3-12-1821/11

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi, Maili Lokk

1. detsember 2012, Tartu 3-12-1821 Igor Ogorodnikovi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tagastada kaebaja vanglasisesele isikukontole laekunud raha maksjale Tartu Halduskohtu 21.09.
2. a määrus Igor Ogorodnikovi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Ogorodnikov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 21.09.
3. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Igor Ogorodnikov esitas 27.08.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla kohustamist tagastada kaebaja vanglasisesele isikukontole laekunud raha summas 30 eurot selle maksjale R.B. seoses vale ülekandega. Koos kaebusega esitas I. Ogorodnikov taotluse tema riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse tõttu.
5. Tartu Halduskohtu 21.09.
6. a määrusega jäeti I. Ogorodnikovi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel rahuldamata ja kohustati teda tasuma riigilõivu summas 15 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt ei ületa käesoleva kaebuse riigilõiv (15 eurot) kaebaja kahekordset keskmist kuu sissetulekut (91,76 eurot), mistõttu ei ole kaebaja riigilõivust vabastamine HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi lubatud. Menetlusabi andmine ei oleks lubatud ka juhul, kui kohus ei arvestaks kahekordse keskmise kuusissetuleku sisse R.B. i poolt kantud 30 eurot.
7. I. Ogorodnikov esitas 09.10.2012 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 21.09.
8. a määrus tühistada, kuna kaebajal puuduvad vabad vahendid, R.B. i poolt üle kantud 30 eurot on kaebajale võõras ja viimane laekumine kaebaja arvele toimus 15.05.
9. Halduskohus ei arvestanud, et määruse tegemisele eelnenud nelja kuu jooksul ei olnud kaebaja arvele raha laekunud. Kohus ei põhjendanud, miks ei vabastatud kaebajat osaliselt riigilõivu tasumisest, kuigi kaebaja oli nõus tasuma riigilõivu isikuarve jäägi, so 14,19 euro ulatuses.
10. Tartu Vangla oli esitatud vastuses seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt arvestas halduskohus õigesti taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja kohus ei pidanud arvestama laekumisi määruse tegemise seisuga. Kuna halduskohus tuvastas, et menetlusabi andmiseks alust ei ole, siis ei olnud vajalik põhjendada osaliselt riigilõivu tasumisest keeldumist, kuna ka see on üks menetlusabi andmise viise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.09.
12. a määrus tuleb jätta muutmata ja I. Ogorodnikovi määruskaebus rahuldamata.
13. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Nimetatud regulatsiooni jõustumisega on muutunud ka kohtupraktika ning menetlusabi andmisel hinnatakse vaid kaebuse esitamisele eelnenud sissetulekuid (vt Ringkonnakohtu 05.03.
14. a määrus haldusasjas nr 3-11-1214). Isikukonto väljavõttest nähtuv kinnipeetavale vabaks kasutamiseks oleva raha jääk ei oma uue regulatsiooni järgi enam määravat tähendust, samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Seejuures tuleb kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid kui ka ühekordseid laekumisi. I. Ogorodnikovi vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu (27.04.2012-26.08.2012) sissetulek 210 eurot, millest maha arvamisele kuulub 26,48 eurot, sh seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja tasu elektrienergia eest. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 183,52 eurot (210-26,48), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 91,76 eurot (183,52:4x2). Halduskohus on õigesti märkinud, et menetlusabi andmine ei oleks lubatud ka juhul, kui kohus ei arvestaks kahekordse keskmise kuusissetuleku sisse R.B. i poolt kantud 30 eurot. Antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga (15 eurot), mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud.
15. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel ka seda, et asjaolu, et 21.09.
16. a määruse tegemisele eelneva nelja kuu jooksul kaebaja isikuarvele vahendeid ei laekunud, ei ole käesoleva asja seisukohalt oluline, kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi tuleb keskmise sissetuleku arvestamisel lähtuda taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekust. Halduskohtul ei olnud kohustust põhjendada osalise menetlusabi andmisest keeldumist, kuna HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tuleneb imperatiivne keeld anda menetlusabi, kui kaebaja 2 sissetulekud kaebusega koos esitatud menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuu jooksul olid piisavalt suured. Samast regulatsioonist tulenevalt ei olnud halduskohtul ega ole ka ringkonnakohtul võimalik kaebajat osaliselt riigilõivust vabastada. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus põhjendatult jätnud I. Ogorodnikovi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata. Madis Ernits Agu Timmi 3 Maili Lokk