Obsah (4)

§ 218§ 217§ 77§ 222

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-5380

) § 217 mõistes lepingutingimustele ja kostja pidi teostama sõiduauto remondi. Kostja hageja pöördumistele ei reageerinud. Hageja, lähtudes

§-dest 6, 217, 218 ja 222 lg 5, nõudis kostjalt auto parandamisega seotud kulutuste hüvitamist. Kostja esitas kohtule sõiduauto Volkswagen hooldusraamatu, kuid pole selge, millise sõiduauto hooldusraamat see on. Hageja poolt esitatud nõue ei olnud tingitud auto tavapärasest kulumisest, kuivõrd kostja varjas, et auto oli avariiline ja esitas hagejale seoses sõiduauto vigadega valeandmeid.

1. Kostja J. Vohmjanin vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles nõude rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt vaatas hageja sõiduki vastuvõtmisel selle üle. Hageja oli teadlik ostetava sõiduauto tehnilisest olukorrast, puudustest ja asjaolust, et tegemist oli kasutatud sõiduautoga. Ostes kostjalt nimetatud sõiduauto, võttis hageja endale riski seoses sõiduauto teatud osade purunemise või katkiminemisega. Sõiduauto esialgne müügihind oli 115 000 kr. Kuivõrd salongiventilaator ei olnud töökorras ja hageja oli sellest teadlik, siis alandas kostja sõiduauto hinda 5 000 kr võrra, et hageja saaks ise vajaliku remonditöö teostada. Hageja poolt esitatud arvest nähtus, et salongiventilaatori vahetamine maksis 1250 kr, s.o vähem kui probleemi likvideerimiseks antud soodustus. Seega oli põhjendamatu nõuda kostjalt salongiventilaatori remondiks kulunud raha. Hageja poolt esitatud arved nr 20195, nr 20194 ja hinnapakkumine nr 4037996 ei tõenda, et arvetel märgitud varuosad olid kasutuskõlbmatuks muutunud. Kostja oli seisukohal, et hageja lasi remonditöid teha omal äranägemisel ja enneaegselt, arvestades tavapärasest kulumisest tingitud varuosade vahetamise vajadust. Hageja ei võtnud arvesse, et kõikidel auto varuosadel on 2 oma tehniline ressurss. Näiteks toimub õlivahetus iga 15 000 km või nelja aasta järel, kütusefiltri ja õhufiltri vahetus 90 000 km järel ja hammasrihma vahetus 120 000 km järel. Hinnapakkumisest nr 4037996 nähtus, et
2. augustil 2010 avastati, et sõiduauto oli saanud ette vasakule küljele löögi, mille tõttu oli saanud kahjustada konditsioneeri juhtmestik. Juhtmestikku oli ajutiselt parandatud ja selle ühendused olid ebakorrektsed. Hageja läbis ajavahemikul 06.-
3. juuli 2010 edukalt tehnoülevaatuse Auto Jõhvi AS-s, millest võib järeldada, et müügilepingu sõlmimisel ja sõiduauto üleandmisel oli sõiduauto seisukord vastavuses kehtivate tehnonõuete ja lepingutingimustega. Hageja pidi ise tasuma tööde eest, mis olid seotud varuosade tavapärase kulumisega ja nende varuosade väljavahetamist ei saa nimetada sõiduki puuduste kõrvaldamiseks ega varjatud puuduseks. MAAKOHTU LAHEND
4. Viru Maakohtu
5. aprilli 2012 otsusega rahuldati A. Tsvetkovi hagi osaliselt. Maakohus mõistis J. Vohmjaninilt A. Tsvetkovi kasuks välja 2 405,06 eurot ja jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata. Maakohus mõistis J. Vohmjaninilt A. Tsvetkovi kasuks välja riigilõivu summas 479,33 eurot ja jättis menetluskulud täies ulatuses J. Vohmjanini kanda. Maakohus, uurinud kõiki kohtule esitatud nõudeid, vastuväiteid, tõendeid, aga samuti arvestades ka kohtuistungil antud seletusi ja tunnistaja ütlusi kogumis, luges tõendatuks, et hagi oli põhjendatud osaliselt ja kuulus rahuldamisele osaliselt. Maakohus luges tõendatuks, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista 2 405, 06 eurot. Maakohus otsustas TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud kostja kanda, kuivõrd rahuldamata jäänud hagi osa oli väga väike. Maakohus luges tõendatuks, et kostja rikkus hagejaga
6. juulil 2010 sõlmitud müügilepingu tingimusi ja pidi tulenevalt

§ 218

lg-st 1 kandma lepingulist vastutust hageja ees, sest sõiduauto ei vastanud lepingutingimustele. Maakohus leidis, et ARK-i poolt kohtule esitatud kirjalikus müügilepingus puudusid andmed selle kohta, et hageja oli müüdava sõiduki üle vaadanud ja tulenevalt sõiduauto kvaliteedist ei omanud hageja pretensioone kostja vastu (tl 80). Tsiviiltoimiku materjalidega luges maakohus tõendatuks, et kostja poolt hagejale müüdud sõidukil esinesid müügihetkel varjatud puudused, mis ilmnesid koheselt pärast auto ostmist, mistõttu ei saanud hageja sõiduautot tavapärasel viisil kasutada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J. Vohmjanin esitas Viru Maakohtu
2. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) leidis maakohus põhjendamatult, et müüdud sõiduauto oli varjatud puudustega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-23-10 asunud seisukohale, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavust; 2) sõlmisid pooled tavalise ARK-i müügilepingu, milles puudusid andmed, et vastustaja oli müüdava sõiduki üle vaadanud. Apellandi hinnangul ei välistanud nimetatud leping, et ülevaatamine lepingu sõlmimisel toimus ja vastustaja oli nõus sõiduki kvaliteediga; 3 3) kontrollis vastustaja vastuvõtmisel sõiduki üle. Nimetatud fakti kinnitavad nii tunnistaja kui ka apellandi kohtuistungil antud seletused. Vastustajal ei olnud seoses sõiduautoga apellandi suhtes pretensioone; 4) tehti
3. juulil 2010 Polvenauto OÜ poolt sõiduki diagnostika, mille käigus fikseeriti kõik antud autoga seotud probleemid diagnostika läbiviimise kuupäeva seisuga. Polvenauto OÜ poolt väljastatud aktis ja arvetel ei ole fikseeritud, et sõiduk on saanud löögi vasakule küljele, mille tõttu oli kahjustatud konditsioneeri juhtmestik. Apellant on seisukohal, et vastustaja sattus ise liiklusõnnetusse ja soovib, et kostja hüvitaks sellest tulenenud kahju; 5) ei ole apellant nõus vastustaja poolt esitatud arvete ja neil näidatud summadega. Arvel nr 20195 näidatud kulutused on seotud sõiduauto hoolduse, mitte sõiduki puudustega. Arvet nr 20194 apellant ei tunnista, kuivõrd müügihetkel oli sidur korras, mida kinnitab Maanteeameti poolt väljastatud tõend. Tõendi kohaselt läbis sõiduk
4. juulil 2010, s.o samal päeval, mil toimus sõiduki müümine, korralise läbivaatuse. Tehnoülevaatuse põhjal saab järeldada, et sõiduki tehniline seisund oli korras ja sõiduk vastas lepingu tingimustele. Samuti tõendab siduri töötamist
5. juulil 2010 OÜ Kashirov poolt väljastatud tehnilise kontrolli akt. Apellant ei välista, et vastustaja kasutas autot vääralt ja kahjustas ise sidurit; 6) ei ole apellant nõus hinnapakkumisega nr 4037996 ja arvega nr 2104003458, kuivõrd need ei tõenda, et pakkumises märgitud varuosad oleksid olnud kasutuskõlbmatud. Samuti puudub ekspertarvamus, mis kinnitaks, et nimetatud varuosad olid muutunud kasutuskõlbmatuks apellandi süül ja sellised puudused esinesid sõiduautol juba müümise hetkel. Vastustaja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekitatud ega tekitatud kahju suurust, kuivõrd ei ole tõendatud, et pakkumises nimetatud varuosad sõiduautol ära vahetati. Pakkumises ja arvel kirjeldatud varuosade väljavahetamine võis toimuda seoses varuosade tavapärase kulumisega.
6. Vastustaja A. Tsvetkov vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus motiveeritud ja materiaalõiguse norme ei rikutud; 2) tunnistaja valetas, kuivõrd ta ei viibinud
7. juulil 2010 parklas; 3) ei ole sõiduautol esinevad puudused tingitud tavapärasest kulumisest, mida kinnitavad asjas esitatud tõendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
9. aprilli 2012 otsuse TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Tsvetkovi hagi J. Vohmjanini vastu kulutuste hüvitamiseks rahuldamata.
10. Poolte vahel oli
11. juulil 2010 sõlmitud kasutatud sõiduauto Volkswagen Golf müügileping ning nad vaidlevad selle üle, kas sõiduautol esinesid varjatud puudused, s.o kas hagejale üleantud auto vastas lepingutingimustele või mitte. Selleks, et hagejal kui ostjal oleks õigus kohaldada õiguskaitsevahendeid kostja kui müüja suhtes, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas müüdud sõiduauto vastas lepingutingimustele ehk kas on tegemist müügilepingu mittenõuetekohase täitmisega kostja (müüja) poolt ja kas kostja (müüja) vastutab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest ehk kas kostja (müüja) suhtes saab lepingutingimustele mittevastavuse tõttu kohaldada teatavat sanktsiooni ehk õiguskaitsevahendit. 4

§ 217

lg 1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

§ 217

lg 1 p 2 p 2 järgi asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muu juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asja tavaliselt kasutatakse. Vastavalt

§ 77

lg-le 1 peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga; kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.

1. Poolte vahel
2. juulil 2010 sõlmitud sõiduauto müügilepingust (tl 80) ei nähtu, milline pidi olema müüdava sõiduauto tehnilise seisukord, seega kuna tegemist oli kasutatud autoga (esmane registreerimine 24.11.2005 – tl 79) tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Lepingutingimustele mittevastavust tuleb jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kui müüdud kasutatud sõidukil on puudusi, mille tõttu ei ole sõidukit võimalik ohutult teeliikluses kasutada või mis võivad tingida tehnilise ülevaatuse negatiivse tulemuse ja seetõttu keelu autoga liikluses osaleda, võib olla tegemist lepingutingimustele mittevastavusega. Samas aga puudused, mis iseenesest ei välista asja eesmärgipärast kasutamist, ei kujuta endast lepingutingimustele mittevastavusi

§ 217lg 2 p 2 mõttes.

Hageja väitel ei vastanud üleantud auto lepingutingimustele seetõttu, et pärast müügilepingu sõlmimist ja auto kasutusse saamist ilmnesid autol vead, mida kostja oli varjanud, s.o hageja väitel esinesid sõiduautol varjatud puudused. Hageja ei ole oma hagiavalduses ega ka kostjale 15.08.2010 (tl 5) saadetud kirjas täpsustanud, millised olid täpselt varjatud puudused, millede parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist ta kostjalt nõuab. Hageja on esitanud küll maakohtule Viru Rahvaauto AS 31.08.2010 pakkumise nr 4037996 (tl 4), Polvenauto 23.07.2010 faksi (tl 7), Polvenauto 17.07.2010 arve nr 20195 (tl 8), Polvenauto 16.07.2010 arve nr 20194 (tl 11) ja Viru Rahvaauto AS 31.08.2010 arve nr 2104003458 (tl 12), kuid nimetatud dokumentidest ei nähtu, kas pakkumisel ja arvetel osundatud varuosade vahetus ja tööd selleks on seotud sõiduauto varjatud puudustega või on tegemist kasutatud sõiduauto parendamisega. Iseenesest võiks mõnede arvetel ja pakkumises märgitud osade ja tööde puhul olla tegemist varjatud puudustega, kuid kuna kostja väitel ei ole tegemist varjatud puudustega, siis ainuüksi arved osade vahetamise kohta ja pakkumine sõiduauto remonttööde tegemiseks ei tõenda kasutatud sõiduauto mittevastavust lepingutingimustele. 9. Lisaks sellele, et selge ei ole see, kas hageja poolt ostetud sõiduauto vastas või ei vastanud lepingutingimustele, on hageja käitumine õiguskaitsevahendi valikul olnud vastuoluline. Kirjas kostjale (tl 5) on hageja soovinud lepingust taganeda ja nõudnud kahju hüvitamist, samuti on ta nõudnud ta alternatiivina ostuhinna alandamist ja kahju hüvitamist. Kohtuistungil 05.03.2011 (tl 103) hageja esindaja seletuse kohaselt „… hageja helistas kostjale. Kostja ütles, et tema autot tagasi ei võta, raha tagasi ei maksa …“. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud parandamiseks tehtud kulutuste hüvist. Lähtudes hagis esitatud nõudest saab asuda seisukohale, et hageja nõue kostja vastu seisneb sõiduauto parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamises. Vastavalt

§ 222

lg-le 1 kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust.

§ 222

lg 5 kohaselt kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja 5 jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt kaotab ostja õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 222

lg-dest 5 ja 6 tuleneb, et ostja võib ise lepingutingimustele mittevastava asja parandada ja nõuda müüjalt sellega seotud kulutuste hüvitamist siis, kui ta on eelnevalt seda nõudnud müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist. Antud juhul ei ole hageja nõudnud kostjalt asja parandamist 15.08.2010 teates asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta ega ka enne ega pärast seda, vaid on ise ilma kostjale vastava võimaluse andmiseta parandanud sõiduauto väidetavad puudused ja nõudnud seoses parandamisega kantud kulutuste hüvitamist. Kuna hageja ei ole kostjale vastavat nõuet esitanud ja ega andnud talle võimalust asi parandada, siis ei saa hageja kostjale esitada

§ 222lg-s 5 sätestatud kulutuste hüvitamise nõuet.

See ei välista hageja poolt soovi korral muude õiguskaitsevahendite kohaldamist, kuid antud juhul ei ole hageja esitanud hagi kostja vastu sooviga kohaldada teisi õiguskaitsevahendeid (näit hinna alandamine, kahju hüvitamine jms).

1. Maakohus on asja menetlemisel rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud selgitamiskohustust ning ei ole selgitanud hagejale, et antud juhul ei tõenda kasutatud sõiduauto lepingutingimustele mittevastavust ainuüksi arved, mis näitavad, milliseid remonditöid teostati ja osasid vahetati. Kasutatud sõiduauto on lepingutingimustele mittevastav juhul, kui sel esinevad puudused välistavad asja eesmärgipärast kasutamist. Seega hageja oleks pidanud tõendama ka seda, millised puudusid takistasid sõiduauto eesmägipärast kasutamist. Samuti oleks pidanud maakohus selgitama hagejale tema poolt valitud õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldusi (eelnev puuduste parandamise nõue jms). Maakohus on rikkunud küll seadusest tulenevat selgitamiskohustust, kuid samas ringkonnakohus leiab, et puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt (hagiavaldus, hageja 15.08.2010 teade kostjale, hageja esindaja seletus kohtuistungil 05.03.2011) ei ole hageja üldse esitanud kostjale asja parandamise nõuet, seega puudub eeldus nõuda asja parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kuna vastav eeldus puudub, siis asjaolust, kas parandused olid tehtud seoses sellega, et asi ei vastanud lepingutingimustele või mitte, ei olene asja lahendamine. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja määrab ise hagi eseme ja aluse ning hagi on esitatud asja parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks, siis ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus rikkus selgitamiskohustust, puudub antud juhul vajadus maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks, sest vajalik oleks nii hagi eseme kui aluse muutmine.
2. Lähtudes kõigist eeltoodust, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hagi ja jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad samuti TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 6 Viivi Tomson