). Kohus lähtub
2009.a. perioodil 01.07 – 01.11.2011.a. (hageja ja kostja vahel lepingute sõlmimise aegne) kehtinud redaktsioonist.
lg 2 kohaselt
-ga reguleeritakse arvestuse pidamist töötute ja tööotsijate üle, tööturuteenuste osutamist, tööturutoetuste maksmist, käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamist ja vastutust käesoleva seaduse rikkumise eest.
lg 1 p-de 1,2, 10,12 kohaselt tööturuteenuste liigid on: teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest; töövahendus. Kohus on seisukohal, et G T poolt hagejale osutatud teenus vastab TTS § 9 lg 1 p 1,2 sätestatule, seega on tegemist tööturuteenuste osutamisega.
lg 1 kohaselt Töövahendus on töötule ja tööotsijale sobiva töö ning tööandjale sobiva töötaja leidmine. Kohus on veendunud, et G Ttegeles hagejaga sõlmitud lepingu raames just nimelt töövahendusega.
lg 2 sätestab kategoorilise keelu: Eraõiguslik juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja ei tohi nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud isikult tasu töövahendusteenuse eest. Töövahendusteenuse eest võib tasu nõuda üksnes tööandjalt või teiselt eraõiguslikult juriidiliselt isikult või füüsilisest isikust ettevõtjalt. 2-09-58645 Seega on kohus seisukohal, et G T, tegutsedes füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tohtinud seadusest tulenevast keelust lähtudes nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud hagejalt tasu töövahendusteenuse eest. Tulenevalt
lg 1 Tööturuteenust võib osutada peale Eesti Töötukassa eraõiguslik juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes on registreeritud tööturuteenuse osutajana majandustegevuse registris. Seega ei tohi tööturuteenust osutada FIE, kellel puudub vastav registreering majandustegevuse registris. Kostja ei ole tõendanud vastava registreeringu olemasolu. Seega puudub kostjal õigus üldse tööturuteenuseid osutada.
tulenevalt tuleb enne tööturuteenuse osutamist läbida registreerimismenetlus Sotsiaalministeeriumis. Kostja ei oma sellist registreeringut ega ole tõendanud, et tal oleks kunagi olnud kavatsus oma tegevus registreerida. Kuigi VÕS § 29 lg 8 sätestab, et Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohus veendumusel et käesolevas kaasuses ei saa lepingutingimusi lugeda ei seaduslikeks ega kehtivateks, kuna kostjal puudus õigus vastavas valdkonnas tegutsemiseks, samuti keelab
lg 2 expressis verbis kategoorilise keelu nõuda tööotsijatelt tasu töövahendusteenuse eest. See kategooriline keeld muudab tühiseks nii lepingutasu kui ka „vastuvõtva poole kulude“ nõudmise, kuna tulenevalt
lg 2 tuleb sellised kulutused sisse nõuda tööandjalt või teiselt eraõiguslikult juriidiliselt isikult või FIE’lt. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud leping otseselt seadusega vastuolus, ning tegemist on kategoorilise keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingu tegemiseks. Keelu tuvastamise vajadusele on juhtinud tähelepanu Riigikohus oma lahendis 3-2-1-113-11.
Kuna seadusandja ei ole eriseaduses reguleerinud FIE tsiviilõiguslikku vastutust ega tagajärgi keelatud tegevuse eest, kuuluvad olukorra lahendamisel kohaldamisele üldnormid, milleks on tsiviilseadustiku üldosa sätted. Kohus tuvastas, et käesolevas asjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute näol tegemist
sätestatud kategoorilist keeldu rikkuvate lepingutega, mis on seadusega selges vastuolus. Seadusega vastuolus olev tehing on algusest peale tühine tulenevalt TsÜS § 87 sättest Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 84 lg 2 sätestab kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Kohus on kõiki tõendeid kogumis analüüsides jõudnud veendumusele, et tehing ei vasta ühegi teise tehingu tunnustele, kohus on tuvastanud poolte tegeliku tahte ning analüüsinud selle kujunemist ja poolte käitumist lepingu sõlmimisel ning lepingueelsetel läbirääkimistel. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et isegi juhul kui kostja oleks tõepoolest hagejale vahendanud kehtivaks loetava lepingu alusel üksnes konsultatsiooniteenust, puudus tal
Kohus on seisukohal, et isegi juhul kui lugeda tõeseks kostja väide, et ta kehtiva konsultatsioonilepingu alusel võttis hagejalt Lepingu p. 8 järgi vastu raha 600 eurot (kokku 2400 eurot) selgitusega „Vastuvõtva poole maksumus“, on kostja tõendamiskohustuseks asjaolu tõendamine, et „vastuvõttev pool“ on teinud kulutusi, mille hüvitamises on pooled lepingus 2-09-58645 toodud tingimustel kokku leppinud. Kuna hageja kuhugi välismaale tööle sõitnud ei ole, ning kostja ei ole mingite „vastuvõtva poole“ kulutute tekkimist mitte ühegi tõendiga tõendanud, tuleb kostjal, G T, hageja poolt olematute kulude katteks tasutud 600 eurot alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Tulenevalt TsMS § 436 lg 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Pooled on vaidluse vältel olnud seisukohal, et tegemist on kehtiva lepinguga. Kohus on tsiviilasja igakülgselt analüüsides jõudnud veendumusele, et tegemist on algusest peale tühise lepinguga. Tulenevalt TsÜS § 84 lg 1 tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on seisukohal, et hagejate nõuded kostjale makstud raha tagastamise osas kuuluvad rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leiab, et antud juhul puuduvad VÕS § 1028 lg 2 toodud tagasinõudeõigust välistavad asjaolud. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 173 lg 1, märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kõik kohtukulud tervikuna jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Leanika Tamm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.