← Eesti

3-12-678/15

Obsah (5)§ 63§ 67§ 64§ 30§ 65

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 10.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-678 Haldusasi Menetlusosalised R. S’i kaebu

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) punkti 14.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks. Samuti piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult

§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

  1. Kaebaja esitas 10.02.2012 käskkirjale vaide. 1 Vaie jäeti Viru Vangla direktori 02.03.2012 vaideotsusega nr 5-15/7478-1 rahuldamata.
  2. 02.04.2012 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 31.01.2012 käskkirja nr 100-d tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kaebaja leiab, et käskkiri on seadusvastane ja tuleb tühistada. 4.
  4. Kaebajale heideti ette seda, et ta suitsetas kambris. Kaebaja vaidlustab rikkumise omistamise temale. Kaebajale omistatud rikkumine tugineb käskkirja järgi julgeolekuosakonna peaspetsialist G. G. poolt koostatud ettekandel ja täpsustaval seletuskirjal, mille järgi intsidendi tuvastas ta administratiivhoone nõupidamiste ruumist, mille vahemaa on hinnanguliselt 14 meetrit, kust oli näha ka hõõguvat sigaretti. Samas on kaebaja oma seletuskirjas suitsetamist eelmärgitud ajal ja kohas eitanud, kusjuures kaebaja selgitas, et
  5. detsembril 2011 kella 23.40 ajal oli ta koos kambrikaaslase R. R’iga akna peal, kellega vaatasid koos aastavahetuse ilutulestikku. Seega taandub käesoleva distsiplinaarmenetluse objektiks oleva distsiplinaarsüüteo tõendamine n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. Tulenevalt eeskätt põhiseaduse (PS) §-st 12 tulenevast üldisest võrdsuspõhiõigusest, on kaebaja seisukohal, et puudub mõistlik ja inimväärikusega kooskõlas olev põhjendus (õigustus), et sellistes n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisel tuleks a’prioorselt eelistada avaliku võimu kandja esindaja – praegusel juhul vanglaametniku – ütluste tõepärasust või vähemalt suuremat usaldusväärsust. Kaebaja leiab, et sellises n-ö sõna sõna vastu olukorras peab haldusakti põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Tallinna Vangla ei ole eriti põhjalikult ja veenvalt käskkirjas motiveerinud seda, miks praegusel juhul tuleks eelistada just vanglaametniku ettekandes ja täpsustavas seletuskirjas märgitut ning seega lugeda R. S’i süütegu tõendatuks. Oluline põhjendamispuudus on kaebaja hinnangul eraldiseisvalt käskkirja seadusvastasuse aluseks. 4.
  7. jaanuaril 2012 ning seega ka vahetult peale väidetavat distsipliinirikkumist – R. S’i kambris teostatud läbiotsimist sellest kambrist tubakatooteid ei leitud, kusjuures kaebaja eeldab, et kambri läbiotsimist teostanud vanglaametnikud näitasid läbiotsimise läbiviimisel üles kõrget professionaalsust. Seejuures ei ole käskkirjas viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendi põhistused selles kontekstis asjakohased, seda enam, et need käsitletavat kahtlust ei kummuta. Väidetav distsipliinirikkumine tuvastati vanglaametniku poolt visuaalse jälgimise teel ning seda märkimisväärselt distantsilt. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et selline visuaalne jälgimine toimus pimedal ajal. Kummatigi tekib küsimus, kuidas on võimalik öösel pimedas ja piisavalt suurelt kauguselt tunda tõsikindlalt ära akna peal seisev isik ning väita, et külma ilmaga isiku suust tulev aur viitab just suitsetamisega kaasnevale suitsule (ehk sooja hingeõhu ja külma välisõhu kokkupuute tõttu tekkiv hingeaur ja n-ö suitsuaur on väliselt küll sarnased, kuid sisuliselt siiski erinevad nähtused). Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist G. G. poolt koostatud seletuskirjast nähtub, et
  8. detsembril 2011 neljanda üksuse kambri nr 48 aknal suitsetas kell 23.39 S. V. ja kell 23.40 R. S. Kuna seletuskirja järgi nägi ametnik hõõguvat suitsu, siis saab kaebaja sellest järeldada, et nii kaebajat ehk R. S’i kui ka tema kambrikaaslast S. V’it ta väidetava suitsetamise hetkel ei 2 identifitseerinud. See on ka eluliselt usutav, sest – nagu juba öeldud – kõnesolev vahejuhtum tuvastati märkimisväärselt distantsilt ja pimedal ajal. Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist G. G. poolt koostatud seletuskirjas märgitakse, et „Kontrollisin vangistusregistrist fotot ja tuvastasin, et see on R. S.“. Kaebaja märgib, et see asjaolu ei tõenda veel seda, et R. S.
  9. detsembril 2011 neljanda üksuse kambri nr 48 aknal kell 23.40 suitsetas. Juhul, kui üks kõnealustest kinnipeetavatest tõepoolest 31.detsembril 2011 neljanda üksuse kambri nr 48 aknal kahel vanglaametniku poolt tuvastatud ajahetkel suitsetaski, siis on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, kas suitsetaja oli kindlasti R. S. või S. V. Kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaebaja hinnangul laieneb see põhimõte ka distsiplinaarsüütegudele, iseäranis sellistele distsiplinaarsüütegudele (täpsemalt distsiplinaarmenetluse osalistele), mille eest määratav karistus on oma raskuse ja iseloomu tõttu võrreldav kuritegude või väärtegude toimepanemise eest määratavatele karistustele. Seetõttu tuleb eelkirjeldatud kõrvaldamata kahtlused R. S’i süüdiolekus tõlgendada R. S’i kasuks. 4.
  10. Kuna eelmärgitud puudused, mis kahtluseid tekitavad, ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad, tuleb käskkiri oluliste kaalutlusvigade ja põhjendamispuuduse tõttu kehtetuks tunnistada. 4.
  11. Kaebaja nendib, et eelmainitud rikkumised ei ole paraku ainukesed, mis tingiksid ainuüksi eraldiseisvalt käskkirja kehtetuks tunnistamise. Kaebaja hinnangul ei ole Tallinna Vangla järginud käskkirja kehtestamise käigus karistuse valikul proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebaja peab vajalikuks toonitada, et vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse
  12. ja
  13. peatükis.

§-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, mida käesoleval juhul kaebaja suhtes ka tehti (ja millega proportsionaalsuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada). Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Nii on ka Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 2006 otsuses nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt

§ 63lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede.

Edasi leidis kolleegium, et seejuures tuleb kartserisse paigutamist pidada intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kolleegium järeldas, et selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks kaebaja suhtes rangeima distsiplinaarkaristuse valikut ja määramist. Seejuures ei ole kaebaja hinnangul „erandlikuks asjaoluks“ Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec
(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) mõttes, mis õigustaks talle rangeima karistuse kohaldamist see, et kaebajat on varasemalt distsiplinaarkorras karistatud. Sellist seisukohta ei väära ka asjaolu, et süüd raskendavaks asjaoluna on haldusorgan arvestanud kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, jättes seejuures haldusaktis motivatsioonis täpsustavalt selgitamata, millal ja mille eest määratud karistusi haldusorgan konkreetselt silmas peab (ehk selles osas on käskkiri motiveerimata ning seega ka kontrollimatu). 3 Tähelepanuta ei saa siinkohal jätta ka seda, et R. S. on kõik talle varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse käskkirjad halduskohtus vaidlustanud. See aga muudab käesoleva käskkirjaga määratud karistuse ebakindlaks kui mitte tühiseks olukorras, kui kohus peaks mõne R. S’ile määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistama. Kaebaja hinnangul oleks sellisel juhul sellega ära langenud üks oluline asjaolu, mida karistuse määramisel arvestati, mistõttu oleks kaalutlusotsus käsitletava käskkirjaga karistuse määramise kohta võinud olla leebem (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu
  1. veebruari 2012 otsust nr 3-10-2389). Kaebaja peab vajalikuks lisada, et isegi paljusid kehtivaid distsiplinaarkaristusi omava kinnipeetava osas on Riigikohus – tõsi küll, mitte sisulist otsust tehes – seadnud kaebaja hinnangul võrreldava kaaluga distsipliinirikkumise eest karistusena kartserisse paigutamise kahtluse alla. Nimelt märkis Riigikohtu halduskolleegium oma
  2. mai 2011 määruse nr 3-3-1-95-10 punktis 7, et kaebaja on põhjendatult tõstatanud küsimuse plastlusika rikkumise eest karistusena kartserisse paigutamise proportsionaalsusest. Seejuures pidas kolleegium vajalikuks rõhutada, et selle kaebuse lahendamisel on kaebusest tulenevalt oluline lisaks küsimusele, kas isik on distsiplinaarsüüteo toime pannud ja kas tema suhtes kuulub kohaldamisele distsiplinaarkaristus, ka kohaldatud karistuse proportsionaalsus. Kaebaja peab vajalikuks lisada sedagi, et Euroopa Liit on seadnud kinnipeetavatele distsiplinaarkorras määratava kartserikaristuse eeskätt inimväärikuse valguses tõsiselt kahtluse alla, mistõttu plaanitakse kartserisse paigutamise kui piinava karistusviisi keelustamist (vt http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-15362896). 4.
  3. Kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele – mida näiteks mõiste „raske distsipliinirikkumine“ kahtlemata on –, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta seda, et motivatsioon peab võimaldama ka kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisteid sisustati haldusakti andmisel mõistlikult. Kaebaja hinnangul käskkirjas esitatud motivatsioon eelnimetatud nõuetele ei vasta. Esiteks on kaebaja seisukohal, et kinnipeetava poolt suitsetamiseks mitte ettenähtud ajal ja kohas ei saa vähemalt üldjuhul, sh ka käesoleval juhul käsitada raske distsipliinirikkumisena. Kui juba sellist rikkumist käsitada (hinnata) raske rikkumisena, siis tekib vähemalt kaebaja jaoks paratamatult küsimus, milliseid rikkumisi saaks vangistuse täideviimise tingimustes käsitada põhimõtteliselt ühelt poolt kergete, teiselt poolt aga väga raskete (tõsiste) distsipliinirikkumistena. Seejuures ei ole mõistlik eeldada, et vangistuse täideviimise kontekstis kergeid distsipliinirikkumisi ei eksisteerigi. Teiseks on kaebaja seisukohal, et kinnipeetava poolt oma kambris lahtisel aknal suitsetamine ei saa kahjustada vähemalt vanglaametnike tervist (ja mida on käskkirjas R.S’ile põhimõtteliselt ette heidetud). Kolmandaks juhib kaebaja tähelepanu sellele, et käesolevas distsiplinaarasjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks põleva suitsuga selleks mitteettenähtud kohtades ringi liikunud. Vastupidi, käesolevas distsiplinaarasjas on tuvastatud (millega kaebaja aga sisuliselt ei soostu), et kaebaja suitsetas kambri aknal, s.t ta ei liikunud põleva suitsuga ringi. Kaebaja märgib siinkohal, et kuna eelmainitud kolme aspekti on Tallinna Vangla arvestanud R. S’i süüd raskendavate asjaoludena, siis mõjutavad need asjaolud paratamatult ka karistuse proportsionaalsuse – täpsemalt öeldes selles osas käskkirja seadusvastasuse – küsimust. Seejuures peab kaebaja vajalikuks selgitada, et distsipliini rikkumine, milles eest R. S’i käsitletaval juhul karistati, ei ole õigusdogmaatilises mõttes abstraktne ohudelikt, vaid formaalne tegevusdelikt. Kui teoreetiliselt käsitadagi kõnealust distsipliinirikkumist abstraktse ohudeliktina, siis isiku 4 süüditunnistamiseks ei piisa viitest suitsetamise abstraktsele ohtlikkusele isikute tervisele ja tuleohutusele, vaid distsiplinaarmenetluses tuleb tõendada nimetatud ohu reaalne tekitamine menetlusaluse isiku poolt (ehk sellisel juhul oleks ohu tekkimine käsitatav koosseisulise tagajärjena). Kaebaja lisab, et selline distsiplinaarsüüteokoosseisu tüüpide põhimõtteline eristamine on demokraatlikus õigusriigis kinnipeetavate põhiõiguste reaalseks ja tõhusaks tagamiseks oluline. 4.
  4. Käskkirjas on esitatud järgmine motivatsioon: „Võttes arvesse menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid leitakse, et kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust, kuna tegemist on liiga leebe karistustega toimepandud rikkumise eest. Samuti ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise määramine ei täidaks käesoleval juhul oma eesmärki ja oleksid ebaefektiivsed karistusliigid. Samuti ei ole otstarbekas määrata töölt eemaldamist, kuna kinnipeetav ei tööta. Lähtudes eeltoodust on otstarbekas karistada kinnipeetavat kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks, mis on proportsionaalne toimepandud süüteoga. Leitakse, et määratav karistus on proportsionaalne toimepandud süüteoga.” Kaebaja on seisukohal, et haldusaktis märgitud põhjendused kartserikaristuse ja selle pikkuse kohaldamiseks ei saa seisneda üldistes konstateeringutes. Selline arusaam ühtib ka Riigikohtu praktikas väljendatud arusaamaga, et kaalutlusõiguse teostamine ei saa seisneda üldises konstateeringus, et isik on toime pannud raske rikkumise ja kohaldatavad piirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Kaebaja hinnangul on aga käesoleval juhul just selliste konstateeringutega tegemist. Käskkirja motivatsiooni foonil peab kaebaja vajalikuks märkida, et lisapiirangute kehtestamist ei saa üldsõnaliselt põhjendada vangistuse eesmärkide saavutamisega. Vangistuse eesmärgid ja distsiplinaarkaristuse eesmärgid ei lange täiel määral ühte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. detsembri 2011 otsust nr 3-3-1-41-11, p 18). Just selliselt on Tallinna Vangla käskkirja motiveerimisel kaebaja arvates aga toiminud. Seda enam, et selline põhjendus sisaldub käskkirja resolutsioonis, mitte põhjendavas osas, mis ajaliselt ja loogiliselt peaks haldusakti resolutsioonile (lõppjäreldusele) eelnema. 4.
  6. Põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. oktoobri 2009 otsust nr 3-3-1-57-09, p-d 13 ja 23). Kaebaja on aga seisukohal, et käesoleval juhul ei ole säärase olukorraga tegemist. 4.
  8. Kaebaja juhib halduskohtu tähelepanu ka asjaolule, et käskkirjast ei nähtu ametiisiku nimi, kes Tallinna Vangla nimel on vaidlustatud käskkirja andnud, ehk selle allkirjastanud.
  9. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. 5.
  10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes R. S’i distsipliinirikkumine selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamises. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti G. G. 01.01.2012 ettekandega nr
  11. Ettekandest nähtub, et 31.12.2011 kell 23.40 suitsetas kinnipeetav R. S. neljanda üksuse kambri nr 48 aknal. Suitsetamine selleks mitteettenähtud kohas ja ajal on vastuolus

§ 67punktist 1 ning Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.11.1 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. 5.

  1. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 31.01.2012 käskkiri nr 100-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 5 5.
  2. Kinnipeetava distsipliinirikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ametniku ettekanne distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega. Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et distsipliinirikkumist ei toimunud. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametniku ettekandeid kinnitavaid muid tõendeid käesoleval juhul ei ole. On ilmne, et teatud laadi distsipliinirikkumisi, kus rikkumise tunnistajaks on ainult vanglaametnikud ja rikkumisest ei jää muid jälgi ega tõendeid, saabki tõendada vaid vanglaametniku ettekandega. Käesoleval juhul ongi tegemist just sedalaadi rikkumisega, mida tõendab eelkõige vanglateenistuse ametniku ettekanne. Puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda distsiplinaarkaristusest. Ka kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovib ta solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega põhjendust, miks vanglateenistuse ametnik oleks pidanud tema kohta alusetu ja tõele mittevastava ettekande kirjutama. Kaebuse esitaja väide, et tema ei ole suitsetanud, on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku 01.01.2012 ettekande ja 25.01.2012 lisaselgitustega. Distsiplinaarmenetluse läbi viinud neljanda üksuse inspektor-kontaktisik N. B. palus distsiplinaarmenetluse käigus ettekande koostajal täpsustada, kust sündmus fikseeriti, kuidas täpselt tuvastati kinnipeetav, kes rikkus tubakatoodete käitlemise nõudeid ning kuidas väljendus kinnipeetava suitsetamine. 25.01.2012 esitas julgeolekuosakonna peaspetsialist täiendava selgituse, mille kohaselt intsidendi tuvastas ta administratiivhoone nõupidamiste ruumist. Hinnanguliselt on administratiivhoone ja neljanda üksuse kambri vahemaa 14 meetrit. G. G. selgitas, et nägi, kuidas isik suitsetas kambri nr 48 aknal. Isik toetus vastu aknapalet ja seisis millegi peal, ning puhus välja suitsu. Näha oli hõõguvat sigaretti. Isikut kontrolliti koheselt Riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (edaspidi Kinnipeeturegister) ning selgus, et suitsetajaks oli kinnipeetav S. V.. Lisaks selgitas G. G, et hetk hiljem tuvastas ta kambri nr 48 aknal suitsetamas veel ühe isiku. Kinnipeeturegistrist kontrollimisel selgus, et tegemist oli kinnipeetav R. S’ga. Seega tuvastas vanglateenistuse ametnik üheaegselt suitsetamas nii S. V’i kui ka R. S’i, mistõttu on alusetu vaide esitaja väide, et tegemist võis olla mitte tema, vaid teise kinnipeetavaga. Ka nähtub vanglaametniku selgitustest, et tegemist ei olnud mitte hingeauru, vaid suitsetamisest tuleneva suitsuga, kuna ettekandes on selgelt märgitud, et näha oli hõõguvat sigaretti. R. S. leidis vaidemenetluses, et vanglaametnikul ei olnud pimedal ajal ja kauguselt võimalik kinnipeetava isikut tuvastada. Kuna ta eeltoodud väidet distsiplinaarmenetluses ei esitanud, siis kontrolliti seda vaidemenetluse raames. Selgus, et neljanda üksuse esimese korruse jalutushoov on valgustatud, mis soodustas paremat nähtavust neljanda üksuse kambrite akende juures toimuva üle. Vanglateenistuse ametnik oli teadlik, kes antud kambris täpselt viibisid, kuna öörahu ajal on kambri uksed lukustatud ning kinnipeetavad viibivad neile määratud kambris. Vanglateenistuse ametniku G. G. lisaselgituses on selgelt välja toodud, kuidas vaide esitaja käitus ja suitsetas ning isikut kontrolliti koheselt Kinnipeeturegistrist. Lähtudes eeltoodust võib asuda seisukohale, et umbes 14 meetri kauguselt oli võimalik tuvastada kinnipeetavat, kes suitsetas kambri aknal. Samuti ei ole distants nõupidamiste ruumi ja neljanda üksuse vahel selline, mis ei võimalda kinnipeetavate isikuid tuvastada. Nimelt asuvad hooned üksteise kõrval ning neid eraldab vaid madal telliskivisein, metallribid ja okastraat. 6 Arusaamatuks jääb kaebuse esitaja esindaja järeldus, et kuna järgmisel päeval peale väidetavat suitsetamist R. S’i kambrist tubakatooteid ei leitud, siis ta eelmisel ööl kambris ei suitsetanud. Oleks ju loogilisem järeldus, et peale suitsetamist ei leita kambrist tubakatooteid, kuna need on ära suitsetatud. Asjaolu, et kambrist tubakatooteid ei leitud, ei tõenda seda, et kinnipeetav distsipliinirikkumist toime ei pannud. Seda enam, et näiteks suitsukoni on võimalik aknast välja visata. 5.
  3. Kaebuse esitaja esindaja viitamine 22.03.2006 lahendile nr 3-3-1-2-06 on asjakohatu ning seda põhjusel, et haldusasja kohaselt paigutati kinnipeetav kartserisse õigusvastaselt, kuna distsiplinaarkaristuse käskkiri tühistati. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarkaristust kehtetuks tunnistatud ega teda ka õigusvastaselt kartserisse paigutatud. Samuti on asjakohatu kaebuse esitaja viitamine Riigikohtu 16.05.2011 määruse nr 3-3-1-95-10 punktile 7, kuna Riigikohus ei ole nimetatud punktis andnud sisulist hinnangut, kas distsipliinirikkumise eest määratud kartserikaristus on toimepandud rikkumisega proportsionaalne, vaid märkinud, et selle kaebuse lahendamisel on kaebusest tulenevalt oluline lisaks küsimusele, kas isik on distsiplinaarsüüteo toime pannud ja kas tema suhtes kuulub kohaldamisele distsiplinaarkaristus, ka kohaldatud karistuse proportsionaalsus. Kõiki viidatud haldusasja asjaolusid ei tea eeldatavasti ka kaebuse esitaja, mistõttu tal ei ole võimalik anda hinnangut, kas tegemist on võrreldavate distsipliinrikkumistega või mitte. Käskkirjast nähtub, et karistuse valikul on raskendava asjaoluna arvestatud kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Kinnipeeturegistri andmetel oli R. S’il distsipliinirikkumise toimepanemise ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Kergendavad asjaolud puuduvad. Samuti arvestati karistuse määramisel, et vales kohas suitsetamine võib kahjustada põhjendamatult nii teiste kinnipeetavate, kui ka vanglateenistuse ametnike tervist, kes on sunnitud liikuma ja viibima tulenevalt teenistusülesannetest või muudel põhjustel ruumides, kus ei tohi suitsetada. Samuti põleva suitsuga ringiliikumine selleks mitteettenähtud kohtades, eirates tuleohutusnõudeid, võib tulekahju tekkimisel ohustada vangla julgeolekut. Vanglas peetakse suitsetamist selleks mitteettenähtud ajal ja kohas raskeks rikkumiseks. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud, et antud distsipliinirikkumise eest ei ole otstarbekas määrata noomitust ega ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, kuna tegemist oleks liiga leebe karistustega toimepandud rikkumise eest. Töölt eemaldamist ei ole otstarbekas määrata, kuna kinnipeetav ei tööta. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks kinnipeetav karistusest ka vajalikud järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks. Kuna seadusest tulenevalt on kinnipeetavale võimalik distsipliinirikkumise eest määrata karistuseks kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks, siis konkreetsel juhul 6 ööpäevaks kartserisse paigutamine ei ole toimepandud rikkumise suhtes ebaproportsionaalselt raske karistus. Ka ei ole kehtiva õiguse kohaselt eriti asjakohane kaebuse esitaja esindaja märkus, et Euroopa Liit on seadnud kinnipeetavatele distsiplinaarkorras määratava kartserikaristuse eeskätt inimväärikuse valguses tõsiselt kahtluse alla, mistõttu plaanitakse kartserisse paigutamise kui piinava karistusviisi keelustamist. Kuni õigusaktid lubavad kinnipeetavale distsipliinrikkumise eest määrata karistuseks kartserisse paigutamist, on vanglal kinnipeetavale õigus selline karistus ka määrata. 5.
  4. Lisaks juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et käskkirjast ei nähtu ametiisiku nimi, kes Tallinna Vangla nimel on vaidlustatud käskkirja andnud, ehk selle allkirjastanud. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 15 kohaselt on üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, ja avavangla peaspetsialisti otsustuspädevus Harku ja Murru Vanglas, on teha otsus «Vangistusseaduse» § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4, § 93 lõike 3 7 alusel ja anda üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt § 46 lõike 2 alusel. Vaidlustatud käskkirja on allkirjastanud neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juht, kes on oma allkirja kinnitanud templiga ning see nähtub selgelt ka käskkirjast. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja on esitanud kaebuse põhjusel, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendamata, kaevatav käskkiri on nõuetekohaselt põhjendamata ning määratud karistus on ebaproportsionaalne. Kohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kaebus on põhjendamatu. 7.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VSkE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Kodukorra p 14.11.1 kohaselt on kinni peetaval isikul lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ja ettenähtud aegadel. Kodukorra p 14.11.1.2 kohaselt on vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetaval võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutushoovis. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja distsiplinaarkaristuse määramist reguleerib

§ 64ning kohaldatav on ka HMS § 4 ja 56 lg 3 (kaalutlusotsuse põhjendamine). VSk

E § 15 kohaselt, üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, ja avavangla peaspetsialisti otsustuspädevus Harku ja Murru Vanglas, on teha otsus

§ 30

lg 2, § 31 lg 2, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4, § 93 lg 3 alusel ja anda üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt § 46 lg 2 alusel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebuse esitaja oli teadlik kambris suitsetamise keelust.

  1. Puudub norm, mis keelaks hinnata vanglaametniku ettekannet või selle kohta antud täpsustavat seletust distsiplinaarmenetluses kogutud tõendina. Vastustaja on põhjendanud, miks kaebaja seletus ei ole usaldusväärne ning miks puudub alus kahelda vanglaametniku ettekande ja täiendava seletuse õigsuses. Kaebaja arusaam nagu tugineks järeldus faktil, et ametniku ettekanne on a priori tõene, ei ole õige. Ka distsiplinaarmenetluses võeti ettekande koostajalt korduv seletus, mistõttu ei lähtunud sellisest eeldusest ka menetleja. Kohtupraktikas on loetud põhjendatuks ja loogiliseks tõendi usaldusväärsuse hindamisel lähtuda asjaolust, et kinnipeetaval on ilmselgelt motiiv eitada tegu ning vanglaametnikul puudub üldjuhul mõistlik põhjus esitada nö valeettekannet, millisel juhul ta riskib enda suhtes menetluse algatamisega. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust (rääkimata tõendist), mis võiks tekitada vanglaametniku ettekande ja hilisema seletuse tõelevastavuses kahtlusi (nt isiklik vaen, vahetult eelnenud konflikt). 28.05.2012 menetlusdokumendis (tlk 50 pöördel) toodud kaebaja esindaja oletus, et vanglaametnikuna töötav inimene elab tööülesandeid täites kinnipeetavate suhtes välja oma sisemisi vastuolusid, pingeid ja komplekse, on kohatu üldistus. Asjaolu, et intsident toimus pimedal ajal ja ametnik ei saanud väidetavalt näha ca 14-meetri kaugusel asuva kambri aknal toimuvat on usutavalt kummutatud selgitusega, et hoov oli valgustatud, ametnik tuvastas kaks isikut (kes suitsetasid üksteise järel) Kinnipeeturegistri kaardil oleva foto järgi ning enda viibimist intsidendi toimumisega samal ajal kambri aknal kaebaja eitanud ei ole. Kuigi väljas oli külm ning see võis väljahingamisel tekitada suust väljuva auru, ei saa sellega selgitada põlevat sigaretiotsa, mida nägi vanglaametnik tema 25.01.2012 selgitusest (tlk 42) nähtuvalt. 8 Asjaolust, et läbiotsimisel (mis ei toimunud ka vahetult sündmuse järgselt) ei leitud suitsetamisele viitavaid esemeid ei saa kohtu arvates samuti järeldada, et suitsetamist ei toimunud. Suitsukoni vm suitsetamistarvete kõrvaldamine ei ole objektiivselt võimatu ega keeruline ning kohtul ei ole põhjust eeldada, et kaebaja on nii rumal, et säilitab asitõendid. Kohtu hinnangul on haldusakt selles osas ka piisavalt põhjendatud.
  2. Kohus leiab, et vastustaja on kaalutlusõigust nii menetluse läbiviimisel, kui karistuse määramisel teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne.

§ 63

lg 3 kohaselt, distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-289 (kaebaja apellatsioonkaebust rahuldamata jättes) märkinud, et kaebuses on kaebaja viidanud proportsionaalsuse põhimõttele (PS § 11), õiguspärase haldusakti alustele (HMS § 54), Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec

(2006)2 ja Riigikohtu seisukohtadele kartserikaristuse erandlikkuse kohta ning halduskohus on eeltoodud asjaoludest otsuse tegemisel lähtunud. Tegemist on üldiste põhimõtete ja väärtustega (proportsionaalsus, õiguspärasus), millega kohus peab asja lahendamisel arvestama, olenemata sellest, kas kaebaja ise nendele tugineb või mitte. Käesolevas asjas saab kohus asja materjalidega tutvudes asuda seisukohale, et haldusorgan on distsiplinaarmenetluses ja kaevatavat haldusakti andes lähtunud samadest väärtustest ja põhimõtetest. Kaebaja esindaja viide väidetavate EL õiguse suundumuste muutumise kohta ei ole asjakohane konkreetses õigusvaidluses, kus kohus peab kohaldama kehtivat õigust. Vastustaja on põhjendanud, miks suitsetamine keelatud ajal ja kohas on raske distsipliinirikkumine ning lugenud mõõdupäraseks karistuseks kartserisse paigutamise koos distsiplinaarkaristuse täideviimisel rakendatavate lisapiirangutega. Kaebaja võrdlus nn plastlusika kaasusega (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-95-10) näitab pigem kaebaja toime pandud teo eest määratud karistuse proportsionaalsust. VSkE ja Kodukorra süüline rikkumine (suitsetamine keelatud ajal ja kohas) toob kaheldamatult kaasa ohu vangla julgeolekule (tulekahju tekkimise ohu) ja ohu teiste isikute tervise kahjustamiseks. Nende asjaolude arvesse võtmiseks ei ole vajalik ohu realiseerumine (vangla põlema süttimine ja kaaskinnipeetava haigestumine kopsuvähki). Väidet vanglaametnike tervise kahjustamise ohu loomisest ei saa samuti pidada meelevaldseks, kuna vanglaametnikud teostavad kinnipeetavate üle järelevalvet ja viibivad sellega seoses samades ruumides. Haldusakti andja võib viidata varasematele kehtivatele distsiplinaarkaristustele, ka siis kui need on kohtus või vaidemenetluses vaidlustatud ning esialgset õiguskaitset haldusakti kehtivuse peatamise näol kohaldatud ei ole. Kaebaja on väitnud, et oli teised distsiplinaarkaristused vaidlustanud, ega ole väitnud distsiplinaarkaristuste mittekehtivust kaevatava haldusakti andmise ajal. Riigikohus on 25.02.2010 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-100-09 märkinud, et: „… vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel.

§ 65

lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist.

§ 65

lg-st 5 tulenevalt võib kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada 9 kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.“ Kaevatavas haldusaktis on märgitud, et raskendava asjaoluna arvestati kehtivaid distsiplinaarkaristusi, st ka mittekustunud karistusi

§ 65lg 5 mõttes.

See, mille eest need karistused määrati ei ole antud asjas oluline, kuna vastustaja ei ole haldusakti põhjendanud samasuguste tegude korduva toimepanemisega. Kaebuse esitamise motiiv, et esindajale edastatud dokumendi koopia on kohati halvasti loetav, on arusaamatu.

  1. Kohus nõustub kaebajaga selles, et distsiplinaarkaristuse täideviimisel kartseris viibimise ajaks lisapiirangute kehtestamist tuleks põhjendada haldusakti põhjendavas osas, mitte resolutsioonis. Põhjenduste asumine haldusakti nö vales osas, ei too kaasa selle tühistamist. Põhjenduste pikkus ei ole võrdelises seoses nende asjakohasuse ja õigsusega. Kohtul ei ole alust kahelda, et lisapiirangute kehtestamine (režiimi muutus võrreldes tavakambriga) aitab kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele.
  2. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaevatava käskkirja tühistamiseks alust ei ole. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
  3. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kristina Maimann Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.