3-12-2368/6

3-12-2368 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. november 2012, Tallinn 3-12-2368 I. P. esialgse õiguskaitse taotlus. Menetlusosalised Taotluse esitaja: I. P. RESOLUTSIOON
2. Vabastada I. P. riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
3. Võtta I. P. esialgse õiguskaitse taotlus menetlusse.
4. Jätta I. P. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
5. Saata käesolev määrus taotluse esitajale ja Tallinna Vanglale. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HkMS § 252 lg 7, § 204 lg 2). ESITATUD TAOTLUS
6. Tallinna Vangla kinnipeetav I. P. esitas
7. novembril 2012 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles soovib arusaadavalt Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi
8. novembri 2012 käskkirja nr 566 täitmise peatamist. Vaidlusaluse käskkirjaga kohaldati I. P. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et isiku suhtes on alustatud kriminaalmenetlust ning on oht, et ta hakkab mõjutama võimalikke tunnistajaid ning võib jätkata narkootiliste ainete tarvitamist. Taotluses leiab I. P, et tema paigutamine lukustatud kambrisse ei ole otstarbekas ega vajalik, kuna ta ei ole narkootilisi aineid tarbinud, ta ei usalda narko-kiirtesti tulemusi ning pole mingit alust arvata, et ta võiks asuda mõjutama tunnistajaid. Samuti väidab I. P, et mingisugust vestlust julgeolekuosakonna spetsialistiga, millele käskkirjas viidatakse, ei ole tegelikult toimunud. TALLINNA VANGLA SEISUKOHT
9. Tallinna Vangla teatas kohtule
10. novembril 2012, et I. P. esitas
11. novembril 2012 Tallinna Vangla direktorile vaide peaspetsialist-üksuse juhi
12. novembri 2012 käskkirja nr 566 tühistamise taotlusega. Samas peab vangla esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendamatuks, selgitades, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ennetava iseloomuga meede, mille eesmärk on vangla ohutuse tagamine. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13. Hinnanud taotluses ning Tallinna Vangla kirjalikus seisukohas esile toodud asjaolusid, leian et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole antud juhul põhjendud ning taotlus tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku § 249 lõikes 1 sätestatakse, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi
14. lõike kohaselt võib isik halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal. Kuivõrd kaebaja on Tallinna vangla direktorile vaide esitanud, on halduskohtule sarnase esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatav.
15. Kaebaja on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega.
16. novembril 2012 kohtule saadetud taotluse täiendusele on lisatud väljavõte kaebaja vanglasisesest arveldusarvest, mille kohaselt on kaebajal vabu vahendeid hetkel 0,48 eurot ning ajavahemikul
17. juulist 2012 kuni
18. novembrini 2012 ei ole kaebajale raha laekunud. Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses ning teadaolevalt ei ole tal muud vara, mille arvelt esialgse õiguskaitse taotluselt ette nähtud 15 euro suurust riigilõivu tasuda. Eeltoodust tulenevalt võib kaebaja vabastada riigilõivu tasumise kohustusest ning esialgse õiguskaitse taotlus on võimalik sisuliselt läbi vaadata ja lahendada.
19. Esialgse õiguskaitse kohaldamine vaidemenetluse ajal on põhjendatud, kui vastasel juhul korral saaks haldusorgan või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks kaebajal võimalik ka talle soodsa vaideotsuse korral vaidega taotletavat eesmärki saavutada või kui selline eesmärk küll oleks võimalik saavutada, ent esialgse õiguskaitse mittekohaldamine võiks kaebaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Lisaks esialgse õiguskaitse vajadusele tuleb hinnata esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ka kohaldatava kaitsemeetme mõju avalikule huvile ja kolmandate isikute õigustele.
20. Arusaadavalt on taotluse esitaja eesmärk vaide esitamisel see, et vaidlustatud käskkirjast tulenevaid piiranguid tema suhtes ei rakendataks. On tõsi, et selle eesmärgi saavutamine ei ole põhimõtteliselt võimalik, kui käskkiri on täitmisele pööratud. Olukord, kus kaebaja peab viibima lukustatud kambris ning kus tema kohaldatakse muid täiendvaiad piiranguid, on olemuselt pöördumatu tagajärg. Samas oleks selles käesolevas olukorras esialgse õiguskaitse kohaldamine vastuolus avaliku huviga õiguskorra kaitsmise vastu. Vangistusseaduse § 69 lõikes 1 sätestatakse, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on I. P. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude abinõud kohaldamist vajalikuks vältimaks võimalust, et ta asub takistama kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist ja võimalike tunnistajate mõjutamist, samuti uute süütegude toimepanemist. Selline täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine põhineb vangla poolt läbi viidud ohuhinnangul. Käesoleval juhul ei saa
21. novembri 2012 käskkirja nr 566 ning Tallinna Vangla poolt esitatud
22. novembri 2012 vestluse õiendi alusel väita, et ohuhinnang oleks ilmselgelt ebaadekvaatne. Vangla kahtlustab Marko-kiirtesti tulemuse põhjal I. P. narkootilise aine lubamatus tarvitamises. Alustatud kriminaalmenetluses on seetõttu vaja tuvastada, kas isik narkootilist ainet tõepoolest tarvitanud oli ning kui oli, siis kust ja millisel viisil ta selle sai. On usutav, et selle kohta võib olla andmeid teistel kinnipeetavatel ning välistada ei saa võimalust, et isik, kelle suhtes kriminaalmenetlust läbi viiakse, võib asuda neid isikuid kui võimalikke tunnistajaid mõjutama, et nad ei annaks tõeseid ja täielikke ütlusi neile teada olevate asjaolude kohta. Harju Maakohtu
23. jaanuari 2011 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-11-4059 on I. P. süüdi tunnistatud muuhulgas karistusseadustiku §-s 121 nimetatud kuriteo ehk kehalise väärkohtlemise eest. Seega ei saa 2 ilmselgelt alusetuks pidada vangla kahtlust, et isik võib käimasolevas kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise takistamiseks mõjutada võimelikke tunnistajaid vägivallaga. Samuti on vangla põhistanud seisukohta, et isik võib edaspidi uusi süütegusid toime panna. Küsimus sellest, kas kaebaja tegelikult oli narkootikumi tarvitanud ning kas see on nõuetekohaselt tõendatud, tuleb lahendad alustatud kriminaalmenetluses, ent käesolevas menetlusetapis ei saa väita, et vangla sellekohane arvamus oleks ilmselgelt väär. Käesoleval juhul on kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid raskete õigusrikkumiste vältimiseks. See on vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 viimase lause järgi võimalik, kuivõrd kinnipeetava poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise näol on tegemist karistusseadustiku (KarS) § 331 sätestatud kuriteoga ning tunnistajate mõjutamine kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise takistamiseks on samuti käsitatav raske õigusrikkumisena. Sellises olukorras oleks esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse käskkirja täitmise peatamine põhjendatud vaid juhul, kui asjaoludest nähtuks üheselt, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine on ilmselgelt põhjendamatu. Käesoleval juhul see nii ei ole. Juhul kui hiljem ilmneb, et kaebaja kahtlustamine narkootikumi loata tarvitamises on ekslik, on kaebajale võimalik hüvitada täiendavate julgeolekuabinõude võtmisega tekitatud kahju. Tõsi, tavapäraselt ei ole kahju hüvitamise võimalus aluseks esialgse õiguskaitse mittekohaldamisel, ent käesoleval juhul tuleb kahju hilisema hüvitamise võimalusega arvestada isiku ning avalikkuse vastandlike huvide kaalumisel. Käesoleval juhul on avalik huvi selle vastu, et kaebaja ei asuks takistama tunnistajate mõjutamise teel kriminaalasjas tõe väljaselgitamist ega jätkaks süütegude toimepanemist, kaalukam kaebaja huvist. Juhul kui vaidlusaluseid meetmeid kaebaja suhtes mitte rakendada ning kaebaja kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist takistama asub, võib see kujutada endast korvamatut tagajärge, samas kui kaebajal tekitatud kahjulik tagajärg on vähemalt põhimõtteliselt võimalik talle hiljem rahas hüvitada, sarnaselt nagu hüvitatakse kinnipeetavale õigusvastase kartserikaristuse määramisega tekitatu kahju või isikule riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Eeltoodu tõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätta. Kristjan Siigur kohtunik 3