Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kohtu 05.04.2011.a määrusega kinnitati poolte vahel sõlmitud kompromissleping, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et suurendada Pärnu Maakohtu 02.12.2004.a otsusega tsiviilasjas nr. 2-640/2004 E V ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust alates 10.08.2010.a. Kompromissi kohaselt pidi T V tasuma E V`le elatist alates 01.04.2011.a 151 eurot kuus kuni E V täisealiseks saamiseni. Elatusraha võlgnevuse perioodi 10.08.2010 – 31.03.2011.a eest summas 414 eurot pidi T V tasuma hageja E V`le hiljemalt 31.07.2011.a. Samuti pidi T V tasuma elatusraha E V`le alates 01.04.2011.a 139 eurot kuus kuni E V täisealiseks saamiseni. Pooled on esitanud erinevaid seisukohti selles, kas antud juhul peeti kompromissi sõlmimisel silmas, et hageja maksab elatist kalendrikuu eest ette või teeb seda jooksva kuu eest. Kuna kohtumääruses, millega kohus kinnitas poolte kompromisslepingu, puudub kindel kuupäev, millal hageja on kohustatud elatist maksma, siis tuleb eeldada, et pooled on kompromissi kohtule esitamisel ja kohus on kompromissi kinnitamisel lähtunud perekonnaseaduse (PkS) § 100 lõikest 4, mille kohaselt elatist makstakse kalendrikuu eest ette. See on ka mõistlik ja loogiline, sest nimetatud seadusest tuleneva ettemaksmise nõude puhul ei saa lapse huve silmas pidades pidada õigeks seda, et kohustatud isik tasub elatist sama kuu eest selle suvalisel, sh viimasel, päeval. PkS §-s 100 lõikes 3 on küll ette nähtud võimalus leppida kokku, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda, kuid see ei väära sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud kohustust. Nii hageja kui ka kostja on kinnitanud, et tsiviilasja nr 2-1038710 arutamisel valitses poolte vahel arusaam elatise tasumisest kooskõlas perekonnaseadusega. Kuna kohus ei kinnita kompromissi juhul, kui see on vastuolus seadusega või rikub olulist avalikku huvi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 430 lg 3), on ilmne, et kompromissi sõlmimisel ja selle kohtu poolt määrusega kinnitamisel pididki pooled mõistma selle sisu igakuise elatise tasumise kohustuse kui ettemaksu osas ühtviisi. Kompromisslepingu, sh kohtuliku kompromissi, sisule kohaldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. Seega ei oma tähtsust, millise selgituse või sisuga oli T. Väljas teinud elatise makseid kuni kompromissini – kuna elatise maksmise kohustus aprilli 2011.a eest oli kompromissi saavutamise hetkeks saabunud, siis pidi võimalik võlgnevus sisalduma kompromissiga kokkulepitud summas (414 eurot). 5
lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.