← Eesti

3-11-2725/80

Obsah (6)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Silvia Truman ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 25.10.2012, Tallinn Haldusasja nu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kohus Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla võttis 16.09.2011 koostatud akti alusel A. J-lt ära esemed, mis ei olnud kantud vanglas peetavasse ühtsesse nimekirja kinnipeetava isiklike asjadena: rohelise ämbri, Adidas firmamärki kandvad musta ja halli värvi spordijalanõud, sooja aluspesu musta värvi pikad püksid, rohelise kruusi, punase ja valge plastikust kausi ning puidust lauamängu Nardid. Aktis tehti ettepanek asjad hävitada (tl 66).
  2. A. J taotles 18.09.2011 Tallinna Vanglalt ämbri, Adidas spordijalanõude, kausi ja lauamängu lattu paigutamist ja nõustus kruusi ja sooja pesu hävitamisega (tl 58 pöördel). Tallinna Vangla vastuvõtu- ja arvestusosakonna juhataja 05.10.2011 vastuses jäeti kinnipeetava taotlus rahuldamata, sest äravõetud esemed ei olnud soetatud vanglateenistuse vahendusel ega olnud isikul kaasas vanglasse saabumisel (tl 59). Vastuses märgiti, et 12.03.2010 kinnipeetava etapeerimisel kohtuistungi ajaks Lääne Prefektuuri Kuressaare arestikambrisse ei olnud tal vaidlusaluseid esemeid kaasas. Samuti ei olnud aktiga äravõetud esemeid kinnipeetaval kaasas 19.03.2010, kui ta saabus tagasi Tallinna Vanglasse.
  3. A. J esitas Tallinna Vangla 05.10.2011 vastuse peale vaide, väites, et sai osa äravõetud asjadest maksikirjas ja spordijalanõud tõi talle Kuressaare arestimajja ema. Tallinna Vangla jättis 15.11.2011 vaideotsusega A. J vaide rahuldamata (tl 4-5).
  4. A. J esitas 23.11.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja kinnitas, et äravõetud esemed sai ta
  5. a maksikirjas ja Adidas spordijalanõud tõi tema ema, R. J,
  6. a Kuressaare arestimajja. 23.12.2011 puuduste kõrvaldamise taotluses märkis kaebaja, et soovib tagasi saada Adidas spordijalatseid ja puidust lauamängu ning ülejäänud esemed võib vangla hävitada. Tulevikus võib kaebaja soovida kahju hüvitamist, kuna tegemist oli talveks mõeldud spordijalanõudega. 13.02.2012 puuduste kõrvaldamise taotluses täpsustas kaebaja, et kui vanglal ei ole võimalik tagastada Adidas spordijalanõusid ega lauamängu Nardid, soovib ta hiljem kõigi 16.09.2011 äravõetud esemete hüvitamist ja jääb praegu tuvastamisnõude juurde. 03.04.2012 selgitas kaebaja, et 17.03.2010 andis ta Kuressaare arestimajas ema kätte Nike firmamärki kandvad spordijalanõud, mis olid katki ja vajasid parandamist. Ema lasi need ära liimida ja õmmelda ning saatis 04.02.2011 maksikirjas Tallinna Vanglasse. Need spordijalanõud läksid pool aastat tagasi katki ja kaebaja viskas need ära. Praegu pole kaebajal üldse spordijalanõusid.
  7. Tallinna Vangla 14.03.2012 vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebuse esitaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja ega Riikliku kinnipeetavate ja karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse ei ole äravõetud asju märgitud. Küll nähtub nimekirjadest, et kinnipeetaval on kaks paari spordijalatseid – alates 19.03.2010 spordijalanõud Nike (sinise/valge triibuga) ja 04.02.2011 spordijalanõud Nike (valged, maksikirjaga). Kaebaja isiklike asjade ühtses nimekirjas ei ole ka lauamängu Nardid. Saanuks ta lauamängu maksikirjas, nagu kaebaja ise väidab, kajastuks see ka Riikliku 2

(6)Kohus kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris (Kinnipeeturegistris), kus lisaks asjale märgitakse ka selle saabumise viis. Väide, et kaebaja sai äravõetud esemed maksikirjas, on ebausutav, sest AS Eesti Post tüüptingimuste kohaselt on maksikirja maksimaalsed mõõtmed: pikkus, laius ja kõrgus kokku 900 mm, pikima külje mõõt 600 mm. A. J-lt läbiotsimise käigus ära võetud ämbri mõõtmed on (pikkus, laius ja kõrgus kokku) 1450 mm, mistõttu ei ole seda võimalik maksikirjas saata. 2) Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri 17.02.2012 vastusest kohtu päringule ega selle lisadest ei nähtu, et kaebajale toodi arestimajja just spordijalanõud Adidas (tl 42-46). Sellele järeldusele on arestimaja jõudnud vaid A. J 17.03.2010 avalduse alusel, milles ta soovib spordijalatsid Nike vahetada Adidas jalanõude vastu. Arestimaja töö arvestuse raamatusse on 17.03.2010 tehtud märge: „A. J k 13.30 tossude vahetus“.
  1. Tallinna Halduskohtu 04.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt. 1) Kaebajal oli pidevalt võimalik kontrollida, millised esemed temale kuuluvatena on vastavasse nimekirja kantud. Arestimajja etapeerimisel
  2. a ei saanud kaebajal olla ühtegi akti alusel äravõetud asja, sest vastasel korral tekkinuks küsimus, mida teha arvele võtmata esemetega. Kaebaja väitel andis ta vanad Nike-Air valged spordijalanõud arestimajas üle ema elukaaslasele. Arestimajast vanglasse saabumisel fikseeriti kinnipeetaval valgete, sinise triibuga Nike spordijalatsite olemasolu. Kaebaja ei ole soovinud nimkirja kirjete osas parandusi teha. Kui kaebaja oleks Adidas spordijalatsid saanud seaduslikul teel, võinuks ta esitada taotluse kaardi andmetes paranduse tegemiseks. 2) Arestimajast saadud dokumendid ei tõenda, et sinna toodi Adidas firmamärki kandvad musta ja halli värvi spordijalatsid. Kuigi kaebaja on 17.03.2010 avalduses Kuressaare arestimajale küsinud luba Adidas firmamärki kandvate jalatsite vahetamiseks (tl 45), ei saanud ta päev varem olla kindel, millise firma jalatsid ema toob. Seega on kaebaja soetanud Adidas spordijalatsid ebaseaduslikult ja vangla tegevus jalatsite äravõtmisel ei ole ebaseaduslik. Kaebaja teguviis Nike tossude väidetaval äraviskamisel kinnitab, et ta ei austa vanglas kehtivat korda ja rikub eeskirju. 3) Kaebajal puudub põhjendatud huvi vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõudmiseks nende asjade suhtes, mis ta ise lubas ära hävitada. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja temalt äravõetud asju vanglas ettenähtud korras soetanud. Usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et ta sai äravõetud asjad maksikirjas. Postiseaduse § 27 lg 1 sätestab maksikirja lubatud mõõtmed ning kaebaja juurest leitud ämber ületab need mõõtmed. Seega ei saanud kaebaja seda posti teel saada isegi kui kõik teised esemed mahtunuks ämbrisse. Samuti ei ole asjade saamine kaebaja poolt maksikirjas fikseeritud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. A. J palus esitatud apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja tunnistada Adidas spordijalatsite äravõtmine õigusvastaseks. Apellant leiab, et asjas on esitatud konkreetsed tõendid, et kaebaja ema tõi talle Adidas spordijalatsid. Kaebaja taotleb kuulata ema üle tunnistajana ning kohustada vastustajat toimetama kohtusse Adidas spordijalatsid (pruunid, nahast talvetossud), et teha kindlaks, kas selliseid jalatseid müüdi vanglas.
  4. Tallinna Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Samuti palutakse jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. 3
(6)Kohus Kinnipeeturegistri kohaselt kuulus A. J-le kaks paari spordijalanõusid: sini/valged ja valged. Äravõetud spordijalanõud olid halli/musta värvi. Isegi juhul, kui arestimajast naasmisel oleks vanglaametnik eksinud jalatsite kaubamärgi osas, ei oleks ta eksinud värvi suhtes. Järelikult, kui A. J 19.03.2010 arestimajast saabus, märgiti registrisse õiged Nike jalanõud, kuid hiljem soetas kaebaja endale ebaseaduslikult Adidas spordijalatsid. Selline asi on võimalik, kui näiteks ühe kinnipeetava (kelle arvelt arvestatakse maha nõuded) lähedased kannavad teise kinnipeetava (kelle arvelt nõudeid maha ei arvestata) vanglasisesele isikuarvele rahalisi vahendeid, mille eest teine kinnipeetav esimesele vangla kauplusest asju ostab. Selliselt on raha teise kinnipeetava arvele kandnud ka A. J abikaasa J. B-J. Vangla on korduvalt tuvastanud, et J. B-J kannab raha kinnipeetav J. T vanglasisesele isikuarvele. Spordijalanõud Adidas halli/musta värvi olid nii
  1. aastal kui ka
  2. aastal vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirjas ja seetõttu on võimalik, et need soetas kaebajale mõni teine kinnipeetav, kelle arvele A. Jõginõlva lähedased raha kandsid.
  3. A. J esitas 24.09.2012 taotluse kaebuse nõude muutmiseks spordijalanõude Adidas tagastamiseks kohustamise nõudeks, sest 17.09.2012 kohtuistungil selgus, et vastustajal on kaebajalt äravõetud spordijalanõud säilinud. Ringkonnakohus rahuldas 01.10.2012 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja menetles poolte nõusolekul kirjalikus menetluses edasi üksnes spordijalanõude tagastamiseks kohustamise nõuet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kaebaja on vaidlustanud kohtuotsuse üksnes Adidas spordijalanõude äravõtmise osas, seega puudutas ka kaebuse nõude muutmine üksnes spordijalanõusid. Eeltoodu tõttu pole halduskohtule esitatud kaebuses loetletud ülejäänud esemete äravõtmise seaduslikkus enam kohtuvaidluse esemeks ning halduskohtu otsus on nende osas edasikaebamata jõustunud.
  5. VangS § 15 lg 3 annab volituse kinnipeetavalt hoiule võetud asjade hoidmise korra kehtestamiseks justiitsministrile. Justiitsministri määrusega kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Sama paragrahvi
  6. lõike kohaselt antakse asjad lattu hoiule või väljastatakse sealt ainult nimekirja alusel, kusjuures asjade väljastamist peavad kinnitama oma allkirjaga nii kinnipeetav kui ka vanglaametnik. VSKE §-d 66 – 69 ja 71 näevad ette, kuidas toimitakse leitud esemega, so esemega, mis on leitud kinnipeetava juurest, kuid mille kuulumine kinnipeetavale pole selge. Sellise eseme äravõtmise kohta koostatakse akt ning ese kas võõrandatakse, hävitatakse, kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale, sõltuvalt eseme väärtusest ja selle omanikust. VSKE § 71 lg 2 kohaselt kinnitab akti vangla direktori määratud vanglateenistuja, kes otsustab ka eseme edastamise politseile või eseme võõrandamise, hävitamise, riigi tuludesse pööramise või kinnipeetavale tagastamise.
  7. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodud regulatsiooni ja seda, et kaebajalt äravõetud spordijalanõud polnud kantud kaebajale kuuluvate asjade ühtsesse nimekirja, oli nende äravõtmine leitud esemena õiguspärane, sest jalanõude kuulumine kaebajale polnud selge.
  8. VSKE § 66 lg 1 kohaselt teatatakse leitud esemest, mille omanikku ei suudeta tuvastada ja mille väärtus on üle 50 euro, politseile ja ese antakse politseile üle tema nõudmisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu see säte praegu kohaldamisele, sest leitud spordijalanõude väärtus ei ületa 50 eurot. Vaatamata kohtuistungil vaatluse käigus tuvastatule, 4
(6)Kohus et spordijalanõud on vähekantud, on tegemist siiski kantud jalanõudega. Kuulutusteportaalis soov.ee on kantud Adidas spordijalanõude väärtus ca 30 eurot või vähem. VSKE § 66 lg 2 näeb vanglaametnikule ette valikudiskretsiooni – ese kas võõrandatakse, hävitatakse, kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale, kui eseme omanikku ei ole eseme leidmise päevast alates kahe nädala jooksul kindlaks tehtud ja eseme väärtus on alla 50 euro või kui ese on sattunud kinnipeetava või vahistatu kätte omaniku tahtel või kui tuvastatakse, et leitud eseme omanik on kinnipeetav või vahistatu ise.
  1. Kaebaja taotlus spordijalanõude tagastamiseks lahendati vangla vastuvõtu- ja arvestusosakonna juhataja poolt 05.10.2011 keeldumisega. Keeldumisest ei selgu, kas vanglaametnik oli pädev otsustama VSKE § 66 lg-s 2 ettenähtud valikute üle või kas selline otsus oli eelnevalt pädeva ametniku poolt tehtud (vt VSKE § 71 lg 2). 16.09.2011 akti on 19.09.2011 kinnitanud järelevalveosakonna juhataja (tl 66), kuid kohtule pole esitatud otsust jalanõude saatuse kohta. Vastustaja 27.07.2012 vastusest (tl 128) kohtule selgub, et väljakujunenud töökorralduse kohaselt toimub äravõetud esemete hävitamine paar kuud pärast äravõtmist, kuid käesoleval juhul olid jalanõud vastuvõtu- ja arvestusosakonna ametniku kabinetis ega olnud hävitatud.
  2. Arvestades muudetud kaebust, käib vaidlus nüüd selle üle, kas jalanõude tagastamisest keeldumine oli õiguspärane ja kas jalanõud tuleb tagastada. Nagu eelmisest lõigust selgub, pole vastustaja otsustanud spordijalanõude saatust VSKE-s ettenähtud korras. Spordijalanõude tagastamisest keeldumise aluseks oleks saanud olla üksnes VSKE § 71 lg-s 2 näidatud ametniku otsus kas spordijalanõude võõrandamise või hävitamise kohta (riigieelarve tuludesse kandmine ei tuleks spordijalanõude puhul kõne alla). Kuna tegemist on valikudiskretsiooniga, pidanuks vangla oma valikut kaaluma ja ka lühidalt põhjendama. Sellise otsuse puudumine tähendab tagastamisest keeldumise õigusvastasust. Kuna spordijalanõude saatuse üle otsustamine on vangla diskretsiooniotsus, saaks kohus kohustamisnõuet lahendades üldreeglina kohustada vanglat tagastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leiab siiski, et käesoleval juhul on vastustaja kaalutlusõigus taandatud nullini, sest arvestades juhtumi faktilisi asjaolusid ning ohtu kahjustada kaebaja olulisi õigushüvesid, saaks üksnes spordijalanõude tagastamise otsus olla õige ja kaalutlusvigadeta.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtumenetluses leidnud tõendamist, et spordijalanõud kuuluvad kaebajale. Eeltoodut kinnitavad järgmised asjaolud – spordijalanõud leiti kaebaja juurest ning vaatamata aasta möödumisele sündmusest pole ükski teine kinnipeetav väitnud, et tema nende omanik oleks; vastustajal pole õnnestunud tuvastada, et jalanõud oleks ostetud vangla kauplusest mõne teise kinnipeetava poolt; kaebaja ema R. J kinnitab, et viis kaebajale arestimajja vähekantud spordijalanõud ja sai vastu valged jalanõud, millised pärast pesemist kaebajale tagasi viis; kaebaja on arestimajas esitanud avalduse, milles palub luba vahetada Nike spordijalanõud Adidas spordijalanõude vastu ning vahetus on tehtud (tl-d 42-45). Kuigi tunnistaja R. J märkis tunnistuses (tl 144), et ta viis arestimajja valged spordijalanõud, võib tegu olla lihtsalt sellega, et tunnistaja ei mäleta üksikasju – tunnistaja väitel ei ostnud ta jalanõusid ise vaid sai need kaebaja abikaasa käest. Tunnistaja on eksinud ka selles osas, kuidas ta arestimajast saadud jalanõud kaebajale tagasi toimetas – tunnistaja väitel viis ta ise jalanõud tagasi arestimajja, kuid kinnipeeturegistriga on kooskõlas kaebaja seletus, et sai jalanõud emalt tagasi maksikirjas. Kaebaja on arestimajale kirjutatud avalduses märkinud, et talle tuuakse vahetamiseks Adidas spordijalanõud. Ilmselt oli kaebaja kas abikaasa või mõne teise isiku kaudu teadlik, millised jalanõud talle vahetuseks tuuakse, sest vastasel korral poleks ta avalduses jalanõude valmistajafirmat märkinud. Ringkonnakohus peab kaebaja avaldust usaldusväärsemaks tõendiks, kui vanglas peetud registrit, mis näitab kaebajal Nike spordijalanõude olemasolu. Kuna kaebaja lahkus vanglast arestimajja üksnes menetlustoiminguks ega võtnud kõiki oma asju kaasa, võis registrisse jääda endine kanne 5
(6)Kohus spordijalanõude kohta, sest arestimajast saabumisel ei pandud vastuvõtuosakonnas tähele, et jalanõud olid vahetunud. Kaebaja väitel olid jalatsid tal jalas ning peale pesemisasjade tal muid asju kaasas polnud.
  1. Kaebaja pole kahtlemata olnud hoolikas ning on esemete üldisele nimekirjale alla kirjutanud ilma, et spordijalanõude kohta tehtud kanne saaks muudetud, kuid see ei saa õigustada kaebaja jalanõude äravõtmist. Vastasel korral rikutaks kaebaja omandipõhiõigust. Spordijalanõude puhul pole tegemist vanglas keelatud esemetega. Vastustaja vastusest kohtunõudele (tl 79) selgub, et kaebajal pole ei kambris ega laos 03.04.2012 seisuga ühtegi paari spordijalanõusid, sest ühe paari valgeid Nike jalanõusid, mis ta emalt 04.02.2011 maksikirjas sai, oli ta minema visanud. Seega on kaebajal registris kirjas kaks paari valgeid spordijalanõusid, kuid tegelikkuses tal spordijalanõusid pole. Vastustaja esindaja väidet, et kaebaja võis ka teise paari valgeid spordijalanõusid ära visata, ei kinnita miski. Seetõttu on usutav kaebaja selgitus, et arestimajast tagasipöördumisel jäi registrisse spordijalanõude osas parandus sisse viimata ning vastustaja poolt ära võetud jalanõude näol on tegemist jalanõudega, mis ema talle arestimajja tõi.
  2. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutab spordijalanõude äravõtmise toimingu osas kaebuse rahuldamata jätmist, ning teeb selles osas uue otsuse kohustamiskaebuse rahuldamise kohta. 19.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud.

§ 109

lg 3 kohaselt mõistetakse sellisel juhul menetluskulud vastustajalt välja Eesti Vabariigi kasuks. Käesoleval juhul tuleb vastustajalt välja mõista mõlema kohtuastme riigilõivu katteks kokku 31,94 eurot. Lilianne Aasma Silvia Truman Viive Ligi 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.