KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1851 Haldusasi K T kaebus Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korralduse nr 82 ja 06.07.2011 korralduse nr 150 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – K T, määratud esindaja riigi õigusabi korras v. adv Edith Sassian Vastustaja – Nõmme Linnaosa Valitsus, volitatud esindajad Jekaterina Kangur ja Kati Valma Kolmas isik K T Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
- mai
- a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus K T apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
- detsember
- a RESOLUTSIOON Rahuldada K T apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1851 ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Määrata advokaat Edith Sassiani poolt Tallinna Ringkonnakohtule haldusasjas nr 3-11-1851 apellatsioonkaebuse koostamises, esitamises, kohtuistungiks ettevalmistamises ja kohtuistungil osalemises seisneva riigi õigusabi tasu suuruseks 272 (kakssada seitsekümmend kaks) eurot, millele lisandub käibemaks 54 (viiskümmend neli) eurot ja 40 senti. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 07.01.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Nõmme Linnaosa vanema 29.04.2011 korraldusega nr 82, võttes mh aluseks SA Tallinna Lastehaigla traumapunkti 26.04.2011 haigusjuhu nr A56541 ja isikutoimiku nr 5.-2.3/2516 materjalid, eraldati laps H T (sünd xx.xx.xxxxx, viibimiskoht Tallinna Lastekodu Laste turvakodu, Tallinn, Maleva 16) tema isa K T ja ema K T juurest seoses sellega, et lapse viibimine vanemate juures ohustab lapse tervist ja heaolu. 3-11-1851 Nõmme Linnaosa vanema 06.07.2011 korraldusega nr 150, arvestades 28.04.2011 H T Tallinna Lastekodu Laste turvakodusse paigutamise taotlust ja menetluse käigus kogutud informatsiooni, peatati alaealisele H. Tle (registreeritud elukoht xxxxxxxxxxxxx, tegelik elukoht xxxxxxxx) ettenähtud peretoetuste maksmine tema emale K. Tle. K T esitas 26.07.2011 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korralduse nr 82 ja 06.07.2011 korralduse nr 150 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ilmnesid kaebaja
- aastasel tütrel Hl raskused õppimises ja käitumises. 18.03.2011 pani ta toime väärteo ja kuna ei käitunud ka edaspidi seadusekuulekalt, siis 25.04.2011 kella 19.30 paiku lapse isa K T karistas Ht füüsiliselt. Haiglasse pöörduti 26.04.2011 kell 12.23, kus diagnoositi H. Tl vasaku käe
- sõrme kontusioon ilma küünevigastuseta. Selline vigastus tekib mitte rihmaga löömisest, vaid väänamisest. Lapse isa karistas last füüsiliselt seetõttu, et laps ei käitunud seadusekuulekalt ja varastas. Laps viidi 26.04.2011 turvakodusse otse koolist (mistõttu ja tal koolikohustus õppeaasta lõpuni täitmata) ning 29.04.2011 korralduses nr 82 pole lapse perekonnast eraldamist põhjendatud. Lapsel on kaks vanemat ning korraldus oleks pidanud sisaldama põhjendusi, kuidas mõlemad vanemad lapse tervist ja elu ohustavad. See, kas laps oli tegelikult ka vanemliku hoolitsuseta, korraldusest ei nähtu. Perekonnas kasvab neli last ja arusaamatu on, kuidas ühe lapse vanemate juures viibimine ohustab tema tervist ja heaolu ja teiste laste oma mitte. Lapse perekonnast eraldamise menetlusse kumbagi vanemat ei kaasatud, neil ei võimaldatud esitada omapoolseid seisukohti ega selgitatud, kuidas nad edasi tegutsema ja käituma peavad. Lapse perekonnast eraldamine teostati ilma, et tema elukeskkonda kontrollitud oleks. Tõenäoliselt on H perekonnast eraldamise taga kaebaja ema H H, kes ohustab teadlikult kaebajat ja tema perekonda. Lapse perekonnast eraldamise põhjendatuse üle saab otsustada kohus, mitte haldusorgan, mistõttu tuleb haldusorganil lapse eraldamiseks viivitamatult kohtusse pöörduda. H paigutati turvakodusse 26.04.2011 ning kaebaja teada viibis laps turvakodus kuni 10.05.2011, misjärel anti laps üle vanaemale. Avalduse kohtusse vanemate õiguste äravõtmiseks esitas haldusorgan alles juunis
- Korraldusega nr 82 sekkutakse kaebaja perekonna privaatsfääri ja rikutakse perekonna põhiseadusega kaitstud õigusi. Lapse perest eraldamine ei olnud käesoleval juhul proportsionaalne meede ja oli ennatlik. Kaebaja ei ela enam Nõmme linnaosa territooriumil, kuid korralduse nr 82 kehtivus tekitab kaebajale probleeme jätkuvalt, sest lapse perekonnast eraldamise tõttu ei maksta kaebajale peretoetusi. 06.07.2011 korralduses nr 150 esitatud põhjendused peretoetuste maksmise peatamise kohta on valed, kuna korralduse andmise ajal viibis H mitte turvakodus xxxxxxxxxx, nagu korralduses märgitud on, vaid vanavanemate H ja A Hi juures xxxxxxxx. Kuigi praegu elab H taas kaebaja juures, ei ole vastustaja oma korraldust nr 150 tühistanud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2011 määrusega lõpetati kriminaalmenetlus K T suhtes põhjendusega, et kuigi kohtueelse menetluse käigus leidis tõendamist, et K T pani toime valu tekitanud kehalise väärkohtlemise oma alaealise tütre suhtes, ei olnud tema süü suur ning menetluse jätkamiseks puudub avalik huvi. Nõmme Linnaosa Valitsus vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Nõmme linnaosa lastekaitsetöötajad on perekond Tle pakkunud abi ja nõustamist alates
- aastast ning lastevanematele pakuti erinevaid võimalusi vanemlike kasvatusoskuste täiendamiseks ja peresuhete parandamiseks. K ja K T ei soovinud teha konstruktiivset koostööd kooli, lastekaitsetöötajate ega teiste ametiisikutega, ei tunnistanud paljude probleemide olemasolu ning kasutasid jätkuvalt laste füüsilist karistamist. H. T on kogenud pidevat vanematepoolset füüsilist ja emotsionaalset väärkohtlemist ning järjekordset lapse väärkohtlemise juhtumit 25.04.2011 ei olnud võimalik lahendada muul viisil, kui laps tema heaolu, turvalisuse ja stabiil2
(6)3-11-1851 suse tagamiseks vanematest eraldada. K T on lastekaitsetöötajale väitnud, et kuna H varastab, siis ei saagi teisiti, kui tuleb talle rihma anda. Lapse isa K T sõnul oli neil ilma Hta kodus vaikne ja rahulik. Lapse viibimise ajal turvakodus alates 26.04.2011 ei võtnud tema vanemad kordagi ühendust turvakoduga, samuti ei soovinud nad suhelda lastekaitsetöötajaga, et selgitada lapse külastamise võimalust ja ka oma lapse ülalpidamiskohustust täita. Korraldus H. Tle ettenähtud riiklike peretoetuste peatamise kohta tulenes lapse pikaajalisest viibimisest turvakodus, mille kestel ei täitnud lapsevanemad seadusest tulenevaid kohustusi last kasvatada, tema eest hoolitseda ning ülal pidada. Lapse ülalpidamise tagas turvakodu oma vahendite arvel ning hiljem lapse vanaema. Tallinna Halduskohus luges kaebuse tähtaegseks ja jättis 17.05.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ning määras kindlaks vandeadvokaat Edith Sassiani poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruse 364,80 eurot. Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korraldusega nr 82 lapse vanematest eraldamise näol oli tegemist kohase ja sobiva meetmega lapse tervise ja arengu kaitseks ning lapse huvides. Haldusakt on piisavalt motiveeritud, sealt nähtub akti andmise õiguslik ja faktiline alus ning haldusakti andmisel ja lapse vanematest eraldamisel on järgitud perekonnaseaduse (PKS) § 135 lgst 4, sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 25 lg-test 1 ja 2 ning lastekaitse seaduse (LaKS) §-dest 27 ja 32 tulenevaid nõudeid. Asja materjalidest nähtub, et perekond Tdega oli korralduse nr 82 andmise ajaks tegeletud juba aastaid. Kõik kokkupuuted perekonnaga on kronoloogiliselt dokumenteeritud Nõmme linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna poolt ja kohtul puudub alus toimunud sündmustes kahelda. Neist materjalidest nähtub, et lapsi karistati süstemaatiliselt füüsilise vägivallaga, ilmselgeid H psüühilisi probleeme (vargused ja peksmised) lapsevanemate poolt eirati, lapsevanemana endale vastutuse võtmist välditi (alati oli süüdi keegi teine – vanaema, kool, lastekaitse ja sotsiaalhoolekande ametnikud jne), nagu välditi ka igasugust koostööd probleemidele lahenduste otsimiseks. Seisuga 29.04.2011 oli H laps, kes vajas sotsiaalametnike poolt viivitamatut sekkumist ja abi, sest koos ema ja isaga elades oli ta jõudnud seisu, mil puudused tema hooldamisel ja kasvatamisel ohustasid tema tervist ja arengut. Kujunenud situatsioonis lapse perest eraldamine oli proportsionaalne meede võrreldes tekkinud olukorraga, kuna ükski teine aastate jooksul ametnike poolt pakutu ei olnud tulemust andnud – lapsevanemad keeldusid koostööst ja pakutud abist; ei võtnud osa pakutud koolitustest; ei pöördunud perega psühholoogi ega perenõustaja poole, ignoreerisid ametnike telefonikõnesid ja SMS-e jne. Kohtuistungil kohtu poolt esitatud küsimusele, miks pakutud abi ja koolitusi vastu ei võetud, vastas kaebaja, et ei pidanud neid vajalikeks ning küsimusele, milline oleks kaebaja arvates olnud sobivam meede Hga seotud probleemi lahendamiseks, vastas ta, et ei tea. Samas ei tunnistanud kaebaja lapsel sügavama probleemi olemasolu, vaid leidis, et probleem on vaid kooliga. Seega on kaebaja siiani sügavas eituses selles, et tema lapsel on rida kohest sekkumist nõudvaid probleeme ning ka selles, et tema üksi ei ole suuteline neid lahendama ja vajab selleks professionaalset abi. Lapse vanematest eraldamine toimus lapse huvides ning lapse enda nõusolekul ja soovil. Lastekaitsetöötaja kohtus H Tga turvakodus 29.04.2011 ning vestluse käigus andis H teada, et ta ei soovi oma vanematega kohtuda, kuna see on tema jaoks hirmutav. Korralduse nr 82 õiguspärasusele hinnangu andmisel on asjakohatud kaebaja väited selle kohta, et lapse vanaema sekkub nende pereellu, et 25.04.2011 Ht ei löödud rihmaga, vaid väänati kätt, et karistajaks oli mitte ema, vaid isa ja et avaldus Harju Maakohtusse eestkoste seadmiseks esitati alles juunis 2011. H perekond koosnes emast, isast, õdedest ja vennast ning vanaema ei olnud lapsi juba aastaid näinud. Tähtsust ei oma, kuidas H kehavigastused täpselt tekitati, kas lüües või väänates, sest fakt on see, et 25.04.2011 kasutas H isa lapse vastu järjekordselt füüsilist vägivalda, mis päädis lapsele kehavigastuste tekitamisega. Asjakohatu on ka kaebaja väide, et tema Ht ei löönud. Laps eraldati emast ja isast, kuna nad elavad koos ühe perena ja nagu näha, ei ole ema olnud suuteline oma last kehalise väärkohtlemise eest kaitsma, vaid vastupidi, on Ht varasemalt ka ise korduvalt füüsiliselt karistanud. Lapse perest eraldamise korralduse õigus3
(6)3-11-1851 pärasust ei mõjuta ka see, kui ruttu pärast korralduse andmist avaldusega eestkoste seadmiseks maakohtu poole pöörduti. Samas ei saa ca 1-kuust ajavahemikku pidada sellises situatsioonis pikaks ning Tallinna linna poolt esitatud avaldus on vähemalt esialgse õiguskaitse raames olnud edukas. Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 28 lg 1 kohaselt peatab Pensioniamet valla- või linnavalitsuse korraldusel ajutiselt peretoetuste maksmise, kui lapsevanem ei täida PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. 29.04.2011 korralduse nr 82 alusel eraldati H. T perest ning paigutati turvakodusse. 07.06.2011 esitas Tallinna linn maakohtule avalduse K T ja K T hooldusõiguse piiramiseks H. T suhtes ja eestkoste määramiseks. On fakt, et alates 26.04.2011 ei elanud H kodus ega olnud oma vanemate ülalpidamisel, mis tähendab, et sel ajal kaebaja ei kasvatanud oma last ega hoolitsenud tema eest. Seetõttu esines Nõmme linnaosavanemal seaduslik alus anda 06.07.2011 korraldus nr 150 peretoetuste maksmise peatamiseks K Tle. Õiguslikkku tähendust pole sellel, kas laps oli korralduse andmise ajal riigi või oma vanaema ülalpidamisel. Tähendust omab see, et kaebaja, kellele toetusi varasemalt maksti, oma lapse H eest sel ajal ei hoolitsenud ega kasvatanud. Vastupidist kinnitavaid tõendeid pole kohtule esitatud. Asjakohatu on väide, et kuigi H elab praegu juba kodus, peretoetusi ei maksta kaebajale siiani. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning 06.07.2011 olid korralduse andmiseks selle õiguslikud eeltingimused täidetud. RPTS § 28 lg 2 kohaselt jätkab Pensioniamet peretoetuste maksmist lapse vanemale RPTS § 28 lg-s 1 nimetatud põhjuste äralangemisel valla- või linnavalitsuse korralduse või kohtuotsuse alusel. 27.01.2012 kohtumäärusega määras kohus anda K Tle riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kaebajat halduskohtumenetluses riigi õigusabi korras esindanud vandeadvokaat Edith Sassian esitas kohtule taotluse osutatud õigusabi eest tasu väljamõistmiseks 19 pooltunni eest kokku summas 364,80 eurot (koos käibemaksuga). Taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES K T esitas 13.06.2012 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 16.05.2012 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja vaidlusalused korraldused tühistada. Halduskohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti PKS § 135 lg-t 4, SHS §-i 25 ja LaKS §-e 27 ja 32 ning hindas vääralt asjaolusid ja tõendeid. Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korralduses nr 82 puuduvad põhjendused ja selle andmise faktiline alus ning toodud pole kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel on lähtunud. Korralduses ei ole tuvastatud SHS § 25 lg 1 p-des 1-3 nimetatud asjaolusid. 29.04.2011 korralduse nr 82 põhistamisel on linnaosa vanem tuginenud isikutoimiku nr 5.-2.372516 materjalidele, kuid toimikut halduskohus välja ei nõudnud ning ka kaebajale pole selle toimiku materjale tutvustatud. Turvakodusse paigutamise asjaolude kohta oleks saanud selgitusi anda nüüd juba 14-aastane H ise, kuid kohus põhjendamatult keeldus tema tunnistajana ülekuulamisest. Korralduste õiguspärasuse kontrollimisel lähtus halduskohus Nõmme linnaosa vanema 10.04.2012 seletusest, kontrollimata seal toodud faktilisi asjaolusid. Vastustaja on oma seletustes andnud ka ebaõigeid andmeid. Nii väitis vastustaja esindaja kohtuistungil, et H viibis turvakodus kuni 31.08.2011, kuigi kaebaja volitatud esindaja poolt turvakodule tehtud järelpärimisele saabunud vastusest ilmneb, et laps oli turvakodus kuni 06.06.2011. Korralduses nr 82 ei põhjendata, kuidas on lapse tervis või heaolu ohtu seatud. Lapsel on kaks vanemat, mistõttu oleks korraldus pidanud sisaldama põhjendusi, kuidas mõlemad vanemad lapse tervist ja heaolu ohustavad. Seda, kas laps oli vanemliku hoolitsuseta, korraldusest samuti ei nähtu. Kaebajat ega H isa K T pole korralduste andmise menetlusse kaasatud ega neile omapoolsete seletuste andmist võimaldatud. Vastustaja pole selgitanud, kuidas peaks kaebaja antud olukorras edasi tegutsema. Laps eraldati perekonnast ilma, et kontrollitud oleks 4
(6)3-11-1851 tema elukeskkonda. Lapse oma vanematest eraldamisega rikuti kaebaja perekonna põhiseaduse §-dega 26 ja 27 kaitstud õigusi ning sekkuti kaebaja perekonna- ja eraellu. Kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. H perekonnast eraldamine ei olnud proportsionaalne meede. Kui väidetavalt ohustas lapse heaolu ja tervist tema isa, siis oleks saanud eraldada laps üksnes isast ja anda ta üle emale, so kaebajale. Kuigi lapse vanematest eraldamise korraldus anti 29.04.2011, kohtusse hooldusõiguse piiramiseks pöördus Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu alles 07.06.
- Enne tsiviilkohtusse pöördumist oli lapse perekonnast eraldamine ilmselgelt ennatlik. Last on tema vanaema ja sotsiaaltöötajate poolt mõjutatud. Ka Nõmme linnaosa vanema 06.07.2011 korralduses nr 150 puuduvad selle andmise põhjendused, faktiline alus ning toodud pole kaalutlusi, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Korralduses on märgitud, et H. T viibib turvakodus ning see asjaolu on peretoetuse peatamise aluseks. Halduskohus ei kontrollinud ega arvestanud kaebaja väiteid selle kohta, et korralduse nr 150 andmise ajal H enam turvakodus ei viibinud ja seega korralduses märgitud peretoetuse maksmise peatamise asjaolu oli ära langenud. Muid asjaolusid korralduses märgitud ei ole. Nõmme Linnaosa Valitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ning kohtuotsuse tühistamiseks pole alust. Halduskohus on otsust nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud ning pole otsuste tegemisel menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust vääralt kohaldanud. Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2012 määrusega menetlusse kolmanda isikuna kaasatud K T toetas apellatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED HKMS vr (so kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioon) § 12 lg 3 sätestas, et halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 124 sätestab halduskohtu kohustuse kontrollida eelmenetluses kaebetähtajast kinnipidamist. Halduskohus on seda kohustust rikkunud. Vaidlusalused korraldused nr 82 ja 150 on antud 29.04.2011 ja 06.07.2011 ning kaebus kohtule on esitatud 26.07.
- HKMS vr § 9 lg 1 sätestas üldreeglina, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemisest arvates, ning nägi sama paragrahvi lg-s 9 ette, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisi teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg on sarnaselt reguleeritud ka praegu kehtiva HKMS § 46 lg-tes 1 ja
- Kaebusest ega ühestki muust kohtule esitatud menetlusdokumendist ei selgu, millal Nõmme Linnaosa vanema 29.04.2011 korraldus nr 82 kaebajale teatavaks tehti või millal ta korraldusest teada sai või pidi teada saama. Samas 27.09.2011 määruskaebuses märgitust, mille kohaselt taotleb kaebaja, et kohus vajaduse korral ennistaks kaebetähtaja ja tühistaks vaidlusalused korraldused, järeldub, et kaebaja möönab kaebuse mittetähtaegsust. Halduskohus on selle tähelepanuta jätnud ning 27.03.2012 määruses, millega 29.04.2011 korralduse nr 82 ja 06.07.2011 korralduse nr 150 tühistamiseks esitatud kaebus menetlusse võeti, ei ole kaebetähtaja küsimust käsitletud. Oma seisukoha kaebetähtaja osas on halduskohus avaldanud 04.05.2012 toimunud istungil järgmiselt: „..kaebus tuleb lugeda esitatuks tähtaegselt, kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud aegumise kohaldamist ja Tallinna Ringkonnakohus on esimese astme kohtule andnud korralduse asi sisuliselt läbi vaadata“. 5
(6)3-11-1851 Vastupidiselt halduskohtu istungi protokollis märgitule ei ole ringkonnakohus andnud ega olekski saanud anda esimese astmele korraldust kaebetähtaja ületamise tunnustega kaebust menetleda. Ringkonnakohus leidis 16.03.20212 määruses, et kaebus linnaosa vanema korralduse peale lapse eraldamise kohta kuulub halduskohtu pädevusse ning tühistas halduskohtu 05.08.2011 määruse p-i 1, millega esimese astme kohus korralduse nr 82 peale esitatud kaebuse HKMS vr § 14 lg 1 alusel pädevuse puudumise põhjendusega tagastas. Seega lahendas ringkonnakohus üksnes pädevuse küsimuse, kaebetähtaja kontrollimine jäi jätkuvalt halduskohtu ülesandeks. Ekslik on halduskohtu poolt ka aegumisele tuginemine, kuivõrd erinevalt TsMS-st pole HKMS-s aegumise institutsiooni sätestatud. Eeltoodu alusel ei ole halduskohtu põhjendused kaebuse tähtaegseks lugemise osas asjakohased. Ühelegi muule asjaolule, mille põhjal saaks kaebuse tähtaegsust väita, ei ole halduskohus viidanud ning selliseid asjaolusid pole ka apellatsioonimenetluses avaldatud. Ringkonnakohtu istungil selgitasid vastustaja esindajad, et 29.04.2011 korraldus nr 82 postitati 02.05.2011 kaebaja elukoha aadressile lihtkirjaga, ning kaebaja kinnitas, et sai viidatud korralduse kätte posti teel mais 2011. Kaebaja esindaja selgituse järgi avaldas kaebaja talle, et sai kõnealuse korralduse kätte enne jaanipäeva, seega ikkagi enam kui 30 päeva enne kohtusse pöördumist. Haldusorganile korralduse nr 82 peale vaide esitamist nii kaebaja ise kui ka vastustaja esindajad eitasid. Kaebetähtaja ületamisega esitatud kaebust saab halduskohus menetleda üksnes kaebetähtaja ennistamise korral. Kuigi 06.07.2011 korralduse nr 150 tühistamiseks esitatud kaebus on tähtaegne, ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul otstarbekas kontrollida ja hinnata selle haldusakti õiguspärasust korraldusest nr 82 lahus, kuivõrd peretoetuste maksmise peatamine (korraldus nr 150) tulenes alaealise lapse vanematest eraldamisest ja turvakodusse paigutamisest (korraldus nr 82). Neil põhjustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohtul tuleb kontrollida korralduse nr 82 peale esitatud kaebuse tähtaegsust ning vajadusel ka ennistamise aluseid. Riigi õigusabi korras kaebajat apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat Edith Sassian esitas ringkonnakohtule taotluse osutatud õigusabi (apellatsioonkaebuse koostamine ja kohtule esitamine ning kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine) eest tasu väljamõistmiseks 17 pooltunni eest 326,40 eurot (sh käibemaks 54,40 eurot). Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud (09.02.2010, 15.06.2010, 13.12.2011 ja 14.06.2012 otsustega muudetud) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra“ p 13 kohaselt maksab riigi õigusabi tasu välja Eesti Advokatuur ning kohus määrab oma lahendiga kindlaks riigi õigusabi tasu suuruse. Halduskohtumenetluses esindamise korral on korra p-de 38 ja 41 kohaselt esindaja tasu 16 eurot iga poole tunni kohta. Ringkonnakohus leiab, et vandeadvokaat Edith Sassiani taotluses näidatud töömaht 17 pooltundi on kooskõlas vastava õigusteenuse osutamiseks vajaliku töö mahuga ning rahuldab esitatud taotluse. Oliver Kask Silvia Truman Kaire Pikamäe 6
(6)