KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-499 Haldusasi Menetlusosalised J.T.i kaebus

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.T. esitas 18.11.2011 Tallinna Vanglale pöördumise, milles taotles humanitaarabi korras hügieenitarvete paki väljastamist. Tallinna Vangla teavitas 14.12.2011 vastusega nr 113/50886-1 keeldumisest, kuna taotluse esitaja vanglasisesele isikuarvele on viimase kvartali jooksul laekunud piisavalt rahalisi vahendeid, mille ta aga kulutas vangla kauplusest erinevate kaupade ostmiseks.
2. 29.12.2011 esitas J.T. Tallinna Vanglale kahjunõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis jäeti Tallinna Vangla poolt 06.03.2012 rahuldamata.
3. 08.03.2012 esitas J.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse temale Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju eest vastustajalt hüvitise 100 euro väljamõistmiseks. 1 04.04.2012 määrusega jättis Tallinna Halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2012 määrusega tühistati halduskohtu 04.04.2012 määrus ja kaebaja vabastati riigilõivu tasumisest kaebuse esitamise eest. Tallinna Halduskohus võttis 28.06.2012 määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes menetlusse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 100 eurot selle eest, et Tallinna Vangla ei väljastanud kaebajale alates 15.11.2011 kuni kaebuse esitamiseni humanitaarabi korras hügieenitarbeid – tualettpaberit, seepi, majapidamisseepi, pesupulbrit, hambaharja, hambapastat ja habemeajamiseks žilette. Kaebaja käis tööl ja sai palka kuni 08.08.2011 ning ostis hügieenitarbeid alati vajaduse piires. Kuna vanglas ei lasta osta poest korraga ette kolme kuu jagu hügieenivahendeid, lõppesid kaebajal kõik kogunenud hügieenitarvete varud novembrikuus. Kuna vangla ei andnud kaebajale vajaminevaid hügieenivahendeid, siis vangla alandas sellega kaebaja inimväärikust ja teotas kaebaja head nime ja au. Kaebaja ei saanud ajada habet alates 2011.a oktoobri algusest kuni 2012.a veebruarikuuni, millal kaebaja sai kambrikaaslaselt kolm žiletti. Hambaid sai kaebaja pesta nädalas korra, kui keegi kambrikaaslastest talle hambapastat andis. Ennast sai kaebaja alates 2011.a oktoobri lõpust pesta ainult saunas korra nädalas sooja veega, kuna vangla seepi ei andnud, ning tualettpaberi asemel pidi kaebaja kasutama ajalehte. Teised kinnipeetavad mõnitavad kaebajat, kuna kaebaja ei pese ennast korralikult ja haiseb seetõttu higi järele. Vangla ei võimaldanud kaebajale hügieenitarbeid tulenevalt kaebaja rahalisest seisundist. Seega vangla diskrimineeris kaebajat tema varalise ja sotsiaalse seisundi tõttu, mistõttu on tegemist Põhiseaduse (PS) § 12 rikkumisega. Kuna kaebaja on riigi ülalpidamisel, peab vangla võimaldama kaebajale ka hügieenivahendeid. Kaebaja ei saanud ette näha, et temale enam tööd ja palka ei võimaldata ning tal oli vaja osta asju. Kaebaja oli teadlik, et hügieenitarbed tagab talle vangla. Tänu kogunenud varudele, sai kaebaja peale töölt eemaldamist hakkama kuni novembri alguseni 2011.a. Ebaõiglane on, et vangla annab humanitaarabi „nägude järgi“. Kaebaja kambris viibival teisel kinnipeetaval oli poearvel raha, kuid temale andis vangla humanitaarabi. Ka kaebajale on vangla andnud varasemalt humanitaarabina kingad.
5. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja isikuarve väljavõtte kohaselt laekus kaebaja vanglasisesele isikuarvele 31.08.2011 augustikuu töötasu 20,84 eurot, millest 10,48 eurot jäi vabaks kasutamiseks. 29.09.2011 on kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt tehtud vangla kaupluse vahendusel sisseost summas 10,48 eurot. Tellimislehelt nr 1236877 nähtub, et kaebaja soetas endale 2 pakki sigarette „Next“ maksumusega 4,20 eurot, 2 pakki sigarette „LM Red“ maksumusega 5,20 eurot, 1 paki rohelist teed maksumusega 0,85 eurot ja kõneaega maksumusega 1,08 eurot. 20.12.2011 laekus kaebaja isikuarvele 50 eurot, millest temale vabaks kasutamiseks jäänud 25 eurot kulutas ta 02.01.2012 kauplusest sisseoste tehes. Tellimislehelt nähtuvalt soetas kaebaja endale 1 paki sigarette maksumusega 2,10 eurot, 1 hambapasta maksumusega 1,97 eurot, 1 habemeajamisvahu maksumusega 1,74 eurot, 3 pakki teed „Royal Blend“ maksumusega 6,42 2 eurot, 2 pakki rohelist teed maksumusega 1,70 eurot, 5 šokolaadi maksumusega 3,85 eurot, 10 pakki küpsist maksumusega 5,20 eurot ning 2 pakki komme maksumusega 2,02 eurot. 30.01.2012 soetas kaebaja endale vangla kauplusest 1 paki pesupulbrit „Ariel“, 1 paki rohelist teed ja nõudepesu švammi 2,99 euro eest. Arvestades, et vangla kaupluses maksab seep 0,48-0,55 eurot, hambapasta 1,97-5,95 eurot, tualettpaberirull 0,31-0,54 eurot, hambahari 0,64-3,94 eurot, raseerijate komplekt 11,51 eurot, siis oli kaebajal tema isikuarvele laekunud summasid arvestades reaalne võimalus soetada endale hügieenitarbeid ning seda ka olukorras, kus ta ei olnud töötav kinnipeetav. Selle asemel eelistas kaebaja kulutada oma rahalised vahendid muude meelepäraste kaupade soetamiseks. Tallinna Vangla kodukorra kohaselt väljastatakse hügieenitarvete pakk kord kvartalis kinnipeetavale, kes kannab karistust vanglas ning kelle puhul vangla on veendunud, et tal puuduvad isikuarvel piisavad vahendid hügieenitarvete soetamiseks. Vangla, olles tutvunud kaebaja isikuarve väljavõtte ning tema kaupluse tellimislehtedega, asus seisukohale, et kaebaja arvel on olnud piisavalt rahalisi vahendeid, et ise endale vajaminevad hügieenitarbed soetada. Kuna hügieenitarvete väljastamine ei sõltu sellest, kas kinnipeetav töötab või mitte, vaid konkreetselt sellest, kas kinnipeetaval on isikuarvel rahalisi vahendeid, siis oli vangla tegevus kaebajale hügieenitarvete väljastamata jätmisel õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt on väär ka kaebaja väide, et tal puudusid rahalised vahendid hügieenitarvete soetamiseks. Olukorras, kus kaebajal ei oleks olnud kvartali jooksul rahalisi vahendeid, oleks vangla talle hügieenitarvete paki väljastanud. Nii väljastas vangla kaebajale 30.03.2012 kambrisse hügieenitarvete paki põhjusel, et tal ühe kvartali jooksul puudusid vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda tööle rakendamist ning vangla rakendab kinnipeetava tööle üksnes siis, kui talle tööd pakkuda on. Sellel põhjusel ei saanud kaebaja ka eeldada, et vangla ta tööle rakendab ega tekkida ka palga saamiseks õiguslikku ootust. Olukorras, kus kaebaja ei ole kindel, et talle tööd pakutakse, tulnuks tal seda enam oma rahalisi väljaminekuid planeerida ning nähes, et hügieenitarbed hakkavad otsakorrale jõudma, need endale soetada. Kinnipeetavate sisseoste reguleerib Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkiri nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mille kohaselt on ühe kaupluse korra ajal lubatud kinnipeetaval osta muuhulgas 6 rulli tualettpaberit ning hügieenitarvetest igat liiki eset 1 tükk. Käskkirjas sätestatud koguseid on kinnipeetaval võimalik soetada iga kauplusekorra ajal ning kuna vangla tagab kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse vähemalt vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-s 11 sätestatud sagedusel, kuid tavapärase praktika kohaselt iga 2 nädala tagant, siis puudub kinnipeetavatel vajadus soetada hügieenitarbeid käskkirjas sätestatust suuremates kogustes. Kuigi kaebaja väide, et vangla on kehtestanud sisseostude piirangud, vastab tõele, ei kohustata selle piiranguga kinnipeetavaid soetama endale hügieenitarbeid kolmeks kuuks ette ega tehta takistusi iga kauplusekorra ajal hügieenitarvete soetamisele. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Inimväärikuse mõiste on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kogeda. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, sest tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Kaebaja poolt kirjeldatud olukord võis 3 tõepoolest olla ebameeldivust tekitav, kuid antud juhul oli kaebajal endal olemas reaalne võimalus võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik (ehk taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebustega riigivastutuse seaduse § 3-6 kaudu). Kaebaja ei ole ise püüdnud oma väidetavate õiguste rikkumist ära hoida ning tema tegevusetusest võib pigem järeldada, et oma põhimõtetest lähtuvalt on ta teadlikult lasknud võimalikul kahjul tekkida. Riigikohus on 20.06.2003 lahendis asjas nr 3-3-1-51-03 sedastanud, et riigivastutuse seadusest (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. 11.03.2004 lahendis asjas nr 3-3-1-8-04 märkis Riigikohus, et RVastS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Seega, kuna kaebajal oli reaalne võimalus võimalikku kahju tekkimist ära hoida, siis ei ole vangla vastutav võimaliku kahju tekkimise eest. Tuvastamaks, kas isikut on koheldud kellegagi võrdselt või ebavõrdselt, peab olema vähemalt kaks isikut, isikute gruppi või faktilist asjaolu, keda või mida omavahel võrrelda. Võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõtte sisu ei seisne selles, et isikuid või isikute gruppe üldse mingi tunnuse alusel diferentseerida ei tohiks. Tuleb eristada ebavõrdset kohtlemist ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Viimasega on tegemist siis, kui kahte isikut või isikute gruppi koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Riigikohus on oma 03.04.2002 lahendis asjas nr 3-4-1-2-02 märkinud, et meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Konkreetsel juhul koheldakse kõiki kinnipeetavaid, kelle vanglasisesel isikuarvel on kvartali jooksul olnud rahalisi vahendeid, võrdselt, ning kinnipeetavaid, kelle vanglasisesel isikuarvel ei ole kvartali jooksul olnud rahalisi vahendeid, samuti võrdselt. Sellele on olemas mõistlik põhjus, mis seisneb selles, et kõik isikud, kaasa arvatud need, kelle isikuarvel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, saaksid oma hügieeni eest hoolt kanda. Ebavõrdse kohtlemise formaalse Põhiseadusele vastavuse tuvastamisel tuleb silmas pidada, et võrdsusõiguste puhul ei saa nõuda seadusereservatsiooni kõikehõlmavat kehtivust, sest iga Põhiseaduse adressaadi abinõu võib vaadelda mõne võrdsusõiguse riivena. Nii näiteks võib vaadelda ebavõrdse kohtlemisena olukorda, kus vangla annab hügieenitarvete paki isikule, kellel on isikuarvel olemas vahendid hügieenitarvete soetamiseks, kuid ta eelistab oma raha kulutada meelepäraste sisseostude tegemisele, samas kui vangla ei taga isikutele, kellel rahalised vahendid puuduvad, raha olemasolu, et ka nemad saaksid teha meelepäraseid sisseoste. Kinnipeetavatel lasub VangS §-st 50 tulenev kohustus hoolitseda oma isikliku hügieeni eest. Et nimetatud kohustusest saaksid kinni pidada ka need kinnipeetavad, kellel rahalised vahendid puuduvad, väljastabki vangla hügieenitarvete paki. Seega ei ole Tallinna Vangla kaebajat diskrimineerinud ega PS § 12 rikkunud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vanglas antakse humanitaarabi „nägude järgi“. Humanitaarabi väljastamine on Tallinna Vanglas reguleeritud Tallinna Vangla direktori 28.07.2011 käskkirjaga nr 125 kinnitatud „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele riigieelarvest riietusesemete ja jalatsite eraldamise korra kinnitamine“ korras. Osas, milles kaebaja märgib, et vangla väljastas tema kambrikaaslasele, kelle isikuarvel oli rahalisi vahendeid, humanitaarabi, vangla seisukohta võtta ei saa, kuna puuduvad andmed selle kohta, kes oli see kambrikaaslane, millist eset ta saada soovis ning kui suur summa oli tema isikuarvel vabaks kasutamiseks. Antud juhul ei ole mõistlik võrrelda hügieenitarvete ja humanitaarabi väljastamist, kuna neid reguleerivad erinevad vanglasisesed korrad ning 4 tegemist on erinevate maksumusega esemetega. Kaebaja vanglasisesel isikuarvel ei olnud piisavalt vahendeid selleks, et ta saaks endale jalanõud soetada, kuid hügieenitarvete soetamiseks oli tema isikuarvel vahendeid piisavalt. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - kaebuse esitaja ei töötanud 2011.aastal alates 08.08.2011; - kaebuse esitaja viimane töötasu laekus 31.08.2011; - kaebuse esitajale jäi viimasest töötasust vabaks kasutamiseks 10,48 eurot, mille kaebaja kulutas vangla kaupluses 29.09.2011, ostes sigarette, teed ja kõneaega; - taotluse vanglale riigi kulul hügieenitarvete (ühekordsed raseerijad, hambapasta, hambahari, majapidamisseep, lõhnaseep, tualettpaber) saamiseks esitas kaebaja 18.11.2011 ning palus sellele keeldumise korral vastust hiljemalt 02.12.2011; - 02.12.2011 viidi kaebajaga taotluse osas läbi vestlus, mille käigus kaebaja teavitas soovist saada kirjalik vastus; - 14.12.2011 sai kaebaja vanglalt keeldumise kohta kirjaliku vastuse; - peale keelduva vastuse saamist ei pöördunud kaebaja kohtusse kohustamiskaebusega; - 20.12.2011 laekus kaebaja vanglasisesele isikukontole 66,50 eurot; - kaebaja esitas 29.12.2011 vanglale nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks.
7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, milleks on haldusakti kehtetuks tunnistamine, toimingu lõpetamine või haldusaktist või toimingust hoidumise nõue. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et vangla diskrimineeris teda varalise ja sotsiaalse seisundi tõttu; alandas tema inimväärikust ning teotas kaebaja head nime ja au. Samuti väidab kaebaja ebavõrdset kohtlemist. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 09.05.2012 määruses leidnud, et olukord, kus kinnipeetaval ei ole objektiivselt võimalik enda hügieeni eest hoolitseda minimaalsel vajalikul tasemel ja pika aja jooksul, võib alandada tema inimväärikust. Kohus on viidanud ka sellele, et antud asjas võib olla asjakohane periood 18.11.2011 (taotlus vanglale) - 29.12.2011 (kahjunõude esitamine) ning tuvastamist vajab, kas kaebaja ei ole ise teadlikult põhjustanud olukorda, kus tal ei olnud võimalik oma hügieeni eest hoolitseda. Halduskohus nõustub seisukohaga, et kuna kinnipeetav viibib kinnises asutuses riigi ülalpidamisel, tuleb talle tagada elementaarsed hügieenitarbed, kui kinnipeetaval endal nende soetamiseks vahendid puuduvad. Kui vangla tekitab süüliselt olukorra, kus kinnipeetaval ei ole objektiivselt võimalik hoolitseda hügieeni eest minimaalsel vajalikul tasemel, võib olla tegemist kinnipeetava inimväärikuse alandamisega ja alusega mittevaralise kahju nõudmiseks. Kohus märgib, et kaebaja poolt taotletavatest hügieenitarvetest ei olnud minimaalsel tasemel hügieeni eest hoolitsemiseks vajalik lõhnaseep ning hambahari, mille eelnevat olemasolu võib eeldada. Samuti on tõenäoline, et kaebajal oli olemas vahend habemeajamiseks (võib-olla küll juba kulunud). Pikaks ajaks võiks antud juhul kohtu arvates pidada paarist nädalast pikemat ajavahemikku, mille jooksul elementaarsete hügieenitarvete puudumine (vee kättesaadavuse korral) võib eelduslikult tekitada märkimisväärseid ebamugavusi. 5 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli võimalik viimase töötasu eest, mis laekus 31.08.2011, osta endale elementaarselt vajalikud hügieenitarbed ajavahemikuks, mille järel tal tekib õigus saada hügieenipakk riigi kulul. Kohus nõustub ka sellega, et kaebajal ei olnud mõistliku põhjust või õigustatud ootust arvata, et tema uuesti tööle rakendamine peatselt ja kindlasti toimub. Vastavat subjektiivset õigust kinnipeetaval ei ole. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et talle on jäetud asjakohased õigusaktid tutvustamata. Tallinna Vangla kodukorra p 1.3.
8. kohaselt antakse kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, kes kannab karistust vanglas, hügieenitarvete pakk. Tallinna Vangla direktori 02.10.2009 käskkirja nr 67 alusel on kodukorra p 1.3.8 kohta sätestatud erisus, mille kohaselt antakse kord kvartalis kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale hügieenitarvete pakk, kui ta kannab karistust vanglas ning tema puhul on vangla veendunud, et tal puuduvad isikuarvel piisavad vahendid ise endale hügieenitarvete soetamiseks. Seega kehtib vastav kord juba alates 2009.aastast ning ei ole usutav, et kaebajale kui staažikale kinnipeetavale ei ole teada selle rakendamise praktika. Nähtuvalt kaebaja poolt haldusorganile esitatud avaldustest (taotluse esitamise aeg, hügieenipaki mitteväljastamisel kahjunõude esitamisega ähvardamine), oma õiguste efektiivse kaitsmise võimaluste kasutamata jätmisest (kohustamiskaebuse esitamise asemel kahjunõude esitamine) ning asjas esitatud kaebaja vastuolulistest väidetest (puutuvalt hügieenitarvete lõppemise ja hügieeni eest hoolitsemise võimatuse tekkimise aega) võib kohtu arvates järeldada kaebaja poolt oma õigustega teadlikku manipuleerimist, mitte teadmatust oma õigustest ja kehtivast regulatsioonist. Kaebuses väidab kaebaja, et tal oli vaja kauplusest osta muid asju. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kinnipeetaval on vanglasisesel isikuarvel raha, siis tuleb tal seda kasutada esmalt vajalike hügieenitarvete soetamiseks ning seejärel osta muid kaupu, kui selleks veel raha jätkub. Seda põhjusel, et eelviidatud kodukord paneb kinnipeetavale kohustuse tagada enda hügieeni eest hoolitsemine esmalt ise ning võimaldab hügieenipakki taotleda vaid teatud tingimustel. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et tulenevalt inimväärikust alandava kohtlemise keelust (tuleneb nii VangS-st, PS-st kui rahvusvahelistest õigusaktidest) peab vangla tagama minimaalselt vajalikud hügieenitarbed ka olukorras, kus kinnipeetav enda rumalusest või ka tahtlikult teeb ekslikke valikuid ja jääb selle tagajärjel olukorda, kus ta vajab abi hügieenitarvete soetamisel, mis on minimaalselt vajalikud hügieeni eest hoolitsemiseks. Enda rumaluse või teadliku ebaõige valiku korral ei ole aga kahju väljamõistmine vanglalt põhjendatud ega õiglane. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt kohaldatakse kannatanu kaassüü sisustamisel eraõiguse norme. VÕS § 139 lg 1 alusel, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud võimalikuks vähendada kahjuhüvitist ka nullini ehk jätta kahju täielikult välja mõistmata (vt asi nr 3-3-1-6-08). Antud asjas ei ole kohtu arvates tõendatud, et kaebajale on kahju tekkinud.

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited.

6.peatüki kohaselt ei ole poole seletus asjas tõendiks. Kohus leiab, et kahjunõue tuleb rahuldamata jätta ka juhul, kui kahju tekkimine oleks tõendatud, kuna kahju tekkimine on tingitud kaebaja enda tegevusest (töötasu ebaõige kasutamine sisseostude tegemisel) ning kaebaja on jätnud kasutamata efektiivsed õiguskaitse vahendid (kohustamiskaebuse esitamine hügieenipaki saamiseks). Seetõttu puudub ka vajadus kahju tekkimise kohta täiendavate tõendite kogumiseks. Kaebaja väidab 29.12.2011 avalduses vanglale (tlk 10), et ei saanud habet ajada alates 18.11.2011; kohtukaebuses väidab kaebaja, et habe kasvas alates oktoobri algusest, hambaid 6 sai pastaga pesta nädalas korra, sooja veega sai saunas pesta nädalas korra, hügieenitarvete varud lõppesid novembri alguses

1. Hügieenitarvete saamise taotluse esitas kaebaja alles 18.11.
2. Seejuures palus kaebaja esitada vastus hiljemalt 02.12.
3. Taotluses ei ole märgitud, kas tal on veel endal nö varusid ja milliseid. Saades suulise vestluse käigus 02.12.2012 teada, et hügieenipaki väljastamiseks ei ole tingimused täidetud, ei esitanud kaebaja kohustamiskaebust halduskohtule ning esitas alles 29.12.2011 kahjunõude vanglale. Kohtu arvates tekitas kaebaja ise olukorra, kus ta väidetavalt ei saanud hoolitseda hügieeni eest minimaalsel vajalikul tasemel, so osta vajalikke hügieenitarbeid. Oma õigustega manipuleerimine (raha kulutamine ja seejärel abi taotlemine ning keeldumisele mitteadekvaatne reageerimine) näitab, et kaebaja eesmärgiks oli kahjunõude esitamine ning minimaalselt vajaliku hügieeni eest hoolitsemise võimaluse tagas ta tõenäoliselt muul viisil. Kohus ei pea kaebaja paljasõnalisi väiteid minimaalselt vajaliku hügieeni eest hoolitsemise võimatuse osas usutavaks ega tõendatuks. Kahjunõude rahuldamiseks ei oleks ka eelnevaga mittenõustumise korral alust tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1, § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-st
4. Kaebaja väited ebavõrdse kohtlemise kohta ei oma seega tähtsust, kuid kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole kirjeldanud kohaseid võrreldavaid olukordi ega esitanud usutavaid ja kontrollitavaid väiteid enda ebavõrdse kohtlemise kohta.
5. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
6. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu jääb see kulu riigi kanda. Kristina Maimann 7