis ka 12.05.2011 postkontoris sellel järel, oli avaldatud Paargu OÜ kohustused. Kuid olenemata sellest jättis Paargu OÜ oma kohustused täitmata, seetõttu väljastati talle ka kolmas 16.06.2011 korraldus. Ning ka peale seda ei ole ta astunud samme selleks, et esitada vajalikud dokumendid ning anda selgitusi. Eeltoodud arvestades on PMTK seisukohal, et 27.04.2011 korraldus nr 12.2-3/1745-2 ning 16.06.2011 korraldus nr 12.2-3/1745-7 on motiveeritud ja õiguspärased ning kaebuse esitaja poolt esitatud seisukohad ei anna alust nende tühistamiseks. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Maksukorralduse seaduse (
) § 60 lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada 9 maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Menetletavas asjas Maksu-ja Tolliameti Põhja Maksu-ja Tollikeskuse (PMTK) 08.04.2011 korraldusega nr 12.2-3/1745-1 kohustati Paargu OÜ, asukoht Fosforiidi 4, Maardu, esitama dokumente (loetelu korralduses) ja andma teavet. Dokumentide esitamise tähtajaks määras maksuhaldur 15.04.2011 kell 14.
§-s 52 on sätestatud dokumentide kättetoimetamise kord. Selle sätte lõike 1 kohaselt dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Seega seadusest tulenevalt on maksuhalduril õigus valida, kuidas menetlusdokumenti selle adressaadile kätte toimetada.
lg 3 kohaselt menetlusosalise soovil saadetakse dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Maksuhaldur on Paargu OÜ-le edastanud menetlusdokumendid ka elektrooniliselt kaebaja palvel, kuid nagu hiljem selgus kaebuse esitaja ei saanud neid krüpteeritud manuseid avada (dekrüpteerida). Maksuhaldur selgitas Paargu OÜ-le, et kui seda ei ole tal võimalik teha, siis saab dokumentidega tutvuda maksuhalduri juures, mida kaebaja seaduslik esindaja ka tegi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on pahatahtlikult takistanud menetluse läbiviimist. Maksuhaldur on tegutsenud vastavalt seadusele vaidlusaluste menetlusdokumentide kättetoimetamisel Paargu OÜ-le. Kaebuse esitaja on kohustatud teavitama maksuhaldurit sellest, millisel postiaadressil ta reaalselt oma posti kätte saab. Kaebaja peab korraldama oma posti tähtaegse kättesaamise vältimaks korduvat dokumentide saatmist. Äriühing, jättes oma posti vastuvõtmise korraldamata, võtab endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri jm menetlusdokumendid, ei jõua temani. Äriregistrisse on kantud ainult üks Paargu OÜ aadressFosforiidi 4, Maardu, kuhu maksuhaldur ka menetlusdokumendid saatis. Maksuhaldur ei ole äriühingu aadressiga eksinud. Maksuhaldur ei tea ega peagi teadma, kuidas menetlusdokumentide adressaat korraldab oma postisaadetiste kättesaamise äriregistrisse kantud juriidilise isiku aadressil (muud postiaadressi maksuhaldurile ei ole antud). Vastavalt Riigikohtu seisukohale maksumaksjast juriidiline isik peab hoolitsema posti vastuvõtmise eest oma registrijärgsel aadressil. Tähtsaadetisena saadetud dokumente peab tulenevalt
§-st 54 lg 6 olema võimalik aadressijärgselt juriidilisele isikule üle anda. Samuti leiab Riigikohus, et mõistlik on eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiastutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele.
lg 2 kohaselt juriidilisele isikule või asutusele saadetakse dokument registrisse kantud aadressil. Juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena 11 saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta (lõige 6). Haldusasja materjalist nähtub, et maksuhaldur on 08.04.2011 korralduse (sh 27.04.2011 korralduse) saatnud kaebuse esitajale posti teel tähtkirjana äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile Fosforiidi 4, Maardu (äriregistri andmetel alates 24.07.2006 kuni käesoleva ajani). Eesti Posti poolt saadetud vastusest maksuhalduri päringule selgub, et maksuhalduri 08.04.2011 korraldus on jõudnud Maardu kandepunkti 12.04.
lg 2 kohaselt saadetakse dokument juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil.
lg 6 teine lause sätestab, et juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. TsÜS § 29 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Äriseadustiku (ÄS) § 145 lg 1 p 2 kohaselt kantakse äriregistrisse osaühingu asukoht ja aadress. ÄS § 62 lg 4 sätestab, et juriidilise isiku asukohana esitatakse registripidajale ja kantakse registrisse kohaliku omavalitsuse üksus, kus ta asub. ÄS § 62 lg 5 kohaselt esitatakse isiku aadressina registripidajale täpsed andmed asukohajärgse aadressi kohta (maja ja korteri number, tänava või talu nimi, asula, kohaliku omavalitsuse üksuse ja maakonna nimi, postisihtnumber)/…/.
Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-42-11 leiab järgmist: „/…/11. /…/
lg 1 sätestab, et dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Dokumentide posti teel kättetoimetamist reguleerib
.
lg 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule või asutusele dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga.
aastal kehtinud redaktsioonis) juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires või 30 päeva välismaale saatmisest. Eelpool viidatud
sätted ei reguleeri, millal loetakse dokument kättetoimetatuks selle tähtkirjana saatmise korral. Kolleegium viitab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi
lg 1 kohaselt maksuhaldur võib käesoleva seaduse §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Maksuhaldur võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust. Lõige 2 ütleb, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128–132. Lõige 3 näeb ette, et sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot, teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 2640 eurot. Kohtu arvates maksuhaldur on sunniraha tasumise korraldusi tehes järginud seaduse nõudeid, sh sunniraha suurust määrates. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldused ei ole motiveeritud. Kohtu hinnangul on kaevatavad korraldused sunniraha tasumiseks piisavalt motiveeritud. Neis sisalduvad faktilised asjaolud ja viited õiguslikule alusele, korraldused on oma sisult selged ja arusaadavad ning seadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja põhjendab PMTK 08.04.2011 korralduse nr 12.2-3/1745-1 täitmata jätmist sellega, et ei ole seda kätte saanud ning et sunniraha saab määrata ainult siis, kui isik on reaalselt saanud korraldusega tutvuda ja siis peale seda jäetakse see täitmata. Kohus käesolevas asjas leiab, et maksuhalduri poolt korralduste tegemine Paargu OÜ-le sunniraha tasumiseks on põhjendatud ning tulenevad 08.04.2011 maksuhalduri korralduse täitmata jätmisest ja seda ka pärast kaebaja poolt nimetatud korralduse kättesaamist ja sellega tutvumist. Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaebuse motiivid ei ole piisavad vaidlustatud korralduste tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 13 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.