← Eesti

3-11-2725/34

3-11-2725 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2725 Haldusasi A.J. kaebus esemete äravõtmise õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebaja: A.J. Vastustaja: Tallinna Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord

  1. Jätta A.J. kaebus rahuldamata.
  2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
  3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebajale: A. J. - vastustajale: Tallinna Vangla Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest
  4. aprillist 2012, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 1 3-11-2725 KAEBUSE ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 1.Tallinna Halduskohtule saabus 23.11.2011 A.J. kaebus. Kaebuse kohaselt võttis Tallinna Vangla kaebajalt ära tema isiklikud asjad ning keeldus neid talle tagasi andmast. Vangla väidab, et äravõetud asjad ei olnud kaebaja isiklike asjade kaardil kirjas, selle tõttu 16.09.2011 kell 14.30 teostatud kontrolli tulemusel võeti nad aktiga ära, kuid kaebaja ei pea seda õigeks. Aktiga võeti ära A.J.alt ämber (roheline), tossud „Adidas“ (must/hall); pikad soojad pesupüksid (mustad), kruus (roheline), plastik kauss (valge), plastik kauss (punane); lauamäng „Nardid“ (puidust). A.J. väidab, et need tulid kaebajale 2009 aastal Murru Vanglasse maksikirjaga. Tossud „Adidas“ tõi kaebaja ema R. J. Kuressaare arestimajja
  5. aastal. Kaebaja märgib, et kõik asjad on temale saatnud ema, kes võib seda ka kohtus kinnitada ja et jääb selgusetuks, miks vangla pole neid „asju kirja pannud“ ning miks kaebaja peab nende eest nüüd maksma. Vangla väide, et ämbrit ei saanud maksikirjaga saata, on vale, kuna mitmele teisele kinnipeetavale on ka ämber kirjaga saadetud. Kaebaja palub tunnistada Tallinna Vangla tegevus õigusvastaseks ja vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest, kuna on maksejõetu ning tema vastu on nõudeid summas 4000 eurot. Kaebaja lisas kaebusele Lääne Prefektuuri 22.09.2011 kirja, mille kohaselt on Arestimaja tööarvestuse raamatusse 17.03.2011 kell 13.50 tehtud sissekanne, et kinnipeetav A.J. vahetas oma katkised tossud uute vastu. Kaebusele on lisatud Tallinna Vangla 15.11.2011 vaideotsus nr 1-13/42087-
  7. Kohus jättis kaebuse korduvalt käiguta. Kaebaja oli märkinud, et palub tunnistada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastaseks. Kohtule esitatud dokumentidest nähtus, et kaebaja on 06.10.2011 pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega temalt 16.09.2011 läbiotsimise käigus ära võetud esemete lattu paigutamiseks ja vabastamisel tagastamiseks ning osade esemete hävitamiseks. Kohus palus kaebajal välja selgitada, kas tal on võimalik esitada kohustamisnõue, seda saaks teha juhul, kui asjad ei ole veel hävitatud. 3.A.J. esitas vanglale taotluse 18.09.2011.a. ja palus asjad temale tagastada, paigutada isiklike asjade lattu 16.09.2011.a. äravõetud asjadest: ämber (roheline), tossud „Adidas“ must/hall, plastik kauss (valge) plastik kauss (punane) ja lauamäng „Nardid“. Kaebaja oli avalduses märkinud, et hävitada võib kruusi ja soojapesupüksid. Kaebaja märgib, et tossud tõi temale ema arestimajja ja teised asjad sai ta maksikirjas Murru vanglas 2009.a. 4.Tallinna Vangla on jätnud kaebaja taotluse oma 05.10.2011 otsusega nr 1-13/39551-1 rahuldamata. Vangla on märkinud, et kogutud andmete põhjal ei ole äravõetud esemed soetatud vanglateenistuse vahendusel ega olnud kaasas vanglasse saabumisel ja aktis märgitud asjad tuli ära võtta. Lisaks märgiti, et etapeerimisel Lääne Prefektuuri Kuressaare Kambrisse kohtuistungi ajaks 12.03.2010.a. ei olnud kaebajal kaasas eelpooltoodud esemeid isiklike asjade hulgas, kui kaebajat kontrolliti enne etapeerimist Vastuvõtu-ja Arvestusosakonnas. 2 3-11-2725 Kontrolli tehti ka vangiregistri sissekannetele asjade vastavuse osas 19.03.2010.a., kui kaebaja saabus tagasi arestimajast. Vangla keeldus asju tagastamast.
  8. A.J. esitas vaide 06.10.2010.a. ja selles märkis, et asjad, mis võeti ära, on tema omad. Osad asjad sai ta 2009.a. maksikirjas ja tossud arestimajas. Et neid arvele pole võetud, ei ole tema süü. Kaebaja taotles tossude, ämbri ja kausside andmist koheselt kätte, „teised asjad võivad minna lattu ja ma võin need saada vabanemisel“.
  9. 15.11.2011 vaideotsusega nr 1-13/42087-1 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata. Vangla märkis, et kaebaja oli taotlenud 06.10.11.a. osade asjade väljastamist kambrisse, teiste paigutamist lattu ning osade asjade hävitamist. Vaides taotleb kaebaja asjade kätteandmist ja lattu paigutamist. Vangla lahendas kaebaja taotlust toimingu sooritamise kohustamise taotlusena ja leidis, et vangla on lahendanud äravõetud esemete küsimuse õigesti. Tallinna Vangla leidis, et kuna kaebajal ei olnud riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse (edaspidi Kinnipeeturegister) äravõetud asju märgitud, siis ei saa pidada ka usutavaks väidet, et need asjad saadeti maksikirjas. Postiseaduse § 27 lg 1 kohaselt teenuse kasutaja tüüptingimuste alusel (kui pole sõlmitud teistsugust kokkulepet), ei saanud saata maksikirjas üle teatud mõõtmete esemeid. Vangla esitas kaebajale andmed, mille kohaselt ära võetud ämbri mõõtmed olid: pikkus, laius, kõrgus kokku 1450 mm, seega seda saata ei saanud. Tüüptingimuste kohaselt on maksikirja max mõõtmed: pikkus, laius, kõrgus kokku 900 mm; pikima külje mõõt 600 mm või rulli keeratuna pikkuse ja kahekordse läbimõõdu summa 1040 mm, pikim mõõt 900 mm. Registri andmetel on kaebajal kambris 2 paari jalanõusid „Nike“.
  10. Kohus oli kaebajale selgitanud, et kui kaebaja jääb tuvastusnõude juurde, siis õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tuleb kohtule ära näidata ka põhjendatud huvi ja kaebust täpsustada. Kaebajal tuli kohtule teatada, millise nõude ta soovib kohtule esitada. Kohus märkis kaebajale, et samas tuleks siiski selgitada täpsemalt asjade saamisega seotud asjaolusid, et esitatud väiteid saaks kontrollida. Kohus oli selgitanud, et võimalusel tuleks siiski iga äravõetud asja juures täpsustada, mis asjaoludel ta need asjad on saanud ja kui kaua need asjad peaksid juba kaebaja arvel kirjas olema ning millised asjad ta saaks soovida tagasi, kuna kohtul nähtus, et kaebaja ise oli esitanud vanglale osade asjade hävitamise avalduse. 27.12.2011.a. teatas kaebaja, et tahab tagasi tossud „Adidas“ ja lauamängu „Nardid“. Vangla võib hävitada rohelise ämbri, soojapesu püksid, rohelise kruusi, kausid valge ja punane (tlk 11 kaebaja vastus). Põhjendatud huvina näitab kaebaja soovi „saada tagasi asjad“ ja „tunnistada vangla tegevus õigusvastaseks“. Tulevikus ta soovib esitada kahjunõude, kuna tossud „Adidas“ on talvetossud ja ta ei saa neid kasutada. Veel soovib kaebaja, et „vangla saaks õpetust“, kuna see pole esmane juhus. A.J. selgitab, et sai tossud pakiga arestimajas ja et Politseiprefektuur on eksinud oma 22.09.2011.a. nr 9.1-06/20745-2 vastuses kuupäevaga. Veel märgib kaebaja, et soovib tossud tagasi saada ja need on tema omad, seda kinnitab Lääne PP 22.09.2011.a. saadetud vastus nr 9.1-06/20745-
  11. Lauamäng „Nardid“ „tulid mul Murru vangla 2009 aasta augusti kuus, seega oleks pidanud need kirjas olema juba 2 a ja 4 kuud“. Lauamängu soovib kaebaja tagasi saada. Ta arvas , et need ongi kirjas. Varem puudusid probleemid. Maksikirjas saabuvad asjad paneb kirja, kes annab kirju üle, aga tossud oleks pidanud saabumisel Saaremaalt panema kirja Tallinna Vangla vastuvõtuosakonna ametnik. Kaebaja 3 3-11-2725 palus teha päringu Lääne Prefektuuri tossude kohta. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest ja tunnistada vangla tegevus õigusvastaseks. 01.02.2012.a. jättis kohus kaebuse uuesti käiguta ja palus kaebajal täpsustada, mis nõude ta esitab, st kas kohustamisnõude või tuvastusnõude soovist esitada hiljem kahjunõue, kui asjad on juba hävitatud. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu vajadusele teatada, mis asjadest on saanud, kuna juhul, kui asjad on hävitatud, siis ei saa nõuda nende samade asjade suhtes kohustamisnõuet, st neid tagastada. Kuna kaebaja oli märkinud, et ta varsti vabaneb vanglast, siis kohustas kohus kaebajat kohtule esitama aadressi, millelt temaga suhelda. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et kui kaebaja on nõustunud osade asjade hävitamisega, siis nende asjade osas ei saaks enam esitada hiljem ka kahjunõuet. Kohus palus uuesti täpsustada ka muid andmeid, nt arestimajas oleku täpset aega, kuidas kaebaja kontrollis asjade arvele võtmist, mis tegevust kaebaja peab silmas õigusvastase tegevusena jms ning kohus veelkord märkis, et kui asjad on hävitatud, siis ei saa ilmselt neid tagastada. Kaebajal oli endiselt selgelt need küsimused vastamata, ka oli näitamata, kas asja saab lahendada kirjalikus menetluses või suuliselt. Kohus palus kontrollida, kas tossude ostu saab tõendada kviitungitega vms dokumentidega, mis võivad olla emal olemas. 13.02.2012.a. esitas kaebaja vastuse ja märkis, et ta soovib, et vangla maksaks need asjad „kinni“. Tema ei tea, mis neist asjadest on saanud. „Kui vanglal ei ole võimalik tagastada mulle tossusid Adidas ja lauamängu „Nardid“, siis nõuan, et vangla hüvitaks mulle kõik ära võetud esemed, mis on 16.09.2011 aktis kirjas“. Kaebaja selgitab, et ta ei tea, mis kirjed tegi Arestimaja, kuid tema arvates on seal üheselt fikseeritud, et ta vahetas Arestimajas oma tossud ning seal sai ta endale uued Adidas tossud. Arestimajja läks ta 12.03.2010 ja tuli tagasi 19.03.2010.a. Lääne prefektuuri kirjas on vastamisel eksitud aastaarvuga, kuna ta vahetas tossud ära 17.03.2010.a. Asjade kontrolli ei ole ta saanud vanglas teha, kuna lubatakse suuliselt, et kohe ta saab seda teha, aga senimaani seda ei ole võimaldatud. Õigusvastasuse tuvastamise nõude sisuks on – tuvastada aktiga 16.09.2011.a. asjade äravõtmise õigusvastasus. Tossude suhtes ei ole kaebaja emal dokumenti alles või on see niisuguses kohas, et seda ei leia. Kaebaja teatab, et ta vabanemisel 18.04.2012 saadab oma aadressi. Kaebaja leiab, et kohus pole tema esmast kaebust läbi lugenud, kuna seal on kõik kirjas, kuid kohus ikka küsib üle. 15.02.2012.a. võttis kohus määrusega kaebuse esemete äravõtmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetlusse, vabastas kaebaja I astmes riigilõivu tasumise kohustusest maksjõuetuse tõttu summas 15,97 eurot. Kohus nõudis, et kui kaebaja ei nõustu kohtu määratud nõudega, siis tuleb esitada kõik täpsustused 7 päeva jooksul. Kohus andis juhised, mis tuleks veelkord täpsustada. Samuti selgitas kohus vastustajale tema ülesanded ja saatis kaebuse materjali vastamiseks ning täpsustamiseks asjaoludes, mida kaebaja ise ei suutnud täpsustada, kohus palus esitada tõendid 15.03.2012.a. Kohus määras lahendada asi kirjalikus menetluses, kui vangla ei soovi suulist asja arutamist. Kohus selgitas kaebuse esitajale, miks kohus leidis, et kaebaja vastused on liialt üldised ja miks kohus nõuab endiselt täpsustavaid vastuseid. Kohus märkis, et kuna saadud materjal siiski kinnitab esemete hävitamist, siis eeldatult ei saa esitada muud kui tuvastusnõuet. Kohus selgitas kaebajale, et lohakas vastamine eksitab kohut ja ei aita ka kaebajat, kohus rõhutas vajadust vastata senisest täpsemalt. 20.02.2012.a. on kaebaja kohtule vastanud, et ta kogemata jättis kirjutamata, et lauamäng „tuli mulle maksikirjaga Murru vanglasse 2009.aasta augustikuus“. „Arestimajas ma kusagil neid asju sebida ei saanud, sest etappi läksin ma üksinda ja ka arestimajas olin ma üksinda kambris!“ 4 3-11-2725 Kaebaja märgib uuesti, et ema tõi tossud ja andis arestimaja töötaja vahendusel need pakiga ja tema andis läbi arestimaja töötaja ära oma katkised tossud Nike. Käest-kätte ei lubata midagi anda. Õigusvastane on kõikide asjade äravõtmine. Peale tossude on kõik asjad „tulnud“ Murru vanglasse makikirjadega; makskirjade saamise koopiaid ei osanud ta säilitada, need peavad olemas olema vanglal. Ämbrid ja kausid olid kilekoti sees ja „kilekoti peale oli pandud aadressid ja margid ja tegemist oli ju tavaliste väikeste kaussidega, nagu supikauss !“. Kui tegu ei oleks „minu asjadega“, oleks ammu keegi teinud avalduse et need asjad temalt ära võtta. Kohtukulud tuleb jätta vangla kanda.
  12. Kohus tegi 15.02.2012 .a. nõude Lääne Prefektuuri Korrakaitsebüroole ja palus täpsustada tossude vahetamise asjaolusid (tlk 32). Politsei –ja Piirivalveameti Lääne prefektuur täitis kohtunõude ja vastas 17.02.2012 kirjaga nr 2.3-2/33583-2 (tlk 42), et 17.03.2010.a. oli A.J. esitanud Kuressaare arestikambrile avalduse ja palus võimalust purunenud tossude NIKE vahetust ADIDAS tossude vastu. M. Sikk arestikambri juhina otsustas lubada tossude vahetuse, kuna NIKE tald oli purunenud. Tossude vahetus fikseeriti arestimaja töö arvestuse raamatus 17.03.10.a.; kohtule edastati ka väljavõte arestimaja töö arvestuse raamatust 17.03.2010.a. kohta ja allkirjaga fikseeritud tossude üleandmine, millest nähtub, et tossud NIKE anti üle R. J. elukaaslasele (R. M.) ning võeti selle kohta isiku allkiri 17.03.2010.a. Lisatud on arestimajja paigutamise andmed A.J. kohta alates 12.03.2010.a, tema väljaviimise/liikumise ajad; avalduste lahendamine tossude vahetamise osas, mille taga on märge, et „tossud vahetatud“. Säilinud ja lisatud on A.J. avaldus (17.03.2010.a.) arestimaja juhile ja sellel on kirjalik kanne „Luban purunenud botased välja vahetada. M.Sikk, tema allkiri ning aeg (18.03.2010.a.). Samuti on lisatud R.M. allkirjaga 18.03.2010.a. kinnitus sellest, et ta on botased Nike AIR kätte saanud (tlk 46).
  13. Tallinna Vangla esitas vastuse 14.03.2012.a. VangS § 15 tuleneb kaebaja õigus omada vanglas isiklikke asju vanglasse vastuvõtmisel ning Justiitsministri määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri (edaspidi VSkE) § 57 lg 1 kohaselt on õigus hoida asju enda juures või laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel saadud asju. Asjade kohta koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi asub kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse lao eest vastutavale isikule ja teine kinnipeetavale. Kui kinnipeetav viiakse üle, siis lisatakse vanglateenistuse käes olev eksemplar toimikusse. Asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastustav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. Tallinna vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p 1.3.4 kohaselt kinni peetava isiku vastuvõtmisel vanglasse täidetakse talle isiklike asjade ühtne nimekiri, sinna ei märgita hügieenitarbeid, sokke, aluspesu, ajakirjandust ja kirjatarbeid. Selle nimekirja õigust kinnitab oma allkirjaga kinnipeetav. Vangla märgib, et kaebaja kaebuses leitakse, et võeti ära õigusvastaselt spordijalatsid „Adidas“ ja lauamäng „Nardid“ ja et need kuulusid temale. Jalatsid sai kaebaja oma väidetel Arestimajas ja lauamängu maksikirjas Murru Vanglas. Vangla selgitab, et läbiotsimisel 16.09.2011.a. ühtne nimekiri ei kattunud kaebaja juurest leitud asjadega. Kinnitatud ühtses nimekirjas ei ole: rohelist ämbrit, spordijalanõusid „Adidas“, sooja pesu pükse, rohelist kruusi, puidust lauamängu „Nardid“ ja punast ning valget plastikust kaussi. Nii asjade ühtsest nimekirjast kui ka kinnipeeturegistrist ei nähtu, et neid asju peaks temal olema, samas nähtub, et kaebajal peab olema isiklike asjade hulgas 2 5 3-11-2725 paari NIKE spordijalanõusid, seal pole aga lauamängu „Nardid“. Kui viimane oleks saabunud maksikirjas, oleks see ka nimekirjast nähtav. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri 17.02.12 vastusest kohtu päringule ja selle lisadest ei nähtu, et kaebajale toodi arestimajja justnimelt „Adidas“ jalanõud ja arestimaja on sellised jalanõude näidanud vaid kaebaja avalduse alusel. Arestimaja töö arvestamise raamatusse on kirjutatud, et toimus kell 13.30 tossude vahetus. Äravõetud esemeid ei olnud kaebajal vanglasse saabumisel, ta ei ole neid saanud vanglateenistuse vahendusel. Vanglas on keelatud kinnipeetavate vahel asjade vahetamine, üleandmine ja kaebaja pidi need asjad saama keelatud viisil, seega ei ole tema õigusi rikutud, kui need temalt ära võeti. Makskirjas ei saanud kaebaja asju saada, sellele viitab kaudselt ämbri mõõtmete küsimus, ämbri mõõdud ei võimaldanud selle saatmist makskirjas. Kohtule esitatud kaebuses kaebaja ka ei soovi selle tagastamist. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kaebaja menetluskukud jätta tema kanda. Vastustaja lisab koopia kaebaja taotlusest 22.09.2011.a.; vangla poolt taotlusele vastamise kirjast 05.10.2011.a; koopia vaidest 06.10.2011; koopia vaideotsusest 15.11.2011.a.; väljavõtte kinnipeeturegistrist kaebajale kuuluvate varade ja nende liikumise kohta; koopia asjade äravõtmise aktist 16.09.2010.a.
  14. Kuna kohtule esitatud vastustest ei olnud siiski arusaadav, kas kohus sai õigesti vastustest aru kaebajal olemasolevate spordijalatsite osas, siis pidas kohus siiski võimalikuks anda vastamiseks veel uue tähtaja kohtunõudega 02.04.12.a. ega muutnud otsuse kuulutamise aega. Vangla ei olnud leidnud kaebaja spordijalanõusid ja kohus palus vanglal ja kaebajal selgitada, kas kohus sai nende viimastest vastustest õigesti aru. Tallinna Vangla teatas, et tegi uuesti kontrolli kaebaja kambris ja veel 03.04.12 olid läbiotsimisel vanglaametnikud kambris nr 208, kus asub A.J., tuvastanud, et kaebajal ei ole kambris ühtegi paari spordijalanõusid „Nike“, vaid 2 paari plätusid. A.J. oli esitanud seletuse, et 17.03.10 oli ta arestimajas andnud emale ühe paari „Nike“ spordijalanõud, ema lasi need ära parandada ja tagastas maksikirjas 04.02.11.a. Kaebaja oli seletanud, et käesoleval ajal need kaebajal puuduvad, kuna läksid katki ja umbes pool aastat tagasi viskas ta need minema. 03.04.12.a. esitas vangla kirjaliku vastuse, milles toobki eeltoodu ära ja märgib lisaks, et kinnipeeturegistri kohaselt on kaebajal kambris 2 paari „Nike“ jalanõusid ja kuna kaebaja ei olnud kaebuses ega vastustes kohtule vastu vaielnud, et tal need kambris on, siis oli vangla arvanud, et kuna kinnipeeturegistri kannete ja „Nike“ jalatsite üle vaidlust ei ole, siis sai vangla vastamisel eeldada, et kaebajal olid kaebuse esitamisel need jalanõud kambris olemas. Selliselt said olla äravõetud jalanõud „Adidas“ tegelikult kolmas paar jalanõusid. Kuna kaebaja aga tunnistab, et viskas ära „Nike“ jalanõud, on tõenäoline, et ta võis ära visata ka teise paari „Nike“ jalanõusid. Need olid temal vangla arvates 19.03.10.a. enne maksikirjas saadud jalanõusid „Nike“ ja kinnipeetavad viskavad sageli ära katkiseid asju ilma vanglateenistust teavitamata, kuigi see on rangelt keelatud. On tõenäone, et varem antud tossud olid aasta kestel katki läinud ja ta viskas need minema. Kuna sisuliselt kulgeb vaidlus „Adidas“ tossude üle, siis on vastustaja endiselt seisukohal, et arestimajast saadud dokumendid ei tõenda, et sinna toodi ka tegelikult „Adidas“ tossud, kuna saabumisel Tallinna Vanglasse on täpselt fikseeritud, mis kaebajal oli kaasas. Aktiga fikseeritud ja läbiotsimisel äravõetud asju kaebajal ei olnud fikseeritud etapeerimisel arestimajja ega sealt tagasi, kaebaja juures neid ka ei avastatud. Politsei-ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri kirjast 17.02.12 ei nähtu, et kaebajale toodi arestimajja justnimelt „Adidas“ spordijalanõud, ka selle lisadest seda ei nähtu ning jalanõude vahetuse soov „Adidas“ spordijalatsite vastu 6 3-11-2725 oli märgitud vaid kaebaja sooviavalduses. Arestimajas lubati purunenud botased välja vahetada (M.Sikk) ja edasi tehti kanne, mil ei märgitud, et „Nike“ jalanõud vahetati vastu just „Adidas“ vastu. Ära oli kaebaja poolt arestimaja vahendusel antud „Nike“ spordijalanõud. Arestimaja arvestusraamatus on kanne tossude vahetusest, kuid ei ole märgitud, et kaebajale anti „Adidas“ tossud. Seega, kui kaebaja saabus tagasi fikseeriti need jalanõud, mille kaebaja pidi ka tegelikult saama. Kaebaja pidi soetama hiljem Tallinna vanglas äravõetud „Adidas“ ebaseaduslikult. Vangla lisab, et antud perioodil olid vangla kaupluses müügil 2010.a. „Adidas“ jalanõud ja pole välistatud, et need soetati vanglas. A.J. on lasknud enda abikaasal kanda teiste kinnipeetavate arvele raha ja pole välistatud, et teine kinnipeetav need selle raha eest soetas. Vangla andis oma kirjaliku seisukoha üle kaebajale. 03.04.12.a. esitas A.J. oma selgituse. Kaebaja märgib, et tal olid ühed tossud „Nike“, mille ta andis üle arestimajas oma emale 17.03.10.a, kuna need olid katki. Ema viis need parandusse ja saatis need maksikirjas Tallinna Vanglasse ja vanglal peab olema selle kohta märge, tema teada saabusid need 04.02.11.a. temale hetkel tossud puuduvad „üldse“ ja „Nike“ tossud läksid trenni tegemisega katki pool aastat tagasi ja ta on need ära visanud. Seisukoht, et tal on 2 paari tosse on utoopiline. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  15. Kohus uurinud kohtule esitatud menetlusosaliste seisukohti, kogutud tõendeid leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei tõusetu menetluskulude jagamise küsimust.
  16. Kaebuse esitaja jäi tuvastusnõude juurde ja kohus ei saa välistada kaebajal põhjendatud huvi olemasolu, kuna kaebajal on selle nõude korral võimalik järgnevalt esitada nii kahjunõue kui ka paluda samaväärsete asjadega äravõetud asjade asendamist, kuivõrd kumbki pool ei eelda, et äravõetud asjad oleks alles ja leitavad.
  17. Kohus oli kaebajal korduvalt palunud vastata võimalikult täpselt ja jätnud kaebuse mitmeid kordi käiguta. Kokkuvõttes saab kohus lähtuda kaebaja poolt esitatust ning kuivõrd kaebaja ise kirjalikke tõendeid asjade soetamise kohta ei ole esitanud, va spordijalanõude osas oli kaebusele lisatud Lääne Prefektuuri kiri 22.09.11.a. (tlk 3), siis esmalt märgib kohus kaebaja spordijalanõude küsimuses, et põhimõtteliselt oleks kaebajal olnud võimalik esitada kohtule ka spordijalanõude soetamise kohta dokument, kuna suulised mälestused ei ole nii pika aja tagant piisavad ja kaebaja ise võib andmete esitamisel siiski eksida. Kaebaja seda ei teinud väites, et emal ei ole dokumenti alles või on see niisuguses kohas, et seda ei leia. Seega saab kohus järeldada, et kaebajal oli võimalus ema kaudu dokument hankida, seda teised tema eest teha ei saanud, kuid kaebaja ei ole seda ema abiga ise soovinud otsida. Kohus saab seega asjaolusid kontrollida kohtule esitatud materjalide ja tõendite põhjal. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et kaebuse esitajal oli pikal perioodil võimalik kontrollida, kuidas on tema kohta fikseeritud kambris olevate ja laos olevate asjade seis ning oli ka võimalik kontrollida, kas kanded vastavad tegelikkusele. Kaebaja ei ole midagi märkinud selle kohta, kuidas ta pikal perioodil teostas kontrolli või miks ta seda ei teostanud, ka ei ole kaebaja märkinud, et tal puudus asjade nimekiri, kui need koostati ja et ta ei saanud siis kontrollida, mis asjad tema arvel on olemas. Isegi kui mingil põhjusel oli kunagi jäetud midagi fikseerimata, oli kaebajal hoolsuskohustuse täitmisel igal juhul ja igal ajal õigus ja võimalus paluda nimekirjade parandamist, kui seal oleks olnud vigu. Arestimajja etapeerimisel 2010.a. ei saanud kaebajal olla ühtegi aktis märgitud ja ära võetud asja, kuna siis oleks avastatud, et kaebajal on olemas asjad, mis tema asjadena arvele ei ole 7 3-11-2725 võetud ja juba siis oleks tekkinud küsimus, mis nende asjadega teha. Sellist sündmust fikseeritud ühegi äravõetud asja suhtes ei ole, seega ka spordijalanõude osas. Kinnipeeturegistri kohaselt on kaebajal tõepoolest kambris 2 paari „Nike“ jalanõusid ja kuna kaebaja ei olnud kaebuses ega vastustes kohtule märkinud, et tal ei ole neid jalanõusid ja ta ei olnud ka teatanud, et ta on nt ühe paari „Nike“ spordijalanõusid ise ära visanud, siis on käesolevalt selgunud, et kaebaja ise kinnitab, et tal ei ole tegelikult spordijalanõusid. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja selline käitumine, et ta viskab asja ära ja ei teata sellest vanglale ega lase teha arvestuskaartidel kande muudatust, kuigi see on vajalik, vastupidiselt võtab kaebaja ise endalt võimaluse pidada asjade üle õiget arvestust ning ühtlasi vajadusel kinnitada oma väiteid asjakohaste tõenditega. Kaebajale ei ole vanglas kehtiva korra kohaselt selline tegevus lubatav. Seega ei ole vanglale ka etteheidetav, et vangla lähtus vastamisel arvestuskaartide andmetest, samas nähtub kaebaja vastusest, et ta on ise käesolevaks ajaks tunnistanud selle paari „Nike“ äraviskamist omal tahtel, mis oli temale saabunud maksikirjas. Vangla ei ole jätnud fikseerimata, et kaebajale maksikirjas oli saabunud „Nike“ jalanõud (valged). Kuna kaebaja ise märgib, et tegemist oli samade jalanõudega, mis olid ära antud arestimajas, siis pidid need olema vanemad jalanõud või vähemalt parandatud jalanõud, kuna arestimajas oli kaebaja saanud loa välja vahetada katki läinud botased. Vastavalt kaebaja enda kinnitusele ja Politsei –ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri 17.02.12.a. kohtule esitatud kirja lisades olevatele dokumentidele oli kaebajal lubatud välja vahetada katki läinud tossud, selle märgib ära tlk 44 olev arestimaja töö arvestuse raamatu kanne, samuti kaebaja avaldus 17.03.10.a. vahetada välja katki läinud tossud (tlk 45) ning botaste üleandmise dokument (tlk 46), milles R. M. võtab vastu botased „nike AIR“ 18.03.10.a. Kaebaja avaldusele oli botaste väljavahetamise kohta andnud resolutsiooniga loa M.Sikk 18.03.10.a. Samas nähtub, et kuigi kaebaja on märkinud, et botased vahetati välja 17.03.10.a., pidi see siiski toimuma 18.03.10.a., mil selleks anti luba ja mil R.M. sai vastu kaebajalt tagastatud botased. Kaebaja avaldus võis olla esitatud varasema emalt saadud teabe põhjal ja kaebuse esitaja ei ole täpsustanud, et botased „NIKE“ oleks antud ära hiljem, kui need toodi ja anti üle, so 18.03.10.a. Kuivõrd kaebaja ise märgib, et needsamad botased saabusid uuesti kasutamiseks vanglasse parandatult, siis on selline saadetis fikseeritud ja kaebajal ei tohiks olla etteheiteid selles osas vanglale. Nende „Nike“ botaste kohta on fikseeritud värvuseks „valge“. Ühtlasi võisid need spordijalanõud ka seejärel kasutusse võtmisel kaebaja poolt kiirelt kuluda ning katki minna, kuna kaebaja märgib, et ta viskas need ära. Seega ei ole asjade kaardiandmed saanud seda kajastada kaebaja enda süül. Kuivõrd kaebaja seletusest saab aru kohus nii, et kaebaja oli andnud üle arestimajas vanad tossud, R.M. võttis vastu „NIKE-AIR“ tossud ning edaspidiselt on kaebaja need uuesti kasutusse saanud, need on arvel olnud valget värvi tossudena, siis saab kohus järeldada, et arestimajast tulles tagasi Tallinna Vanglasse fikseeriti kaebajal mitte enam nende valgete „Nike“ tossude olemasolu, vaid „NIKE“ valge/sinise triibuga spordijalatsite olemasolu. Vähemalt ei ole kaebaja ise soovinud asjade kaardi ja selle kirjete osas parandusi teha ning Kaebaja ka ei olnud vanglas varem vastu vaielnud, et tal on kambris „Nike“ tossud ja et tegelikult peavad olemas seal „Adidas“ must/hallid tossud. Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja ise on märkinud, et „Adidas“ tossud olid must/halli värvi, siis oli äravõetud asjade akti kohaselt samuti kaebajal olemas hilisemal kontrollimisel asjade hulgas musta/halli värvi „Adidased“, mille saamist või päritolu ei olnud kaebaja vanglale teatanud. Kui need avastati ja võrreldi asjade nimekirjadega, siis loogiliselt tekkis andmetes vahe ning kaebuse esitajal oli vajalik seda selgitada. Kaebaja viitas ise arestimajas toimunud jalatsite vahetusele ning muid dokumente ei esitanud. Kuivõrd kaebajal ei olnud Lääne Prefektuuri poolt kinnitust, et vahetuse tulemusel olid kaebajale üle antud just nimelt „Adidas“ tossud, siis oli vangla 8 3-11-2725 õigustatud usaldama vangla tehtud kontrolli tulemusi, st et kaebajat oli Tallinna vanglasse saabumisel kontrollitud ja selle kontrolli kohaselt kaebajal ei olnud „Adidas“ jalanõusid, kuid olid „NIKE“ tossud, fikseeritud kui „NIKE“ valge/sinise triibuga. Ilmselgelt oleks „Aidaste“ must/hall olemasolul kaebaja lasknud fikseerida „Nike“ tossude kandmist ja ei ole ka usutav, et kui kaebajal olid jalas must/hallid „ Adidased“, et siis oleks see jäänud kontrollimisel märkamata. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kuna äravõetud olid kaebajalt jalanõud „Adidas“, siis pidigi kaebajal olema mingil hetkel veel ka kolmas paar jalanõusid ehkki kaebaja seda ei olnud vanglale avaldanud. Kui kaebajal oli tõesti seaduslikul teel saadud „Adidas“ jalanõud, puudus igasugune vajadus jätta esitamata taotlus kaardiandmetes paranduste tegemiseks. Kohus nõustub vanglaga, et kuna kaebaja tunnistab, et viskas ära „Nike“ jalanõud, on tõenäoline, et ta võis ära visata ka teise paari „Nike“ jalanõusid. Kuna sisuliselt kulgeb vaidlus „Adidas“ tossude üle, siis on vastustaja seisukohal, et arestimajast saadud dokumendid ei tõenda, et sinna toodi ka tegelikult „Adidas“ tossud, kuna saabumisel Tallinna Vanglasse on täpselt fikseeritud, mis kaebajal oli kaasas. Kohus nõustub kokkuvõttes vangla eelmärgitud seisukohaga, kuna aktiga fikseeritud ja läbiotsimisel äravõetud asju kaebajal ei olnud fikseeritud tema etapeerimisel arestimajja ega sealt tagasi, kaebaja juures neid ka ei avastatud. Politsei-ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri kirjast 17.02.12 ning Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo kirjast 22.09.11.a. tlk 3 ei nähtunud, et kaebajale toodi arestimajja „Adidas“ spordijalanõud. Kuigi kohus oli teinud täiendava päringu ja sai vastuse ning selle lisad, nõustub kohus kokkuvõtteks vastustajaga, et ka selle lisadest seda ei nähtunud, et kaebaja sai „Adidas“ tossud, kuigi oli oma avalduses märkinud päev varem, mis ema toob. Kaebaja ei saanud ette näha, mis tegelikult ema toob, välistatud ei ole, et ema ei saanud tuua „Adidas“ tossusid. Kaebaja ei ole ise esitanud enam selgitusi ega ka tõendeid, kuigi see oleks ilmselt olnud võimalik, kuna juhul, kui tegemist on kaebaja jaoks või tema ema jaoks kallihinnalise asjaga, siis oleks selle soetamise dokument olnud leitav, ilmselt oli tegemist ka garantiiajaga jalatsitega, kui need olid uued ja kaebaja märgib, et ostudokument peab olemas olema. Kuidas kulges jalatsite vahetus 18.03.10, ei ole arestimajas täpselt fikseeritud, kuigi oli antud luba kaebaja avaldusele vastava kirjega. Vahetusluba ei takistanud mistahes terve spordijalatsi asemele andmist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli seega luba vahetada jalanõud tervete vastu ja seda esitatud tõendid kinnitavad ning vastavalt ka toimiti. Seega ei ole vaidlust küsimuses, et arestimajas lubati purunenud botased välja vahetada (M.Sikk) ja edasi tehti kanne, mil ei märgitud, et „Nike“ jalanõud vahetati vastu just „Adidas“ vastu, täpsemalt on aga fikseeritud, et ära oli kaebaja poolt arestimaja vahendusel antud „Nike“ spordijalanõud. Arestimaja arvestusraamatus on kanne tossude vahetusest, kuid ei ole märgitud, et kaebajale anti „Adidas“ tossud, kuid kohtule nähtub, et see ka ei too kaasa võimatust kontrollida kaebajal olemasolevaid jalatseid, kuna kui kaebaja saabus tagasi Tallinna Vanglasse, siis tehti kontroll ning fikseeriti need jalanõud, mille kaebaja pidi ka tegelikult saama arestimajas ja mis tal jalas olid. Vastavalt ongi fikseeritud kaebajal saabumisel „Nike“ jalanõude olemasolu. Kuna vangla leidis, et kaebaja pidi soetama hiljem Tallinna vanglas äravõetud „Adidas“ jalatsid ebaseaduslikult, siis tuleb kohtul ka selle järeldusega nõustuda, seega sai vangla need jalatsid kaebajalt ära võtta ja tegevus selles osas ei ole õigusvastane ning kaebaja ei ole esitanud ümberlükkavaid tõendeid. Asjaolu, et hetkel kaebaja juures ei avastatud üldse spordijalatsite olemasolu ning kaebaja seda ise kinnitas, ei muuda vääraks „Adidas“ jalatsite äravõtmist. Kaebaja enda tegevus kinnitab, et asjade äraviskamine on võimalik ja kohus nõustub vanglaga, et ei ole välistatud asjade ebaseaduslik üleandmine/vahetus. A.J. enda käitumine „Nike“ tossude väidetava äraviskamisega kinnitab, et kaebaja ei austa kehtivat korda vanglas ja ta ise oma tegevusega murrab eeskirju. 9 3-11-2725 Kuna kaebajalt oli veel ära võetud teisi esemeid, siis esmalt märgib kohus, et kaebuse esitajal ei ole esitada tõendeid, et asjade arvestus ka selles osas oleks vangla poolt vale, kuivõrd kaebuse esitajal oli igal ajal enne käesolevat vaidlust võimalik kontrollida, kas tema kõik asjad on arvele võetud. Vastupidiselt tuli kaebajal vanglas kehtivat korda tundva isikuna arvestada, et vangla võib igal ajal tema juurest arvel mitteolevaid asju ära võtta. Kohus juba märkis, et kaebaja ei ole kordagi seletanud, et ta ei kontrollinud pikal perioodil üldse asjade arveolekut või et ta ei ole saanud asjade arvelevõtmise II eksemplari. Kuigi kohus oli korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele vastata täpsemalt kohtu poolt märgitud probleemidele, ei ole kaebaja ise soovinud vastuseid täpsemalt esitada ja kaebaja ka ei märgi, et kui ta oli esitanud osa asjade hävitamiseks avalduse, siis miks ta ikkagi leiab, et tal on siinkohal veel mingi põhjendatud huvi, st neid asju tagasi nõuda või esitada kahjunõue või siis nende asemele samaväärseid nõuda. Kaebaja selles osas enam midagi ei märgi. Kohus esmalt leiab, et kaebajal puudub tegelikult põhjendatud huvi nende asjade suhtes, mis ta ise lubas ära hävitada. Samas nähtub, et usaldades kaebaja enda väiteid ja kogutud tõendeid, ei ole kaebajal äravõetud asju vanglas ettenähtud korras soetatud. A.J.al oli põhimõtteliselt võimalik saada asju teistelt, seda välistada ei saa ning ei ole võimalik ka toetada kaebaja väidet, et tal olid asjad pikka aega, st need oleks tema juurest keegi avastanud või et kui kellegi asjad oleks läinud kaduma, siis oleks teine isik tema peale kaevandud. See ei pruugi nii olla, kuna kinnipeetavad vahetavad asju ja kui seda tehakse, siis ei ole ka vajalik asjade käest kätte liikumisel kinnipeetavatel üksteise peale ilmtingimata kaevata või teatada asja kadumisest, kui see on vastastikusel kokkuleppel. Käesolevalt ei ole oluline tuvastada, kellelt kaebaja täpsemalt asjad sai, kui kaebaja seda ise ei avalda. Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja ise märkis, et ta sai ülejäänud asjad maksikirjas, siis ei saa kohus sellest veel järeldada, et see väide ongi tõene. Nimelt nõustub kohus kaebajale varasemalt esitatud selgitustega, et maksikirjades ei saa saata kõiki asju, st selle mõõtmed ja kaal on piiratud. Samas nähtub, et kaebajal ei olnud riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse kantud äravõetud asju märgitud. Kokku nende asjaolude ja tõendite kogumis ei saa pidada usutavaks väidet, et need asjad saadeti maksikirjas. Vastustaja on viidanud ja selgitanud kaebuse esitajale, et Postiseaduse § 27 lg 1 kohaselt teenuse kasutaja tüüptingimuste alusel (kui pole sõlmitud teistsugust kokkulepet), ei saanud saata maksikirjas üle teatud mõõtmete esemeid. Vangla esitas kaebajale andmed, mille kohaselt ära võetud ämbri mõõtmed olid: pikkus, laius, kõrgus kokku 1450 mm, seega seda saata ei saanud. Tüüptingimuste kohaselt on maksikirja max mõõtmed aga: pikkus, laius, kõrgus kokku 900 mm; pikima külje mõõt 600 mm või rulli keeratuna pikkuse ja kahekordse läbimõõdu summa 1040 mm, pikim mõõt 900 mm Kuna kaebaja ei ole kordagi avaldanud, et saatmine toimus eritingimustel, samas nähtub, et kui juba ämber oli lubatust suurem ning isegi kui muud asjad olid väiksemad, kuid mahtusid sinna sisse näiteks, ka siis ei saanud juba ämbri tõttu kaebaja seda maksikirjas saada. Kuigi kaebaja viitab, justkui oleksid teised saanud suuri asju makskirjades, ei ole selle kohta võimalik kohtul andmeid koguda, kuna kaebaja ei viita ühelegi konkreetsele juhtumile ning kaebaja ka ei tea eeldatult, mis tingimustel olid sellised asjas vanglas saadud või kasutusel varasemast ajast. Kuna kaebaja märkis, et ämbrid ja kausid olid kilekoti sees ja „kilekoti peale oli pandud aadressid ja margid ja tegemist oli ju tavaliste väikeste kaussidega, nagu supikauss !“, siis kohus ongi selgitanud, et nii see ei saanud olla ka juhul, kui kausid olid väikesed. Kuigi kaebaja siiski veel oli märkinud, et ta sai lauamängu „Nardid“ maksikirjas, ei ole ka seda tuvastatud. 10 3-11-2725 Läbiotsimisel 16.09.2011.a. oli vanglal olemas ühtne nimekiri kaebaja asjadest ja see ei kattunud kaebaja juurest leitud asjadega. Kinnitatud ühtses nimekirjas ei ole rohelist ämbrit, spordijalanõusid „Adidas“, sooja pesu pükse, rohelist kruusi, puidust lauamängu „Nardid“ ja punast ning valget plastikust kaussi. Tõendatud on, et nii asjade ühtsest nimekirjast kui ka kinnipeeturegistrist ei nähtu, et need asjad peaksid kaebajal olema, ka pole seal lauamängu „Nardid“ ning fikseeritud ei ole viimase saabumine maksikirjas. Kuna vaidlust ei ole selles, et VangS § 15 tuleneb kaebaja õigus omada vanglas isiklikke asju vanglasse vastuvõtmisel ning Justiitsministri määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri (edaspidi VSkE) § 57 lg 1 kohaselt on õigus hoida asju enda juures või laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju enda juures ja kaebajal on ka õigus saada asju vanglateenistuse vahendusel, siis pidi kaebaja neid eeskirju arvestama. Asjade kohta koostatakse ühtne nimekiri, et pidada asjade ja nende liikumise üle arvestust, sealt peab ka nähtuma, kas asi asub kinnipeetava käes või laos. Selle nimekirja õigsuse eest saab vastutada ka kaebaja, kuna tema saab selle õigust kontrollida ja kui seal on vead, siis taotleda vea parandust. Kui kaebaja aga ei teata olulistest asjaoludest vanglale nagu antud juhul „Nike“ tossude vahetamisest või äraviskamisest, siis ta ei täida ka temal lasuvaid kohustusi ning tekib asjatult segadusi ning vajadus asjaolusid kontrollida. Kuna kohus juba märkis, et nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse lao eest vastutavale isikule ja teine kinnipeetavale, siis saab kohus eeldada, et see ka nii toimus. Kui kinnipeetav viiakse üle mujale, siis lisatakse vanglateenistuse käes olev eksemplar toimikusse. Asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel ja asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastustav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. Tallinna vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 on kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ ja selle p 1.3.4 kohaselt kinni peetava isiku vastuvõtmisel vanglasse täidetakse talle isiklike asjade ühtne nimekiri, sinna ei märgita hügieenitarbeid, sokke, aluspesu, ajakirjandust ja kirjatarbeid. Selle nimekirja õigusust kinnitab oma allkirjaga kinnipeetav. Kaebaja pidi märkama, et ta arvel ei ole asju, sj lauamängu „Nardid“ ja nagu kaebaja ise märgib, juba justkui 2 a ja 4 kuud. Kohus ongi selgitanud, et nii pika ajal jooksul oleks avastatud kaebaja juurest need asjad, kui ta oleks need oma asjadena esitlenud, samas oli kaebajal võimalus tutvuda nimekirjadega ja taotleda parandusi. Kaebaja seda ei teinud, millest saab järeldada, et tal siiski ei olnud asjade suhtes õigusi. Kohus leiab, et kaebaja ei ole tõendanud, et vangla käitus asjade äravõtmisel kaebaja õigusi rikkuvalt ning kaebus tuleb jätta terves ulatuses rahuldamata. Karin Kalmiste Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.10.2012 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
  18. Rahuldada A.J.a apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 04.04.2012 kohtuotsus osas, mis puudutab spordijalanõude äravõtmise õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamata jätmist. 11 3-11-2725
  19. Teha selles osas uus otsus kaebuse rahuldamise kohta ning kohustada Tallinna Vanglat tagastama A.J.ale temalt 16.09.2011 läbiotsimise käigus äravõetud Adidas spordijalanõud.
  20. Välja mõista Tallinna Vanglalt 31,94 eurot menetluskuludena Eesti Vabariigi kasuks. 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.