KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-607 Haldusasi P. L’i kaebus tühistada Jõ

eadus sätestab eratee avalikuks kasutamiseks määramise, kuid ei

eadus ega ka ükski teine seadus ei sätesta võimalust avaliku kasutuse lõpetamiseks ja avalikus kasutuses olevate teede registrist kustutamiseks. Kaebaja leiab, et volikogu oma otsusega 523 on rikkunud ka usalduse printsiipi. Eelpool nimetatud Kapteni ja Lääne Aksli 2 detailpleneeringu menetluses on Küla teed käsitletud avaliku funktsioniga teena. Sellega on rikutud HMS § 67 lg 1 ja lg

1. 5.
2. Küla tee ja Tõusu tee on eravaldustesse sattunud maade erastamise protsessis. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunkti 4 kohaselt peab omavalitsus selgitama välja erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused. „Vilma“ maaüksuse katastriplaanile, mis oli erastamise aluseks, on kantud tee (tähisega A-1, legendis avalik tee), mis kinnitab, et tegemist on kitsendust põhjustava objektiga maakatastriseaduse (MaaKatS) § 10 lg 3 tähenduses, mis on õiguslik alus „Küla tee“ käsitlemiseks AÕS § 155 lg 1 objektina. Jõelähtme Vallavolikogu 03.09.2009 otsus nr 523 sõnastab “avaliku huvi puudumise” üldkasutatavate teede suhtes oma haldusterritooriumil asuvas tiheasustusega külas, tuues põhjuseks mõne teeomaniku soovimatuse omavalitsusega lepingut sõlmida. Kaebaja leiab, et ei ole proportsionaalne ega hea haldusega kooskõlas, et tiheasustuse elanikud on pandud olukorda, kus igaüks igaühega kohtu abil servituute seab, sest mingi osa omanikest on avaldanud omavalitsusele soovimatust sõlmida leping tee avalikuks kasutuseks. Kaebaja märgib, et lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses 3-2-1-164-09 punktides 30 ja 31 on käsitletud põhjalikult omandisuhetes isikutele esmavajalike lepingute sõlmimise kohustuslikkust. Nimelt sätestab põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. 3 5.
3. Kaebaja leiab, et

eaduse täna kehtiv eratee käsitlus on vastuolus enne

eaduse väljakuulutamist 10.03.1999 kehtinud seadustega ja riivab PS § 32 sätestatud (era)

t sõltuvate kinnistuomanike omandipõhiõigust. Omandipõhiõigusi võib piirata, kui vajadus tuleneb avalikust huvist.

eadusega kerkinud riivet saab seostada vaid erahuviga.

eadus tõi kehtestamisel kaasa vastuolu kehtivate seadustega (AÕS § 155 lg 1, MaaKatS § 10 lg 3 ).

eaduse parandamine 10 aasta jooksul on kujundanud olukorra, kus omavalitsustel on puudulikud võimalused oma haldusterritooriumil lõplikke otsuseid langetada ja vajalikku infrasüsteemi korraldada ning kinnistuomanikud, kes on teemaa erastamise järgselt sunnitud kasutama juurdepääsuteed oma kinnistule läbi kolmandate isikute erakinnistute, on ülimalt piiratud õigustega - nende omandi kasutamine on häiritud. Väljakujunenud tiheasustusega alal moodustati erastamisel valdavas enamuses katastriüksused „külg-külje kõrvale“, teid ja tänavaid eraldi katastriüksusena ei mõõdistatud. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunkti 4 kohaselt peab omavalitsus selgitama välja erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused. Maaüksuse erastamise aluseks olevale katastriplaanile märgiti tee, mis kinnitab, et tegemist on seaduslikku kitsendust põhjustava objektiga MaaKatS § 10 lg 3 tähenduses, mis on õiguslik alus selle tee käsitlemiseks AÕS § 155 lg 1 objektina. Ostueesõigusega erastamisele järgnes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine maasiilude osas, mis erastamisest välja olid jäänud. Olemasolevaid, avalikus kasutuses olevaid juurdepääsuteid maaüksustele erastamise ja tagastamise protsessis reeglina eraldi ei määratud ega mõõdistatud, piisas tee fikseerimisest katastriplaanil, mis sisendas kinnistuomanikele kindlustunde, et nende omandipõhiõigusi ei rikuta ega senise juurdepääsu avalikku kasutust ei piirata. Erastamise ja tagastamise subjektid, kelle kinnistutele jäi avalikult kasutatav tee, olid teadlikud ja nõus maaüksuse oma valdusesse saamisel, et avalik tee seab maakasutusele seadusliku piirangu AÕS § 155 lg 1 alusel. 10.03.1999 kuulutati välja

eadus. Erastamise ja tagastamise menetlustes, mis oli juba lõpule viidud, olid avalikud teed erakinnistute koosseisu mõõdetud.

eadus sõnastas algselt eratee mõiste, et eratee on rajatis, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal (

§ 4

lg 2; RTI, 13.03.1999, 26, 377 ), kuid ei täpsustanud, millise regulatsiooni alusel avalik tee, kui rajatis eratee staatuse saab. Kas üleandmisel koostatakse akt või eraldi võlaõiguslik leping. Avaliku tee üleminekut erateeks ei ole sätestatud üheski seaduses. Kaebaja tõstatab küsimuse, kas senine avalik tee, mis oli ainuke juurdepääs mitmele kinnistule, muutus erastamise käigus erateeks ja katastriplaani märge avaliku tee kohta lihtsalt kaotas tähenduse

eaduse kehtestamisel? (MaaKatS § 10 lg 3 iseeneslik tühistumine?)

eaduse esimene redaktsioon sõnastas, sõltumata avalikust kasutusest, kohustused eratee omanikule ega andnud omanikule võimalust takistuste püstitamiseks, teepeenra rikkumiseks ega tee likvideerimiseks. Hilisemate

eaduse parandustega on sõnastatud, et eratee on tee, mis asub erakinnistul. (

eadus § 52: Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. jõust. 27.02.2005). Vaikimisi ja tagantjärele on kinnistuomanik muutunud ka avaliku tee omanikuks, avalik kasutus hajub ja asemele jääb „eratee“, mille avalikku kasutust saab (taas)määrata edaspidi üksnes omavalitsus. Välja on jäetud mõiste „rajatis“. See vabastab eratee omaniku igasugustest kohustustest, mis rajatiste kohta käivad. Viimases

eaduse redaktsioonis (kehtib alates 01.01.2010.) ei ole eratee omanikule pandud kohustusi teed ja selle osi säilitada ka mitte vastutust tee kasutuskõlbmatuks muutmise eest. Lubatud on tee likvideerimine ilma selleks luba taotlemata, vajalik vaid sellekohane teade 4 omavalitsusele; teatamise ja likvideerimise vaheline aeg on sätestamata (

§ 23lg 3 on jõustunud 1.01.2008.).

Kaebaja märgib, et on kujunenud olukord, kus tiheasustusega territooriumil senikasutatud põlised juurdepääsuteed mõõdeti erastamise protsessis erinevate erakinnistute koosseisu, teele tekkisid üleöö,

eaduse väljakuulutamisel, lõiguti omanikud (igal neist oma lõigu üle piiramatu võimutäius) ja juurdepääsutee põlised kasutajad, kelle kinnistul tee ei paikne või paikneb vaid mingi lõik või „tagumine“ osa juurdepääsuteest, on sunnitud maakohtus läbi kohtuvaidluste naabrite kinnistutele servituutide seadmist taotlema. Soovitud õiguskindlust ei taga ka mitte erateele seatud servituudid, sest

§ 23

lg 3 lubab üheselt ja ühepoolselt eratee omanikul tee likvideerida, saates selle kohta vaid omapoolse teate omavalitsusele. Ka AÕS § 155 lg 1 kehtib avaliku tee suhtes, parandatud redaktsioonis avalikus kasutuses oleva tee suhtes. Avaliku kasutuse saab määrata üksnes omavalitsus, kuid ainult eratee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning kirjaliku lepinguga. Juhul, kui eratee omanik sellist lepingut ei soovi, avalikku kasutust teele (taas)määrata ei saa ja servituutide seadmine maakohtus on vaid ressursirohke tegevus, mis õiguskindlust ei lisa. Kohtus määratakse juurdepääs ja seatakse servituut, kuid kehtiva

§ 23

lg 3 (likvideerimine) alusel jääb teeomaniku meelevalda tee püsimine, kui tee ei ole avalikus kasutuses. Kohtul puuduvad volitused avaliku kasutuse määramiseks. Riigikohtu otsuses 3-4-1-20-07 p 18 on märgitud: Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse oma õiguste rikkumise korral kohtusse pöörduda. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu

1. detsembri 2000 määrus nr 3-3-1-38-00, p 15). Põhiseaduse §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. aprilli 2003 otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003, 13, 125, p 16). Kaebaja viitab ka 03.03.2011 Riigikohtu lahendi 3-4-1-15-10 p 13, p 15 ja p 21 ning leiab neile tuginedes, et iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka omal algatusel, mitte ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja lahendav kohus ja Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise lause tähenduses pädev kontrollima ka selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla ei ole seadnud. Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. Kaebaja viitab ka sama lahendi p 17: ... EIK on siiski tunnustanud isiku õigust pöörduda EIK poole väitega, et õigustloov akt rikub tema õigusi ilma individuaalsete rakendusaktideta, juhul kui ta on sunnitud oma käitumist muutma kriminaalmenetluse ähvardusel või kui selle seaduse tagajärjed teda otseselt puudutavad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus kohtuasjas Burden vs. Ühendkuningriik, punkt 34).

eaduses eratee sõnastamise ja parandamise tagajärjed puudutavad kaebajat otseselt viimased 8 aastat ja riivavad kaebaja omandipõhiõigust, segades oluliselt omandi kasutamist. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli (Pariis, 20.III.1952) artikkel 1 sõnastab Vara kaitse: ”Igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui avalikes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. 5 Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajaduse korral kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.” Vastavalt konventsiooni artiklile [57]on deklareerinud Eesti Vabariik, et protokolli nr 1 artikli 1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist, kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Reservatsiooniga hõlmatud seadustest on esitatud loetelu,

eadus ei kuulu nende hulka.

eadus kehtestati peale konventsiooniga liitumist. Eelpool nimetatud

eaduse eratee novellidega ei ole kaebajale tagatud õiguste lünkadeta kohtuliku kaitset, tegemist on õigusliku olukorraga, mida piltlikult võib nimetada „nokk kinni, saba kinni“. Õiguskindlust eirav on olnud kestev

eaduse parandamine, millega muudeti kardinaalselt õiguste ja kohustuste jaotust ning tekitati teekasutajatele tagantjärele takistus omandi vabas valdamises. Hoolimata juurdepääsu määramisest kohtus ja sellega kaasnevast kompensatsioonist teeomanikule, ei teki eratee kasutajal efektiivselt kaitstavaid õigusi.

eaduses puuduvad eratee omanikul kohustused teed säilitada; puudub keeld takistuste püstitamiseks, teepeenra rikkumiseks või tee likvideerimiseks. Eratee likvideerimine on lubatud ilma sellekohase loa taotlemiseta. Sekkumise õigus puudub nii kohalikul omavalitsusel (kellel

täitmise järelevalve), kui ka politseil (kellel avaliku korra tagamise järelevalve). Teeomaniku poolt rajatud tõkete eemaldamisel tee kasutaja poolt on seadustega ette nähtud tekitatud kulu hüvitamine teeomanikul. Tõkete püstitamist ei keela ükski seadus, ka ei ole sellise tegevuse eest ette nähtud vastutust või karistust. „Kui eratee omanik paigaldab teele tõkked, võib juurdepääsutee kasutaja küll tõkked eemaldada ja seda ei käsitleta väärteona, kuid tõkete eemaldamisega tekitatud kahju teeomanikule tuleb tal hüvitada.“(vt tl 115-116 Notar Priidu Pärna

ervituudist).

eadusest tulenevad omandipõhiõiguse kitsendused ja omandi vaba kasutamise sõltumine naabrussuhetest, ei teeni avalikku huvi, seega ei vasta loodud olukord PS § 32, ka mitte üldtunnustatud rahvusvahelisele õigusele ega Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklile 1. Kaebaja palub kohtul algatada põhiseaduslik kontroll

eaduse § 5¹ ; § 5² ja § 23 lg 3 üle seoses seaduse tagasi- ja jätkuva mõjuga endiste avalike juurdepääsuteede suhtes, mis teenindasid ja teenindavad enam kui ühe omaniku majapidamist. 5.

1. Vastuseks kolmandate isikute seisukohtadele märgib kaebaja, et kaasatud kolmandate isikute seisukohad on vastukäivad ja sisaldavad ebatõeseid väiteid. Läbivalt on neis väidetud, et P. L. on sulgenud juurdepääsutee. Seda väidet on kontrollitud halduskohtu menetlustes (3-09-2528 ja 3-09-2648), samuti tsiviilkohtumenetluses (2-10-19243) ja kohtud on tuvastanud, et väide ei vasta tõele. Kui käesolevas haldusasjas peab kohus kolmandate isikute väiteid asjassepuutuvaks või tähtsust omavaks, palub kaebaja kohtul võtta tunnistused vande all ja selgitada menetlusse kaasatud kolmandatele isikutele kohtule valeväidete esitamise tagajärgi. 5.
2. Kohtuistungil märkis kaebaja, et jääb oma kaebuse ja kõigi kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja lisab, et probleem on erinevatest õigussüsteemidest võetuga ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohas, et teed pole rajatised. Elektri- ja gaasitrassidega on vaja tegelda, aga teedega nagu ei olekski vaja.

§ 23lg 3 on põhiõiguste riive ja servituut ei tühista seda.

Kaebaja ei saa servituuti realiseerida, kui eraomanik likvideerib tee. Kaebaja põhiõigus eraomandile ligi pääseda on kogu aeg hädaohus. Seadusandja on tekitanud 6 selle olukorra.

eadus vajab ajakohastamist. Kaebaja leiab, et kodule ligipääs peab saama õiguskindlaks. 5.

1. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 6.
3. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Otsus, millega Tõusu tee ja Küla tee avalikult kasutatavate teede nimekirja lisati, ei olnud õiguspärane.

eaduse (

) § 4 lg 1 kohaselt avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee.

§ 52kohaselt eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal.

Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et Tõusu tee ja Küla tee asuvad mõlemad eraomandis, mistõttu on nende teede puhul tegu erateedega, mitte avalikult kasutatava teega

§ 4lg 1 tähenduses.

Seetõttu ei olnud õiguspärane nimetatud teede avalikult kasutatavate teede nimekirja lisamine. 6.2.

§ 4

lg 3 teise lause kohaselt 1) tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning 2) vallavõi linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse üksusest lähtuvalt. Käesolevas asjas puuduvad mõlemad kaks eeldust (tee omaniku nõusolek ja leping tee omanikuga), mis lubanuks vastustajal Tõusu teed ja Küla teed avalikuks kasutamiseks määrata. Peale selle on nimetatud teede omanikud haldusmenetluse vältel teatanud, et nad ei anna oma nõusolekut teede avalikuks kasutamiseks ning vastavat lepingut ei sõlmi ning paluvad teed avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja arvata. Tallinna Halduskohus on oma 16.04.2010 haldusasjas nr 3-09-2666 tehtud otsuse leheküljel 6 leidnud, et eratee võib määrata avalikuks kasutamiseks üksnes eratee omaniku nõusolekul ning vastava lepingu alusel (tl 50-53). 6.

1. KOKS § 2 lg-st 1 ja § 3 p-st 3 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse tegevus tuginema seadusele. HMS § 65 ja 66 sätetest tuleneb, et õigusvastase haldusakti võib kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt. 6.
2. Eeltoodud asjaoludel tuleb vastustaja hinnangul kaebuse esitaja kaebust pidada põhjendamatuks ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuse esitaja poolt kaebuses esitatud tühistamistaotluse põhjendamatuse tõttu on põhjendamatu ka vastustaja kohustamistaotlus uue otsuse tegemiseks. 6.
3. Kohutistungil jäi vastustaja oma esitatud seiskohtade juurde. Vastustaja märkis täiendavalt, et otsus oli õiguspärane ja asjaolud ei ole muutnud. Vald ei kaasanud kaebajat, ka seetõttu et ei ole selge, kes on tee kasutajad – kas kinnisvara omanikud või veel keegi. Nende seisukohad ei saanud mõjutada otsuse langetamist. Vald tunnistab, et

eaduse sätted, mis eratee kohta käivad, on problemaatilised. 6.

1. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
2. Kolmas isik V. V. leiab, et vaidlustatud otsuse tühistamisega ei muutu liikluskorraldus Küla teel ja Tõusu teel paremaks ega ka halvemaks. Tema teada ei ole kellelegi nende teede kasutamisel takistusi tehtud. Samas leiab, et oleks hea kui vald hakkaks arvestama laiema hulga inimeste eluliste huvidega ja lõpetaks seaduserikkumised. Märgib, et külaelanike pahameel teedekasutuse osas on tingitud sellest, et Jõelähtme Vallavalitsus detailplaneeringute menetlemisel ja ehituslubade väljastamisel ei arvesta külaelanike huvidega. Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. 7
3. Kolmas isik H. K. märgib, et läbipääs kuulub tema elamumaa osa juurde. Kaebaja LääneAksli maatükilt oli ajalooline väljapääs Raamatukogu teele. Kaebaja aga müüs maatüki ning väljapääsu tee on suletud. Kolmas isik soovib, et vald ja kaebaja leiaksid Raamatukogu teele väljapääsu. Kolmas isik ei ole nõus läbipääsu läbi oma elamumaa tagama. Kolmas isik soovib, et tema elamumaa jääks vastavalt katastriplaanile kestma ja kaebajale leitakse läbi Lääne-Aksli talu maade väljapääs Raamatukogu teele. Seda ka koormuse vähendamiseks. Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
4. Kolmas isik E. G. soovib, et vald ja kaebaja leiaksid Raamatukogu teele väljapääsu. Kolmas isik ei ole nõus läbipääsu läbi oma elamumaa tagama. Kolmas isik soovib, et tema elamumaa jääks vastavalt katastriplaanile kestma ja kaebajale leitakse läbi Lääne-Aksli talu maade väljapääs Raamatukogu teele. Seda eelkõige seetõttu, et kaebaja müüs tagastatava maa tüki ära, millele vald andis ehitusloa ajaloolise tee peale. Sellega sulgus läbipääs teistele tagastatavatele kinnistutele. Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
5. Kolmas isik K. A. märgib, et on vastu Tõusu tee ja Küla tee muutmiseks avalikuks teeks, kuna see halvendaks oluliselt kolmanda isiku elukvaliteeti. Kolmas isik märgib, et tuleks avada uuesti Rätsepa ja Nurga kinnistute vaheline tee ja avada pääs poolsaare lääne-poolsele osale Rahvamaja tee kaudu. Kaebaja ise sulges kinnistute müümisega ja uute kinnistute moodustamisega nimetatud tee. Seega on ta ise selle olukorra endale tekitanud. Kolmas isik ei ole takistanud ka läbipääsu ega seda kuidagi kitsendanud olemasoleval teel. Samuti ei ole keegi tema poole pöördunud ning küsinud luba vastaval teel liiklemiseks või selleks tingimuste teadasaamiseks sh kaebaja. Kolmas isik toetab vastustaja taotlust jätta kaebus läbivaatamata või rahuldamata.
6. Kolmas isik V. L. märgib, et kõnesolevate teedega külgnevate kinnistute omanikud on korduvalt küla avalikel koosolekutel ja Kaberneeme küla teedevõrgustiku ja infrastruktuuri aruteludel väljendanud selget kavatsust mitte sõlmida vallaga kõnesolevate teede avaliku kasutamise lepingut. Külatee ja Tõusu tee on erateed. Eratee on rajatis, mida võib kasutada ainult tee omaniku loal. Omanikud on korduvalt nõudnud, et Jõelähtme Vallavolikogu kustutaks omavoliliselt seadust rikkudes registreeritud teed avalike teede registrist. Lõpuks maaomanike järjekordse avalduse alusel Jõelähtme Vallavolikogu kustutas 03.09.2009 otsusega nr 523 Tõusu tee ja Küla tee avalike teede nimekirjast. Kolmas isik on mitmetel küla avalikel koosolekutel ja aruteludel teatanud oma otsusest Küla tee sulgeda. P. L’i väide justkui oleks Tõusu teelt algav Küla tee ainus juurdepääs kaebajale kuuluvale Kapteni kinnistule (xxxxxxxx) ja Tampli 1 kinnistule (xxxxxxxx) on väär. Kolmas isik väidab, et Kapteni ja Lääne-Aksli 2 kinnistutele oli ajalooliselt juurdepääs Rahvamaja teele, mis on avalikult kasutatav tee. Oli olemas tee, mis läks läbi praeguse Põõsa kinnistu kirde-edela suunas Rahvamaja teele. Kinnisasja omanikul ei ole õigust nõuda juurdepääsu, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel (AÕS § 156 lg 3) . P. L. likvideeris ise selle tee uute kinnistute moodustamise tulemusena ja sellega ka väljapääsu avalikult kasutatavale Rahvamaja teele. Ka praegu on Kapteni kinnistul väljapääs Rahvamaja teele, kuid selleks tuleb rajada uus tee läbi lääne suunal asuva liiva luite. Antud temaatikat käsitletakse pooleliolevas haldusasjas 3-09-2648, kus põhiküsimuseks on juurdepääsu tagamine Kapteni ja selle lähiala detailplaneeringuga kaasatud kinnistutele. 8 Kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud ja allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu seni ühendus toimis, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisaja kaudu käesoleva paragrahvi lg 1 nimetatud tingimustel (AÕS § 156 lg 2). P. L. peab tagama kõikide Kapteni ja Lääne-Aksli 2 maaüksuste ja nende lähiala detailplaneeringuga haaravate kinnistute juurdepääsu avalikult kasutatavale Rahvamaja teele läbi Kapteni kinnistu. P. L. väidab ekslikult, et „ Küla tee“ on põline külatee. See tee tekkiski alles 60-ndate lõpus või 70-ndate alguses. Ajalooline põline tee oli aga see tee, mille ta oma kruntide moodustamise käigus likvideeris ja mis avanes avalikult kasutavale Rahvamaja teele. Mis puudutab P. L’i väitesse, et maade erastamise korral oli Vilma Katastriplaanil eratee märge A-1 (avalik kasutus), siis see on ilma õigusliku tähenduseta. Haldusaktis kajastatud tagastamise ja erastamise tingimus: „ ..... tagada juurdepääs ..... „ on õigustühine, st kehtetu algusest peale, sest tegemist saab olla vaid eraõigusliku seadusejärgse kitsendusega, milles pooled omavahel kokku lepivad. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus oma 24.11.2003 otsuses nr 3-3-1-73-
7. Sellest otsusest tuleneb, et kui maa tagastamise/erastamise korralduses on sätestatud maa erastamise/tagastamise tingimus kohustusena tagada juurdepääs kõrvalasuvale krundile, on see tingimus õigusvastane õigusliku aluse puudumise tõttu. Nimetatud tingimus on sisutu ja eksitav ning rikub kinnisasja omaniku õigusi. Muude (peale erastamise ja tagastamise korras sisalduvate) maa erastamise ja tagastamise tingimustena saavad kohaliku omavalitsuse otsuses olla märgitud vaid avalik-õiguslikud kitsendused, mitte aga eraõiguslikud seadusjärgsed kitsendused, milleks on ka AÕS § 156 lg 1 sätestatud kitsendus. Viidatud eraõigusliku seadusjärgse kitsenduse sisus lepivad pooled kokku ise või kokkuleppe mittesaavutamisel määrab kitsenduse sisu kohus. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid leiab kõigepealt, et käesolevas asjas tuvastatud järgnevalt toodud asjaolud.
9. Jõelähtme vallas Kaberneeme külas asuvad tee nr xxx „Tõusu tee“ pikkusega 640 m, mis algab riigi maal olevalt Kordoni teelt. Tõusu teelt hargneb tee nr xxx „Küla tee“ pikkusega 255 m. Mõlemad teed kulgevad algusosas erakinnistutel: K. A’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Eigi kinnistul, H. K’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Rätsepa kinnistul, V. V’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Härja kinnistul, E. G’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Mäeotsa kinnistul ning V. L’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Vilma kinnistul.
10. Käesolevas asjas on tuvastatud, et vaidlusalused Küla tee ja Tõusu tee asuvad eraomanikele K. A’le, H. K’le, V. V’le, E. G’le ja V. L’le kuuluvatel kinnistutel, mis moodustati ja erastati maareformi käigus (tl 66-69, 56-59). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et maade erastamise lepinguid ja nende aluseks olnud korraldusi ei ole kaebaja tähtaegselt vaidlustanud. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et Küla ja Tõusu teed on hetkel ainsateks ligipääsuteedeks kaebaja kinnistutele ja tal ja teistel Küla ja Tõusu teed oma kinnistule ligipääsuks kasutatavatel isikutel on võimalik neid teid kasutada oma kinnistutele ligipääsuks. Kohus ei pea käesoleva asja lahendamise seisukohast oluliseks kontrollida eraldi kaebaja kohtuistungil esitatud väiteid, et kasutatav ligipääsutee on kitsam, kui ettenähtud. Kohus loeb 9 siinkohal tuginedes Harju Maakohtu otsusele tsiviilasjas 2-10-19243 tõendatuks, et kolmandate isikute poolt väidetav võimaliku ligipääsu rajamine ei ole mõistlik ja et muud ligipääsu Rahvamaja teeni reaalselt ei ole.
11. Vaidlust ei ole selle üle, et Kaberneeme küla Küla tee kanti Avalikult kasutatavate teede nimekirja Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr. 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ ilma, et tee omanikud (kinnistute omanikud, millel teed asuvad) oleksid andnud 23.03.1999 jõustunud

eaduse § 4 lg 3 kohast nõusolekut ja sõlminud lepingut eratee avalikuks kasutamiseks.

1. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et vaidlustatud Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsuse nr. 523 (edaspidi ka otsus nr. 523) vastuvõtmise üheks põhjuseks olid kinnistuomanike, kelle kinnistutel kulgevad Tõusu ja Küla tee, avaldused vastustajale nimetatud teede kustutamiseks avalike teede registrist Samuti ei ole vaidlust asjaolus suhtes, et kinnistuomanikud on väljendanud selgelt ja korduvalt oma kavatsust mitte sõlmida vastavaid avaliku kasutamise lepinguid vallaga, muuhulgas Kaberneeme küla teevõrgustiku ja infrastruktuuri teemaplaneeringu aruteludel.
2. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlustatud otsuse nr. 523 langetamisel ei kaasanud vastustaja menetlusse kaebajat. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et kaebaja esitas otsusele nr. 523 07.02.2010 vaide, mille esitamise tähtaja Jõelähtme Vallavolikogu oma 22.02.2010 otsusega nr. 46 ennistas, kuid vaide enda jättis rahuldamata.
3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja teiste isikute kasuks on määratud Harju Maakohtu 28.01.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-19243 nende kinnistutele juurdepääs mööda Küla teed ja kaebaja poolt tasutav ühekordne hüvitis selle eest V. L’le 2010,69 eurot ja E. G’le 408,32 eurot.
4. Käesoleva asja lahendamisel on haldusakti õiguspärasuse üle otsustamisel asjakohasteks õigusnormideks

eaduse ja haldusmenetluse seaduse normid.

eaduse §-s 4 on toodud normid, mis sätestatavad avalikult kasutatava teede liigid, nende kasutamise üldnormid ja erateede avalikuks kasutamiseks määramise kord. 20. Kohus leiab, et vaidlusaluses haldusaktis on vastustaja välja toonud haldusakti andmise põhjuseid ja langetatud otsust. Seadusandja on sidunud

eaduse § 4 lg 3 eratee avalikuks kasutamiseks määramise üheselt (era)tee omaniku nõusoleku ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu sõlmimisega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et nii Küla kui Tõusu teed asuvad eraomanike maal ja on erateed

eaduse § 52 mõttes. 21. Kohus leiab, et tõele vastab ka vastustaja väide, et juba Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsus nr 149, millega Tõusu tee ja Küla tee kanti Jõelähtme valla territooriumil asuvate avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede nimekirja, oli formaalselt õigusvastane, sest ka sel ajal puudus

eaduse tollase redaktsiooni § 4 lg 4 (mis on analoogne tänase

§ 4

lg 3) ettenähtud teeomanike nõusolek ja seaduses nõutud vastav leping tee avalikku kasutusse määramiseks. Nähtuvalt vaidlustatud haldusaktist on teeomanikud ise taotlenud õigusvastase olukorra lõpetamist.

1. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 68 lg 1 on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 alusel. Käesoleval juhul kohus HMS § 44 nimetatud alust menetluse uuendamiseks ei tuvastanud, kuid sellises olukorras on menetluse uuendamise otsustamine haldusorgani diskretsiooni küsimus. Käesoleval juhul on kohalik omavalitsus pidanud vajalikuks menetlus läbi viia ja on selle tulemusena langetanud otsuse.
2. Nähtuvalt haldusakti põhjendusest toodud õiguslikest alustest on vastustaja lähtunud haldusakti andmisel HMS § 64 lg 2 ja 3, § 67 lg 1 ja § 68 lg 2 ning

eaduse § 4 lg-st

1. 10
2. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja jätnud õigusvastaselt rakendamata HMS § 64 lg 4 ja § 66 lg 1, mis tulenevalt menetluses ja ka vaidemenetluses ilmnenud asjaoludest, oleks käesoleval juhul olnud õiguspärased alused menetluse läbiviimiseks ja haldusakti andmisel. Nimelt sätestab HMS § 64 lg 4, et juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, tuleb haldusmenetluses lähtuda sätetest, mis käsitlevad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Asjaolule, et vastustaja on lähtunud haldusakti andmisel valedest sätetest, viitab selgelt ka vaideotsus. Vastustaja viidanud käesoleval juhul oma vaideotsuses HMS § 65 lg 1, mis käsitleb andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kasuks.
3. Kohus on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt on vastustaja haldusakti andmisel sisuliselt jätnud välja selgitamata ja kaalumata nende isikute usalduse ja huvi ning haldusakti tühistamise tagajärjed nendele isikutele, kelle kahjuks haldusakt anti, samuti küsimuse, kas nimetatud teede puhul esineb avalik huvi nende määratlemiseks avalikku kasutusse vajadusel selleks kõiki seadustes ettenähtud võimlusi kasutades.
4. Halduskohus saab diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02).
7. Käeoleval juhul on kohtu arvates sarnaselt kaebaja seisukohaga oluline asjaolu, et

eadus ei kohusta ühegi normiga avalikku kasutusse määratud teed sellisest kasutusest välja arvama, kui ei õnnestu saavutada kokkulepet eratee omanikuga. Kaebaja märgib õigesti, et

eaduse § 4 lg 3 käsitleb tulenevalt tema sõnastusest eratee avalikuks kasutamiseks määramise korda, aga mitte juba avalikku kasutusse määratud eratee avalikust kasutusest väljaarvamise korda. Samuti puuduvad

eaduses muud normid, mis seda reguleeriks. 28. Kuna nimetatud küsimus on

eaduses menetlusnormidega reguleerimata, siis tuleb selle suhtes rakendada HMS vastavaid norme. HMS § 64 lg 2 ja 3 annavad haldusorganile laia kaalutlusruumi ja määratlevad koos HMS §-ga 67 kindlaks kohustuslikud küsimused kaalutlusõiguse teostamisel. Nimetatud normid on eelkõige suunatud sellele, et kiiresti muutuva õigusliku regulatsiooni ja vahel ka sellest tulenevalt õiguslikus mõttes mitte kõige korrektsema haldusorganite tegevuse tagajärjel ei jääks kasvõi ajutiselt kaitseta isikute olulised õigused. Kohus märgib, et lähtudes käesoleva kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaoludest, on oluline, et kohalik omavalitsus käsitleks seniste avalikus kasutuses olnud teede kasutuskorra muutmisel põhjalikult kõiki vastavaid tagajärgi ja isikute huvisid ning võtaks vajadusel tarvitusele seaduslikud sammud avalike huvide tagamiseks, vajadusel kuni erateede sundvõõrandamiseni. Kohus märgib, et vastustaja on ka ise aru saanud, et nendes küsimustes on avaliku huvi kaalumine oluline, sest kohtuistungil märkis tema esindaja muuhulgas kaalumist vääriva avaliku huvina jäätmemajanduse korraldamise võimalust ja ehituslubade realiseeritavust ehitusmaterjalide kohaletoimetamise võimaluse näol. (tl 176).

1. Kohus leiab, et kõigi HMS § 64 ja 67 ettenähtud asjaolude kaalumata jätmine oli käesoleval juhul nii oluline diskretsiooniviga, et kohus tuginedes ka HKMS § 5 lg 1 p 1 tühistab Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsusega nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu 31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ lisa muutmine“ punkti 1.
3. Koos sellise otsusega on sisuliselt rahuldatud ka kaebaja kohustamiskaebus, sest käesoleva kohtuotsuse jõustumisel taastub Küla tee ja Tõusu tee staatus avalikus kasutuses olevate teedena. Küll aga märgib kohus, et see ei tähenda, et kohalikul omavalitsusel ei oleks 11 kohustust lahendada Tõusu ja Küla tee staatus seaduses sätestatud normide alusel ehk juhul, kui nende erateede omanikud seda soovivad, langetada haldusmenetluse seaduses sätestatud korras uus ja õiguspärane kaalutlusotsus nende teede staatuse suhtes otsustades muuhulgas, avalikku kasutusse määramise vajalikkuse küsimuse ja määratledes selle saavutamiseks sobivad tegevused. Siinkohal märgib kohus, et juhul, kui kohalik omavalitsus langetab õiguspärase menetluse tagajärjel õiguspärase otsuse, millega Küla ja Tõusu teed viiakse siiski avalikust kasutusest välja, on kaebajal tagatud eelpoolmainitud Harju Maakohtu otsuse alusel ligipääs oma kinnistule.
4. Kohus leiab, et tal puudub vajadus ja alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

eaduse § 51 ja § 52 ning § 23 lg 3 osas. Kohus leiab, et nimetatud sätetest ei tulene kaebaja kirjeldatud ebaproportsionaalseid omandiõiguse kitsendusi. Kohus märgib lühidalt, et seadusandja on loonud piisavad tsiviilõiguslikud kaitsemeetmed, mille rakendamisel on tagatud iga isiku ligipääs oma omandile. Samuti ei ole õige, et avaliku huvi korral sõltub eratee avalikku kasutusse määramine ainult eratee omaniku nõusolekust ja tema dikteerib täielikult vastavad tingimused. Kohus märgib, et juhul, kui eratee avalikku kasutusse saamiseks on tõsine avalik huvi, mis kaalub üles teeomaniku erahuvi, on kas riigil või kohalikul omavalitsusel vastava kokkuleppe või nõusoleku puudumisel võimalik algatada sundvõõrandamise vms. menetlus ja saavutada oma eesmärk ning avaliku huvi kaitsmine sel teel. Avaliku huvi määratlemisel on kohalikul omavalitsusel siinjuures piisavalt suur diskretsiooniruum. Kohus leiab, et need õiguslikult tagatud mehhanismid tasakaalustavad mõistlikult eratee omaniku ja teiste selle kasutamisest huvitatud isikute huvid ja õigused. 32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja on kandnud nähtuvalt kohtutoimikust menetluskulusid riigilõivuna kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise eest 450 krooni (28,76 eurot) (tl 18). Muude kulude hüvitamist kaebaja tähtaegselt taotlenud ei ole. Kuna käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse ja tegi otsuse kaebaja kasuks, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskulud summas 28,76 eurot. Daimar Liiv Kohtunik 12