Obsah (5)

§ 180§ 114§ 182§ 108§ 109

3-12-1575 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1575 Haldusasi S.D.i

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD

1. S.D. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) esitas 11.06.2012 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo lubadetalitusele avalduse relvaloa väljaandmiseks kahele siledaraudsele ja kahele vintraudsele püssile. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur (edaspidi ka PPA või vastustaja) keeldus 26.06.2012 otsusega nr 4.2-1/6969-1 (edaspidi Otsus) S.D.ile vastavalt relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 36 lg 1 p-le 6 relvaloa väljastamisest /tl 6/.
2. 26.07.2012 esitas S.D. Tallinna halduskohtule kaebuse Otsuse tühistamiseks ja asja uuesti otsustamiseks kohustamiseks /tl 1-5/, mille kohus võttis menetlusse 17.08.2012 määrusega /tl 21/.
3. Vastustajaks tunnistatud PPA esitas 14.09.2012 kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 28-32/. Kohus vaatas kaebuse läbi 02.10.2012 kohtuistungil /tl 35-36/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja S.D. märgib, et ta on pikemat aega omanud relvaluba, olnud alates
4. aastast tegev laskespordis, on Eesti meister jahilaskmises ja saavutanud laskespordis märkimisväärselt häid tulemusi. Relvaloa vajadus on S.D.dil tingitud aastaid kestnud laskesporditegevusest, mille positiivsed tulemused on näha lisatud diplomitest /tl 9-19/. PPA keeldus talle relvaloa väljastamisest, tuginedes RelvS § 43 lg 3 p-le
5. Otsust põhistab vastustaja sellega, et S.D.di on karistatud karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-de 418 lg 1 ja 420 lg 1 alusel rahatrahviga, millise karistuse kohta kustutakse andmed karistusregistrist kui rahatrahvi tasumisest on möödunud 3 aastat. Otsuse põhistamisel on vastustaja viidanud ekslikult Harju Maakohtu kohtuasjale nr 1-06-1445 (otsus M. U. asjas väljamõistetud sundraha vaidlustamisel). S.D. taotleb Otsuse tühistamist tuginedes Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-10-10, millega kohus tunnistas RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Kaevatavas Otsuses ei ole vastustaja hinnanud, kuidas relvaloa jätkuva pikendamise näol oleks tegemist eesmärgiga - ennetada ohtu inimese elule ja tervisele, kuna just inimese elu ja tervis on olulisimaks kuriteokoosseisudega kaitstavaks õigushüveks. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid ega karistatu isikuomadused. Ka ei ole vastustaja arvestanud, et relvad, mille kohta S.D. relvaloa taotluse esitas, olid varasemalt olnud S.D.i seaduslikus valduses (relvaloa olemasoluga), kuid olid võõrandatud seoses ülalmärgitud süüasjaga. Peab eeldama, et relva ja relvaluba omaval isikul on oluliselt suurem õiguslik relvaloa omamiseks, kuna tal on teadmine, et riik on teda juba varem usaldanud relva omama (Riigikohtu 26.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-2-11, punkt 42). Harju Maakohus kohtuasjas nr 1-11-12692 karistas S.D.i kokkuleppemenetluses selle eest, et omades küll relvaluba oli S.D.i valduses olnud püstol ČZ mudel 83 ja helisummuti, mille kohta ei olnud soetamisluba ja millised S.D. andis politseiametnikele läbiotsimise eel vabatahtlikult välja /tl 7-8/. Kaebaja leiab, et kuna kõnesolev tulirelv ja helisummuti olid tema valduses olnud väga pikka aega, neid ei oldud kordagi kasutatud (erinevalt soetamisloaga omandatud relvadest, milliseid 2 S.D. kasutas spordis pidevalt), ei ohustanud kõnesolev avalikku korda, avalikku julgeolekut, inimeste elu ja tervist. S.D.di eluviis (töökoha ja alalise elukoha omamine, perekonnaseis) ei peaks andma alust selleks, et keelduda temale relvaloa andmisest. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus täielikult rahuldamata. PPA tuvastas kontrollimisel, et S.D.i on karistatud 06.12.2011 KarS § 418 lõike 1 ja § 420 lõike 1 alusel tulirelva ja selle oluliste osade ebaseadusliku käitlemise ning tulirelva helisummuti ebaseadusliku käitlemise eest 1440 euro suuruse rahalise karistusega. Karistusregistri seaduse § 24 lõike 1 punkti 5 kohaselt kustutatakse registrisse kantud karistusandmed, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse täitmisest on möödunud kolm aastat. Seega omab S.D. kehtivat karistust kriminaalkorras. Vastustaja hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsusest 3-4-1-10-10, tuleks Otsus tühistada, kuna relvaloa väljaandmisest keeldumise otsustamisel ei ole arvestatud kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Vastustaja on kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse tegemisel arvestanud tema isikuga ning tema poolt toimepandud teo asjaoludega. Harju Maakohtu 06.12.2011 otsusega 1-11-12692 on tuvastatud, et kaebaja, omamata RelvS § 32 kohast relva soetamisluba ja RelvS § 34 kohast relvaluba püstoli ČZ mudel 83 ning selle olulise osa soetamiseks ja käitlemiseks, soetas ebaseaduslikult laskekõlbuliku püstoli ČZ mudel 83, samuti püstoli ČZ mudel 83 kasutuskõlbuliku relvaraua ja kasutuskõlbuliku tulirelva helisummuti ning hoidis neid enda elukohas kuni ajani, mil läbiotsimist toimetama tulnud politseiametnikele tulirelva koos selle otsa kinnitatud helisummutiga üle andis ning tulirelva raud politseiametnike poolt läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Eeltoodu asjaoludest nähtub, et kaebaja on soetanud ebaseaduslikult relva, relvaraua ning helisummuti ning vastustaja hinnangul on tegemist sedavõrd tõsise rikkumisega, et sellisele isikule relvaloa väljaandmisest keeldumine on igati põhjendatud selleks, et ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Lisaks leiab vastustaja, et kuna kaebaja on juba eelnevalt omanud relvaluba, ei tohiks relvade soetamise ja kasutamisega seonduvad õigusaktid ja nendest tulenevad nõuded olla tema jaoks tundmatud. Seega võib järeldada, et kaebaja rikkus relva kasutamiseks ettenähtud nõudeid teadlikult ja tahtlikult. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Otsuses ei ole vastustaja hinnanud, kuidas relvaloa jätkuva pikendamise näol oleks tegemist eesmärgiga - ennetada ohtu inimese elule ja tervisele. Kaevatavas Otsuses on välja toodud, et üldohtlike süütegude puhul, nagu ka tulirelva ebaseaduslik käitlemine, ei eelda süüteokoosseisu realiseerimine üldjuhul kaitstava õigushüve nagu elu ja tervis kahjustamist, vaid koosseis on täidetud juba selle ohu tekkimisega ning on suunatud üldist ühiskonna huvi kandvate väärtuste kaitsele. Arvestades asjaolu, et isik juba on toime pannud kriminaalkorras karistatavad teod, siis võib ta olla ohtlik ja saaks relva kasutada uute kuritegude toimepanemiseks. See omakorda võib kujutada ohtu inimese elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. Ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsuse 3-4-1-10-10 p-s 58 on välja toodud, et relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seadusekuulekalt käidelda, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et üksnes kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda seda, et isik ohustaks teiste inimeste elu ja tervist ning arvestada tuleb isikule süüks arvatud kuriteo asjaoludega ja karistatu isikuomadustega. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole 3 soovinud relva seadusekuulekalt käidelda ning seega võib ta ka edaspidi tekitada potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele või riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja ei ole arvestanud, et relvad, millede kohta kaebaja relvaloa taotluse esitas olid varasemalt olnud kaebaja valduses. Kaebaja viitab oma kaebuses Riigikohtu 26.04.2011 otsuse 3-4-1-2-11 p-le 42, milles PPA on asunud seisukohale, et relva ja relvaluba omaval isikul on oluliselt suurem õiguslik ootus relvaloa omamiseks edaspidi, kuna tal on teadmine, et riik on teda juba varem usaldanud relva omama. Vastustaja on oma Otsuse tegemisel arvestanud sellega, et relvad, mille kohta kaebaja relvaloa taotluse esitas, olid juba varasemalt kaebaja valduses. Riik oli kaebajat küll varem juba usaldanud relva omama, kuid seda tehes ei olnud ta teadlik asjaoludest, et kaebaja on soetanud ka ebaseaduslikult relva, relvaraua ja helisummuti. Kaebaja kohta tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei ole ta riigi jaoks enam usaldusväärne ning temale relvaloa väljaandmisest keeldumine ajani mil ta on oma usaldusväärsuse taastanud, on vastustaja hinnangul igati põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kuna kõnesolev tulirelv ja helisummuti olid tema valduses olnud väga pikka aega ja ta ei olnud kordagi kasutanud, siis ei ohustanud ta sellega avalikku korda, avalikku julgeolekut ega inimeste elu ja tervist. Kaebaja ei ole põhjendanud, milleks ta soetas ebaseadluslikult tulirelva, relvaraua ning tulirelva helisummuti. Kinnitamist ei ole leidnud asjaolu, et kõnesolevat tulirelva, relvarauda ja helisummutit ei ole kordagi kasutatud. Lisaks, nagu ka eelnevalt märgitud, üldohtlike süütegude puhul, nagu ka tulirelva ebaseaduslik käitlemine, ei eelda süüteokoosseisu realiseerimine üldjuhul kaitstava õigushüve nagu elu ja tervis kahjustamist, vaid koosseis on täidetud juba selle ohu tekkimisega ning on suunatud üldist ühiskonna huvi kandvate väärtuste kaitsele. Seega on kaebaja poolt KarS § 418 lõike 1 ja § 420 lõike 1 alusel kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega leidnud tõendamist, et kaebaja on tulirelva ebaseadusliku käitlemisega tekitanud ohu avalikule korrale, avalikule julgeolekule ning inimeste elule ja tervisele. Vastustaja hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, et kaebaja eluviis (töökoha ja alalise elukoha omamine, perekonnaseis) ei peaks andma alust selleks, et keelduda temale relvaloa andmisest. Vastustaja ei keeldunud kaebajale relvaloa väljastamisest seoses tema eluviisiga. Relvaloa väljastamisest keelduti kaebajale seetõttu, et ta rikkus relvade kasutamiseks ettenähtud nõudeid ning teda karistati kuriteo toimepanemise eest, mis puudutas tulirelvarelva, selle olulise osa ning tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist. Sellist rikkumist peab vastustaja sedavõrd oluliseks, et isegi kui kaebaja eluviis muus osas oleks laitmatu, ei ole võimalik talle väljastada uuesti relvaluba enne, kui ta on oma usaldusväärsust riigile uuesti tõendanud. Lisaks selgitab vastustaja, et lasketreeningutel osaleda ja laskespordiga tegeleda saab ka ilma relvaluba omamata. RelvS § 86 kohaselt on kaebajal võimalik ka edaspidi relva laenata ja laskeinstruktori vahetu järelevalve all laskespordiga tegeleda. Viimasena toob vastustaja Harju Maakohtu 06.12.2011 otsuses nr 1-11-12692 toodud asjaolude kohta välja, et kaebajal puudus relvaluba püstoli ČZ mudel 83 ning selle oluliste osade käitlemiseks ning politseiametnikele andis kaebaja läbiotsimise eel vabatahtlikult välja üksnes tulirelva koos sellele kinnitatud helisummutiga, tulirelva raud leiti ja võeti ära aga läbiotsimise käigus. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ning hinnanud kõiki asjas kogutud kirjalikke selgitusi ja tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, on seisukohal, et S.D.i kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga, mistõttu ei pea vajalikuks kõike käesolevas kohtuotsuses eelnevalt toodut enam üle korrata, ja rõhutab oma järelduse põhistamiseks eelkõige järgmist. 4
7. S.D. leiab sisuliselt oma kaebuses, tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-10-10, et PPA ei ole Otsust tehes teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust, kuna vastustaja ei ole hinnanud või arvestanud järgmisi asjaolusid: kuidas relvaloa andmine („jätkuv pikendamine“) oleks vastuolus eesmärgiga – ennetada ohtu inimese elule ja tervisele -, sest kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolud ega karistatu isikuomadused; relvad, mille kohta S.D. relvaloa taotluse esitas, olid varasemalt olnud tema seaduslikus valduses (relvaloa olemasolu); kaebaja eluviis (töökoha ja alalise elukoha omamine, perekonnaseis, aastaid kestnud positiivsete tulemustega laskesporditegevus); kõnesolev tulirelv ja helisummuti olid kaebaja valduses olnud väga pikka aega, milliseid ta ei olnud kordagi kasutanud ning millised ta ise politseiametnikele läbiotsimise eel vabatahtlikult välja andis.
8. Kohus märgib kõigepealt, et kaevatud Otsus, millega PPA keeldus S.D.ile relvaloa väljastamisest, on tehtud vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-le 6 (soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilistele isikutele, kes on kriminaalkorras karistatud), mitte RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel (Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu), nagu ekslikult on viidanud kaebaja. Seetõttu ei ole päris asjakohane S.D.i tuginemine oma kaebuses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-10-10 ja arvamus, et ainuüksi seetõttu tuleks Otsus tühistada. Nimetatud 14.12.2010 otsusega kõrgeim kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga
9. Kohus rõhutab, et RelvS § 43 lg 3 p 2 on tunnistatud küll põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6, sest § 43 lg 3 p 2 teeb ühe alternatiivina viite nimetatud normile, kuid RelvS § 36 lg 1 p 6 kehtivust see iseenesest ei mõjuta. Seega, esiteks, käesolevas asjas, kus vaidluse all on relvaloa andmine, ei ole RelvS § 43 lg 3 p 2 asjassepuutuv (kohaldamisele kuuluv) norm. Teiseks aga on kahe kohtuasja asjaolud väga olulisel määral erinevad. Riigikohtu
10. mai
11. a otsusega nr 3-1-1-22-10 oli V. R. tunnistatud süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises, kuid PPA tunnistas talle antud relvaload (üks püstol ja kolm jahipüssi) kehtetuks. Käesoleval juhul on S.D.i karistatud aga KarS § 418 lõike 1 ja § 420 lõike 1 alusel tulirelva ja selle oluliste osade ebaseadusliku käitlemise ning tulirelva helisummuti ebaseadusliku käitlemise eest, milliste süütegude koosseis on täidetud juba elu ja tervise kahjustamise ohu tekkimisega.
12. Isegi kui eeldada, et ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsuses märgitu on üle kantav ka RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaldamisele, puudub alus väita, et PPA on teinud kaebaja taotluse suhtes väära otsuse. Kohtu arvates on PPA võtnud arvesse viidatud kohtulahendis märgitut. 14.12.2010 otsuse p-s 58 on kõrgeim kohus rõhutanud. „Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Samas nõustub kolleegium Tartu Halduskohtu seisukohaga, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata.” Vastustaja ei ole lähtunud antud juhul pelgalt asjaolust, et S.D. on 5 kriminaalkorras karistatud („omab kehtivat karistust kriminaalkorras“), vaid ta on hinnanud nimelt kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid. PPA on põhistanud keelduvat Otsust sellega, et KarS § 418-ga kaitstakse ühiskonna üldist turvalisust, sest tulirelv ja laskemoon kujutavad endast abstraktset ohtu ümbritsevale. „Üldohtlike süütegude puhul, nagu ka tulirelva ebaseaduslik käitlemine, ei eelda süüteokoosseisu realiseerimine üldjuhul kaitstava õigushüve nagu elu ja tervis kahjustamist, vaid koosseis on täidetud juba selle ohu tekkimisega ning on suunatud üldist ühiskonna huvi kandvate väärtuste kaitsele. Arvestades asjaolu, et isik on juba toime pannud kriminaalkorras karistatavad teod, siis võib ta olla ohtlik ja saaks relva kasutada uute kuritegude toimepanemiseks. See võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale.“ Kohus leiab, et asjaolud, et kaebajal on töökoht ja alaline elukoht ja isegi see, ta on olnud tubli laskesportlane, ei ole ükski mingi erakorraline asjaolu, mis kaaluks üles kaebaja muust varasemast, kuritegelikust käitumisest tuleneva potentsiaalse ohu. Vastupidi, enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis võib olla isikule relvaloa andmisest keeldumise iseseisvaks aluseks (vt RelvS § 36 lg 4 p 3). Õige on vastustaja märkus, et tegelikkusele ei vasta kaebuses esitatud väide, nagu oleks kaebaja läbiotsimise eel andnud vabatahtlikult ise välja kõik ebaseaduslikud esemed: Harju Maakohtu otsusest ilmneb selgelt, et tulirelva raud leiti ja võeti ära politseiametnike poolt läbiotsimise käigus. Kohus ei pea usutavaks ka kaebaja juttu unustamisest. Isik, kes tegeleb aktiivselt laskespordiga ja on omanud relvaluba, peab olema hästi kursis seda valdkonda reguleerivate õigusaktidega (vt RelvS § 35 lg lg 5). Seetõttu jääb arusaamatuks, miks kaebaja alates
13. a ei pidanud vajalikuks teavitada politseid, et tema käes on talle mitte kuuluvad relvad, miks tulirelva otsa oli keeratud summuti jne. Mis puutub kaebaja nn usalduse kaitsesse (et relva ja relvaluba omaval isikul on oluliselt suurem õiguslik ootus relvaloa omamiseks edaspidi, kuna tal on teadmine, et riik on teda juba varem usaldanud relva omama), siis kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et kaebaja kohta käesolevaks ajaks tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei ole ta riigi jaoks enam usaldusväärne. Riik usaldas varem kaebajat relva omama, kuid seda tehes ei olnud ta teadlik asjaoludest, et kaebaja on soetanud ka ebaseaduslikult relva, relvaraua ja helisummuti, mistõttu olukord ei ole enam samasugune ja puudub põhjus rääkida õiguspärasest ootusest. Samuti on PPA õigesti märkinud, et RelvS § 86 kohaselt on kaebajal võimalik ka ilma relvaluba omamata edaspidi relva laenata ja laskeinstruktori vahetu järelevalve all laskespordiga tegeleda. Seega ei ole kaebajal ka edaspidi, kuni riigi silmis usaldusväärsuse taastamiseni, laskespordiga tegelemine võimatu. Teatavad ebamugavused sealjuures on tingitud kaebaja enda tõsisest väärkäitumisest. Neil asjaoludel on Otsus igati proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus möönab täiendavalt, et Otsuse põhistamine oleks võinud olla põhjalikum, kuid see ei anna alust tühistada materiaalselt ja oma lõppjäreldustes õiget haldusakti, seda enam, et see pole takistanud kohtulikku kontrolli. Seega, isegi kui kohus tühistaks formaalsetel kaalutlustel Otsuse, tuleks see teha uuesti sama resolutsiooniga. HMS § 58 kohaselt aga haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 5.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 109

lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. 6 Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb S.D.i kaebus rahuldamata ja PPA ei ole seaduses ettenähtud korras kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab seega, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 7