Obsah (13)

§ 208§ 635§ 76§ 8§ 188§ 37§ 42§ 189§ 636§ 24§ 29§ 655§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2012. a Tartu Tsiviilasja number

-is sätestatud määras (tl 113 kd I). MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis 30.12.
2. a otsusega rahuldamata OÜ Orgita Põld hagi SIA Conexx vastu 90 468,12 eurot ning lisanduva intressi ja viiviste väljamõistmiseks. Kohus jättis menetluskulud OÜ Orgita Põld kanda. Kuivõrd pooled on menetluse kestel vaielnud muu hulgas ka kohtualluvuse kokkuleppe üle, tuleb esmalt analüüsida, kas pooled sõlmisid vahekohtukokkuleppe 15.09.
3. a lepingus või mitte. TsMS § 730 lg 1 sätestab aga selgelt, et vahekohtu kokkuleppe olemasolu ja kehtivuse küsimuse lahendamisel tuleb vahekohtukokkulepet käsitleda ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu kokkuleppena. Tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-38-02 peab kohtusse pöördumise õigusest loobumise tõttu vahekohtukokkulepe olema selge. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lg 1 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et pooled oleksid lepingu sõlmimisel konkreetselt arutanud ka vahekohtukokkulepet. Sellest tulenevalt oli kohus seisukohal, et lepingu p 9, mille kohaselt tuleks kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlused lahendada Stockholmi kaubanduskoja asukohas, ei ole selge, pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud ning seetõttu tuleb vaidlus lahendada seadusjärgse kohtualluvuse regulatsiooni järgi. Kuivõrd kostja on avaldanud, et ei vaidle sisuliselt vastu sellele, et käesolev vaidlus allub Tartu Maakohtule, ei pidanud kohus vajalikuks kohtualluvuse analüüsimist põhjalikumalt. Arvestades, et pooled on menetluse jooksul erinevalt määratlenud sõlmitud lepingu olemust, pidas kohus vajalikuks esmalt peatuda sellel, kas poolte vahel 15.09.
4. a sõlmitud leping oli müügileping või töövõtuleping, seda vaatamata asjaolule, et tulemi poolest ei ole oluline, kas liigitada leping müügilepinguks või töövõtulepinguks.

§ 208

lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 635

lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja kohustus tarnima hagejale konkreetsetele tunnustele vastava hoone ehitusmaterjali, oli kohus seisukohal, et pooled sõlmisid siiski töövõtulepingu tunnustele vastava lepingu. Kohus 3 nõustus hagejaga, et töövõtulepinguga on tegemist siis, kui lepinguga kohustutakse võõrandama alles valmistatav asi ja lepingu juures on esmase tähtsusega töö tegemine või teenuse osutamine, aga mitte võõrandamine. Kõnealuse lepingu sõlmimise hetkel ei olnud lepingu objekt veel valmis, vaid seda asuti alles valmistama.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et teatud tingimuste esinemisel nägi leping ette võimaluse selle tühistamiseks. Kohus nõustus kostjaga, et kuivõrd sõna „tühistada“ ei ole korrektne õiguslik termin ja ühepoolse tahtevaldusena ei ole tühistamine õiguslikult mõeldav, on tegemist siiski kokkuleppega ühele poolele taganemisõiguse andmises teatud tingimuste esinemisel. Samuti on menetlusosalised ise pakkumises kasutatud mõistet „tellimuse tühistamine“ sisustanud taganemisõigusena (tl 99 kd I, p 5). Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tõendatud AS SEB Pank poolt saadetud e-kirjaga (tl 16 kd I), tunnistaja S. M. ütlustega (tl 189-190 kd I) ning U. D. vande all antud seletusega (tl 6-7 kd II) asjaolu, et kostjale krediiti lepingu täitmiseks ei antud. Kohus nõustus hagejaga, et tõendina krediidi mittesaamise kohta ei ole käsitletav AS Swedbank 12.07.

1. a e-kiri (tl 17 kd I) finantseerimise mittevõimaldamise kohta, kuivõrd nimetatu on koostatud pärast lepingust taganemise avalduse esitamist (08.04.
2. a) hageja poolt ja ei saa seega olla põhjenduseks taganemisavalduse tegemisele. Kostja väide, mille kohaselt ei ole krediidi mittesaamine piisavalt tõendatud, ei ole asjakohane. Kohus märkis, et poolte vahel puudub kokkulepe selle kohta, mitmest krediidiasutusest hagejal tulnuks krediiti küsida ning kui pika perioodi jooksul. Nimetatust ning pooltevahelise lepingu lisast nr 2 (garantii tingimused, tl 15 kd I) lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et hagejal oli õigus lepingust taganeda.

§ 188

lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

§ 188

lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et OÜ Orgita Põld taganes 08.04.

1. a lepingust (tl 20-21 kd I). Vaatamata sellele, et üldist tähtaega taganemisavalduse esitamiseks ei ole ette nähtud, tuleb taganemisavaldus esitada mõistliku aja jooksul lähtuvalt hea usu põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust ka selle üle, et OÜ Orgita Põld sai teada 27.05.
2. a, et ei saa krediiti. 08.04.
3. a on hageja koostanud lepingust taganemise avalduse. Seega on taganemisavaldus tehtud ca 10 kuud pärast krediidi mittesaamise kohta kinnituse saamist. Tunnistaja S. M. antud ütluste kohaselt (tl 191 kd I) taotles OÜ Orgita Põld krediiti ka igal järgneval aastal. Kuivõrd poolte vahel ei ole kokkulepet selle kohta, millise aja jooksul pidi hageja krediidiasutustest krediiti saama, ei ole kohtul põhjust pidada 08.04.
4. a esitatud taganemisavaldust hilinenult esitatuks. Kohus märkis täiendavalt, et tulenevalt tunnistajate S. M. ja U. D. seletustest saab teha järelduse, et rahastamisallika leidmisel oleks kostja olnud nõus lepingut täitma ka oluliselt hiljem, sh ka kohtumenetluse ajal. Lepingule kohaldatavate üldtingimuste osas märkis kohus järgmist.

§ 37

lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tunnistajate S. M. ja M. S. ütlustega (tl 190 kd I; tl 4 kd II) tõendatud, et OÜ-l Orgita Põld ei olnud enne lepingu allkirjastamist võimalik tutvuda SIA Conexx Baltic üldtingimustega.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist 4 eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et üldtingimuste p 6.4, mille kohaselt oli kostjal lepingu katkestamisel hageja poolt õigus jätta endale kõik varasemad (ette)maksed ning hagejal oli kohustus tasuda lisaks leppetrahvi 20% lepingu kogumaksumusest, on tühine ega too käesoleval juhul kaasa õiguslikke tagajärgi.

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.

§ 188

lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kohus nõustus kostjaga, et lepingust taganemisega lepinguline võlasuhe kui selline ei lõpe, vaid muutub vaid selle sisu, esmajoones lõpevad täitmisele suunatud kohustused. Eesmärk on „külmutada“ leping sellises seisus, nagu see oli taganemise ajal. Leping ei lõpe mitte tagasiulatuvalt, vaid tulevikku suunatult. Vastavat seisukohta on avaldanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-21-05. Käesoleval juhul on ettemaks, mille tagastamist hageja nõuab, kindel osa lepingu kogusummast, seega üks osamakse kogu tööde eest makstavast tasust. Hageja nimetatud ettemaksu summa kuulub kogu lepingu maksumuse sisse ega ole käsitletav eraldiseisva ja lepingumaksumusest sõltumatu maksena. Sellest tulenevalt ei ole hageja õigustatud juba tasutud summat 90 468,12 eurot tagasi nõudma olukorras, kus kostja on lepingulise kohustuse täitmiseks ettevalmistusi (sh kulutusi) teinud. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et lepingu kehtivuse ajal on SIA Conexx Baltic teinud ettevalmistusi lepingu täitmiseks (sh koostanud joonised ja tugevusarvutused, hankinud metallkonstruktsioonid, lõiganud need projektijärgsesse mõõtu, teostanud ühendustööd jms) ja kandnud sellega seoses kulutusi 130 000 euro ulatuses (tl 8-87 kd II). Hageja on kostja poolt esitatud tõenditele esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid. Tulenevalt

§ 188

lg 2 teisest lausest ei vabane hageja kuni lepingust taganemiseni lepingu eesmärgist lähtuvalt tehtud tööde eest tasu maksmise kohustusest. Kostja ei ole esitanud vastuhagi OÜ Orgita Põld vastu tehtud tööde eest tasu saamiseks. Esitatud tasaarvestusavaldused on kohtu hinnangul ebaselged. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sellest tulenevalt ei võta kohus seisukohta poolte nõuete võimaliku tasaarveldamise kohta. Hageja väite osas, mille kohaselt ei ole hageja ehitusmaterjale Conexx Sp. zo.o.-lt tellinud ning hagejale ei olnud ka teada ega ettenähtav, et kostja tellib ehitusmaterjalid kolmandalt isikult, märkis kohus järgmist.

§ 635

lg 3 kohaselt eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Kui kostja on osa hagejaga sõlmitud lepingus kokku lepitud töödest tellinud kolmandalt isikult, ei välista see hageja kohustust tasuda tehtud tööde eest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. OÜ Orgita Põld esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palus menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei saa lepingut käsitleda töövõtulepinguna ainuüksi põhjusel, et kostja pidi lepingu alusel hagejale tarnima konkreetsetele tunnustele vastava hoone ehitusmaterjali. Lepingu lisaks olevas pakkumises (I kd tlk 14-15) on kostja küll loetlenud need ehitusmaterjalid koos 5 mõõtude, kaaluga ja kogustega, mida hageja temalt lepingu alusel ostma pidi, kuid tegemist ei ole kokkuleppega asja valmistamiseks. Iga ostetav asi vastab mingisugustele tunnustele (mõõdud, kaal jne) – see ei tee aga lepingut veel töövõtulepinguks. Pooltevaheline leping ei vasta töövõtulepingu määratlusele, sest lepingu esemeks ei olnud „asjade valmistamine“, samuti polnud pooltel kokkulepet tööde tegemises (teenuse osutamises), mis oleks teoreetiliselt saanud lepingu muuta töövõtulepinguks. Leping vastab sisult müügilepingu tunnustele (

§ 208jj).

Nii

§ 635

lg-st 1 kui § 208 lg-st 1 tuleneb, et lepingu liigi määralemisel müügi- või töövõtulepinguna ei ole tegelikult oluline, kas kostjal oli lepingu sõlmimisel ehitusmaterjal olemas või mitte; 2) on kostja juhatuse liikme vande all antud seletus kooskõlas ka lepingu tekstiga, millest tuleneb samuti, et mõlemad pooled käsitlesid lepingut müügilepinguna. TsMS § 436 lg 4 teise lause kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest; 3) tuleb kostjal hagejale ettemaks tagastada ka siis, kui lepingut käsitleda töövõtulepinguna.

§ 636kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma.

Kostja ei ole hagejale ehitusmaterjale üle andnud. Ainuüksi väidetavate ettevalmistuste tegemine lepingu täitmiseks ei ole „tasu“ saamisena piisav. Kostjal ei ole tasu (3% ettemaksust) saamise õigust ka jooniste eest, sest lepingu lisaks oleva pakkumise järgi on lepingust taganemisel hagejal kostja ees jooniste tagastamise kohustus, mida hageja on kostjale pakkunud (I kd tlk 15, 2021); 4) on kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 188

, sisustades valesti taganemisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed ning jätnud rakendamata

§ 189lg 1, kuigi seda oleks pidanud tegema.

Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Viidatud sätte sisu on ühemõtteliselt selge – taganemise tagajärjena peavad lepingupooled tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu. Seda hageja kostjalt hagiavaldusega taotleski.

§ 189

kehtib kõigist lepingutest taganemise tagajärgede kohta, sh töövõtulepingu kohta, sest töövõtulepingu puhul ei saa üldjuhul olla tegemist kestvuslepinguga. Eeltoodu tähendab, et kostja sissemaksu tagastamise kohustus ei ole sõltuv sellest, milliseid kulutusi on kostja teinud lepingu täitmiseks (hageja leiab, et kulutuste tegemine on kostja poolt ka tõendamata). Kostja ettemaksu tagastamise kohustus hageja ees sõltub sellest, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Hageja kehtiva lepingust taganemise on maakohus tuvastanud, järelikult on kostjal

§ 189

lg 1 kohaselt hageja ees ka ettemaksu tagastamise ning tagastavalt rahalt intressi tasumise kohustus. Järelikult on maakohus ekslikult läinud hagiavalduse lahendamisel kostja väidetavate kulude ja neid kinnitavate tõendite hindamiseni. Hagi lahendamise seisukohalt ei oma kostja väidetavad kulud mingisugust tähtsust ega tähendust (hageja arvates ei ole kostja selliseid kulusid ka kandnud). Kui ringkonnakohus hagejaga selles küsimuses ei nõustu (hageja palub ringkonnakohtul seda selgitada), vaidlustab hageja apellatsioonkaebusega ka kostja poolt lepingu täitmiseks väidetavalt tehtud kulutused ja nende tõendatuse ning tugineb menetluses neis küsimustes juba esitatud seisukohtadele ja põhjendustele (eelkõige I kd tlk 150-157; II kd hageja

1. detsembri 2011 kohtukõne seisukohad); 5) on maakohus nõustunud, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et pooled oleksid lepingu sõlmimisel arutanud vahekohtukokkulepet ning oli seetõttu seisukohal, et lepingu p 9, mille kohaselt tuleks kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlused lahendada Stockholmi kaubanduskoja asukohas, ei ole selge. Seetõttu tuleb vaidlus lahendada seadusjärgse kohtualluvuse regulatsiooni järgi. Hageja leiab, et kohus on seeläbi hageja nimetatud tuvastusnõude (tuvastada vahekohtukokkuleppe puudumine) kohtuotsusega tegelikult 6 rahuldanud. Otsus tuleb vastavas otsas tühistada ning hagi tuvastusnõude osas ka kohtuotsuse resolutsiooniga rahuldada. Tegemist on TsMS § 436 lg 1 olulise rikkumisega, mis sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
2. SIA Conexx Baltic vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist töövõtulepinguga. Õigusteoorias väljendatud seisukohtade kohaselt ei kohaldata müügilepingu sätteid sellistele lepingutele, mille puhul suurem osa poole kohustusest, kes asja muretseb, seisneb tööde tegemises või muude teenuste osutamises. Vaadeldava lepingu juures on esmatähtsusega olnud töö tegemine ja alles seejärel objekti võõrandamine. Apellant on olnud huvitatud, et vastustaja valmistaks ja pärast seda võõrandaks talle lepingus kokku lepitud objekti. Seejuures, kui lepingu objekt valmistatakse eritellimusena, arvestades olulisel määral konkreetse kliendi soove ja nägemust (individuaaltunnustega asi), nagu see on olnud antud juhul (konkreetse lauda joonised), on tegemist töövõtulepinguga (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 7-8); 2) ei ole vaidlust selles, et laut valmistati täpselt ja konkreetselt lähtuvalt apellandi soovidest, selle osas koostati esmalt unikaalne projekt (suurim laudahoone Baltikumis) ja seejärel asuti ette valmistama ning valmis lõikama selle detaile. Seega ei saa olla juttu pelgalt standardsete ehitusmaterjalide müügist või standardjooniste alusel valminud (liigitunnustega) asjast. Eeltoodust tulenevalt ei saa vastustaja pidada õigeks apellandi käsitlust, et lepingu esemeks ei olnud „asja valmistamine“. Pooled on lepinguga kokku leppinud lepingu hinna fikseerimises (7% lepingu hinna tasumine), mis osundab, et lepingu objekti valmistamiseks vajalik materjal osteti sisuliselt tellija (apellandi) rahadega, s.o. tellija otsesel finantseerimisel. Muud moodi ei ole võimalik tõlgendada seost lepingu hinna fikseerimise ja ettemaksu vahel, kuivõrd nii apellandi kui ka vastustaja seadusliku esindaja seletuste kohaselt oli põhjus, miks oli vaja lepingu hinda fikseerida, metalli sisseostuhindade kõikumine maailmaturul. Poolte ühisele tahtele leppida kokku just töövõtus viitab ka asjaolu, mille kohaselt oli poolte vahel kokku lepitud lepingust taganemisõigus; 3) ei ole vastustaja kohustatud apellandile lepingu alusel tasutud summat tagastama. Kohus on õigesti viidanud

§ 188

lg 2 teisele lausele, mille kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Selle kohaselt on vastustaja teinud lepingu täitmiseks kulutusi kuni apellandi poolt lepingust taganemiseni ja ei ole mõistlik eeldada, et tuginedes

§ 189

lõikele 1 võibki apellant nõuda tema poolt tehtud ettemaksu tagastamist ja jätta vastaspoole kanda kõik viimase poolt lepingu õiguspärase täitmisega kantud kulud. Seejuures on vastustaja omalt poolt tulnud apellandile igal võimalusel vastu (pikendanud täitmise tähtaegu tulenevalt apellandi finantseerimisvõimaluste halvenemisest jms), et leping saaks jätkuda, ometi on apellant lepingust taganenud ja seda vastustaja jaoks veenva põhjenduseta. Järelikult vaatamata

§ 189

lõikes 1 sätestatud ja apellandi poolt rõhutatud tagastamiseja väljaandmisekohustusele, ei saa jätta tähelepanuta, et vastustaja poolt on lepingu täitmise raames enne lepingust taganemise teate kättesaamist tehtud lepingu kohaselt õigustatud kulutusi ja vastustajal on nõudeõigus apellandi vastu nende kulude hüvitamiseks; 4) on vastustaja varasema menetluse käigus esitanud detailse ülevaate tema poolt kantud kuludest (mille kordamist ta siinkohal vajalikuks ei pea), mille põhjal on kohus põhjendatult teinud järelduse, et vastustaja on kandnud lepingu kehtivuse ajal lepingu täitmisega seotud 7 kulusid ja millest tulenevalt ei ole apellant õigustatud nõudma vastustajalt ettemaksu, s.o kogu tööde eest makstava tasu osamakse kui kindla osa lepingu kogusummast, tagastamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi ja hagi tuleb jätta rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
2. Ringkonnakohtu arvates on pooled oma käitumisega kinnitanud, et soovivad vahekohtu kokkuleppe lõpetamist ning vaidluse lahendamist kohtualluvuse järgses Eesti kohtus. Hageja esitas hagi Tartu Maakohtule. Hagiavalduses esitas hageja seisukoha, miks asi allub tema arvates maakohtule. Kostja vastas hagile kirjalikult ja märkis, et nõustub hageja käsitlusega kohtualluvusest ega vaidle vastu sellele, et kohtupidamise asukohaks on Tartu Maakohus. Ringonnakohus leiab, et apellandi taotlus täiendada kohtulahendi resolutsiooni kohtu otsustusega vahekohtu kokkuleppe kehtivuse kohta, tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu korraldus, millega hagejat kohustati esitama tuvastusnõuet vahekohtu kokkuleppe osas, oleks põhjendatud eeldusel, et pooltel oli vaidlus selle kokkuleppe üle. Käesolevas asjas kostja nõustus maakohtu alluvusega ja maakohtul tekkis pädevus asja läbi vaadata TsMS § 105 alusel. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-130-07 esitatud soovitus, et maakohtul oleks otstarbekas lahendada vahekohtu kokkuleppe kehtivuse osas tekkinud vaidlus vaheotsusega, eeldab, et asjas on selles küsimuses vaidlus. Kuna pooled on kinnitanud soovi asja lahendada maakohtus, siis puudub alus kohtulahendi resolutsiooni täiendamiseks ning selles osas täiendavate põhjenduste esitamiseks.
3. Apellandi väide, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti vaidlusaluse suhte töövõtulepinguna, ei ole õige. Hageja (tellija) ja kostja (ettevõtja) sõlmisid 15.09.2008 lepingu „lauda hoone ehitusmaterjali tarnimise kohta aadressile XXX vastavalt käesoleva lepingu lisale 1.“ Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ettevõtja pidi projekteerima lauda hoone vastavalt tellija antud juhistele, andma tellijale üle joonised ja tugevusarvutused ning seejärel tarnima tellijale vastavalt joonistele valmistatud detailid. 7.10.2008 sõlmisid pooled lisakokkuleppe, mille p 1 kohaselt on lepingu osaks 19.08.2008 esitatud pakkumine. Kostja kinnitusel on töövõtja poolt tehtud joonised ja tugevusarvutused ning need on hagejale üle antud. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud, kuid väitis, et on need valmis kostjale tagastama. Kosja väitel hankis ta lauda valmistamiseks vajalikud metallkonstruktsioonid ja lõikas need projektijärgsesse mõõtu, samuti teostas vajalikud ühendustööd. Kostja esitas tehtud tööde tõendamiseks kostja emafirma Conexx Sp o.o. poolt esitatud arved seoses „Orgita“ projektiga, materjali kalkulatsiooni Orgita projekti osas, kostja emafirma Conexx Sp z o.o 16.04.2010 kirja ja SIA-le Conexx Baltic arve nr 0001/2010/-ORGITA (I kd lk 135140). Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda

§ 24

, mis sätestab kriteeriumid, mille alusel eristada, kas lepingu pool oli kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Lepingu tõlgendamise üldised kriteeriumid sätestab

§ 29

ja töövõtulepingu mõiste

§ 635

. Ringkonnakohtu arvates on lepingus mõned tingimused, mis vastavad müügilepingule, kuid suurem osa tingimusi vastavad 8 töövõtulepingule. Kuna leping ei ole osadeks jagatav, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et pooled sõlmisid lepingu, mis oma sisult vastab kõige enam töövõtulepingule.

1. Ringkonnakohus on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 õigustatud ise õigussuhet kvalifitseerima. Ringkonnakohus lähtub maakohtu poolt tuvastatud ja poolte poolt vaidlustamata asjaoludest, mille kohaselt pooled sõlmisid segatüüpi lepingu, mis sisaldas nii töövõtu kui tarnelepingu tunnuseid ja mida saab kvalifitseerida töövõtu lepinguks. Leping sõlmiti 15.09.2008, lepingus ei lepitud kokku lepingu täitmise tähtaega. Lepingu täitmine töövõtja poolt koosnes erinevatest etappidest – jooniste koostamine, detailide valmistamine, materjali tarnimine lepingus märgitud kohta. Lepingus sätestati lepinguosalisele õigus „leping tühistada“, kui tellija ei saa krediiti. Pooled ei leppinud kokku, millise tähtaja jooksul tellija võib lepingu „tühistamise“ õigust kasutada. Pooled ei käsitle hageja poolt lepingu lõpetamise õigust ega selle realiseerimist lepingu rikkumisena, vaid lepingust tuleneva eriõigusena, mis andis aluse leping ühepoolselt igal ajal lõpetada.
2. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud hageja õigust „leping tühistada juhul kui klient ei saa krediiti“. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et lepingu sõnastus ja sisu ei anna alust kohaldada TsÜS-is sätestatud tühistamise aluseid ja korda. Maakohus tuvastas, et hageja ei saanud krediiti ja tal oli õigus leping lõpetada tuginedes lepingus kokkulepitud tühistamise õigusele. Ringkonnakohtu arvates annab lepingu tekst ning poolte esitatud asjaolud aluse kohaldada lepingu tühistamise kokkuleppele

§ 655lg-s sätestatud ülesütlemise regulatsiooni.

Maakohus kvalifitseeris tuvastatud asjaolude alusel lepingu lõpetamise ebaõigesti taganemisena ja leidis, et tegemist oli lepingust õiguspärase taganemisega. Apellatsiooniastmes puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel sõlmitud leping on lõppenud 8.04.

1. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus lepingu lõpetamisega kaasnevate õiguslike tagajärgede üle. Hageja arvates tuleb talle ettemaks tagastada ja raha kasutamise eest tuleb intresse maksta. Kostja arvates saabuvad lepingu lõpetamisest tagajärjed vaid n.ö etteulatuvalt ja kuni lõpetamiseni tehtud toimingud ja tehtud kulutused jäävad kehtima. Ringkonnakohus leiab, et kuna pooled leppisid kokku, et lepingu võib igal ajal lõpetada põhjusel, et tellija ei leia finantseerijat, s.t et ta ei suuda omapoolselt lepingulisi kohustusi täita, siis on asjaoludega kooskõlas kostja-vastustaja tõlgendus, et lepingu lõpetamisest tekkivad õiguslikud tagajärjed üksnes etteulatuvalt.
2. Hageja poolt 8.04.2010 tehtud avaldus tuleb lugeda asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks

§ 655

lg 1 järgi.

§ 655lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda.

Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Ringkonnakohtu arvates on

§ 655

lg 1 erinormiks

§ 195

lg 2 esimese lause suhtes, kuid ei anna tellijale õigust nõuda lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste muutmist. 9

§ 195

lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Ringkonnakohus leiab, et hagejal puudub alus

§ 195

lg 2 alusel lepingu täitmise tagamiseks tasutud ettemaksu tagasi nõuda, kuna ta ütles ise lepingu üles, kasutades lepingust tulenevat õigust. 13. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi kanda. Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp 10 Andra Pärsimägi