← Eesti

3-10-1208/105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-

„Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi määrus nr 50) § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele ning puuduvad sama määruse § 3 lg-tes 2-4 nimetatud maa erastamist välistavad asjaolud. Kihnu Vallavalitsusele anti luba maa erastamise eeltoimingute tegemiseks ja märgiti, et eeltoimingute tegemisel tuleb kaasata naaberkinnistute omanikud.

§ 6

lg 1 alusel Kihnu Vallavalitsuse antud ühekuulise tähtaja jooksul esitasid avalduse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks H. S, Helvola Teenuste OÜ ja OÜ Serenda Äri.

§ 6lg-te 4 ja 6 alusel määras Kihnu Vallavalitsus 15.

oktoobri

  1. a korraldusega nr 159 H. S-le, Helvola Teenuste OÜ-le ja OÜ-le Serenda Äri kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamise kokkuleppe esitamise tähtpäevaks
  2. novembri
  3. Kuna viidatud tähtpäevaks kokkulepet ei esitatud, esitas vallavalitsus

§ 6

lg 6 alusel kõigile taotlejatele eraldi erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku; H. S-le esitati piiride kulgemise ettepanek Kihnu Vallavalitsuse

  1. novembri
  2. a korraldusega nr
  4. detsembril 2009 teatas H. S, et ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga, ning esitas sellele järgmised vastuväited: 1) H. S kinnistu ei asu tee ääres ja sealt puudub teele otsene ligipääs. Piiride kulgemise ettepaneku kohaselt ühendab tema kinnistut teega ligikaudu 5 m laiune koridor. Leibkonna toitja tegeleb kalapüügiga, mille hooajalisuse ja püügivahendite hooldamise vajaduse tõttu tuleb püügivahendeid suhteliselt tihti transportida sadama ja kinnistu vahel. Arvestades veoki pikkust (ca 5-6 m) ja paadi pikkust (koos treileriga ca 7 m), on 5 m laiune teekoridor sellise pikkusega autorongi pöörderaadiuse jaoks liialt kitsas. S-i kinnistu lõunaküljes asub 0,4 ha põld, kus H. S leibkond saab oma põllusaadused ja toidu ja mida tuleb harida traktoriga. Traktor koos haakeseadmega on enamasti ca 10 m pikkune. S-i kinnistule pääsemiseks vajaliku vasak- või parempöörde sooritamiseks Sadam-Haigla maanteelt on 5 m laiune teekoridor ebapiisav. Naaberkinnistute omanikud võivad piiridele rajada piirdeaiad, heki vms, mis veelgi raskendaks liiklemist ja takistaks nähtavust. Seetõttu on 5 m laiune koridor maanteele väljapääsuks liiklusohtlik; 2) Kuna OÜ Serenda Äri ja Helvola Teenuste OÜ kinnistud omavad erinevalt S-i kinnistust väljapääsu maanteele, ei vaja nad reformimata riigimaast lisamaad; 2

(13)Kohus 3) H. S on kõnealust reformimata riigimaad hooldanud ja koristanud alates
  1. a-st. Piiride kulgemise ettepaneku kohaselt jääb seni H. S hooldatud muruplats ühelt poolt OÜ-le Serenda Äri ja teiselt poolt Helvola Teenuste OÜ-le. Need isikud ei hoolda ega heakorrasta oma praeguseid kinnistuid; 4) S-i kinnistu ühinemisel ühiskanalisatsiooniga on kanalisatsioonitrassi üks võimalik asukoht piki maantee serva, kuid 5 m laiusesse teekoridori liitumispunkti ehitamine on mõeldamatu; 5) H. S avaldust elamu juurde 2 ha maa erastamiseks pole soovitud mahus rahuldatud ja sellekohaseid kirjalikke põhjendusi pole H. S näinud. Lisaks on nimetatud reformimata riigimaa mõõdistamine teostatud juba
  2. septembril 2007 ja siis ei öelnud juures viibinud kohaliku omavalitsuse esindaja midagi selle kohta, et maa-ala jagatakse kolmeks või et tasu 2500 krooni maksmise järgselt midagi edasi ei tehta. Vastuväite esitaja palus piiride kulgemise ettepanekut muuta nii, et vähemalt 2/3 reformimata maast ehk 10 m laiune koridor jääks kogu maa-ala ulatuses S-i kinnistut teenindavaks maaks.
  3. Kihnu Vallavalitsuse
  4. aprilli
  5. a korraldusega nr 55 (korralduses aastaarvuks ebaõigesti märgitud 2009) jäeti H. S taotlus piiride kulgemise ettepaneku muutmiseks rahuldamata ja otsustati kinnitada Kihnu Vallavalitsuse
  6. novembri
  7. a korraldusega nr 184 esitatud piiride kulgemise ettepanek (p 1). H. S kohustati tellima erastatava katastriüksuse moodustamine vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul korralduse kättesaamise päevast arvates (p 2) ja märgiti selle kohustuse täitmata jätmise tagajärjed (p 3). Vastuväidetega arvestamata jätmist põhjendati korralduses järgmiselt.

§ 6

lg 6 sätestab, et kui linna- või vallavalitsuse poolt määratud tähtajaks kirjalikku kokkulepet ei esitata, jagab linna- või vallavalitsus väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa suurust, planeeringu ja maakorralduse nõudeid ning otstarbekust arvestades taotlejate vahel võimalikult võrdselt. Seega ei saa vallavalitsus maa jagamisel eelistada ühte erastajat ja võimaldada tal rohkem maad erastada kui teistel. Maa jagamisel on vallavalitsus arvestanud, et S kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega, mistõttu on maa jagatud selliselt, et S kinnistule tekiks juurdepääsutee. Juurdepääsutee on tõesti ca 5 m laiune, kuid arvestades erastatava maatüki laiust ja kohustust jagada maa võimalikult võrdselt, ei ole võimalik laiemat maatükki S-i kinnistule liita. Kihnu kohalikud teed on 4,5-5 m laiused, riigiteed 6 m laiused. Kui 5 m laiust juurdelõiget mööda ei oleks võimalik masinatega kinnistule pääseda, poleks võimalik nendega ka kohalikul teel liigelda. Ometi liigeldakse. Erastatav maa asub riigitee kaitsetsoonis, kus tuleb igasugune tegevus kooskõlastada Maanteeametiga. Ehitamiseks tuleb saada vallavalitsuselt kirjalik nõusolek või ehitusluba. Seetõttu ei otsusta naaberkinnistu omanik üksinda oma plangu või ehitise rajamise üle. Sellekohasesse haldusmenetlusse kaasatakse kinnisasjade omanikud, kelle huve otsus võib mõjutada. Avaldaja hirm, et naaberkinnistute omanikud ei ole õiguskuulekad, või usaldamatus kohaliku omavalitsuse vastu ei ole erastamise menetluses õigusaktidega vastuolus olevate otsuste tegemise aluseks. Antud piirkonda ei ole ühiskanalisatsiooni kavandatud, kuid S-i kinnistu on kohas, kuhu võib tulevikus ühiskanalisatsiooni rajamine kõne alla tulla. Ühiskanalisatsiooniga liitumiseks on vaja välja ehitada kanalisatsioonitrass S-i elamust teeni ja liitumiskaev, mille läbimõõt on maksimaalselt 1 m. See rajatis on 5 m laiusesse juurdepääsukoridori hõlpsasti paigutatav. Reformimata ala hooldamine ei anna taotlejale õigustatud ootust, et ta saaks seda maad osaliselt või tervikuna erastada. 3. H. S kaebuses taotleti Kihnu Vallavalitsuse 8. aprilli 2009. a korralduse nr 55 tühistamist. Põhjendused: 3

(13)Kohus 1) Valla maakorraldaja ja maamõõtjad lubasid
  1. a erastada kaebajale Serenda ja Kihnu Sidejaoskonna kinnistute vahel asuva reformimata riigimaa tingimusel, et kaebaja tellib maa mõõdistamise FIE Kaljo Nõmmelt. Kaebaja telliski maa mõõdistamise ja maa erastamiseks vajaliku toimiku koostamise ning tasus selle eest 2500 krooni. Maa mõõdistati ning selle juures ei öeldud midagi selle kohta, et maa-ala jagatakse kolmeks või et maa mõõdistamise ja tasu maksmise järgselt midagi edasi ei tehta. Kuni sügiseni 2009 eeldas kaebaja, et kõnesolev reformimata riigimaa erastatakse temale kui naaberkinnistu omanikule; 2) Korraldusest nr 55 ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud kaebaja ja kolmandate isikute põhjendatud huve küsimustes, kui lai peaks olema juurdepääs kaebaja kinnistult avalikult kasutatavale teele ning milline on kolmandate isikute põhjendatud huvi saada erastatavast maast ca 2 m võrra laiem maariba kui seda pidas põhjendatuks kaebaja. Korraldusest ei nähtu üldse, et vastustaja oleks enne selle andmist selgitanud välja kolmandate isikute põhjendatud huvi või isegi soovi saada erastatavast maast kaebajaga võrdne osa. Kaebajale ei ole teada, et vastustaja oleks üldse pärast kaebaja vastuväite saamist pöördunud kolmandate isikute poole nende põhjendatud huvi väljaselgitamiseks, kuigi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 kohaselt pidanuks vastustaja seda tegema; 3) Kumbki kolmandatest isikutest ei kasuta erinevalt kaebajast oma kinnistut ei majandustegevuses ega elamumaana. Samas on kolmandatel isikutel oma kinnistutelt olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Selles olukorras pidanuks vastustaja vastavalt HMS §le 4 kaaluma ja vastavalt HMS § 56 lg-le 3 märkima vastavad kaalutlused korralduses nr 55, miks vastustaja arvates on kolmandatel isikutel olemas kaalukas põhjendatud huvi saada jagatavast maast kaebajaga võrdne osa. Viide maa võrdse jagamise nõudele ei ole piisav, kui asjaosaliste huvi maatüki suuruse vastu ei ole ilmselgelt võrdne; 4) Vastustaja ei ole arvestanud, et kui kaebajale oma kinnistule juurdepääsuks vajalik maatükk erastataks korralduse kohaselt, tekiks kaebaja kinnistult avalikult kasutatavale teele väljapääsu kohas ristmik (kurv laiusega 4,5 m ja nurgaga 90o), millelt ei ole ei põllumajandusmasinatega ega kaebaja vastuväidetes märgitud transpordi(püügi-)vahenditega võimalik sooritada pööret kaebaja kinnistule viivale teele üle naaberkinnistu(te) sõitmata; 5) Korralduse viide, et erastatav maa asub riigi tee kaitsetsoonis, kus tuleb igasugune tegevus kooskõlastada Maanteeametiga, võib olla küll õige, kuid võttes arvesse, et teede- ja sideministri
  2. septembri
  3. a määrusega nr 59 kinnitatud „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuete“ p 12 kohaselt on eratee, milleks kaebajale erastatav maariba kujuneb, kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge 10-50 m, olnuks kaebaja taotletud 10 m laiuse maariba erastamine kaebajale eesmärgipärane HMS § 5 lg 1 mõttes. Muul juhul ei ole välistatud tulevased tsiviilvaidlused naaberkinnistute omanikega kaebaja tee kaitsevööndi ulatuse ja kasutamise üle. Jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel oleks eesmärgipärane erastada kolmandatele isikutele maa, mis moodustab kaebajale (tulevikus) kuuluva eratee kaitsevööndi. Lumerohke talve korral ei ole ka 5 m laiusel maaribal paiknevat teed võimalik hooldada (teostada lumekoristust) ilma lund naaberkinnistu(te)le lükkamata, kuna olemasolev teehooldustehnika ei võimalda lükata 30 m pikkusel ja 5 m laiusel lõigul lund nii, et see ei kuhjuks tee kõrvale. Lume lükkamine naaberkinnistule on aga AÕS § 143 lg 1 viimase lause mõtte kohaselt keelatud; 6) Olenemata muudest asjaoludest tingib vaidlustatud korralduse tühistamise uurimispõhimõtte ebapiisav rakendamine. Oluline küsimus ei ole mitte see, kas kolmandad isikud on vastu neile esitatud piiride kulgemise ettepanekule, vaid see, kas kolmandad isikud või kasvõi üks neist on nõus tegema mingigi möönduse talle erastatava maa suuruse suhtes 4
(13)Kohus selleks, et tagada kaebajale piisava laiusega maariba erastamine. Viimase asjaolu oleks pidanud vastustaja välja selgitama pärast kaebaja vastuväite saamist, kuid ei teinud seda. Olukorras, kus vastustaja isegi ei ole küsinud kolmandatelt isikutelt, kui suurt osa maast nad erastada sooviksid või kas nad oleksid nõus tegema mööndusi lähtuvalt kaebaja vastuväidetest, ei saanud vastustaja üldse teostada kaalutlusõigust, kuna kolmandate isikute täpsed seisukohad (huvid ja asjaosaliste soovid, mille vahel kaaluda) ei olnud välja selgitatud.
  1. Kihnu Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Ei ole tõene kaebaja väide, et ta sai alles piiride kulgemise ettepanekust teada, et kõnesolevat reformimata riigimaad ei erastata tervikuna temale. Kaebaja pidi vallavalitsuse
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr 159 põhjendusi lugedes aru saama, et seda maad taotlevad ka teised isikud ja teistsuguse lahenduse kui maa võrdselt jagamine saavutamiseks tuleb tal endal initsiatiivi üles näidata ja saavutada teiste taotlejatega vastav kokkulepe või vähemalt üritada sellist kokkulepet saavutada. Kaebaja seda ei teinud; 2) Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride kulgemise ettepanek esitati kaebajale Kihnu Vallavalitsuse
  4. novembri
  5. a korralduse nr 184 kohaselt S-i juurdelõike maaüksuse asendiplaanina. Maaüksuse asendiplaanil ei ole maaüksuse piiride joonepikkusi. Maaüksuse asendiplaanil on näidatud vaid moodustatava maaüksuse pindala ja piiride põhimõtteline kulgemine. Täpsed piirijoonte pikkused ja piiripunktide koordinaadid selguvad katastrimõõdistamise käigus, sellesse faasi ei ole antud menetluses veel jõutud. Ristumisel riigiteega kujuneb ristmikuala mõõtmetega 5x6 m, pöördenurgaga 90 kraadi. Selliseid õuest väljasõitusid on Kihnus küll. Kaebaja ettepanekuga mittenõustumise põhjendustes on arvestatud püügivahendite transportimisel veoki pikkuseks 5-6 m ja paadi pikkuseks koos treileriga ca 7 m. Tegemist ei ole ühe pika jäiga veokiga, vaid veoki ja kerge treileriga, mille pöörderaadius sõltub tegelikult veoki pöörderaadiusest. Paadi treilerit veetakse Kihnus kas sõiduauto või maasturiga, mille pöörderaadius on ca 6 m. Eespoolmärgitud ristmikuala võimaldab välimist pöörderaadiust (pöördel kõige kaugema veoki väljaulatuva nurga järgi) 10 m, mille puhul sisemine pöörderaadius (pöördel kõige sisemise transpordivahendi nurga järgi), arvestades veoki laiust, on 7 m. Seega on veoki ja treileriga võimalik pööret sooritada ilma võõrast maast üle sõitmata. Kaebaja huvi erastada suurem maatükk oleks põhjendatud üksnes siis, kui talle erastatav osa ei tagaks juurdepääsu avalikule teele, olles selleks liiga kitsas, kuid antud juhul see nii pole; 3) Ekslik on kaebaja väide, et talle erastatav maariba kujuneks erateeks.

§ 7

lg 7 kohaselt määratakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa sihtotstarbeks erastatava maaga liidetava kinnisasja sihtotstarve, mis antud juhul on elamumaa. Kõlvikulise koosseisuna märgitakse õuemaa, mille koosseisu arvatakse elamumaa puhul ehitiste alune pind, neid ümbritsevad muruplatsid, lillepeenrad, ehitisi teenindavad jalg- ja sõiduteed ning platsid, nii nagu seda on tehtud juba kaebaja omandis oleva S-i katastriüksuse puhul. Isegi kui erastatavat maariba käsitleda erateena, ei ole sellel kaitsevööndit. Eratee kaitsevöönd oli sätestatud teeseaduse § 13 lg-s 4, kuid see säte on kehtetu juba alates

  1. veebruarist
  2. Kuna teeseaduses antud volitusnorm erateele kaitsevööndi määramiseks on kehtetu, on haldusmenetluse seaduse § 93 lg 1 kohaselt kehtetu ka kaebaja osundatud teede- ja sideministri
  3. septembri
  4. a määrusega nr 59 vastu võetud „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuete“ p 12 neljas lause, millega sätestati eratee kaitsevööndi laiuseks 10-50 mt. Ka juhul, kui erateel oleks kaitsevöönd, on kaebaja väide, et eesmärgipärane oleks 10 m laiuse maariba erastamine just talle, loogikaveaga. Mida laiem on tee, seda kaugemale ulatub kaitsetsoon naaberkinnistutele, põhjustades neile kitsendusi, mis 5

(13)Kohus võivad kaasa tuua põhiõiguste riive. Selle vältimiseks oleks põhjendatud üksnes sellise laiusega tee, mis oleks hädavajalik kaebaja kinnisasjale juurdepääsu tagamiseks; 4) HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Kaevatava korralduse andmisel arvestas vastustaja ka eelnevat menetluse käiku: Helvola Teenuste OÜ ja OÜ Serenda olid esitanud avalduse kõnesoleva maa erastamiseks nagu kaebajagi;
  1. oktoobri
  2. a korraldusega nr 159 oli antud tähtaeg taotlejatele maa jagamise kokkuleppe sõlmimiseks ning tehtud teatavaks, et kokkuleppe esitamata jätmisel jagatakse maa nende vahel võimalikult võrdselt; kolmandad isikud ei ole teatanud, et nad sooviksid erastada maad vähemas ulatuses ega üritanud sõlmida kokkulepet, millest võib järeldada, et nad on rahul maa võrdse jagamisega vallavalitsuse poolt. Viimast kinnitab ka asjaolu, et kolmandad isikud ei ole neile esitatud piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid esitanud. Vallavalitsus asus seisukohale, et maatükk, mille laius ristumisel riigi teega on 5 m ja S-i kinnistu poolses otsas veelgi laiem, on piisav vajaliku juurdepääsu tagamiseks ja kuna sellise jagamise korral on tagatud juurdepääs avalikult teelt kõigile kolmele kinnistule, mille omanikud taotlevad maa erastamist, ei ole kaebaja huvi maa erastamiseks suurem kui teiste kinnistute omanikel ja puudub alus eelistada kaebajat. Seetõttu polnud põhjust tekitada kolmandatele isikutele ebameeldivusi (HMS § 5 lg 2), pärides neilt korduvalt, kas nad ikka tahavad kõnesolevat maad erastada. Kolmandate isikute täiendavate seisukohtade küsimine oleks olnud vajalik, kui kaebajale jääv osa oleks liiga kitsas tagamaks juurdepääsu S-i kinnistule. HMS alusel on vallavalitsus vaba otsustama, kas ta sõnastab oma kaalutlused selliselt, miks kolmandatel isikutel on olemas kaalukas huvi kaebajaga võrdse maa erastamiseks või selliselt, miks kaebajal ei ole kaalukamat huvi maa erastamiseks kui kolmandatel isikutel; 5) Kaebuse p-s 14 esitatud väide, et kumbki kolmandatest isikutest ei kasuta erinevalt kaebajast oma kinnistut ei majandustegevuses ega elamumaana, ei ole asjasse puutuv. Ärimaa omanik ei saagi oma maad elamumaana kasutada. Majandustegevus sõltub aga paljudest faktoritest, sealhulgas ka majandussurutisest, aga võib olla ka krundi suurusest. Krundi suurenemine võib mõjuda positiivselt majandustegevusele.
  3. Kolmandad isikud Helvola Teenuste OÜ ja OÜ Serenda Äri ei avaldanud kohtule seisukohta kaebuse osas.
  4. Tallinna Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega tühistati Kihnu Vallavalitsuse
  7. aprilli
  8. a korraldus nr 55 ja mõisteti Kihnu Vallavalitsuselt H. S-i kasuks välja menetluskulud 671,07 eurot. Korralduse tühistamise põhjendused: 1) Vallavalitsuse toimingud olukorras, kus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise taotlejad kokkulepet ei saavuta, on sätestatud

§ 6

lg-s 6, mille kohaselt jagab sellisel juhul linna- või vallavalitsus väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa suurust, planeeringu ja maakorralduse nõudeid ning otstarbekust arvestades taotlejate vahel võimalikult võrdselt ning teeb igale taotlejale eraldi erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, millega koos väljastatakse koopia kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa plaanist. Pärnu maakonna Kihnu valla Sääre küla S juurdelõike maaüksuse asendiplaanist (tl 13) nähtub, et Kihnu Vallavalitsus jagas taotletava ca 550 m2 suuruse pindalaga maa kolme naaberkinnistu vahel selliselt, et kaebajale jäi erastamiseks ca 180 m2 suuruse pindalaga maatükk; naaberkinnistute omanikele järelejäänud maa võrdse jaotuse korral ca 185 m2 suuruse pindalaga maatükid. Vaidlustatud korraldusest võib järeldada, et vastustaja üheks kaalutluseks maatüki jagamisel oli, et S-i kinnistule tekiks juurdepääsutee, kusjuures vastustaja on pidanud 5 m laiust juurdepääsuteed kaebaja huve piisavalt arvestavaks 6

(13)Kohus selgitusega, et Kihnu kohalikud teed ongi 4,5-5 m laiused. Teise kaalutlusena on vastustaja nimetanud maatüki võimalikult võrdset jagamist kolme taotleja vahel, mis ei võimalda vastustajal kaebajat teistele taotlejatele eelistada; 2)

§ 6

lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maa jagamisel taotlejate vahel ei saa vallavalitsus eelistada ühte taotlejat teisele, kuid kui taotlejate võrdne kohtlemine läheks vastuollu planeeringu ja maakorralduse nõuetega, tuleb täita planeeringu ja maakorralduse nõudeid ning kinnistute omanike võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvale kalduda. Maakorralduse nõuded tulenevad maakorraldusseaduse (MaaKS) §-st 5. MaaKS § 5 lg 1 järgi on maakorralduse nõuded seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. MaaKS § 5 lg 2 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige järgmistest nõuetest: 1) omaniku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks; 2) loodusvarade säästlik kasutamine, terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine; 3) kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks; 4) kinnisasjale otstarbeka juurdepääsu tagamine; 5) kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine; 6) kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine; 7) teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine; 3) Maa-ameti kaardiserveri väljatrükkidest ilmneb, et nii Serenda kinnistul (katastritunnus 30301:001:0810) kui ka Helvola kinnistul (katastritunnus 30301:001:0222) on juurdepääs avalikult kasutatavale riigimaanteele, mis S-i kinnistul (katastritunnus XXXXX: XXX: XXXX) puudub. Seega pidi vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel arvestama asjaoluga, et kaebaja juurdepääs avalikult kasutatavale teele oli lahendamata, mistõttu vaidlusaluse maa jagamine ei tohtinud vastuollu minna MaaKS § 5 lg 2 p-s 4 märgitud kinnisasjale otstarbeka juurdepääsu tagamise nõudega.

§-st 1 tuleneb eeldus eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamiseks liitmiseks piirneva(te) kinnisasja(de)ga vaid tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul MRS-s sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Kaebajaga sõlmiti maa ostueesõigusega erastamise menetluses maa ostu-müügileping 5. juunil 2002 (tl 10) ilma, et talle oleks tagatud juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ostueesõigusega erastatav maa peab vastama maakorralduse nõuetele, millisel juhul tuleb MaaKS § 5 lg 2 p 4 järgi kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Ka peab maareformi läbiviimisel püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-01 p 6; otsus nr 3-3-1-57-07 p 13). Kohtuistungil põhjendas vastustaja esindaja kaebajale Serenda ja Helvola kinnistute vahelise maa juurdepääsuteena omal ajal erastamata jätmist sellega, et Serenda maal asus kunagi Kihnu Vallavalitsus ning Serenda ja Helvola maatükkide vaheline ala oleks tõenäoliselt jäänud parklaks, kuid vald ei ole maad siiani munitsipaliseerinud (tl 142). Kohus sedastab, et maatüki munitsipaliseerimise või ostueesõigusega erastamise korral oleks kaebaja juurdepääsutee küsimus tänase päeva seisuga lahendatud. Olukord, kus Kihnu Vallavalitsus jättis vaidlusaluse maatüki kaebajale ostueesõigusega erastamata ega otsustanud seda ka kaebajale avalikule teele juurdepääsu tagamiseks munitsipaliseerida, vaid algatas vaidlusaluse maa osas hoopis kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetluse, pannes kaebajale avalikule teele juurdepääsu tagamise sõltuvusse kaebaja poolt määruses nr 50 sätestatud nõuete täitmisest (sh avalduse tähtaegne esitamine, maatüki jagamise osas teiste naaberkinnistute omanikega kokkuleppe saavutamine), ei ole

ega maareformi eesmärgiga 7

(13)Kohus kooskõlas.

eesmärgiks ei saa pidada ühe kinnisasja omaniku maakorralduse nõuetest lähtuvate põhjendatud nõuete lahendamist. Määrus nr 50 lähtub selle §-s 1 sätestatud eeldusest, et maakorralduse nõuetest tulenevad kinnisasjade omanike juurdepääsutee küsimused on kas maa ostueesõigusega erastamise või munitsipaliseerimise kaudu juba lahenduse saanud, mistõttu ei lahendata kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamisel ühegi naaberkinnistu omaniku varasemas maareformi menetluses lahendamata jäänud spetsiifilist huvi. Sellest ka nõue jagada maatükk kinnistuomanike vahel võimalikult võrdselt, lähtudes samas eesmärgist, et maatüki senistele kinnisasjadele juurdeliitmisel ei mindaks vastuollu senise planeeringuga ega rikutaks maakorralduse nõudeid. Olukorras, kus aga vallavalitsus on juba maa isikule ostueesõigusega erastanud ega soovi avaliku teega piirnevat maatükki teele juurdepääsu tagamiseks munitsipaliseerida, ei saa siiski välistada võimalust maatüki liitmiseks määruses nr 50 ettenähtud menetluses, kuid sellisel juhul tuleb arvestada menetlusosaliste juba algselt ebavõrdsete huvidega ning jagada maatükk kinnistuomanike vahel võimalikult võrdselt alles pärast avalikule teele juurdepääsu mitteomava kinnistuomaniku teele juurdepääsu küsimuse lahendamist. Vastustaja on pidanud kaebaja avalikule teele juurdepääsu tagavaks 5 m laiusega teeriba, mis maatüki pikkust arvestades moodustas maaüksuse asendiplaanist nähtuvalt ligikaudu 180 m2. Vastustaja põhjendas maatüki laiuse piisavust asjaoluga, et Kihnu vallas ongi kohalikud teed reeglina 4-5 m laiused. Kaebaja vastustaja eeltoodud väidet kohtumenetluses ei vaidlustanud. Kohus on seisukohal, et vastustajal oli õigus võtta kaebaja tee laiuse otsustamisel aluseks Kihnu valla kohalike teede keskmine laius. Kaebajal puudus alus eeldada, et tema juurdepääs avalikult kasutatavale teele peaks olema paremini tagatud kui sõidukitega liiklemise ja manööverdamise võimalused vallas keskmiselt. Ka kohtule ei ole kaebaja hoolimata kohtu nõudest eriteadmistega isiku arvamuse esitamiseks viimast ega ka muid tõendeid, mis põhistaksid kaebaja vajadust valla kohalikest teedest laiema tee järele, esitanud. Seetõttu on kaebaja väited laiema juurdepääsutee vajaduse kohta paljasõnalised; 4) Siiski on vastustaja vaidlusalust korraldust andes kaalutlusreeglite vastu eksinud. HMS § 56 lg 4 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaebaja heidab vastustajale ette, et korraldusest ei ilmne, milline on kolmandate isikute põhjendatud huvi saada erastatavast maast ca 2 m võrra laiem maariba kui seda pidas põhjendatuks kaebaja. Korraldusest ei nähtu tõepoolest vastustaja kaalutlused, miks ta pidas vajalikuks kaebajale, kelle huvi vaidlusaluses menetluses ei seisnenud lihtsalt täiendava maa juurdesaamises, vaid avalikule teele juurdepääsu saamises, erastada väiksema pindalaga maatükk kui kummagi naaberkinnistu omanikule.

§ 6

lg-st 6 tuleneb, et kui taotlejate võrdne kohtlemine läheks vastuollu planeeringu ja maakorralduse nõuetega, tuleb täita viimatinimetatud nõudeid ning kinnistute omanike võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvale kalduda. Seetõttu on vaidlustatud korralduses esitatud väide, nagu ei saaks vastustaja kinnistute omanike võrdsuse põhimõttest ühelgi juhul kõrvale kalduda, väär. Maakorralduse nõuetest tuleneva vajaduse korral ning avalikule teele juurdepääsu tagamiseks oli vastustaja õigustatud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvale kalduma. Korraldusega kaebajale erastamiseks määratud maatüki pindalast nähtub, et vastustaja ongi seda teinud, ainult et kaebaja kahjuks. Seda arvestades puuduvad korralduses kaalutlused selle kohta, miks ei olnud vaidlusalust maatükki võimalik kolme kinnistu omaniku vahel võrdselt jagada. Menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist ei ole sealjuures võimalik põhjendada asjaoluga, et kaebajale avalikule teele juurdepääsuks vajaliku maatüki põhjendatud laius on vaid viis meetrit. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei tuleks

alusel reeglina lahendada isikute avalikule teele juurdepääsu küsimusi. Seega ei pidanud vastustaja lähtuma kaebaja kinnistu juurde erastamiseks täiendava maatüki piiride ja suuruse kindlakstegemisel ainult 8

(13)Kohus kaebaja põhjendatud vajadusest avalikule teele juurdepääsu tagamiseks vajaliku maariba laiuse kohta, vaid ka menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttest. Kuna kinnistute omanikele erastamisele kuuluvate maatükkide pindalad ei ole võrdsed ning puuduvad kaalutlused kolmandate isikute eelistamise kohta, ei ole korraldus piisavalt motiveeritud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Kihnu Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldamata jäetakse. Apellandi väited: 1) Halduskohus on leidnud, et vallavalitsus on jaganud erastamisele kuuluva maatüki kolmeks kaebaja kahjuks, võimaldades kaebajal erastada asendiplaanist nähtuvalt ligikaudu 180 m2 ning naaberkinnistute omanikele järelejäänud maa võrdse jaotuse korral ligikaudu 185 m2 suuruse pindalaga maatükid. Selline käsitlus on vastustajale üllatuslik, sellist väidet ei ole esitatud kaebuses ja seda teemat ei käsitletud ka kohtuistungil. Kuna kaebaja ei ole esitanud väidet, et maa oleks kolmeks jagatud ebavõrdsete pindaladega tema kahjuks, on kohus väljunud kaebuse raamidest; 2) Kohus on vääralt teisendanud asendiplaanil oleva pindala 0,018 ha 180 ruutmeetriks. Asendiplaanil olev hektarites pindala pole lihtsalt numbrite jada, vaid komakohtade arv näitab ka määratud pindala täpsust: kolm kohta pärast koma näitab, et pindala on määratud kümne ruutmeetri täpsusega. Sama täpsusega on antud naaberkinnistute omanikele erastamiseks võimaldatavate maatükkide pindalad nende asendiplaanidel. 180 ruutmeetriks oleks võinud hektareid teisendada vaid juhul, kui pindala oleks olnud antud täpsusega neli kohta pärast koma ehk siis kujul 0,0180 ha. Praktikas asendiplaanil pindala ühe ruutmeetri täpsusega ei anta. Ruutmeetri täpsusega antakse pindalad katastriüksuse moodustamise käigus. Sellesse menetlusfaasi aga vaidlusaluse maatüki erastamisel jõutud ei ole. Kohtutoimikus oleva maamõõtja Kaljo Nõmme poolt koostatud plaanil olevate koordinaatide kohaselt on kogu erastatava maatüki pindala 552,23 m2, ümardatult ruutmeetri täpsusele 552 m
  2. Selle jagamisel võrdselt kolme taotleja vahel tuleks igaühe osa suuruseks 552,23 : 3 = 184,08 m2, ümardatult ruutmeetri täpsusele 184 m
  3. Eelnevalt mõõdistatud ringpiiri sees on võimalik teostada kameraalselt maatüki jagamine kolmeks võrdseks osaks ning määrata loodusesse paigutatavate täiendavate piirimärkide koordinaadid. Piirimärkide mahamärkimisel loodusesse võib aga osutuda võimatuks piirimärgi paigaldamine eelnevalt määratud koordinaatidega kohta – piiritoru näiteks pole pinnases oleva kivi tõttu võimalik maasse lüüa. Sellisel juhul on vajalik piirimärgi asukohta looduses natuke korrigeerida. Kui antud juhul peaks olema vajalik piirimärgi asukohta korrigeerida näiteks 5 cm võrra, siis 32 m joonepikkuse korral muutub katastriüksuse pindala kolmnurga võrra, mille pindala on (0,05 x 32) / 2 = 0,8 m
  4. Selle tulemusena on üks külgnevatest katastriüksustest pindalaga 184,08 + 0,8 = 184,88 m2, ümardatult ruutmeetri täpsusele 185 m2, teine aga 184,08 – 0,8 = 183,28 m2, ümardatult 183 m
  5. Kui asendiplaan oleks olnud antud ühe ruutmeetri täpsusega, tekiks lahknevus asendiplaani ja katastriüksuse plaani vahel. Kuna asendiplaan on üldisem dokument, antakse seal pindala väiksema täpsusega, antud juhul kümne ruutmeetri, suuremate maatükkide korral aga saja või koguni tuhande ruutmeetri täpsusega. Arvestades, et eespool kirjeldatud menetlus on tegemata, on alusetu kohtu väide, et maa on jagatud taotlejate vahel ebavõrdselt ja kaebaja kahjuks; 3) Kohtuotsuse kohaselt põhjendas vastustaja esindaja kaebajale Serenda ja Helvola kinnistute vahelise maa juurdepääsuteena omal ajal erastamata jätmist kohtuistungil sellega, et Serenda (tegelikult küll Helvola, algse nimega Kihnu Sidejaoskonnahoone, aga see eksimus ei oma 9
(13)Kohus asjas sisulist tähtsust) maal asus kunagi Kihnu Vallavalitsus ning Serenda ja Helvola maatükkide vaheline ala oleks tõenäoliselt jäänud parklaks, kuid Kihnu vald ei ole maad siiani munitsipaliseerinud. Tegelikult vastustaja esindaja sellist põhjendust ei esitanud, vaid üksnes esitas oletuse, mis võis põhjuseks olla. Ka istungi protokollis on kirjas: "see, mis tol ajal toimus, ei tea täpselt." Tol ajal töötanud ametnikke Kihnu Vallavalitsuses enam ei tööta. Täpsustatud andmetel sõlmis Kihnu Vallavalitsus
  1. mail 2000 lepingu ruumide üürimiseks Kihnu poes ning ka kolis sinna, mistõttu polnud enam vajadust parkla järele. Ei saa lugeda korrektseks kohtuotsuses tugineda oletustele ning lugeda oletusi põhjendusteks. Kui kohus toetus maa munitsipaliseerimise võimalikkuses oletusele, oleks kohus enne vastustajale etteheidete tegemist, et see pole maad munitsipaliseerinud, pidanud kontrollima, kas seda maatükki oleks üldse olnud võimalik munitsipaalomandisse taotleda. MRS § 28 lg-st 1 tulenev õiguslik alus Helvola ja Serenda kinnistute vahelise maa munitsipaalomandisse andmiseks puudub – sellel maal pole vallale kuuluvat rajatist, see pole veekogu alune maa ega sotsiaalmaa ega ole
  2. a
  3. juuni seisuga kuulunud kohalikule omavalitsusele. Samuti ei sõltu selle maa munitsipaliseerimata jätmisest Kihnu valla areng; 4) MRS § 22 lg 12 eesmärgiks oli selle sätte jõustanud seadusemuudatuse eelnõu (Riigikogu menetluses nr 681 SE) seletuskirjast1 nähtuvalt erastamispraagi likvideerimine, mitte võimaluse loomine maad juurde saada. Sellest põhimõttest tuleb lähtuda ka MRS § 22 lg 12 alusel antud

tõlgendamisel. Maa erastamisel kaebajale on tehtud praaki, jättes temale erastatud kinnisasja ilma juurdepääsust avalikule teele. Selle praagi likvideerimiseks vallavalitsus erastamise menetluse algataski. Ka kohus on leidnud, et kaebajal puudus alus eeldada, et tema juurdepääs avalikult kasutatavale teele peaks olema paremini tagatud kui on sõidukitega liiklemise ja manööverdamise võimalused Kihnu vallas keskmiselt. Keskmist Kihnu teede laiust 4,5 m arvestades oleks vajaliku juurdepääsu tagamiseks vaja 4,5 x 32 = 144 m2, kuid kaebajale erastatav maa on üle 180 m2. Sellega on erastamise praak likvideeritud. Arvestades erastamispraagi likvideerimise eesmärki ja

nõuet kokkuleppe puudumisel jagada maa võimalikult võrdselt, ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kõigepealt oleks tulnud lahendada kaebaja kinnistu juurdepääsu küsimus (millises menetluses?) ja alles seejärel ülejäänud maad jagama hakata. Ka esialgses erastamise menetluses ei oleks H. S saanud eeldada, et temale oleks erastatud kogu Helvola ja Serenda kinnistute vaheline ala või et tema juurdepääs avalikult kasutatavale teele oleks olnud laiem kui kohalikud teed keskmiselt; 5) Apellant palub võtta asja juurde naaberkinnistute omanikele esitatud asendiplaanid, millega soovib tõendada, et pole kavatsenud kaebajat ebavõrdselt kohelda ja võimaldada kaebajale vähem maad erastada kui kolmandatele isikutele. Nimetatud plaane pole varem esitatud, sest väide maa erastamisest kaebajale väiksemas mahus kui teistele naaberkinnistute omanikele tõusetus alles halduskohtu otsuses. 8. H. S palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kohus on kaebuse rahuldanud eelkõige kahel motiivil –

ebaõige rakendamise ja menetlusosaliste huvide kaalumatajätmise tõttu. Kaebaja üks põhilisi väiteid oli, et talle ei ole teada, et vastustaja oleks üldse pärast kaebaja vastuväite saamist pöördunud kolmandate isikute poole nende põhjendatud huvi väljaselgitamiseks, kuigi HMS § 6 kohaselt pidanuks vastustaja seda tegema. Kohtuistungil avaldas kolmanda isiku Helvola Teenuste OÜ esindaja kohtule, et võib kaebajale vastu tulla ja loobuda vaidlusalusest maast 1 m laiuse riba 1 http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou2&op=ems&eid=681&assembly=10&u=20120418132922 10

(13)Kohus ulatuses selleks, et tagada vastustajale juurdepääs kodule. Kuivõrd üks kolmandatest isikutest on avaldanud valmidust kompromissiks kaebaja kasuks, võinuks ja pidanuks apellant juhul, kui ta oleks selle asjaolu välja selgitanud enne tühistatud korralduse andmist, kalduma kaebaja kasuks kõrvale erastatava maa võrdse jagamise põhimõttest. Seetõttu on kohtuotsus lõppkokkuvõttes korralduse nr 55 tühistanud õigesti, olenemata muudest asjaoludest, sh

võimalikust tõlgendamisest ja apellatsioonkaebuses esitatust; 2) Apellatsioonkaebus tugineb põhiosas väitele, et kohus on otsuses valesti välja arvestanud kaebajale ja kolmandatele isikutele erastatavate maatükkide suurused. Tuginedes ülalpoolmärgitule leiab kaebaja, et isegi juhul, kui halduskohus on valesti arvestanud asjaosalistele erastatavate maatükkide suurused ja teinud selle põhjal ebaõige järelduse maa ebavõrdsest jagamisest, ei saa see olla kohtuotsuse tühistamise, vaid äärmisel juhul selle motiveeriva osa muutmise aluseks; 3) Ka apellandi viide halduskohtu arutlusele vaidlusaluse maa võimalikust munitsipaliseerimisest ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohus on otsust motiveerides üksnes möönnud, et juhul, kui maa oleks munitsipaliseeritud, ei oleks kaebajal probleemi avalikult kasutatavale teele juurdepääsuga. Seega ei ole halduskohus arutlust maa võimalikust munitsipaliseerimisest olnud korralduse tühistamise aluseks. 9. Kolmandad isikud ei ole seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Halduskohtu otsuse põhjendused ei ole päris selged. Halduskohus leidis ühelt poolt, et kuigi

eesmärgiks ei ole kinnisasja omaniku maakorralduslike vajaduste (otstarbeka juurdepääsutee) rahuldamine, ei saanud välistada võimalust kaebaja kinnistule varasemates menetlustes lahendamata juurdepääsutee küsimuse lahendamiseks

alusel toimuvas menetluses, kuid sel juhul tuli vastustajal arvestada menetlusosaliste juba algselt ebavõrdsete huvidega ning jagada maatükk kinnistuomanike vahel võimalikult võrdselt alles pärast avalikule teele juurdepääsu mitteomava kinnistuomaniku (kaebaja) avalikule teele juurdepääsu küsimuse lahendamist. See viitab sellele, justkui tulnuks halduskohtu arvates maa jagada selliselt, et esmalt määratakse kindlaks vähim maatükk, mille liitmine kaebuse esitaja kinnistule tagab selle kinnistu ühendamise avaliku teega otstarbeka juurdepääsutee kaudu, ning sellest üle jääv maa jaotatakse võrdselt kaebuse esitaja ja teiste kinnistute omanike vahel. Samas asus halduskohus seisukohale, et kaebajale edastatud piiride kulgemise ettepanekule lisatud asendiplaanile märgitud maatüki liitmine kaebuse esitaja kinnistule tagab sellele kinnistule piisava laiusega juurdepääsutee avalikule teele, vastustaja ei pidanud kaebaja kinnistu juurde erastamiseks täiendava maatüki piiride ja suuruse kindlaksmääramisel lähtuma üksnes kaebaja vajadusest avalikule teele juurdepääsu tagamiseks piisava laiusega maariba järgi, vaid ka menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttest, kinnistu omanikele erastamisele kuuluvate maatükkide pindalad aga ei ole võrdsed ning vaidlustatud korraldus ei sisalda kaalutlusi, miks ei olnud kinnistutega liidetavat maad võimalik kolme kinnistu omaniku vahel võrdselt jagada. Sellest järeldab ringkonnakohus, et halduskohtu hinnangul ei andnud maakorralduse nõuded, st vajadus tagada kaebuse esitaja kinnistule avalikult teelt otstarbekas juurdepääs, 11

(13)Kohus lõppkokkuvõttes alust maa võrdse jagamise põhimõttest kõrvale kalduda ja kaebuse esitajale rohkem maad anda kui naaberkinnistute omanikele. Vaidlustatud korralduse tühistamise halduskohtu poolt tingis see, et korralduses ei ole põhjendatud, miks jäetakse kaebuse esitajale erastamiseks ca 180 m2, naaberkinnistute omanikele kummalegi aga ca 185 m2 maad. 11.

§ 6

lg 6 esimene lause sätestab: „Kui linna- või vallavalitsuse poolt määratud tähtajaks kirjalikku kokkulepet ei esitata või kui kokkuleppele ei ole alla kirjutanud kõik taotlejad, kellele ettepanek tehti, jagab linna- või vallavalitsus väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa suurust, planeeringu ja maakorralduse nõudeid ning otstarbekust arvestades taotlejate vahel võimalikult võrdselt.“ Ringkonnakohus tõlgendab sätet selliselt, et maa võrdse jaotamise põhimõttest võib kõrvale kalduda juhul, kui seda õigustavad planeeringu ja maakorralduse nõuded jm otstarbekuse kaalutlused. Selliseks maakorralduse nõudeks võib tõepoolest olla ka vajadus tagada vastavalt MaaKS § 5 lg 2 p-le 4 mõnele kinnistule seni puuduv juurdepääs avalikult teelt. 12. Käesoleval juhul puuduvad asjaolud, mis

§ 6

esimese lause kohaselt õigustaksid kaebajale kinnisasjaga liitmiseks sobivast maast teiste taotlejatega võrreldes suurema maatüki erastamist. Korralduse nr 55 põhjendustest nähtuvalt on kaebaja poolt piiride kulgemise ettepanekule esitatud vastuväiteid, mille kohaselt soovis kaebaja erastamiseks suuremat maatükki kui teised taotlejad, kaalutud ja nendega mittearvestamist piisavalt põhjendatud. Neile korralduse põhjendustele ja halduskohtu hinnangule, et kaebaja kinnisasjaga liidetav maatükk tagab piiride kulgemise ettepanekus määratud kujul kaebaja kinnisasjale juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, ei ole kaebaja apellatsiooniastmes enam ka konkreetseid vastuväiteid esitanud. 13. Halduskohus pidas korraldust nr 55 õigusvastaseks põhjendusel, et vastuolus HMS § 56 lg-ga 4 puuduvad selles korralduses kaalutlused, miks on

§ 6

lg-s 6 sätestatud maa võrdse jagamise põhimõttest kõrvale kaldutud kaebaja kahjuks ja jäetud temale erastamiseks pindalalt väiksem maatükk kui teistele taotlejatele. Halduskohtu seisukoht HMS § 56 rikkumisest tugineb ebaõigele järeldusele, nagu oleks kaebajale piiride kulgemise ettepaneku kohaselt jäetud erastamiseks väiksem maatükk kui teistele taotlejatele. Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, sest kaebajale edastatud piiride kulgemise ettepanekule lisatud asendiplaan (tl 13) on sellise järelduse tegemiseks ebapiisav. Kooskõlas HKMS § 2 lg-tega 4 ja 6 pidanuks halduskohus menetlusosalistele andma võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid, kontrollimaks eelviidatud asendiplaani põhjal tekkinud kahtlust, kas piiride kulgemise ettepaneku kohaselt taotlejatele erastamisele kuuluvate maatükkide pindalad on võrdsed. Apellatsioonkaebusele lisatud maaüksuse asendiplaanide (tl 180 ja 181), mis ringkonnakohus võtab tõenditena haldusasja materjalide juurde, ja apellandi selgitustega on kahtlus, et piiride kulgemise ettepanekutega jagati maa taotlejate vahel pindalaliselt ebavõrdselt, ringkonnakohtu hinnangul ümber lükatud. 14. Kaebaja leiab, et korralduse nr 55 õigusvastasuse tingib HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumine sellega, et vallavalitsus ei selgitanud välja, kas ülejäänud taotlejad oleksid nõus nendele piiride kulgemise ettepaneku kohaselt eraldatavat maad kaebaja kasuks vähendama. See võis kaebaja arvates mõjutada maa jagamise tulemust. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vallavalitsus ei ole HMS §-i 6 rikkunud. Kuidas käib kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa taotlejate soovide (kui menetletavas asjas 12

(13)Kohus olulise asjaolu HMS § 6 mõttes) väljaselgitamine maa erastamise menetluses, reguleerib määrus nr 50, mille § 6 lg 4 sätestab, et tähtaegselt avalduse esitanud taotlejatele teeb linnavõi vallavalitsus ühe kuu jooksul pärast avalduste esitamise tähtaja lõppu ettepaneku kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamiseks ja määrab taotlejatele kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja. Sellest normist tulenevalt on taotleja hooleks välja selgitada, kes teistest taotlejatest kui suures osas ja mis tingimustel oleks jagatavast maast nõus tema kasuks loobuma. Kirjaliku kokkuleppe esitamata jätmisel toimub taotlejate soovide ärakuulamine ja arvestamine

§ 6

lg-te 6 ja 7 kohaselt nendele piiride kulgemise ettepaneku tegemise ja ettepanekule vastuväidete esitamise võimaldamisega. Vallavalitsus pidanuks kolmandate isikute poole veelkordselt pöörduma juhul, kui ta oleks pidanud kaebaja vastuväiteid piiride kulgemise ettepanekule põhjendatuks; sel juhul oleks vallavalitsus

§ 6

lg 7 teisest lausest tulenevalt pidanud koostama uued piiride kulgemise ettepanekud.

  1. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et korraldus nr 55 on õiguspärane. Selle andmisel pole tehtud kaalutlusvigu ega rikutud motiveerimiskohustust ja menetlusnorme. Korralduse tühistamiseks puudub alus.
  2. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 200 p 3 alusel halduskohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise ja protsessinormi rikkumise tõttu ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
  3. HKMS § 109 lg 4 alusel muudab ringkonnakohus uue otsuse tegemise tõttu menetluskulude jaotust, jättes kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud sama seadustiku § 108 lg 1 alusel tema kanda. Ringkonnakohtus taotles kaebaja apellandilt menetluskulude 479,35 eurot väljamõistmist. Ka see taotlus jääb HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldamata, sest ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.