Obsah (12)

§ 654§ 652§ 30§ 27§ 25§ 345§ 268§ 230§ 352§ 232§ 394§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.10.2012, Tallinn Tsiviil

) § 403 lg 1 alusel toimuda üksnes poolte nõusolekul. Apellandile teadaolevalt puudus kohtul M. C nõusolek. Kohus ei läinud üle kirjalikule menetlusele ega määranud tähtaega avalduste ja dokumentide esitamiseks, vaid lahendas koheselt asja sisuliselt. Asjaolu, et kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, nähtus alles kohtuotsusest. Kõigele lisaks on vastustaja 27.08.2010 võtnud tagasi nõusoleku asja kirjalikus menetluses lahendamiseks.

1. Kohus pidas vajalikuks kuulata vande all üle nii apellant kui M. C ja kohustas neid kohtuistungile ilmuma. Kuivõrd kohtul on õigus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumb või mõlemad pooled, kui kohus leiab, et varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses, siis jääb apellandile arusaamatuks, kuidas M. C kohtuistungile mitteilmumisega kohus järsku leidis, et kohtul on siiski võimalik seisukoht ilma tema vande all üle kuulamata kujundada. Kohus ei ole nimetatud seisukohale jõudmist otsuses põhjendanud. Kohus on olulisel määral tuginenud
2. aasta vastustaja ja M. C vahelisele laenusuhtele ning kuna paljude asja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude osas teadsid ütlusi anda üksnes vastustaja ja M. C, siis ei olnud apellandi hinnangul võimalik asja ilma kostja ülekuulamiseta õigesti lahendada. M. C esitas 13.07.2011 kohtule arstitõendi, millest nähtus, et tal oli ootamatu haigestumise tõttu mõjuv põhjus kohtuistungile mitteilmumiseks. 6
4. aasta laenulepingus ei ole ühtegi viidet sellele, et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega või vastustaja ja M. C vahel
5. aasta laenulepingu ümberkujundamisega. Ainsaks tõendiks on vastustaja vande all antud ütlused, mis on vastuolus apellandi vande all antud ütlustega. Miks peab kohus vastustaja ütlusi usaldusväärsemaks või miks apellandi ütlused on ebausaldusväärsed, ei ole kohus põhjendanud. Kohus ei ole kohtuotsuses VÕS § 29 lg-le 4 tuginenud ega põhjendanud, millest tulenevalt tuleb tõlgendada
6. aasta laenulepingut kui deklaratiivset võlatunnistust, mitte aga kui uut ning eraldiseisvat laenulepingut. Apellandi hinnangul tuleb lepingu tõlgendamisel vaadata seda, kuidas tõlgendasid vastustaja ja M. C 19.04.2007 laenulepingut. Pooled ei vaidle selle üle, et
7. aasta laenulepingu eesmärgiks oli vastustaja poolt M. C-le raha laenamine. Seega, kui aasta hiljem sõlmiti täpselt samasugune laenuleping, siis tuleb VÕS § 29 lg 5 p-st 2 tulenevalt tõlgendada
8. aasta laenulepingut eelkõige kui eraldiseisvat laenulepingut, mille eesmärk oli samuti raha laenamine, sest tegemist oli
9. aasta lepinguga identse lepinguga.
10. Oluline on ka asjaolu, et vastustaja on professionaal - vandeadvokaadi vanemabi - kes omab kõrgemaid juriidilisi teadmisi ning kellele on teada laenulepingu ja deklaratiivse võlatunnistuse erinevused ning kuivõrd
11. aasta laenulepingus puuduvad igasugused viited
12. aasta laenulepingu ümberkujundamise kohta, siis tuleb
13. aasta laenulepingut juba ka sellest tulenevalt käsitleda kui eraldiseisvat laenulepingut. Veelgi enam vastustaja leidis, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega alles 21.04.2011 toimunud kohtuistungil. Alles pärast hagiavaldusele vastuse saamist tõi vastustaja sisse
14. aasta laenulepingu ning esitas selgitused, millele tuginevalt kohus on hagi rahuldanud. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-21-06 leidis, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine.
15. aasta laenulepingust ei saa mitte kuidagi järeldada, et sellega kinnitatakse varasemat kohustust, sama saab väita hagiavalduses esitatu kohta.
16. Selgusetuks jääb, millele tuginevalt on kohus leidnud, et O. N-i poolt antud ütlused on usaldusväärseks tõendiks. Nimelt olid viimasel ilmselgelt kaalul enda huvid ning ta oli rahaliselt huvitatud ning seotud apellandi ja M. C-iga ning arvatavasti ka vastustajaga. Kuivõrd O. N on vastustaja sõber ning ka majanaaber ning samuti juriidiliste teadmistega isik, siis on pigem põhjust kahelda nimetatud isiku poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Ka ei saa teha e-kirjadest, milles M. C väidab, et maja ostja on lubanud ülekanded ära teha, et vastustaja oleks nõudnud võla tasumist või laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist.
17. Vaidlus puudus selles, et
18. aasta laenulepingu alusel hageja kostjatele raha ei andnud. Seetõttu puudub apellandil ja M. C-l ka lepingulepingust tulenev vastastikune kohustus laenusumma tagasimaksmiseks ning tegemist on rahatu laenulepinguga. Apellandi vande all antud ütlustega on leidnud tõendamist asjaolu, et apellant ei ole teadlikult ja tahtlikult
19. aasta laenulepingut sõlminud ja
20. aasta laenulepingust tuleneva kohustusega ühinenud. Arusaamatuks jääb kohtu järeldus, millest tulenevalt kuivõrd
21. aasta laenuleping sõlmiti samal päeval, mil oli
22. aasta laenulepingu kohaselt M. C laenu tagastamise tähtaeg, tuleb
23. aasta laenuleping lugeda
24. aasta laenulepingu pikendamiseks, mitte eraldiseisvaks laenulepinguks Niisamuti jääb apellandile arusaamatuks kohtu järeldus, et kuivõrd
25. aasta laenuleping sõlmiti
26. aasta laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtpäeval, siis ei ole loogiline, et M. C sõlmis vastustajaga mitu laenulepingut, milles kinnitab 40 000 USD kättesaamist. Apellandile jääb arusaamatuks, milline on nimetatud asjaolude omavaheline seos ning kuidas on kohus vastavale järeldusele jõudnud.
27. Kohtu seisukoht, mille kohaselt
28. aasta laenulepingu p-s 2.2 sisaldub kinnitus, et apellant ja M. C on laenusumma kätte saanud ning seega on kohustuse täitmise tõendamiskoormis muutunud, on vastuolus kohtu seisukohaga, mille kohaselt kohus on otsuses leidnud, et
29. aasta laenulepingu alusel apellandile ja M. C-le vastustaja poolt 7 raha üle ei antud ning selles vaidlus puudub. Kohus on täielikult jätnud selgitamata, miks kuulub väljamõistmisele 40 000 USD ning mitte 190 000 krooni.
30. Kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele apellandi ja M. C osas solidaarselt, kuigi
31. aasta laenulepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustuvad nad laenusumma võrdsetes osades tagasi maksma. Laenulepingu p-s 2.3 sätestatud osavõlgnikeks olemine ning p-st 3.1 tulenev solidaarkohustus on üksteist välistavad ning see, kuidas kohus jõudis järeldusele, et apellant ja M. C on solidaarvõlgnikud, ei ole otsusest tuletatav.
32. Vastustaja on kõrgemate juriidiliste teadmistega isik ning
33. aasta laenulepingut ja asjaolusid tervikuna hinnates on tegemist eksitava lepinguga, mis võib olla tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Laenulepingus on eksitavalt märgitud nii laenusumma 40 000 USD (ükssada üheksakümmend tuhat Eesti krooni) kui selle tagasimaksmise kohustus osavõlgnikud versus solidaarkohustus. 19.04.2008 oli USD ja EEK suhe selline, et 1 USD = 9.8277 EEK. Lisaks on lepingu p-s 2.3 kirjas, et laenuvõtjad kohustuvad maksma laenu tagasi võrdsetes osades, kumbki 20 000 USD. Nimetatud lepingu punkt viitab otseselt sellele, et laenulepingu alusel on apellant ja M. C osavõlgnikud VÕS § 63 lg 1 mõttes, millest tulenevalt ei saa olla kahtlust selles, et apellandi ja M. C näol on tegemist osavõlgnikega. Samas on p-ga 3.1 sätestatud, et laenusaajate vastutus lepingust tulenevate laenude eest on solidaarne. See omakorda on aga täiesti vastupidine seisukoht varasemale. Lisaks on kohus tuvastanud, et
34. aasta laenulepingu kohaselt vastustaja laenusummat apellandile ja M. C-le üle ei ole andnud, kuid laenulepingu p-s 2.2 on märgitud, justkui oleks vastustaja poolt laenusumma üle antud ning kinnitatud ka selle kättesaamist. Apellandi hinnangul on tegemist segase ja kostjaid eksitusse ajava dokumendiga. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-08 on võlausaldaja selline käitumine heade kommete vastane.
35. Lisaks on kohus otsuses vaheldumisi rääkinud nii kostjast kui kostjatest ning sellest tulenevalt on kohus teinud apellandi osas järeldusi, milliseid ei oleks saanud tema osas teha. Vastustaja seisukoht
36. Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
37. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

§ 654lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

Ka võtab kolleegium

§ 652

lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. Järgnevalt võtab kolleegium seisukohad apellatsioonkaebuse väidete kohta. 30. Esmalt on apellant väljendanud kaebuses kahtlust maakohtus asja lahendanud kohtuniku erapooletuse üle, kuna kohtunik töötas vandeadvokaadina vastustaja esindaja otseses alluvuses. Tema nimi on ka kirjas vastustaja esindaja poolt esitatud menetlusdokumentide blankettidel kui vastava advokaadibüroo töötaja. Ringkonnakohus apellandi käsitlusega ei nõustu.

§ 30

kohaselt võib taotleda kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtumõistmise objektiivsena näivuse tagamiseks tegi asja menetlusse saanud kohtunik M.Henriksen 14.02.2011 enda taandamise taotluse maakohtu esimehele (t I kd lk 99), kinnitades samas, et saab asja lahendada erapooletult. Maakohtu 8 esimees kohtuniku taotlust ei rahuldanud (samas lk 100). Seega pidi M.Henriksen tsiviilasja lahendama. Õigusemõistmisest põhjendamatu keeldumine vastavalt

§ 27lg-le 3 lubatud ei ole.

Apellant kohtuniku taandamise taotlust maakohtus

§ 25lg 1 kohaselt ei esitanud.

Nimelt osales ta esindaja kaudu kohtuistungil 21.04.2011, kus muuhulgas tehti teatavaks kohtuniku nimi (protokollid samas lk 130, 180). Kohtuniku nimi vandeadvokaadina oli kirjas juba hagiavalduse blanketil.

§ 25

lg 1 kohaselt ei või juhul, kui menetlusosalise arvates esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses § 23 p 7 mõttes, kohtuniku taandamise avaldust esitada, kui menetlusosaline osales kohtuistungil ilma, et oleks taandamisavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt on apellant kaotanud õiguse maakohtu kohtuniku taandamiseks avaldust ja kaebuse vastavasisulised väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ebaseadusliku kohtukoosseisu tõttu.

1. Järgnevalt nähtub kaebusest, et apellandi arusaama kohaselt tegi maakohus otsuse kirjalikus menetluses, milleks aga tema nõusolekut ei andnud. Tsiviilasja materjalidega tutvumise järgselt jääb kolleegiumile arusaamatuks, mille põhjal apellandil selline arusaam tekkis. Vaidlustatud kohtuotsuse sissejuhatavas osas on märgitud istungi toimumise ajaks 16.06.2011 (samas lk 196). Kohtuistungi toimumist nimetatud kuupäeval tõendab kohtuistungi protokoll (samas lk 180-189). Istungil osales ka apellant isiklikult, kes andis seal vande all seletuse. Istungi lõpus teatas kohus otsuse teatavaks tegemise aja. Seega mingit üleminekut kirjalikule menetlusele ei toimunud. Kohtuistungi protokoll oli väljastatud apellandi esindajale (samas lk 190) ja vastuväiteid ega parandusi sellele ei esitatud.
2. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellandi väite kohta, et maakohus ei saanud tsiviilasja sisuliselt lahendada 21.06.2011 istungil, kuna oli kohustanud kohale ilmuma ka teise kostja, et viimast vande all üle kuulata. Teine kostja aga istungile mõjuval põhjusel ilmuda ei saanud. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Puudub vaidlus, et teine kostja teadis kohtuistungi toimumisest, samuti kohustusest sellel osaleda. 07.06.2011 oli ta saatnud istungi edasilükkamise taotluse, põhjendades seda esindaja vahetusega (samas lk 171). Samuti puudub vaidlus, et ta oli teadlik, et maakohus jättis taotluse rahuldamata (samas lk 173).

§ 345

kohaselt peab kohtuistungile kutsutud menetlusosaline juhul, kui ta ei saa istungile ilmuda, sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama. Takistusest seoses haigestumisega kostja maakohtule enne kohtuistungit ei teatanud. Vastav teade tuli alles 13.07.2011 (samas lk 191) ja erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, ei saa sellest teatest välja lugeda, et haigestumine oli ootamatu, samuti põhjust, miks kostjal ei olnud võimalik enne kohtuistungi toimumist kohut e-kirja teel haigestumisest teavitada. Ka oli kostjatelt vande all seletuse võtmine kohtu algatus

§ 268

¹ mõttes ja keegi menetlusosalistest, sealhulgas ka mitte apellant, eelmenetluses sellise tõendi kogumiseks taotlust ei esitanud.

§ 230lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama oma väiteid.

Sama sätte lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohtuistungil võeti vande all seletused hagejalt ja ühelt kostjalt (apellandilt) ning nende alusel oli kohtul õigus otsustada, et asjas saab kujundada seisukoha ka ilmumata kostja seletuseta.

§ 352lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungi edasi lükata vaid mõjuval põhjusel.

33. Maakohus on pooltevahelist laenusuhet tõlgendanud kogutud ja uuritud tõendite kogumi alusel. Sellega on järgitud

§ 232

lg-t 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Otsusest on jälgitav kohtul siseveendumuse kujunemine. Kohus on seejuures kõiki tõendeid analüüsinud, samuti võtnud põhjendatud seisukohad poolte väidete kohta. Kolleegium ei tuvastanud alust tõendite teisiti hindamiseks. Apellant ei tõendanud, et 19.04.2007 sõlmitud laenulepingu alusel oleks laen tagastatud. Seega maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel on ka eluliselt usutav, et püüdes ühiselt arendada äritegevust, 9 otsustati esmalt ainult M. C poolt võetud laenu, mida ta tähtaegselt tagastada ei suutnud, pikendada koos. Solidaarne vastutus lepiti kokku lepingu p 3.1 teises lauses. Asjaolu, et laenuandjaks oli füüsiline isik, kellel on vandeadvokaadi kvalifikatsioon, ei muuda poolte tõendamiskoormust ega anna alust suhtuda tema vande all antud ütlustesse kuidagi eriliselt tähelepanelikult. Laenuleping oli sõlmitud füüsiliste isikute vahel, kelledest keegi ei tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Vastavalt

§-le 7 on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. 19.04.2008 allkirjastatud lepingudokument sisaldab tõepoolest teatud vasturääkivusi, kuid sellised olukorrad lahendatakse kohtumenetluses ära läbi tehingu tõlgendamise VÕS §-s 29 sätestatud reeglite alusel, mida maakohus käesolevas asjas ongi teinud. 34. Erinevat tõlgendamist võimaldavad sätted ei anna siiski alust pidada kogu lepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, nagu on kaebuses arvamust avaldatud. Ka ei esitanud kostja maakohtus sellesisulist vastuväidet. Tegemist ei ole võimaliku hea usu vastastase käitumisega, mida teatud asjaolude esinemisel saab kohus ka omal algatusel kaaluda, vaid täiendava vastuväitega hagile, milline aga tuli vastavalt

§ 394

lg-le 2 esitada juba maakohtus.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Uusi vastuväiteid ringkonnakohtus esitada ei saa (

§ 652). 35.

Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok-Toomsalu