KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 23.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1695 Hal

põhimõtetega. 4. Tallinna Keskkonnaamet palus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Vastustaja leidis järgmist: 1) kaebaja ei ole tõsiseltvõetav pakkuja, kuna ta ei ole teinud midagi selleks, et olla pakkumusel edukas; 2) nõue, et pakkuja peab omama hankelepingu kehtivuse perioodil vastutuskindlustust summas 50 000 eurot, on kohane ja vajalik, kuna sellele vastavus väljendab pakkuja võimet lepingut nõuetekohaselt täita. Vastustajale teadaolevalt toob vastutuskindlustuse lepingu nõue summas 50 000 eurot 4 aasta peale pakkujale kaasa ca 520 euro suuruse kulu (130 eurot aastas x 4 aastat), mis moodustab 550 000 euro suurusest hankelepingu eeldatavast maksumusest 0,1%. Nii ei ole vastutuskindlustuse sõlmimisega kaasnev rahaline kulu pakkujale ilmselgelt 2

§ 39

lg-st 2 tulenevalt on hankijal õigus, kuid mitte kohustus seada erinevate osade kohta erinevaid kvalifitseerimise tingimusi. Kaebaja ei ole viidanud mitte ühelegi õiguslikule alusele, mis annaks talle õiguse nõuda, et hankija kehtestaks erinevate hanke osade kohta erineva suurusega vastutuskindlustuse nõude.

1. Tallinna Halduskohus jättis 25.09.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Halduskohus märkis, et kuna pakkumuste avamine hankes toimus 30.08.2012, ei ole kaebajal enam võimalik realiseerida ega kohtul ka teoreetiliselt rahuldada nõuet VAKO otsuse ning HT ja hankelepingu punktide tühistamiseks. Seetõttu hindas kohus kaebaja nõuet VAKO otsuse ja HT ning hankelepingu punktide õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlusalused hanketingimused ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi oluliselt, kuna vaidlustatud tingimused ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kaebaja ei võtnud pikalt midagi ette selleks, et osutuda pakkumusel edukaks. Kaebajal oli esitamata majandusaasta aruanne, olenemata sellest, et talle oli tehtud kustutamishoiatus 6 kuud tagasi; kaebaja ei vahetanud ettevõtte juhatuse liiget, et saavutada pankade ees usalduskrediit; kaebaja ega temaga seotud ettevõtted ei olnud esitanud alates
2. aastast pakkumust mitte ühelegi hankija poolt ainuõiguse andmiseks korraldatud konkursile. Lisaks kinnitas kaebaja haldusasjas nr 3-12-1372, et tema pakkumus saab olema pea kaks korda kõrgem kui hankelepingu eeldatav maksumus, mis osutuski tõeks pakkumuste avamisel 30.08.
3. Eelnev kinnitab, et kaebaja huvi kaebuse esitamisel ei lähtunud oma subjektiivsete õiguste kaitsest hankes osaleda, vaid HT ja hankelepingu muutmisest viisil, nagu kaebaja endale sobivamaks peab; 2) kaebaja ei ole kuidagi tõendanud, et vaidlustatud HT punktid ja hankelepingu punkt keelab või välistab osaliselt või täielikult tal hankes osalemise või raskendab oluliselt hankes osalemist. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kahele riigihanke osale pakkumuse esitamiseks ei käinud pakkujal üle jõu ei vastutuskindlustuse tagamine ega ka vajalike rahaliste vahendite näitamine pangakontol. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et pakkuja oleks soovinud pakkumuse esitada ka ülejäänud kolmes riigihanke osas, kuid vastutuskindlustuse tagamine või rahaliste vahendite olemasolu tõendamine sai selles osas ainsaks ja määravaks takistuseks; 3) kuna konkurentsi suurendamise eesmärgil on vaidlustatud riigihankes vähendatud võrreldes seniste korraldatud jäätmeveokonkurssidega mitmeid pakkujatele seatavaid kvalifitseerimisnõudeid (ei ole seatud nõudeid ISO standardite kohta, mis tõendavad pakkuja juhtimisalaseid oskusi ja keskkonnameetmete rakendamist ega veokite arvule ega piiranguid veokite kasutamise osas teistes jäätmeveopiirkondades), on eriti oluline seada nõudeid rahaliste vahendite ja vastutuskindlustuse olemasolule; 4) õige on VAKO käsitlus hanke kvalifitseerimistingimuste õiguspärasuse kriteeriumidest (VAKO otsuse p 5). Oluline on, nagu leidis ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas haldusasjas 28.08.2012 tehtud kohtumääruse p-s 13, et arvestades hankijale jäetud otsustusruumi pakkujale esitatavate nõuete kindlaksmääramisel, millest saab järeldada tema majanduslikku suutlikkust hankelepingut täita, on kohtulik kontroll nende tingimuste üle 3

§ 40

lg-st 2 tulenevalt on vastutuskindlustus seotud pakkuja majandustegevusega ja tagab, et pakkuja on suuteline jätkama teenuse osutamist ka olukorras, kui on vaja katta keskkonnakahjud või kahjud kolmandatele isikutele. VAKO põhjendused, miks konkreetse hanke vastutuskindlustuse tingimused on õiguspärased, on veenvad (VAKO otsuse p 6). Vastustaja on välja arvestanud, et vastutuskindlustuse sõlmimisega summale 50 000 eurot kaasnev rahaline kulu on 520 eurot 4 aasta peale, mis toob pakkujale kaasa 130 euro suuruse kulu aastas ning moodustab hankelepingu eeldatavast maksumusest 0,1%. Nii ei saa see tingimus olla ilmselgelt liialt koormav pakkujale ega ka oluliselt mõjutada pakkumuse maksumust. Sellele arvutuskäigule ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. 6) vastavalt

§ 39

lg-le 2 on hankijal õigus, kuid mitte kohustus, seada erinevate osade kohta erinevaid kvalifitseerimise tingimusi. Et kohtu hinnangul on vastutuskindlustuse summa ka kõige väiksema hanke osa osas proportsionaalne, on ta seda kindlasti ka teistes hanke osades ning puudub mõistlik põhjendus, miks hankija oleks pidanud hanketingimusi selles osas diferentseerima, kui ta seda vajalikuks ei pidanud; 7)

§ 40

lg 1 p-st 1 nähtuvalt nõuab seadus, et hankija nõuaks pakkujalt hankelepingu täitmise tagamiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu tõendamist. Seega on kaebaja arutlused teemal, kas rahaliste vahendite olemasolu tõendamist on üldse vaja ning kas kaebaja saaks lepingut täita lepingutasudest tulenevalt ka vabade rahaliste vahenditeta, ainetud. Õige on VAKO otsuse p-s 7 toodu, mille kohaselt on

§ 40

lg 1 p 1 alusel kehtestatava kvalifitseerimistingimuse eesmärgiks tagada see, et pakkuja omab lepingu õigeaegseks, plaanipäraseks ja veatuks täitmiseks piisavalt vahendeid. Kui jäätmeveoteenuse pakkuja alustab teenuse osutamisega, on tal vajalik omada teataval määral rahalisi vahendeid teenuse osutamiseks. Hankija on piisavalt põhjendatud, miks hankelepingu täitmise tagamiseks on kohane ja vajalik, et pakkujal oleks iga hanke osa kohta vähemalt 25 000 eurot rahalisi vahendeid, arvestades mh ka, et vastustaja väitel (millele kaebaja vastu pole vaielnud) maksab pangaõiendi ühekordne väljastamine selle kohta, et ettevõtjal on kontol nõutud summa 25 000 eurot, ettevõttele suuremates Eestis tegutsevates pankades 1 euro ja 60 senti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. OÜ Prügivedu palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, mõista vastustajalt välja riigilõiv ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, vaieldes halduskohtu otsuse põhjendustele vastu alljärgnevalt: 1) kohus on vääralt hinnanud riivet kaebaja õigustele. OÜ Prügivedu esitas kaebuse mõistlikul ajal enne pakkumuste esitamise tähtaega, samuti esitas ta esialgse õiguskaitse taotluse. OÜ Prügivedu on vahetanud hankemenetluse kestel välja juhatuse, uus juhatus on esitanud kõik vajalikud majandusaasta aruanded, äriregistris on muudetud põhitegevusala, milleks on tavajäätmete kogumine; 2) kohus on rikkunud menetlusnorme, andmata kaebajale võimalust tõendite ja selgituste esitamiseks. Kohus on teinud üllatusliku otsuse, kuna on tuginenud kaebaja poolt hankemenetluses vastustajale esitatud dokumentidele, millised vastustaja on kohtule esitanud 13.09.
2. Nende dokumentide osas ei ole kaebaja seisukohta esitada saanud; 3) pakkujatele esitatavate nõuete täitmiseks peab kaebajal olema pangaarvel 25 000 eurot. Seega ei ole tõene vastustaja väide, et kulu kaebajale on 130 eurot aastas. Esitades pakkumise 4

-ga ja asjaolu, et OÜ Prügivedu on soovinud esitada pakkumust kõigis riigihanke osades; 5) kohus on jätnud tähelepanuta ilmselge pakkujale esitatavate nõuete põhjendamatuse ja õigusvastasuse. Kohus on otsuses eeldanud, et vastustajal ei ole kohustust määratleda pakkujale esitatavaid nõudeid proportsionaalselt riigihanke eeldatava maksumusega. Kohus on aga jätnud hindamata hankedokumentide kooskõla

§ 39

lg 2 teise lausega; 6) kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata kaebaja nõude riigilõivu osas, sh VAKO tegevuse õigusvastasuse hindamise osas.

§ 126ei näe vaidlustusmenetluse lõppemise alusena ette hankija lubadust.

Tegemist on olulise menetlus- ning materiaalõiguse rikkumisega; 7) kohus ei ole otsuses määratlenud, kas ta on lahendanud tühistamis- või tuvastamiskaebuse.

1. Tallinna Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud OÜ Prügivedu kanda. Vastustaja seisukohad: 1) kuna vaidlustatud riigihankes toimus pakkumuste avamine 30.08.2012 ning kaebaja esitas pakkumuse kahele riigihanke osale viiest, ei ole tema puhul enam tegemist hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuga ja ka pakkujaga ülejäänud kolme osa suhtes. Seega puudub nende osade suhtes kaebajal kaebeõigus; 2) hankijal ei ole võimalik OÜ-ga Prügivedu lepingut sõlmida, kuna tema pakkumus on ilmselgelt kõrgem tegelikust selle teenuse eest turul küsitavast maksumusest ja hankelepingu eeldatavast maksumusest. Seega langeb ära ka kahjuhüvitise nõue; 3) kuna vastutuskindlustuse summa ja rahaliste vahendite olemasolu nõue on proportsionaalne ka kõige väiksema hanke osa suhtes, siis on ta seda ka teiste hanke osade suhtes ning puudub mõistlik põhjendus, miks oleks hankija pidanud hanketingimusi selles osa diferentseerima; 4) VAKO ei teinud sisulist otsust finantseerimisasutuse kinnituse lisamise kohta seetõttu, et kaebaja ei tõendanud VAKO istungil, et pank talle pangaõiendit ei väljasta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus lähtub seejuures alljärgnevatest seisukohtadest.
3. Halduskohus on otsuse tegemisel lähtunud vastustaja poolt esitatud andmetest (juhatuse koosseis, majandusaasta aruannete esitamata jätmine) kaebaja kohta, neid kontrollimata või võimaldamata kaebajal nendele andmetele vastu vaielda. Samas ei ole nimetatud kohtumenetluse normi rikkumine otsuse tühistamise aluseks.
4. Õige ei ole kaebaja etteheide, et kohus ei ole määratlenud, kas ta on lahendanud tühistamis- või tuvastamisnõuet. Halduskohus on otsuses selgelt välja toonud, et tühistamiskaebuse rahuldamine ei ole pakkumuste avamise tõttu enam võimalik. Seega on halduskohus sisuliselt läbi vaadanud tuvastamisnõude.
5. Kaebaja tugineb nii vastutuskindlustuse kui rahaliste vahendite nõude vaidlustamisel

§ 39

lg 2 lausele 2 (Hankija võib kehtestada sellise pakkuja või taotleja kvalifitseerimiseks, kes esitab pakkumuse või hankemenetluses osalemise taotluse rohkem kui ühe osa suhtes, summeeritavate näitajate kohta kõrgemad kvalifitseerimise tingimused proportsionaalselt osade eeldatava maksumusega) ning leiab, et nimetatud norm kohustab osadeks jagatud 5

§ 39lg 1 ls 2), kuid antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

VAKO on 03.08.2012 otsuses analüüsinud vaidlusaluste tingimuste proportsionaalsust ning pole rikkumist tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub VAKO käsitlusega ning ei korda seda. Kui tingimused on proportsionaalsed kõige väiksema hankeosa puhul, on need proportsionaalsed ka teiste osade suhtes. Kaebajal puudub õigus nõuda, et teiste osade tingimused oleksid vastutuskindlustuse ja rahaliste vahendite nõude osas rangemad. Kaebaja võimatus esitada pakkumine kõigis riigihanke viies osas ei viita iseenesest tingimuste ebaproportsionaalsusele. Kaebaja ei ole subjektiivset õigust nõuda selliste hanketingimuste kehtestamist, mis võimaldavad tal hankes osaleda maksimaalses võimalikus mahus. Hanketingimuste eesmärk ei ole mitte kõigile huvitatutele hankemenetlusele juurdepääsu võimaldamine, vaid eesmärgiks on tagada, et hankemenetluses osalevad isikud, kellel on reaalne võimekus hankelepinguga võetavaid kohustusi täita. 12. Apellatsioonkaebuses leitakse veel, et halduskohus on jätnud lahendamata kaebuse taotluse, milles paluti mõista vastustajalt välja riigilõiv vastavalt

§ 126lg-le 6.

Tegemist on vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivuga ning kaebaja leiab, et selle oleks pidanud vastustajalt välja mõista juba VAKO. Nimelt esitas kaebaja VAKO-le taotluse täiendada hanketeate p III 2.2 alapunkti 1 viitega finantseerimisasutusele ja võimalusega deponeerida raha vastustaja arvele. 25.07.2012 istungil nõustus vastustaja hanketeadet muutma ja finantseerimisasutuse osas täiendama. Seega tunnistas vastustaja vaidlustuse finantseerimisasutuse osas põhjendatuks ning VAKO oleks pidanud välja mõistma proportsionaalse osa kaebaja poolt tasutud riigilõivust. Eeltoodud osa kaebusest on tähelepanuta jäänud nii vastustajal kui ka halduskohtul. Ringkonnakohus leiab, et VAKO ei ole riigilõivu välja mõistmata jätmisel eksinud. Vaidlustuses sisalduv väide, et rahaliste vahendite olemasolu kohta üksnes pangaõiendi esitamise aktsepteerimine on liiga piirav (võiks olla ka kindlustusasutus, finantseerimisasutus, sh hoiu-laenuühistu ning teised krediidiasutused), oli vaidlustuse üldist konteksti silmas pidades kõrvalise iseloomuga. Vaidluse põhiraskus oli hanketingimuste proportsionaalsusel. Hankija selgitas vaidlustusmenetluses, et ongi panga all silmas pidanud nii krediidi- kui ka finantseerimisasutust. Vastav täpsustus viidi sisse ka hankedokumentidesse. Samas vaidlustusmenetluses vaidlus hanketeate p III 2.2. alapunkti 1 õiguspärasuse osas jätkus proportsionaalsust puudutavas osas. 13. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Ruth Plaks Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 6