Asjaolu, et hageja põhisissetuleku kaotus FIE-na oli hagejale hüvitatud Haigekassa poolt, ei välista hageja õigust nõuda lisasissetuleku vähenemisest tingitud kahju hüvitamist. Hageja on mittevaralise kahju hüvitise 960 eurot põhjendusena toonud välja, et tervisekahjustuse tõttu ta ei tohi tõsta raskusi ega teha järske kehaliigutusi, samuti tekkis tal trauma tüsistusena õhkrind ja vähenenud on kopsude maht. Kohus leiab, et hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitis on vastav
Kohus võtab arvesse, et kostja ei reageerinud põhjendatamatult hageja ettepanekule lahendada kahjujuhtum kohtuvälises korras. Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, kuivõrd kohus on refereerinud vaid poolte ütlusi, istungi protokollides kirjeldatut ning seaduse sätteid. Kohtu analüüs käesoleva kaasuse kohta praktiliselt puudub. Selgusetuks jääb, mida konkreetselt kohus on loetletud kirjalike tõendite alusel tuvastanud. Kohus oleks pidanud iga otsuses märgitud tõendit ka analüüsima. Kostja on menetluse jooksul esitanud vastavate tõendite kohta oma seisukohad, mida kohus ei ole käsitlenud. Ei nähtu ka, et kohus oleks tunnistajate ütlusi analüüsinud ja arvestanud kostja poolt kohtukõnes väljatoodud tähelepanekutega tunnistaja N B ütluste vastuolulisusest. Näiteks on kostja esitanud vastuväite, et OÜ Järve Perearstikeskuse 30.03.2011 teatis on antud välja tööõnnetuse kohta, s.o hagejaga juhtus tegelikkuses õnnetus tööajal, seega on kostja tõstatanud küsimuse, kas hagi ei ole antud kohtusse sisse vale kostja vastu. Vastav asjaolu on jäetud kohtu poolt tähelepanuta. Samuti on kostja esitanud vastuväited EMHI õiendi kohta. 4 Tsiviilasi nr 2-11-26543 Kostja leiab, et ei ole tõendatud kostja süü hagejale tervisekahjustuse tekkimises ega põhjuslik seos kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejale kahju tekkimise vahel, mis on kahju hüvitamise põhialuseks. Kohus on antud asjas praktiliselt pööranud tõendamiskoormuse ümber, leides et kuna kostja ei ole piisavalt tõendanud, et ta lisaks lumelükkamisele ka libedusetõrjet tegi, siis on automaatselt tuvastatud kostja süü hooletuse näol. Samas on tegelikkuses tuvastamata, kas kostja kinnistul oli üldse libe, kas libedus oli hageja kukkumise aluseks või kas hageja kukkus enda hooletuse tõttu. Mittevaralise kahju kohta leiab kostja, et esiteks puuduvad dokumentaalsed tõendid, et hagejal leitud õhkrind on seotud 14.03.11 asetleidnud traumaga. Arstitõendil on märgitud, et see võib olla õnnetuse tagajärg, kuid see on pelgalt oletus. Antud asjas ei ole hageja taotlenud ekspertiisi ning pole esitatud muid asjakohaseid arstitõendeid. Samuti pole antud asjas tõendatud, et trauma oleks tekitanud hagejale nii suuri üleelamisi, et mittevaralise kahju hüvitamine nimetatud summas oleks põhjendatud. Mis puudutab varalist kahju summas 540 eurot, jääb kostja seisukoha juurde, et AS-is Express Post töötamine oli hageja täiendav sissetulek ning põhitöökohalt eemalviibimise eest on saanud hageja hüvitist haigekassalt, seega on tegelikkuses hagejale varaline kahju kompenseeritud. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning panna menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 ). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja on hagejale tekitatud tervisekahju eest eest vastutav ja peab seetõttu kandma hageja varalise ja mittevaralise kahju. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus on selgelt märkinud otsuse punktis 9, millised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud loeb ta tõendatuks. Järeldused nimetatud tõenditest on kohus teinud hiljem. Maakohus tuvastanud ilmastikuolud EMHI õiendi kohaselt hageja kukkumise päeval p-s 9, hinnangu nimetatud tõendile koosmõjus dr Ansperi teatise ja tunnistaja B ütlustega andnud aga otsuse p-s 13. Nõustuda saab apellandi väitega, et nimetatud viisil koostatud otsus võib muuta otsuse põhjenduste jälgimise keerukaks, kuid see ei muuda otsust ebaõigeks. Mis puudutab apellandi poolt vaidlustatud EMHI tõendit, siis selles osas ei ole kohus esitanud oma järeldust piisavalt selgelt. Kohus luges p-s 13 tõendatuks, et hageja kukkumine oli tingitud hageja libisemisest kivisillutisel oleval jääkattel. EMHI meteoandmete tabelist ja kaaskirjast (tl 33-34) tulenevalt saab teha järelduse, et ajavahemikul 10.-22.03.2011 esinenud positiivne õhutemperatuur muutis jää või lumega kaetud teed libedaks. Iseenesest on õige kostja väide, et tõend üksinda ei tõenda kostja kinnistu olukorda, kuid kohus on teinud oma järelduse kinnistu libeduse kohta koosmõjus teise tõendiga, so tunnistaja B ütlustega. Tunnistaja N.B ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolulised. Tunnistaja on kinnitanud, et nägi 5-7 m kauguselt, et kivisillutisel oli väga õhuke jääkate. Et tunnistaja mäletas maja numbrit, kuid ei mäletanud tänava nime, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Kui tunnistaja mäletas, et sillutis, kus hageja kukkus oli märg, kuid hageja selg kuiv, ei saa sellest teha järeldust, et tunnistaja ei näinud märja jääkatte olemasolu. Kostjal oli võimalik taotleda kohtult paikvaatluse läbiviimist, et hinnata juhtunu asjaolusid ja tunnistaja 5 Tsiviilasi nr 2-11-26543 ütluste tõepärasust. Kostja ei ole tõendanud, et 5-7 m kauguselt ei ole võimalik õhukest märga jääkatet näha, mistõttu puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et toimikus olevatelt hageja poolte tehtud fotodelt nähtub, et postkasti juurde viiv tee oli kuiv ja ilma jääta, kahel esimesel fotol on selgelt näha jääkatte olemasolu sillutisel ja sillutis ei ole kuiv. Tunnistaja ütluste kohaselt asus maja allamäge, mistõttu ei ole tunnistaja ütlused vastuolus hageja seletustega, et tee, kus hageja kukkus, oli maja poole kaldu, sinna oli öösel kogunenud ja jäätunud vesi. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus käibekohustust. Käibekohustus ei tulenenud Tallinna linna heakorraeeskirjadest, kuna sealt tulenevad kostja kohustused avaliku võimu ees. Kostja teadis aga, et postiljon toob tema postkasti posti ja kasutab tema kinnistul asuva postkastini jõudmiseks vastavat teed. Seega oli kostja kohustatud objektiivselt tarvitusele võtma mõistlikult vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta hagejat kinnistul kukkumise ja sellega kaasneva tervisekahju eest. Libedusega kukkumisel võivad olla ulatuslikud kahjulikud tagajärjed, kahju tekkimine on tõenäoline ja samas ei ole vajalikud kulutused libeduse vältimiseks suured. Õigusteoorias on leitud, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem objektiivselt vaev ja kulu kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et kostjal eksisteeris käibekohustus võtta tarvitusele abinõusid ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Käibekohustuse rikkumise puhul peab
lg-st 1 tulenevalt eeldama, et kostja on hageja poolt eelnevalt tõendatud objektiivset käitumisstandardit rikkunud ning kostja peab selle tõendeid esitades ümber lükkama. Maakohus ei ole sellest tulenevalt tõendamiskoormust valesti jaganud. Kuna kostja välise hoolsuse järgimist või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tõendanud, järeldas maakohus õigesti, et kostja rikkus oma hoolsuskohustust ning tema käitumine oli õigusvastane ja süüline. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevusetuse vahel. Käibekohustuse rikkumise puhul on põhjendatud kasutada asendamismeetodit, mille puhul asendatakse kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollitakse, kas õiguspäraselt käitudes oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Kui kostja kinnistul oleks libedustõrje tehtud olnud, poleks hageja libeduse tõttu kukkunud. Seega esineb põhjuslik seos hagejale tekkinud tervisekahju ja kostja tegevuse vahel (
Eeltoodud käibekohustuse eesmärk on ringkonnakohtu hinnangul hoida ära kannatanule tervise kahjustamisest tekkida võiv varaline ja mittevaraline kahju. Esineb vastutust täitev kausaalsus, kuna hageja on ilma jäänud oma täiendavast sissetulekust 540 eurot AS-s Express Post. Apellandi väited, et kahju ei tuleks hüvitada, kuna Express Postis töötamine oli hageja jaoks täiendav sissetulek ning põhitöökohalt eemalviibimise eest on hageja saanud hüvitist Haigekassalt, mistõttu on varaline kahju kompenseeritud, ei ole põhjendatud. Hüvitamisele kuuluva varalise kahju üldine ulatus sõltub põhjuslikust seosest (
lg 4) tuletatud ja
lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See põhimõte aitab praktikas eristada, kas tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Käesoleval juhul tekkis hagejal kahju, kuna ta ei saanud terviserikke tõttu töötada FIE-na lisatööl ja teenida täiendavat tulu. Maakohus pidas asjas esitatud tõendeid hageja tervisekahju ja selle tekkimise asjaolude kohta usaldusväärseks. Hageja esitas tema käsutuses olevad tõendid. Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et hagejal palju hiljem juhtunust leitud õhkrind ei oleks seotud 14.03.2011 6 Tsiviilasi nr 2-11-26543 asetleidnud traumaga, samuti ei ole kostja taotlenud ekspertiisi teostamist või esitanud asjatundja arvamust hageja väidete ümberlükkamiseks. Apellatsioonkaebuses on kostja nimetatud küsimuse maakohtus esitatud tõendite usaldusväärsusest püstitanud. Ringkonnakohus möönab, et perearsti tõend ei pruugi olla usaldusväärne tõend hagejal tekkinud hilisemate tüsistuste seotuse kohta hagis väidetud kukkumisega. Nimetatud osas rikkus maakohus selgitamiskohustust, jättes hagejale selgitamata tõendi ebausaldusväärsuse. Nimetatud puudus on apellatsioonimenetluses kõrvaldatud, kuna hageja on esitanud apellatsioonikohtu palvel asja tundvate isikute arvamused, mille kohaselt haiguse kulu tüsistumine õhkrinnaga on seotud suure tõenäosusega 14. märtsil saadud traumaga. Ringkonnakohus arvestab nimetatud tõenditega ja loeb nendega tõendatuks hagejal tekkinud täiendavate tüsistuste seondumise hagis väidetud kukkumisega (TsMS § 652 lg 3 p 2). Apellandi seisukoht, et hageja peaks tõendama valu suurust, ei ole põhjendatud. Valu ja vaeva ei ole võimalik hinnata ja seda tajuvad isikud subjektiivselt erinevalt. Maakohus tugines hüvitise määramisel mittevaralise kahju eest õigustatult asjaoludele, et hageja ei tohi selgroolüli murru tõttu tõsta raskeid esemeid ja teha järske kehaliigutusi, trauma tagajärjel tekkisid tüsistused (õhkrind ja kopsude mahu vähenemine), kostja ei reageerinud põhjendamatult hageja ettepanekule vaidlus kohtuväliselt lahendada ja hüvitis ei ületa kohtupraktikas väljakujunenud hüvitiste suurust. Ekslik on apellandi seisukoht, et hageja ei ole tõendanud õnnetusega kaasnenud vaevusi. OÜ Järve Perearstikeskuse tõendist (tl 50) nähtub, et hagejal on esinenud 6.torakaallüli kompressioonmurru tõttu vajadus taastusravi järele, korduvalt on esinenud füüsilise koormusega seoses valud paremal rindkeres, hingamine on raskendatud, oktoobris 2011 tekkis õhkrind, hageja viibis PERH-s ravil ja talle on soovitatud õhkrinna kordumisel operatiivset ravi. Nimetatud tõenditest teeb kohus järelduse, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul valud rindkeres füüsilise koormuse korral ja raskendatud hingamine. Nimetatuga on tuvastatud mittevaralise kahju tekkimine hagejal. Hüvitise määr ei ole vastuolus senise kohtupraktikaga ja jääb maakohtute poolt käsitletud kohtupraktika kohaselt varem väljamõistetud kahjuhüvitiste piiridesse. Hüvitise suurus on õiglane arvestades eelkõige kehavigastuste raskust, tööeas olevale inimesele tekkinud piiranguid, samuti kostja suhtumist juhtunusse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.