KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 01. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-697 Haldusasi J. M’i kaebus Maksu- ja T

§ 82

kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel küll eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest, kuid kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega ei ole ega saagi olla maksukohustuslase esitatud tõenditel ette kindlaks määratud jõudu, neid tuleb arvestada kogumis. 21.

§ 11

sätestab maksuhalduri uurimiskohustuse.

§ 11

lg 1 kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid.

§ l1 lg 2 sätestab maksuhalduri kaalutlusõiguse tõendite kogumisel.

§ 11

lg 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
2. Tulumaksuseaduse § 12 lõige 1 punkt 3 ja § 15 lõige 1 sätestavad üldreegli, mille kohaselt igasugune kasu vara võõrandamiselt kuulub tulumaksuga maksustamisele. TuMS § 15 lg 1 täpsustab, et tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse müügist või vahetamisest. Seega on eeldus, et kui isik saab vara võõrandamise tulemusena kasu, siis peab ta kasumilt tasuma tulumaksu.
3. Järgmisena on TuMS-s sätestatud mõningad erandid, millal tulumaksu vara võõrandamisel saadud kasult tasuma ei pea. Tulumaksuseaduse § 15 lõike 5 punktiga 1 võimaldatud maksuvabastusel, mis oleks kaebaja arvates olnud kohaldatav, on kaks eeldust: esiteks peab maksumaksja olema kasutanud kinnistul asuvat eluruumi kuni selle võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana; ja teiseks peab isik olema vara müügist kasu saamise hetkel Eesti resident (TuMS § 29 lg 4). Käesolevas asjas on vaja tuvastada, kas kaebaja kasutas x kinnistut selle võõrandamise hetkel oma alalise ja peamise elukohana. 4
4. TuMS § 15 lg 5 p 1, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tuleneva maksuvabastuse saamiseks on nõutav, et eluruumi isiklikus kasutuses olek seisneks eluruumi kasutamises peamise või alalise elukohana. Kaebaja leiab ekslikult, et TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud maksusoodustuse andmise peamine eeldus on see, et müüdud kinnistu oli tema omandis ning tal samal ajal teisi kinnistuid ei olnud. Kohus selgitab, et alalise või peamise elukoha määratlemisel ei oma tähtsust see, kas elukoht oli kaebuse esitaja omandis või ta kasutas seda muul õiguslikul alusel. Elukohta ei määratleta omandisuhte kaudu. Elukoha mõiste annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14, mille lõike 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Ka asjaolu, et kinnistu sihtotstarve oli 100% elamumaa, ei ole antud juhul asjassepuutuv ega aita määratleda isiku elukohta.
5. Isiku elukoha määratlemisel tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest: tõendite kogumist. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 11.12.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-1798, et TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus lasub maksukohustuslasel. Käesoleval juhul on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus selles, et kaebaja ei saanud kasutada x kinnistut oma elukohana, kuna maksuhalduri andmetel ei olnud kinnistul eluhoonet ning seal puudus võimalus tarbida elektrienergiat. Nimetatud kahtluse kõrvaldamiseks on kaebaja esitanud vaid kaks tõendit: OÜ Jaotusvõrgu Tallinn-Harju Piirkond 08.02.2006 väljastatud tehnilised tingimused madalpinge liitumiseks nr 800587 ja kinnistu plaan väidetava kergehoonestuse asukohaga, kusjuures ei ole arusaadav, kes on nimetatud kerghoonestuse plaanile kandnud. Kohus leiab, et esiteks ei ole asjas tõendatud, et kinnistul elamisväärne eluhoone või üldse mingi hoone asus. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu võõrandamiseni ei olnud kinnistul võimalik kasutada elektrit ja seal ei olnud ka veevarustust. Ka kaebaja väidetud kerghoonestuse olemasolu kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kinnistu ostja H. K. kinnitusel kinnistul mingite hoonete või nende lammutamise jälgi ei kinnita (H. K. ekiri I kd lk 159: „Kinnistul ei olnud midagi tehtud“) ja teise ostja M. L. kinnitusel ei olnud kinnistul mingeid ehitustöid teostatud (e-kiri I kd lk 137). Ka x valla ehitusjärelevalve spetsialist T. A. on kinnitanud e-kirjas (I kd lk 160), et 2004 aastal kinnistul ehitisi ei olnud. Kohtuistungil kinnitas J. M., et kerghoonestus oli ringikujuliselt püstitatud püstkoda, samas on aga tema esitatud plaanil märgitud hoone ristküliku kujulisena. Puuduvad mistahes tõendid hoone (või püstkoja) ehitamise, selle kinnistul paiknemise ja hilisema lammutamise kohta. Kohus leiab seetõttu, et mistahes kerghoonestuse olemasolu kinnistul on tõendamata ja kaebaja väited selle olemasolu kohta paljasõnalised.
6. Ka juhul, kui oleks tõendatud kerghoonetuse olemasolu kinnistul, ei näita ükski asjas kogutud tõend, et kaebaja oleks kasutanud seda oma alalise või peamise elukohana. Esiteks ei olnud kinnistul elektrit ega veevärki, kaebaja elas aga enda kinnitusel seal koos oma 2003 aastal sündinud lapsega. Olukorras, kus kaebaja elukaaslane M. M. elas Tallinnas xxx, puudub igasugune mõistlik põhjus selleks, et kaebaja elab koos oma kuni 3-aastase lapsega veevärgita ja elektrita soojustamata püstkojas linnast väljas. Oma elukoha tõendamiseks on isikul reeglina võimalik esitada hulgaliselt tõendeid (naabrite tunnistused, selle elukoha deklareerimine rahvastikuregistris, töökohas, ametiasutustes, sinna posti tellimine, kodukoha lähedal teenuste ja kaupade soetamine, fotod, tehtud kulutused, külas käinud isikute tunnistused, käesoleval juhul aga kasvõi kaebaja täiskasvanud poegade tunnistused jne), mille hulgast isik saaks esitada talle sobivaid tõendeid. Käesoleval juhul ei ole esitatud neid aga ühtegi.
7. Lisaks on kohtu toimikus kaebaja pangakontode väljavõtted: SEB pangast 2006-2007 aasta kohta ja Hansapangast 2006 aasta kohta. Kinnistu võõrandas kaebaja 18.07.
8. Uurides 5 kontode väljavõtteid, selgub, et kaebaja on teostanud regulaarselt (igapäevaselt ja tihti ka mitu korda päevas) makseid pangakaardiga. Mitte ükski 2006 aastal enne kinnistu võõrandamist tehtud maksetest ei ole tehtud kinnistu asukoha lähedal x vallas ega teel Tallinnast sinna (nt Laagris). Maksed on tehtud peamiselt Mustamäel, Kristiines ja mujal Tallinnas, mis annab täiendavalt alust arvata, et kaebaja alaline ja peamine elukoht oli Kristiine linnaosas tema elukaaslase M. M. juures (aadressil xxx). Nimetatud aadressi märkis kaebaja oma elukohaks ka kaebuses, samuti on see kaebaja poolt pangale deklareeritud ja kirjas 22.03.2006 aastal BIGBANK AS-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingus (I kd lk 91 pöördel) ja 18.07.2006 x kinnistu võõrandamise lepingus (I kd lk 147). Eraldi väärib märkimist, et peale kinnistu võõrandamist 18.07.2006 ei ole kaebaja kulutused muutunud, mis samuti annab alust järeldada, et kaebaja ei muutnud 18.07.2006 kinnistut võõrandades oma elukohta. Kui ka kaebaja vahel külastas oma kinnistut ja isegi ta ka aeg-ajalt kuidagi ööbis seal, siis see asjaolu ei ole TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud maksusoodustuse saamise aluseks.
9. Asjakohatud on kaebuse esitaja istungil esitatud väited, nagu ei oleks temal alampalka saava lasteaiaõpetajana võimalust maksuotsusega määratud maksu maksta. Antud juhul on maksuobjektiks kasu vara võõrandamiselt. Kogu kasult tuleb TuMS § 12 lõige 1 punkt 3 ja TuMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt tasuda tulumaksu 21%. TuMS ei sea kaebaja muid sissetulekuid ega varanduslikku seisundit kuidagi sõltuvusse vara võõrandamiselt saadavalt kasult tulumaksu tasumisest. Lisaks sellele ei ole loogiliselt võimalik võita, et isikul puudub madala sissetuleku tõttu tasuda tulumaksu võõrandamise teel saadud kasult, kuna maksustatakse nimelt seesama kasu kui erakorraline sissetulek. Kaebajal on siiski võimalik pöörduda maksuhalduri poole taotlusega tasuda tulumaks maksegraafiku alusel osade kaupa (maksukorralduse seaduse § 111 lg 1).
10. Eeltoodud põhjendustel ei olnud kaebuse esitajal õigus saada kinnistu võõrandamiselt saadud kasult TuMS § 15 lõike 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastust. Maksuotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 6