← Eesti

3-10-1594/65

Obsah (7)§ 129§ 134§ 127§ 1045§ 145§ 128§ 1043

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1594 Otsuse kuupäev 13. detsember 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Avo Jürgensoni (Jürgenson) kaebus Häirekesku

§ 129

lg 1 sätestab, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju.

§ 129

lg 2 sätestab, et matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Käesoleval juhul kandis matusekulud kaebaja. Eeltoodust tulenevalt tuleb matusekulud summas 10 000 krooni (639 eurot) hüvitada kaebajale. 11.

§ 129

lg 1 alusel kuuluvad kaebajale hüvitamisele ka poja rehabilitatsiooniga seoses kantavad kulud. Nimelt tingis vajaduse rehabilitatsiooniteenuste järele just nimelt L. Jürgensoni surm ning selle pealtnägemisest tingitud šokk. Ka need kulud olnuksid olemata, kui Leili Jürgenson saanuks õigeaegselt meditsiinilist abi ning jäänuks elama. Rehabilitatsiooniteenuste saamine on kestnud alates 2007. a algusest tänaseni. Seega on kaebaja eeltooduga seonduvalt kandnud kahju kokku juba summas ligemale 40 000 krooni 3 (2557 eurot). Antud asjaoludel oleks õiglane hüvitada kaebajale kõnealused kulud vähemalt 10 aasta eest, s.o kokku summas vähemalt 146 000 krooni (9331 eurot). Kaebaja palub kõnealuse summa vastustajalt välja mõista. 12.

§ 134

lg 3 näeb ette, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Seesuguseks erandlikuks asjaoluks on muuhulgas lähedase isiku surma pealtnägemine. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-19-08 (p 17). Käesoleval juhul nägi kaebaja L. Jürgensoni surma pealt. Elustamisvõtete mittetundmise ning päästekorraldaja poolt selles osas tema mittenõustamine ei võimaldanud tal oma abikaasat aidata ega nii vajalikku esmaabi anda. Samuti pidi kaebaja taluma päästekorraldaja hoolimatut suhtumist tema naise olukorda nii esimese kui teise kõne ajal päästekeskusesse. Seega põhjustas abituna L. Jürgensoni surma pealt nägemine ning oskamatus anda selles olukorras abi, samuti kiirabitöötaja hoolimatu suhtumine L. Jürgensoni olukorda kaebajale hingelisi üleelamisi, mida saab käsitleda erandliku asjaoluna

§ 134lg 3 mõistes.

Eeltoodust tulenevalt tuleb Avo Jürgensonile mõista välja õiglane moraalse kahju hüvitis. Moraalse kahju hüvitise mõistliku suuruse palub kaebuse esitaja määrata kohtul. Vastustaja vastuväited

  1. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks avaliku võimu kandja õigusvastasele tegevusele avalik-õiguslikus suhtes isiku õiguste rikkumine, kahju tekkimine kannatanul ning põhjusliku seose olemasolu õiguste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Kui puudub kasvõi üks nimetatud tingimustest, puudub ka alus kahjunõude rahuldamiseks. Kriminaalasjas nr 1-09-9063 tuvastati, et S. Sell pani toime KarS § 123 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise. Seega ei saa surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet vastustaja suhtes rahuldada, kuna vastustaja ega ka vastustaja endine teenistuja S. Sell ei ole kaebaja abikaasa surma põhjustanud. Kaebaja abikaasa surma põhjustas südamehaigus ja selle tulemusel saabunud infarkt.
  2. Seadus ei näe ette, et hüvitada tuleb igasugune, ükskõik kellele põhjustatud kahju. Esmalt peab kahju olema tekkinud ning selle ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel peab olema põhjuslik seos. Vastustaja ei nõustu väidetavalt tekitatud kahju suurusega ning leiab, et kahjuarvestus on oletuslik, põhjendamata ja tõendamata.
  3. Vastustaja ei kahtle selles, et seoses Leili Jürgensoni surmaga kaasnesid matusekulud, kuid aastaid väldanud kohtuvaidluse kestel ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millest nähtuks matusekulude tegelik suurus ja kes on nimetatud kulud kandnud. Seega on matusekulude suurus kaebaja poolt tõendamata. Vastustaja rõhutab, et matusekulude hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa üksnes matusekulude kandmise faktist, vaid oluline on ka, et kahju tekitanud isik vastutaks isiku surma eest, s.t et tal oleks isiku surma põhjustamisest tulenev kahju hüvitamise kohustus.
  4. Rehabilitatsiooniteenuseid pakutakse XXX Viljandi päevakeskuses, mis asub 30 km kaugusel kodust. Päevakeskusesse sõitmise tulemusel tekib kaebajal kütusekulu. Kütusekulu suurust tõendavaid tšekke 04.10.2010 esitatud kaebusele lisatud ei ole. Kütuse kulusid tõendavad tšekid on kaebaja kohtule esitanud ligi kaks aastat hiljem arvates kaebuse esitamisest (s.o 06.08.2012). Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, miks ei ole 4 kütuse kulusid tõendavaid tšekke esitatud varem ja seda tehti üks päev enne algselt plaanitud kohtuistungit. Kütusekulusid tõendavatelt tšekkidelt nähtuvalt on ajaperioodil august 2011 kuni juuli 2012 tehtud kulutusi summas 826,86 euro ulatuses. Seejuures ei ole tõendatud, et nimetatud kulud on tehtud üksnes XXX rehabilitatsiooni vajadusest tulenevalt.
  5. Kaebaja on väidetava kahju suurust tõendanud valikuliselt ja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei saa tekkinud kahju suurus olla kaebaja poolt nõutud summas.
  6. Vastustaja vaidleb nõudele vastu täies ulatuses, kuivõrd vastustaja ei ole väidetava kahju tekkimises süüdi.
  7. Juhul, kui kohus leiab, et vastustaja on süüdi kaebaja abikaasa surma põhjustamises ja sellest tulenevalt on kohustatud ka hüvitama tekitatud kahju, siis tuleb lähtuda kahju hüvitamise eesmärgist vastavalt

§ 127

lg 1.

§ 127

lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamine ei saa olla karistusliku iseloomuga ja veel vähem saab see olla rikastumise objektiks. Kaebaja esindaja täiendas kaebaja seisukohti 31.10.2012 istungil järgmiste argumentidega. 20. Tahtlus surma saabumise osas ei ole kahju hüvitamise eeldusena vajalik. S. Sell on antud juhul pannud toime tahtlikult kriminaalkorras karistatava teo, mis on kvalifitseeritav KarS § 123 järgi, s.t jätnud L. Jürgensoni eluohtlikkusse olukorda. Tahtlikult eluohtlikkusse seisundisse jätmisega kaasnes antud juhul ka eluohtlikkusse olukorda jäetud isiku surm. Riigikohus on leidnud, et

§ 134

lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult (RKKRKo 3-1-1-57-10).

  1. Eksisteerib selge põhjuslik seos Häirekeskuse töötaja S. Selli teo ja L. Jürgensoni surma saabumise vahel. L. Jürgensoni surmani viinud haigusseisundi tunnused vastavad südamelihase infarkti tunnusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi infomaterjali kohaselt tekib südamelihase pöördumatu kahjustus esimeste tundide jooksul peale pärgarteri sulguse tekkimist. L. Jürgensoni elu saanuks tänapäevaste ravimeetodite juures kiire ja õigeaegse hädaabikõne töötlemisega päästa. L. Jürgenson elas veel 1 tund ja 46 minutit peale esimest hädaabikõnet, selline aeg olnuks piisav kiirabibrigaadi kohale jõudmiseks, esmase abi andmiseks ja L. Jürgensoni haiglasse toimetamiseks.
  2. Päästeseaduse § 5 lg 11 p 1 kohaselt on vastustaja peamiseks funktsiooniks hädaabikõnede vastuvõtmine ja töötlemine, samuti väljasõidukorralduse andmine kiirabiteenuse osutajale mh kiirabiteenuse osutamiseks. Seega on vastustaja eesmärgiks mh erakorralise arstiabi kiire ja efektiivse abivajajani jõudmise tagamine. Järelikult on pahausksed vastustaja väited, et surma põhjustas mitte vastustaja töötaja tegevusetus vaid haigus. Vajaliku kiire reageerimise puudumine ja eluohtlik seisund põhjustasid L. Jürgensoni surma. Kohtu põhjendused ja otsus 5
  3. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Riigivastutuses kehtiva üldreegli kohaselt on vastutavaks isikuks RVastS järgi avaliku võimu kandja ehk teisisõnu vastutab kahju kannatanud isiku ees kahju tekitanud avaliku võimu kandja. Vastustaja püüab eristada käesolevas haldusasjas vastustajaks olevat Häirekeskuse LõunaEesti Keskust ja vastustaja endist töötajat Senta Selli, kuid halduskohus sellise lähenemisega ei nõustu.
  4. Tartu Maakohtu 16.09.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-9063 (I kd tlk 10-12) on tõendatud, et Senta Sell on süüdi tunnistatud KarS §
  5. Kohtuotsusega on tõendatud: „/…/ et Senta Sell, olles Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse meditsiinikutseid töötlev päästekorraldaja, töötles vastavalt
  6. aprilli 2006.a. koostatud ametkondliku juurdluse kokkuvõttele
  7. märtsil
  8. a. kell 15.07.55 saabunud Viljandimaal Kolga-Jaani vallas, Odiste külas Kõrgemäe talus elava Leili Jürgensoni hädaabikõne numbrile 112 ja
  9. märtsil
  10. a. kell 16.53 Avo Jürgenson teistkordset hädaabikõne numbrile 112 ebakorrektselt, ning ametijuhendile ning kutsetöötlusmanuaalile mittevastavalt jättes tähelepanuta ja täpsustamata Leili Jürgensoni tervislike kaebuste sisu ja jättis välja saatmata kiirabibrigaadi. Samuti Avo Jürgensoni teistkordse kõne korral klassifitseeris õnnetusteate madala prioriteediga B (bravo), mis tõttu viibis kiirabibrigaadi väljasaatmine, jättis täpsustamata surma asjaolud ega andnud mingit abi osutavat nõuannet kiirabi kohale saabumiseni. Samuti ei tundnud päästekorraldaja huvi millal toimus hingamise seiskus ning kes abistas kohapeal, ei õpetanud esmaseid elustamisvõtteid ning ei saatnud kiirabibrigaadi välja D (delta) prioriteediga (antud väljakutsega on tegemist juhul, kui abivajaja seisund on eluohtlik. Kiirabibrigaadi väljasaatmine peab toimuma ühe minuti jooksul.), eksides seega kutsetöötlusjuhendi vastu. Lisaks rikkus S. Sell Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldaja ametijuhendi punkti 4 all sätestatud päästekorraldaja teenistuskohustusi, eirates alapunkte: 4.3;4.4;4.9;4.18 ja ametijuhendis punkt 3 all välja toodud päästekorraldaja tegevuse eesmärki. Kõike eeltoodud nõuete rikkumisega ning kiirabibrigaadi väljasaatmata, asetas ja jättis S. Sell Leili Jürgensoni eluohtlikku olukorda.“ (I kd tlk 11). Halduskohus on seisukohal, et nimetatud tõendiga on käesolevas haldusasjas tõendatud, et Senta Sell on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud avalike ülesannete täitmisel RVastS § 1 lg 1 mõttes, mille eest on avaliku võimu kandjana vastutav käesolevas haldusasjas vastustajaks olev Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskus. Kohtu seisukoht tuleneb RvastS §
  11. RvastS § 12 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

(1)Kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata.
(2)Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Käesolevas lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti. 6
  1. Tartu Maakohtu 16.09.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-9063 (I kd tlk 10-12) loeb halduskohus tõendatuks ka vastustaja kui avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse avalik-õiguslikus suhtes, sest maakohus on tuvastanud asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele vastavad õiguslikud asjaolud, millest tulenevalt on vastustaja töötaja (teenistuja) õigusvastane tegu RVastS § 12 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtte kohaselt vastustajale.
  2. Nähtuvalt maakohtu osundatud otsusest on kriminaalmenetluses tõendamist leidnud, et maakohtu poolt tuvastatud õigusaktide nõuete rikkumisega ning kiirabibrigaadi väljasaatmata jätmisega, asetati ja jäeti kaebaja abikaasa Leili Jürgenson eluohtlikku olukorda avaliku võimu kandja poolt.
  3. Vastustaja kui avaliku võimu kandja vastutus tuleneb tema tegevust reguleerinud, (käesolevas vaidluses tähtsust omavalt
  4. aasta märtsis),
  5. aasta päästeseaduse § 4 1 lg 1 p 3, mille kohaselt on häirekeskus riigi päästeasutuseks. Sama paragrahvi
  6. lõikega oli häirekeskusele esitatavate nõuete kehtestamine seadusandja poolt delegeeritud Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse 23.01.
  7. a määruse nr 40 „Nõuded häirekeskusele“ (01.01.
  8. aastast kehtinud redaktsioonis) § 1 p-de 1, 2 ja 3 kohaselt on häirekeskuse ülesanneteks: 1) õnnetusteadete vastuvõtmine, töötlemine, dokumenteerimine, salvestamine ja säilitamine; 2) õnnetusteadete kohta esmase informatsiooni (sündmuse liik, koht ja ulatus) vastuvõtmine ühe minuti jooksul ja kohene edastamine vastavatele teenistustele, kelle ülesandeks on antud probleemide lahendamine (edaspidi operatiivteenistused); 3) teeninduspiirkonna päästemeeskonna, kiirabibrigaadi, vajaliku tehnika ja päästeteenistujate lähetamine sündmuskohale vastavalt häirekeskusele esitatud väljasõiduplaanidele, tegevuskavadele, koostööplaanidele ja koostöölepingutele. Päästeseaduse § 11 kohaselt peab häirekeskus menetlema õnnetusteateid, kuna :
(1)Häirekeskuse tegevusvaldkond on õnnetusteadete vastuvõtmine, töötlemine, päästemeeskondade ning kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasaatmine, teiste teenistuste, ettevõtete ja organisatsioonide kaasamine, samuti informatsiooni operatiivse edastamise korraldamine ja dokumenteerimine ning sündmuste andmebaasi säilitamine. Seega loeb halduskohus eelpool nimetaud kohtuotsusest tulenevalt, osundatud õiguslikul alusel tõendatuks, et vastustaja ja tema töötaja Senta Selli ülesanded olid samasisulised, mistõttu on vastustaja töötaja rikkumine ja tegevusetus käesolevas õigussuhtes omistatav vastustajale.
  1. KarS § 123 puhul on tegemist konkreetse ohudeliktiga, kusjuures ohtu asetamine on selle sätte kohaselt võimalik nii teo kui ka tegevusetusega, ohtu jätmine on aga tegevusetusdelikt. KarS § 123 kohaselt on eluohtlik olukord, kus esineb reaalne võimalus surma saabumiseks. Ohtu asetamine on sama sätte kohaselt reaalse ohu põhjustamine, ohtu jätmine aga tekkinud reaalse ohu kõrvaldamata jätmine. Oht loetakse reaalseks, kui inimene ei saa temale antud olukorras kättesaadavate vahenditega iseseisvalt ohu tekkimist vältida või tekkinud ohtu kõrvaldada. (Vt näit Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe Tln, Juura 2002 lk 277-278). 7
  2. Nähtuvalt maakohtu osundatud otsusest on seega tõendatud, et vastustaja avaliku võimu kandjana asetas ja jättis L. Jürgensoni eluohtlikku olukorda. Vastustaja tegevusetuse õigusvastasus on tõendatud ka kaebaja poolt esitatud teiste riigiorganite kirjalike hinnangutega päästekorraldaja tegevusele (I kd tlk 86-97). Kuigi KarS § 123 järgi kvalifitseeritava tegevusetusdelikti puhul ei ole tagajärg (isiku surm) koosseisuliseks elemendiks, on halduskohus seisukohal, et käesoleval juhul tuleb tagajärg omistada. Tegemist on nn hüpoteetilise põhjuslikkusega. Nimelt, tegevusetusdelikti korral eeldatakse põhjuslikku seost süüdlase nõutava teo ja tagajärje saabumata jäämise vahel. Teisisõnu eeldatakse, et kui süüdlane oleks tegutsenud, ei oleks tagajärg saabunud. Vastustaja tegevusetus on käesoleval juhul saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses, sest tagajärje äralangemine on kindla teadmisega külgnevalt tõenäoline (kui vastustaja oleks tegutsenud, ei oleks tagajärge saabunud). (Vt näit RK 3-1-1-63-03 p 13, 3-1-1-13-07 p 11, 3-1-4-08 p 15, 3-1-1-60-09 p 6-7, samuti J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tln Juura 2010 lk 574576).
  3. RVastS § 7-de lg-te 1 ja 2 ning 9 lg 1 alusel saab kaebaja nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju, kui õigusvastase teoga rikuti tema subjektiivset õigust. Kusjuures kahju hüvitamist võib nõuda üksnes kaebaja õigusi rikkuvas ulatuses (vt näit RKHKo 3-31-13-06 p 16). Kuna kahju hüvitamise õigus ei kujuta endast iseseisvat õigushüve, siis peab õigus kahju hüvitamisele olema seotud mõne teise (põhi-) õigusega, sest just selle teise õiguse rikkumine saab kaasa tuua kahju hüvitamise nõudeõiguse.
  4. Kohus on seisukohal, et tulenevalt normi kaitse-eesmärgist (normi kaitseteooriast) esineb kaebajal käesolevas asjas kahju hüvitamise kaebusega kaitstav subjektiivne õigus. Kaebaja õigus tuleneb eelpool osundatud päästeseaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse sätetest, aga samuti põhiõigustest. Nimelt on PS § 28 lg 1 kohaselt riigil kohustus luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad hea kvaliteediga terviseteenused /…/. (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012, kolmas, täiendatud väljaanne. Toimetuskolleegium Ü. Madise, B. Aaviksoo jt. Paragrahv 28, kommentaar 6.2.
  5. http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-28/, 10.12.2012). Teisalt PS § 27 lg 1 kohaselt on perekond riigi kaitse all ja PS § 27 lg 1 tagab tõrjeõiguse, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekkuks tema perekonnaellu, kusjuures kaitseala riivena on käsitletav perekonnaelu igasugune ebasoodne mõjutamine. (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012, kolmas, täiendatud väljaanne. Toimetuskolleegium Ü. Madise, B. Aaviksoo jt. Paragrahv 27, kommentaar
  6. http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-28/, 11.12.2012). Kuna kaebaja abikaasa suri vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu, loeb kohus tõendatuks ka kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise. Kaebaja õigused tulenevad asjakohase materiaalõiguse kõrval PS §-de 28 lg 1 ja 27 lg 1 koostoimest, sest vastustaja oli tegevusetu olukorras, kus ta oli objektiivsest õigusest tulenevalt kohustatud tegutsemiseks. Kaebajal oli õigustatud ootus tema poolt tehtud hädaabikõnedele õiguspärasele reageerimisele vastustaja poolt ja kiirabibrigaadi õigeaegsele saabumisele kaebaja poolt häirekeskusse tehtud telefonikõnede peale. 32.

§ 127

lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Riigikohus on kohtuasja 3-3-1-13-06 p-s 13 sedastanud, et:“

§ 1045

lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati 8 seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Ka RVS § 7 lg 1 annab nõudeõiguse kahju hüvitamiseks vaid isikule, kelle õigusi on rikutud.“ Halduskohus on eeltoodud asjaoludel seisukohal, et kuna asjas esineb kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine vastustaja poolt, siis on sellesisuline kahju hüvitamise eeldus käesolevas asjas täidetud. 33. Hüvitamisele kuuluva kahju määratlemisel on oluline roll rikutud õigushüvel. Kahju väljendab õigushüve kaotust, kasutamise piiramist või vähenemist ja kahjuhüvitis on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Kahjuliku tagajärjega deliktide puhul on seaduse kaitse-eesmärk

§ 127

lg 2 mõtte kohaselt piiratud sätetega, mis reguleerivad hüvitusnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa. Tulenevalt vastustaja teo õigusvastasusest kohaldub käesolevale vaidlusele

§ 129Varalise kahju hüvitamine surma põhjustamise korral

(1)Isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju.
(2)Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale.
(3)Kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud.
(4)Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alustel ja ulatuses peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma kolmandale isikule hüvitise ka siis, kui kohustus seda isikut ülal pidada oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu eeldatava eluea jooksul tulevikus.
(5)Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustus on kahju hüvitamiseks kohustatud isikul ka isiku suhtes, kes oli surma ajaks eostatud, aga veel mitte sündinud.
(6)Kui isik, kelle surm põhjustati, pidas kestvalt oma surmani ülal teist isikut, kellega ta elas koos nagu perekonnas, või kui ta pidas seda isikut kestvalt oma surmani ülal kõlbelise kohustuse alusel, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ulatuses maksma sellele isikule hüvitist, kui: 1) see isik vajab ülalpidamist ja 2) tal ei ole võimalik ülapidamist muul viisil saada ja 3) isik, kelle surm põhjustati, oleks tulevikus eeldatavalt ülalpidamist jätkanud.
  1. Nagu juba eelpool osundatud, on kohus seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine vastustaja poolt. Kohus on seisukohal, et hagetava varalise kahju puhul on kaebaja poolt esitatud tõenditega tõendatud kahju olemasolu ja selle suurus. Mittevaralise kahju puhul on kaebaja tõendanud, milles seisneb 9 temale tekitatud mittevaraline kahju ja millist RVastS § 9 lg 1 nimetatud õigust on vastustaja rikkunud. Kaebajale vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju tekkimist saab käesoleval juhul eeldada.
  2. Kohus märgib vastuseks vastustajale, et eraõiguses kohaldatavate printsiipide kohaselt ei ole deliktilise vastutuse tekkimiseks (

§ 145

lg 1 p 1) vaja, et surma põhjustanud isik (käesoleval juhul vastustaja) oleks võetud ( kaebaja abikaasa) surma põhjustamise eest kriminaalvastutusele (vt T. Tampuu, Lepinguvälised võlasuhted, 3., täiendatud ja muudetud trükk, Tln Juura 2012, lk 206). Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud ka põhjuslik seos vastustaja õigusvastase teo ja kaebajale tekkinud kahju vahel (

§ 127lg 4).

Käesoleva kaasuse asjaolud annavad kohtu arvates aluse asuda seisukohale, et põhjuslikku seost saab käeoleval juhul eeldada ja tõendamiskoormus on üle läinud vastustajale. RKTKo 3-2-1-5306 p-s 11 on asutud seisukohale, et: „Olukorras, kus isiku surma põhjusteks on alternatiivselt kas hagejale kehavigastuse tekitamine kostja poolt või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega (näiteks isiku halb tervislik seisund), ei saa kolleegiumi arvates hea usu põhimõttest lähtudes panna hagejale kohustust tõendada, et kahju põhjuseks polnud kostja tegevusega mitteseotud asjaolu. Seega teisele isikule kehavigastuse tekitanud kostja deliktiõiguslikule vastutusele võtmiseks sama isiku surma põhjustamise eest peab hageja tõendama üksnes kostja teo kehavigastuse tekitamise kui kahju võimaliku põhjuse. Kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud surma põhjuseks, s.t et surma põhjuseks oli teine alternatiivsetest asjaoludest.“. Kohus on seisukohal, et tsiviilkolleegiumi seisukohad kohalduvad ka käesolevale vaidlusele. Vastustaja ei ole halduskohtu arvates tõendanud, et kaebaja abikaasal varasemalt diagnoositud südamehaigus oleks põhjustanud tema surma ka siis, kui vastustaja ei oleks käitunud vaidlusalusel päeval õigusvastaselt tegevusetult.

  1. Põhjuslikust seosest tulenevat tõendamiskoormusega seonduvat on käsitletud näiteks ka Riigikohtu halduskolleegiumi hilises praktikas. RKHKo 3-3-1-57-12 p-s 14 on selgitatud:“ Põhjusliku seose tuvastamise osas selgitab Riigikohtu halduskolleegium järgmist. Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt võis kaebaja tervise halvenemine olla põhjustatud ka muudest asjaoludest kui vaidlustatud Murru Vangla toiming ning ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse roll kaebaja tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kaebaja tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine. /…/ Riigikohtu halduskolleegium märgib, et olukorras, kus tuvastatakse vangla õigusvastane tegevus ning kaebaja tervise kahjustumine, mis võis olla vangla tegevuse tagajärjeks, võib tõendamiskoormus üle minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kaebaja tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid. Vangla võimaliku õigusvastase tegevuse osatähtsuse hindamine kaebaja tervise halvenemises võrreldes muude tervist kahjustada võinud teguritega on aga asjakohane alles kahju hüvitamise nõude lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.“ 10 Nagu juba märgitud, ei ole vastustaja kaebaja abikaasa südamehaiguse ja vastustaja poolt kaebajale abikaasa surma põhjustamise osas, vastustajal lasuva tõendamiskoormuse alusel, teistsugust (vastupidist) järeldust võimaldavaid asjaolusid tõendanud.
  2. Kaebaja poolt hagetava mittevaralise kahju puhul on süü vastustuse eelduseks (RVastS § 9 lg 1). Süü väljendub teo etteheidetavuses kahju tekitajale. Avaliku võimu kandja süü tekkimiseks piisab sellest, kui tema nimel tegutsenud füüsiline isik tegutses süüliselt. Maakohtu eelpool viidatud otsusega on tõendatud, et vastustaja ametnik oli süüliselt tegevusetu. Halduskohus lähtub vastustaja süü tuvastamisel hoolsuse, teadmiste ja oskuste määrast ning isiklikest omadustest, mida eeldatakse olevat keskmisel sama ülesannet täitval kohusetundlikul ametnikul. Ka süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal (RKHKo 3-3-1-27-02 p 14). Käesoleval juhul ei ole vastustaja süü puudumist mittevaralise kahju tekitamises kaebajale tõendanud.
  3. Avaliku võimu kandjast vastustaja õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju eest määratava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). Kusjuures kahju suurus tuleb kindlaks teha kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (vt näit RKHKo 3-3-1-10-07 p 16). Käeoleval juhul ei ole kaebaja esitatud hüvitisenõuetes täielikult otseseid tõendeid (nt rahaliste vahendite liikumise kohta), mille alusel saaks kahju täpse suuruse määrata. Riigikohtu praktika rõhutab aga, et kahju kuulub hüvitamisele ka juhtudel, mil kahju täpse suuruse määramine võib osutuda keeruliseks või võimatuks. Seetõttu kohaldub

§ 128

lg 6, ja kohus määrab hüvitise kaalutlusõiguse alusel (vt näit RKHKo 3-3-1-18-06 p 12), sealhulgas varalise kahju puhul. Kusjuures järgimisele kuulub põhimõte, et makstav hüvitis peab olema vastavuses kaebaja kantud kahjuga, taoliselt, et oleks tagatud kaebaja õiguste tõhus kaitse. Samas ei tohi kahju suurus jääda oletuslikuks. Riigikohtu varasem praktika on realiseerunud ka käesoleval ajal kehtivas menetlusõiguses, kuna HKMS § 38 lg 2 sätestab: „ Mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui kaebajal on võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, võib kaebaja jätta hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.“. 39. RVastS § 10 lg 1 kohaselt surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel.

§ 129

lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus.

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. 40. Kaebaja hageb 10 000 krooni (639 eurot) seoses L. Jürgensoni surmaga kantud kaebaja abikaasa matusekulude katteks. Kahju suuruse tõendamiseks on kaebaja esitanud tõendina kaebaja Avo Jürgensoni vande all antud seletuse (II kd tlk 41). Kaebaja seletuse kohaselt kandis matusekulud kaebaja perekond, kaebaja ja tema abikaasa poolt maja remontimiseks kogutud vahendite arvelt. 11 Matusekulud moodustusid kulutustest peielauale, puusärgile, hauakaevamisele ja muudele matuste korraldamisega seotud kulutustest. Lisaks hagetavale summale saadi ka matusetoetust. Kohus tuginedes muuhulgas ka elukogemusele, on seisukohal, et tegemist on

§ 129

lg 1 tulenevalt mõistlike matusekuludega, mis tuleb vastustajalt osundatud alusel välja mõista.

  1. Kaebaja taotleb poeg XXX, kes põeb Downi sündroomi, rehabilitatsiooniga seoses kantavaid kulusid. Rehabilitatsiooniteenuste järele tingis vajaduse ema surm ning pojal surma pealtnägemisest tingitud šokk. Rehabilitatsiooniteenust on poeg saanud alates
  2. a algusest ja see vajadus ei ole äralangenud. Kaebaja on kandnud kahju kokku juba ligemale 40 000 krooni (2557 eurot). Kaebaja leiab, et õiglane on hüvitada kulud vähemalt 10 aasta eest, s.o kokku summas vähemalt 146 000 krooni (9331 eurot).

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid.

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tõendamiseks on kaebaja tõenditena esitanud XXX isikliku rehabilitatsiooniplaani koos lisadega (I kd tlk 35-46), SA Viljandi Haigla poolt väljastatud XXX epikriisi

  1. aastast (I kd tlk 189), kütusetšekid (I kd tlk 190-204), aastase kütusekulude arvestuse (I kd tlk 205), tunnistaja Ruth Sepa ütlused (II kd tlk 39 pöördel-40), kaebaja Avo Jürgensoni vande all antud seletuse (II kd tlk 40-41 pöördel), MTÜ Päevakeskus Vinger arved (II kd tlk 44-55). Tunnistaja Ruth Sepa ütluste (II kd tlk 39 pöördel-40) kohaselt on ta MTÜ Päevakeskus Vinger juhataja-tegevusjuhendaja. Päevakeskus pakub hoolekandeteenust puuetega inimestele, sealhulgas kaebaja poeg XXX, kes käib päevakeskuses 2-3 korda nädalas ehk 10-15 päeva kuus. XXX hakkas päevakeskuses käima aasta pärast ema surma seoses tervise halvenemisega ja seetõttu, et ta vajas rehabilitatsiooni plaani järgi päevakeskuses käimist. XXX oli enne ema surma tüüpiline Downi sündroomiga laps. Ta oli rõõmsameelne, lobises ja rääkis palju. Tunnistaja tunneb XXX noorest east alates. Töö XXX ei ole lõppenud ja peab jätkuma. Kliendi omaosalus toiduraha näol on 1,60 eurot päevas. Lisaks toidule kaasnevad ka erakorralised kulutused, nt kui päevakeskuses on hoolealustele mingid sündmused, väljasõidud, spordiüritused. Ürituste kulutused on kuskil 2-3 eurot kuus. Suveekskursioonil rohkem, 10 eurot, aga keskmiselt 2-3 eurot kuus. Arveid klientidele hakati päevakeskuses tegema hiljem. Alguses maksis klient iga päev söögiraha. XXX kulud on tasunud isa Avo Jürgenson. Summad on kõik laekunud, ühtegi võlgnevust isal päevakeskuse ees ei ole. Kaebaja Avo Jürgensoni vande all antud seletuse (II kd tlk 41) kohaselt viib ta poja päevakeskusse isikliku autoga, millega kaasneb transpordikulu, samuti kaasnevad seal viibimisega ka muud väiksemad kulud. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud tõenditega on tõendatud, et talle on tekkinud otsene varaline kahju, millega seoses ta peab kulusid kandma ka tulevikus. 12 Tõendatud on, et ema surma järgselt tuleb seoses kaebaja varasemalt haige lapse tervisliku seisundi halvenemisega, kaebajal kanda kulutusi 2550-2560 euro ulatuses kuus, seoses lapse toimetamisega hoolekandeasutusse ja lapse seal viibimisega. Laps peab asutuses viibima ka pärast käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et kaebaja poolt otsese varalise kahju kandmine hagetavas määras on tõendatud. Tegemist on mõistlike kulutustega, kui arvestada muuhulgas kaebaja elukoha kaugust Viljandist ja kaebaja poolt autokütusele tehtud ja tõendatud kulutuste suurust. Kaebaja peab asjas kogutud tõendite kohaselt kandma poja hoolekandeasutuses viibimisega seotud kulutusi ka tulevikus, mille tõttu tuleb ka need vastustajalt välja mõista.
  2. Kaebaja hageb

§ 134lg 3 alusel seoses lähedase isiku - abikaasa L.

Jürgensoni surma pealtnägemisega vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist õiglases määras. RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 134

lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kahju tõendamiseks on kaebaja esitanud tema enda haiguslood

  1. ja
  2. aastatest (I kd tlk 180-181, 182-183) ja kaebaja Avo Jürgensoni vande all antud seletuse (II kd tlk 4041 pöördel). Poolte vahel ei ole kohtu hinnangul vaidlust selles, et kaebaja puhul on tegemist surmasaanu lähedase isikuga

§ 134lg 3 mõttes.

Kohus nõustub kaebajaga, et kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, mille kohaselt õigustab lähedase kahju hüvitamise nõuet lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal ning hukkunud inimese kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised, samuti kahju tekitamisega seonduvad asjaolud (vt RKTKo 3-2-1-19-08 p 17). Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et nii kaebaja kui tema poeg nägid kaebaja abikaasa surma pealt. Seega on tõendatud kaebaja ruumiline lähedus abikaasaga viimase surma ajal. Samuti on seetõttu tõendatud, et kaebaja nägi paari tunni jooksul pealt abikaasa surmaeelseid kannatusi, millest tingituna tekkisid kaebajal hilisemad üleelamised, mis tekitasid kaebajal psüühikahäire (vrdl RKKo 3-1-1-57-10 p 22). Asjas kogutud tõenditega loeb kohus samuti tõendatuks, et arvestada tuleb vastustaja tegevusetusest tulenevat hoolimatust kaebaja ja tema abikaasa suhtes kahju tekitamisel. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas tuvastatud asjaolud eristavad käesolevat konkreetset juhtumit ülejäänud võimalikest juhtudest, kui kellegi lähedane isik sureb. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid ning ühiskonna üldise heaolu taset, üldist võrdsuspõhiõiguse tagamiskohustust, kohtupraktikat samalaadsetes vaidlustes mh hüvitise suuruse osas, on kohus seisukohal, et õiglaseks hüvitiseks kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest on 20 000 eurot, mis tuleb vastustajalt välja mõista. 13

  1. Neil asjaoludel kuulub kaebus rahuldamisele viimasel kohtuistungil kaebaja poolt täpsustatud määras (II kd tlk 61). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks kahju hüvitamiseks välja mõista kokku 29 906,31 eurot, millest 9 906, 31 eurot varalise kahju hüvitisena ja 20 000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Sama paragrahvi
  3. lõike kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi
  4. lõike kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena.
  5. Kaebajale osutati Tartu Halduskohtu 01.09.
  6. a määrusega (I kd tlk 24-25) riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses ja kaebuse koostamiseks. Kaebaja esindaja 18.03.
  7. a taotluse (I kd tlk 111-116) ja 31.10.2012 taotluse (II kd tlk 56-61, 65-72) kohaselt on esitatud taotlus ja tööajaarvestused kokku 925,50 euro menetlusabikulu (õigusabi eest) hüvitamiseks. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Taotlus on rahuldatud Tartu Halduskohtu 13.12.2012.a määrusega ja vastav summa kuulub riigi poolt esindajale väljamaksmisele. Menetlusabikulu tuleb seega vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.
  8. Kohus kutsus tunnistajana kohtusse Ruth Sepa. Kohus ei nõudnud pooltelt tunnistajatasu ettemaksmist. TsMS § 151 lg 3 kohaselt, kui tunnistaja, ekspert või tõlk on oma kohustuse täitnud, maksab kohus talle tasu välja sellest sõltumata, kas menetlusosalised on kulud ette tasunud või kas kulud on menetlusosalistelt sisse nõutud. Tunnistaja R. Sepp esitas 31.10.2012 kohtule avalduse tunnistajana sõidukulu 13,14 eurot hüvitamiseks (II kd tlk 73). Vastav taotlus on põhjendatud vastavalt HKMS § 106 ja TsMS § 156 lg 1, mille kohaselt tunnistajale, eksperdile ja tõlgile hüvitatakse menetlusega seotud sõidukulud mõistlikus ulatuses. Taotlus on rahuldatud Tartu Halduskohtu 13.12.2012.a määrusega ja vastav summa kuulub riigi poolt tunnistajale väljamaksmisele. Menetluskulu tuleb seega vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Roby Koik kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.