← Eesti

3-12-577/49

Obsah (4)§ 212§ 61§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2012, Tallinn Haldusasja n

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

  1. detsembri
  2. a otsusega nr 15.2-6/714 loeti J A (sünd xx.xx.xxxxx xxxxxxx) kodakondsuse seaduse (KodS) § 29 alusel Eesti kodakondsuse kaotanuks. Otsuse järgi sai J. A Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse
  3. märtsi
  4. a määrusega nr
  5. Kuna J. Ale on välja antud ka Vene Föderatsiooni kodaniku pass, algatati tema suhtes Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlust ning anti talle võimalus omapoolse seisukoha esitamiseks. 3-12-577 J. A väitis
  6. detsembril
  7. a PPA-le saadetud kirjas, et on sünnijärgne Eesti kodanik. Tema vanaisa O A ja vanaema K K sündisid Eestis (vastavalt xxxx. a ja xxxx. a) ning isa A A sündis
  8. a Venemaal. O. A oli Eesti Vabariigi kodanik ning ta arreteeriti
  9. a ja hukati
  10. a. O. A poeg ja J. A isa A. A sai Eesti kodakondsuse sünnijärgselt. Kuna O. A päritolu tõendavad dokumendid olid kadunud ja ajapuudusel ei olnud J. Al
  11. a aega neid arhiividest otsida, soovitati tal Eesti kodakondsust taotleda naturalisatsiooni korras, mida ta ka tegi. Vene Föderatsiooni kodakondsuse sai J. A
  12. a, kui abiellus Vene Föderatsiooni kodanikuga. PPA
  13. jaanuari
  14. a vastuskirjas selgitati J. Ale, et tema isa A. A ei ole Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik ja ta taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras, mis talle Vabariigi Valitsuse
  15. mai
  16. a määruse nr 32 alusel ka anti.
  17. novembril
  18. a vastu võetud Eesti Vabariigi Maanõukogu määruse (Maanõukogu määrus) § 1 kohaselt loeti Eesti kodanikeks isikud, kes vastasid kolmele nõudele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides, 2) olid kuni
  19. veebruarini 1918 endise Vene riigi alamad, 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Kui J. A vanavanemad lahkusid Eestist enne Maanõukogu määruse jõustumist, siis ei loetud neid automaatselt Eesti Vabariigi kodanikeks ning sel juhul ei sündinud J. A isa A. A Eesti kodanikuna. Arvestades, et A. A sündis
  20. septembril
  21. a Venemaal, võib järeldada, et J. A vanavanemad ei opteerinud ka
  22. veebruaril 1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsust, sest see oli võimalik vaid aasta jooksul pärast lepingu ratifitseerimist ning opteerija pidi aasta jooksul Venemaa territooriumilt lahkuma. Kuna J. A ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga, ei ole tal õigust omada kahte kodakondsust. KodS ei näe ette võimalust rakendada kodakondsuse kaotanuks lugemisel kaalutlusõigust. Kui J. A soovib säilitada Eesti kodakondsuse, tuleb tal hiljemalt
  23. märtsiks
  24. a esitada PPA-le tõend selle kohta, et ta on asunud loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest. J. A selgitas
  25. aprilli
  26. a kirjas PPA-le, et Ajalooarhiivist saadud päringu vastuse kohaselt ei ole teada tema vanaisa O. A ja vanaema X. K elukoht
  27. a, kuid nad mõlemad sündisid Eestis ja olid sündimise ajal Vene riigiasutuste poolt peetud elanike nimekirjas. Riigiarhiivi vastusest nähtub, et O. A elas Narvas
  28. veebruaril
  29. a ning seega vastab O. A Maanõukogu määruses sätestatud nõuetele ja teda sai lugeda Eesti Vabariigi kodanikuks. PPA hinnangul J. A esitatud dokumendid ei tõenda, et O. A elas Maanõukogu määruse jõustumisel, so
  30. novembril
  31. a Eesti Vabariigi piires. Viidatud Ajalooarhiivi vastuse kohaselt sündis O. A
  32. märtsil
  33. a Soldinos ja X. K sündis
  34. juunil
  35. a Narvas, kuid arhiivis säilitatavatest personaalraamatutest ei selgu nimetatud isikute Eestist lahkumise aeg. Riigiarhiivi
  36. aprilli
  37. a vastuskirja järgi ei ole leitud andmeid O. A Eesti kodanikuks olemise kohta. Kominterni Eesti sektsiooni andmetel astus O. A
  38. veebruaril
  39. a Narvas bolševike parteisse ja osales
  40. a Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu;
  41. a töötas O. A Kominterni alluvuses Moskvas ja
  42. a Valgevene NSV-s Minskis. Riigiarhiivi
  43. aprilli
  44. a vastuskirjast nähtuvalt O. A elukohta
  45. veebruari
  46. a seisuga üheski dokumendis fikseeritud ei ole, kuid olemasolevate dokumentide põhjal võib arvata, et ta elas
  47. veebruaril
  48. a Narvas. Arhiivi õiendile lisatud O. A kohta koostatud uurimistoimiku lk 60 koopiast nähtub, et see on täidetud Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi (VSFNV) ametiasutuses
  49. juunil
  50. a ja selle järgi on O. A
  51. a töötanud Eestis õpetajana ning tema kodakondsuseks on märgitud VSFNV. Riigiarhiivi ja Ajalooarhiivi teatistel toodud andmete põhjal ei ole võimalik kinnitada, et O. A vastas Maanõukogu määruses nimetatud Eesti kodanikuna määratlemise tingimustele, selgub vaid, et
  52. veebruaril 1918 elas ta Narvas ja aastal 1918 töötas Eestis õpetajana, kuid teada pole, kaua ta Eestis viibis. Maanõukogu määruse kohaselt ei võinud üks isik olla samal ajal Eesti Vabariigi ja mõne muu riigi kodanik. Kui isik lahkus Eestist ja võttis mõne muu riigi kodakondsuse, siis ei saanud teda enam lugeda Eesti Vabariigi kodanikuks. Ka
  53. oktoobril
  54. a vastu võetud kodakondsuse seaduse alusel loeti Eesti Vabariigi kodanikeks Eesti Vabariigi territooriumil või väljaspool sündinud lapsed nende isa Eesti kodakondsuses olemise ajal. Kuna J. A esitatud dokumentidest 2

(6)3-12-577 nähtub, et O. A oli
  1. a VSFNV kodanik, siis ei saanud
  2. a Venemaal sündinud A. A omandada Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Kuna J. A vanaisa ega isa ei olnud tema sündimise ajal Eesti kodanikud, ei saanud ka J. A omandada Eesti kodakondsust sünniga. Seetõttu ei kohaldu J. A suhtes põhiseaduse § 8, mille järgi ei tohi kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Esitanud pole ka tõendit, millelt nähtuks, et J. A on asunud loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Seega tuleb KodS § 1 lg 2, § 22 p 3 ja § 29 alusel lugeda J. A Eesti kodakondsuse kaotanuks. J A esitas PPA
  3. detsembri
  4. a otsuse peale vaide, mis PPA
  5. veebruari
  6. a vaideotsusega nr 15.2-6/44 rahuldamata jäeti. J A esitas
  7. märtsil
  8. a Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus PPA otsus nr 15.2-6/714 tühistada. Vaidlustatud otsus ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on sisuliselt õigusvastane, rikkudes kaebaja põhiseaduslikku õigust olla Eesti Vabariigi kodanik Eesti Vabariigi põhiseaduses ja KodS-s nimetatud alustel. Haldusorgan andis haldusmenetluse käigus vale hinnangu kaebaja esitatud tõenditele ega hinnanud õigesti kaebaja väiteid. Kaebaja vanaisa O. A oli Eesti Vabariigi kodanik, mida kinnitavad kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud tõendid. Tähtsust ei oma, et arhiividokumentidest ei nähtu üheselt, kas O. A on mingil kindlal ajahetkel viibinud Eesti Vabariigi territooriumil. Tõendeid kogumis analüüsides ilmneb, et O. A viibis Eesti Vabariigi territooriumil
  9. novembri
  10. a seisuga. Kaebaja on O. A järglasena sünnijärgne Eesti kodanik, kelle suhtes kehtib põhiseaduse §-s 8 sätestatud kodakondsuse äravõtmise keeld. Keeld on absoluutne ning tähenduseta on seejuures asjaolu, et kaebajale anti Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras ja et ta omab ka teise riigi kodakondsust. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja vanaisa O. A oli
  11. aastal Venemaa VSFNV kodanik, mistõttu ei saanud tema järglased olla Eesti sünnijärgsed kodanikud. Kaebaja sai Eesti kodakondsuse Vabariigi Valitsuse
  12. märtsi
  13. a määrusega nr 103 ning talle on välja antud ka Vene Föderatsiooni kodaniku pass nr
  14. KodS § 1 lg 1 kohaselt ei või Eesti kodanik olla muu riigi kodakondsuses ning KodS § 22 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Vaidlusalune otsus vastab HMS §-s 54, § 55 lg-s 1 ning § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning uurimispõhimõtet on rakendatud piisaval määral. Käesolevaks ajaks on kaebajale
  15. märtsi
  16. a otsusega nr 1020464865/TE antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse § 201 alusel kehtivusajaga kuni
  17. märts
  18. a. ning väljastatud on elamisloakaart nr BA
  19. Seega on kaebaja eelistanud Eesti kodakondsusele Vene Föderatsiooni kodakondsust ning soovib edaspidi elada Eestis elamisloa alusel. Tallinna Halduskohus jättis
  20. juuli
  21. a otsusega J A kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus PPA vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohaga ja põhjendustega kaebajal sünnijärgse kodakondsuse puudumise kohta ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastustaja on vaidlustatud otsuses andnud kaebaja väidetele ja esitatud tõenditele õige hinnangu. Vaidluse all on eelkõige see, kas J. A vanaisa O. A elas Maanõukogu määruse jõustumise ajal Eesti Vabariigi piirides määruse § 1 p 1 mõttes. Kogutud tõendid viitavad O. A elamisele Eestis
  22. veebruaril
  23. a ja tema töötamisele Eestis
  24. a, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal
  25. novembril
  26. Riigiarhiivi
  27. aprilli
  28. a kirjaga saadetud O. A uurimistoimiku koopiast nähtuvate andmetega saab aga lugeda tõendatuks, et
  29. a oli O. A VSFNV kodanik, mistõttu ei saanud
  30. a Venemaal sündinud kaebaja isa A. A omandada Eesti kodakondsust oma isa O. A kaudu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja soovis viimati nimetatud 3
(6)3-12-577 arhiivdokumendiga tõendada üksnes O. A Narvas viibimist 26. novembril 1918, mitte tema kodakondsust. Kaebaja ei saa halduskohtumenetluses anda tõendile ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (

§ 61lg 1 ja 2).

Samamoodi pidi tõendeid igakülgselt ja täielikult hindama PPA haldusmenetluses. Kaebaja ei ole vaidlustatud otsuses esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks esitanud täiendavaid tõendeid, millest võiks teha järelduse, et kaebaja on sünniga omandanud Eesti kodakondsuse. Kuna kaebaja ei ole nõus loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest, on vastustaja õigesti lugenud kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES J A apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uuesti läbivaatamiseks. Apellant kordab halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja leiab, et kohus eiras

§ 61lg 1 sätestatud nõuet hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

O. A oli Eesti Vabariigi kodanik, kuna ta vastas kõigile tingimustele, milliste olemasolul on isik Eesti Vabariigi kodanik. Seetõttu on ka tema järglased, sh kaebaja sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, vastuoluliselt ja põhjendamatult haldusorgani kasuks. Haldusorgan käsitleb üksnes

  1. ja
  2. aasta sündmusi ega puuduta
  3. a sündmusi. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega omapoolseid seisukohti esitamata. Seega on kohtuotsus nõuetekohaselt motiveerimata. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. O. A kohta koostatud uurimistoimikus oleva vormulaar nr 2 kaardi järgi oli O. A 11.06.1921 seisuga VSFNV kodakondsuses; 30.06.1921 ülekuulamisprotokollist (ülekuulamine toimus Peterburi linnas eriosakonnas) asjas nr 145,42a nähtub, et O. A kuulus alates veebruarist
  4. a VKP Narva organisatsiooni, oli
  5. a parteikomitee sekretär Narvas ning mobiliseeriti
  6. aastal partei poolt rindele, kus teenis kontrarevolutsioonilises 11 laskurdiviisi staabis ja polgukohtu esimehena. Riigiarhiivist ei ole leitud andmeid selle kohta, et O. A oleks olnud Eesti Vabariigi kodanik. Asjaolust, et ta
  7. aastal osales Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu võib pigem vastupidist väita. Kui isik lahkus Eestist ja võttis endale mõne muu riigi kodakondsuse, ei loetud teda enam Eesti Vabariigi kodanikuks. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu kohaselt võisid Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida Eesti kodakondsust 1 aasta jooksul lepingu ratifitseerimise päevast arvates ja opteeruja pidi aasta jooksul Venemaa territooriumilt lahkuma. Asjaolust, et kaebaja isa A. A sündis
  8. septembril
  9. a Venemaal, võib järeldada, et kaebaja vanavanemad ei opteerinud Eesti kodakondsust. Kogutud tõendid kinnitavad ja viitavad O. A elamisele Eestis
  10. veebruaril
  11. a ja tema töötamisele Eestis
  12. aastal, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal (26.11.1918). Ringkonnakohtu istungil muutis apellant esialgset taotlust ning palus ringkonnakohtul tühistada halduskohtu otsus ja teha ise uus otsus, millega kaebus rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusaluse 20.12.2011 J. A Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsuse faktiliseks aluseks on asjaolu, et J. Al on nii Eesti Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni kodakondsus, ning õiguslikuks aluseks on KodS § 29, mis sätestab, et isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud asutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Seega viidatud normi järgi loetakse isik Eesti kodakondsuse kaotanuks mh ka siis, kui ta astub mõne teise 4

(6)3-12-577 riigi kodakondsusesse. Sellisel juhul võib isiku vaba tahe otseselt Eesti kodakondsusest loobuda puududa ning otse vastupidi isik võib soovida Eesti kodakondsuse säilitamist. Seetõttu on isiku lugemine kodakondsuse kaotanuks muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise tõttu oma toimelt sarnane kodakondsuse äravõtmisega. Kuna KodS § 5 lg-s 3 ja põhiseaduse § 8 lg-s 3 on sätestatud keeld, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, tuleb asuda seisukohale, et KodS § 29 ei ole rakendatav sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikute suhtes, kes on lisaks Eesti kodakondsusele omandanud ka muu riigi kodakondsuse. Abiellumise kaudu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse omandanud kaebaja soovib ka Eesti kodakondsuse säilitamist ja väidab, et ta on Eesti kodakondsuse omandanud sünniga. PPA seisukoha järgi, millega nõustus ka halduskohus, on kaebaja sünnijärgne Eesti kodakondsus tõendamata. Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta ei jaga. Maanõukogu 26.11.1918 määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ §-ga 1 sätestati järgmist: „Eesti demokraatilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmistele kolmele tingimustele vastavad: 1) kes Eesti demokraatilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni
  1. a veebruarikuu
  2. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokraatilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti.“ Sama paragrahvi viimase lause järgi „Ajutine äraolek Eesti demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“ Viidatud normist järelduvalt loeti Eesti Vabariigi kodanikeks kõik Maanõukogu määruse § 1 tingimustele vastavad isikud ning Eestist ajutine äraolek õigust riigikodakondsusele ära ei võtnud. Ajalooarhiivi 07.03.2011 arhiiviteatisega nr 1001 on tõendatud, et kaebaja vanaisa Oskar A sündis 20.03.1897 Soldinos (Arhiivifondi „EELK Narva Aleksandri kogudus“ 1897-
  3. a koostatud sünnimeetrika
  4. a sündinute nimekirja kanne nr 188) ning asjas pole vaidlust selle üle, et O. A vastas Maanõukogu määruse § 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustele. Vastustaja ja halduskohtu seisukoha järgi O. A puhul oli täitmata p-s 1 märgitud tingimus, sest tõendid viitavad O. A elamisele Eestis 24.02.1918 ja tema töötamisele Eestis
  5. a, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal 26.11.
  6. a, ning O. A uurimistoimiku koopiast nähtuvate andmetega saab lugeda tõendatuks, et
  7. a oli O. A VSFNV kodanik, mis välistab tema poja A. A (kaebaja isa) Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamise sünniga. PPA ja halduskohtu seisukohtadele vastupidiselt ei saa ringkonnakohtu hinnangul asjas olevate tõendite pinnalt üheselt väita ei seda, et O. A lahkus Eestist enne Maanõukogu määruse vastuvõtmist 26.11.1918 või jõustumist 04.12.
  8. a, ega seda, et ta ei olnud Eesti Vabariigi kodanik 30.09.1922, so poja Artur A sündimise ajal. O. A 20.06.1921 ülekuulamisprotokolli p-s 12 on kirja pandud, kus ja millega tegeles O. A kuni sõjani
  9. a (p 12a), kuni veebruarirevolutsioonini
  10. a (p 12b), kuni oktoobrirevolutsioonini
  11. a (p 12d) ja oktoobrirevolutsioonist kuni arestini (p 12g). Ülekuulamisprotokolli p-s 12g on märgitud, et O. A oli parteikomitee sekretär Narvas
  12. a,
  13. a mobiliseeriti partei poolt rindele, teenis kontrrevolutsioonilises 11 laskurdiviisi staabis ja oli polgukohtu esimees. Ringkonnakohtu hinnangul saab viidatud p-st 12g järeldada, et kuni bolševike partei poolt rindele mobiliseerimiseni (so
  14. a) elas O. A jätkuvalt Narvas ja vastas seega Maanõukogu määruse §-s 1 sätestatud kõigile kolmele Eesti Vabariigi kodanikuna kvalifitseerimiseks vajalikule tingimusele. Tõendeid, mis seda järeldust kummutada võiksid, kohtuasja materjalid ei sisalda. Asjaolust, et Kominterni Eesti sektsiooni fondi andmetel (Rahvusarhiivi 08.04.2011 teatis nr 18-73.6/1989KK) osales O. A Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu ja töötas
  15. a Kominterni alluvuses Moskvas ja
  16. a Valgevene NSV-s, ei kinnita ega lükka ümber tema Eestis elamist enne
  17. aastat. Seda ei kinnita ega lükka ümber ka eriosakonna 5
(6)3-12-577 O.O.O.F.T.F. kaart vormulaar nr 2 (täidetud ankeedi alusel, üldandmed seisuga 11.06.1921), mille p-s 3 on märgitud, et O. A on VSFNV kodanik. Maanõukogu määruse § 4 nägi ette, et isikud, kes § 1 tingimustele vastavad, võivad soovi korral Eesti kodakondsusest lahkuda, esitades sellekohase teadaande maakonna- või linnavalitsusele, märkides teadaandes, millise riigi alamaks astuda soovitakse, ja lisades tõenduse vastuvõtmise nõusolekust teise riigi poolt; maakonna- või linnavalitsus edastab teadaande koos omapoolse selgitusega Eesti kodakondsusest lahkumise seaduslike takistuste puudumise kohta siseministeeriumi kaudu Ajutisele Valitsusele otsustamiseks. Asjas pole esitatud tõendeid O. A Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise soovi esitamise ega sellekohase avalduse üle otsustamise kohta. Õige on vastustaja väide, et Maanõukogu määrusega ei lubatud topeltkodakondsust (§ 3). Samas Maanõukogu määrus ei sätesta, et § 1 tingimustele vastav isik loetakse tema Eestist ümberasumise või muu riigi kodakondsusesse astumise korral automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsuse kaotanuks. Vastustaja ei ole viidanud ka muule õigusaktile, mis sellist normi sisaldaks. Seetõttu ainuüksi asjaolu, et kaardil vormulaar nr 2 märgitu järgi on O. A VSFNV kodanik, kusjuures puuduvad andmed selle kohta, kelle poolt ja millise dokumendi alusel on kodakondsus määratletud, ei ole ringkonnakohtu arvates piisav järeldamaks, et O. A 11.06.1921. a või 30.09.1922. a Eesti Vabariigi kodanik ei olnud. Asjaolu, et A. A ja tema tütar J. A (kaebaja) kas teadmatusest või vastavate dokumentide puudumisest tingituna taotlesid ja neile anti Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras (vastavalt 1992. a ja 1994. a), ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Tõenditele antud ebaõige hinnangu tõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

§ 108

lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse ja teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb tema kantud menetluskulud välja mõista vastustajalt. Kuludokumentide järgi koosnevad kaebaja menetluskulud kaebuselt tasutud riigilõivust summas 15,97 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 15,00 eurot. Muude menetluskulude hüvitamist pole kaebaja taotlenud ega vastavate kulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, mistõttu jäävad kaebaja muud võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse rahuldamise tõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda. Kaire Pikamäe Oliver Kask Silvia Truman 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.