← Eesti

3-10-1300/71

Obsah (6)§ 116§ 160§ 135§ 65§ 132§ 131

3-10-1300 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 02. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1300 Haldusasi N.K.

) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu arvates

  1. maist 2010 seoses Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna ümberkorraldamisega /I kd tl 12/.
  2. Põhja-Tallinna vanema
  3. aprilli 2010 käskkirjaga nr 2-21/28 (edaspidi Käskkiri) vabastatigi Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialist N.K. teenistusest

§ 116lg 1 alusel koondamise tõttu arvates 01.

maist 2010 seoses sama osakonna teenistuse ümberkorraldamisega. Käskkirja kohaselt tuli N.K.le maksta teenistusest vabastamisel koondamise tõttu hüvitus kümne kuu ametipalga ulatuses ja hüvitus saamata jäänud puhkuse eest 52 kalendripäeva ulatuses /I kd tl 13/.

  1. Põhja-Tallinna vanema
  2. aprilli 2010 käskkirjaga nr 2-21/31 määrati N.K.le tööülesande süüliselt täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras noomitus /I kd tl 14/. Eelnevalt, 19.03.2010 oli Põhja-Tallinna vanem määranud oma käskkirjaga nr 2-21/12 N.K.le ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks samuti noomituse. N.K. vaidlustas viimatinimetatud käskkirja Tallinna halduskohtus (haldusasi nr 3-10-911 on hetkel Tallinna ringkonnakohtu menetluses).
  3. 21.05.2010 esitas N.K. Tallinna halduskohtule kaebuse nii Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28 tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks kui ka 30.04.2010 käskkirja nr 2-21/31 tühistamiseks /I kd tl 1-9, 62-67, 159-160/.
  4. Kohus eraldas kaebaja koos esitatud taotlused eraldi menetlusteks ning võttis 17.06.2010 määrusega käesolevas asjas menetlusse N.K. kaebuse Käskkirja tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks /I kd tl 60, 68/.
  5. 26.08.2010 ja 15.08.2011 esitas Põhja-Tallinna Valitsus kohtule kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /I kd tl 93-95, 165-167/.
  6. Kohus 29.11.2010 määrusega peatas käesolevas haldusasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-10-911 menetluse lõppemiseni ja uuendas haldusasja menetluse 16.05.2011 määrusega /I kd tl 148, 152/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 Kaebuse esitaja N.K. on seisukohal, et tema koondamiseks puudus õiguslik alus/põhjus. Vastustaja rikkus

§ 116lg 3 ja 116 lg 2 sätteid.

Vastustajal oli koondamise situatsiooni korral võimalik kaebajale pakkuda teist ametikohta, mida vastustaja kaebajale teadmata põhjustel ei teinud. Kaebaja teenistusest vabastamise tegelik põhjus ei ole koondamine. Riigikohtu halduskolleegiumi (edaspidi RKHK) 22.05.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-00 ja 14.11.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-00 on asutud seisukohale, et

§ 116

lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Teenistusest vabastamisest etteteatamise kirjas, mis kannab kuupäeva „

  1. märts 2020 nr 19/788", kus
  2. a asemel tuleb mõelda ilmselt aastat 2010, teatakse, et teenistusest vabastamise tingib ametiasutuse teenistuse ümberkorraldamine ning et kaebajale ei ole pakkuda teist sobivat ametikohta, mis ei vasta aga tegelikkusele. Teenistuse vabastamise aluseks on TLV korraldus nr 327-k, mille seletuskirja kohaselt on „töömaht vähenenud seoses sundüürnike probleemide lahenemisega Tallinnas". Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna koosseisus oli seisuga 10.03.2010 viis

(5)peaspetsialisti ametikohta. Kaebuse esitaja oli Põhja-Tallinna vanema
  1. jaanuari 2009 korraldusega nr 2-1/12 määratud lisaks Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni sekretäriks ning tegeles kõikide eluaseme probleemide lahendamisega. Kaebuse esitajale Põhja-Tallinna vanema 30.04.2002 käskkirjaga nr 112 kinnitatud ametijuhendis märgitud teenistuskohustused ei sisaldanud nimelt sundüürnikega tegelemist, vaid kõikide korteritaotlejate elamispinna küsimuste komplektset lahendamist. Sundüürnikega tegelesid ka teised ametnikud. Linnaosa eluasemekomisjoni olemasolu ja tööfunktsioonid on reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 ja Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrusega nr 39 ning selle tegevust ei ole muudetud ega ka ümberkorraldatud. Lähtudes Tallinna Linnavolikogu 17.
  2. 2002 määruse nr 56 punktist 4 ja Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 lisa 2 punktist 8 „komisjoni tehniliseks teenindamiseks ja asjaajamise korraldamiseks määrab linnaosa vanem vastava ametiisiku (eluasemekomisjoni sekretäri)." Linnaosa eluasemekomisjoni sekretäri tööfunktsioonid on säilinud. Kaebuse esitajal oli võrreldes teiste kaasametnikega kõige pikem tööstaaž ja tööalane kogemus antud asutuses. Töökolleegid on pidevalt pöördunud konsultatsiooni saamiseks kaebuse esitaja poole keeruliste situatsioonide lahendamiseks ja/või küsinud muud tööalast abi. Kaebuse esitaja on võimeline täitma peaaegu kõiki linnaosa valituse ametnike tööfunktsioone, ta on osalenud pidevalt erinevatel täiendkoolitustel, seminaridel ja iseseisvalt end täiendanud. Vastustaja on peale TLV korralduse nr 327-k jõustumist võtnud tööle uusi ametnike (J. K., J. T., K. M., R.R. jt). Lisaks eeltoodule oli vastustajale eelnevalt teada, et tal vabaneb seoses teise linnamajanduse osakonna töötaja teenistusest lahkumisega (A. O. isikliku avalduse alusel) alates
  3. maist 2010 üks peaspetsialisti ametikoht, mida oli vastustajal võimalik pakkuda kaebajale. Kaebaja oleks lahkuva töötaja tööülesannetega saanud hakkama. Vastustajale oli teada, et ka
  4. juunil 2010 vabaneb veel üks ametikoht seoses linnamajanduse osakonna peaspetsialisti (T. R.) pensionile jäämisega. Pensionile jäämise avaldus oli esitatud vastustajale juba aprillis
  5. Kaebaja on kursis ja on võimeline päevapealt täitma lahkuvate (lahkunud) ametnike töökohustusi. T. R. asemele on juba 0,5 kohaga võetud täiesti uus töötaja. Alates
  6. maist 2010 vabanes linnamajanduse osakonna spetsialisti ametikoht (S. L.), kes kuni
  7. maini 2010 allus vahetult kaebajale. Kaebaja oli kursis alluva töökohustustega, mistõttu oleks saanud jätkata teenistust ka eelnimetatud ametikohal. Kuna vastustaja on võtnud tööle mitmeid uusi töötajaid väljaspool asutust, jääb selgusetuks milles seisnes töö ümberkorraldamine, mis tingis kaebuse esitaja vabastamist. Ka asutuses on teistes osakondades vabanenud töökohti, mida oleks vastustaja saanud kaebajale pakkuda. Näiteks, arengunõuniku ametikoht, tervisedendaja ametikoht, maja sekretäri (peaspetsialist) koht ning sotsiaalosakonnas loodud uued töökohad. Kõikidele eelnimetatud kohtadele on võetud tööle uusi töötajaid. Isegi kui vastustajal oleks olnud vajadus 3 koondada üks peaspetsialisti ametikoht, puudus alus kaebaja koondamiseks, sest vastustajal oli võimalik pakkuda teist ametikohta. Lisaks eeltoodule ei ole vastustaja koondamisel arvestanud kaebaja töötulemusi, professionaalsust, võimekust, kogemust, staaži jm näitajaid. Koondamise etteteatamisest ja Käskkirjast ei ole kaebajale arusaadav, miks otsustati nimelt kaebajat koondada ja milles seisneb Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna ümberkorraldamine ning kas ja kuidas on arvestatud kaebaja varasemaid töönäitajaid. Vastustaja on otsinud kunstlikke võimalusi vabaneda kaebajast. Eeltoodut kinnitab ka see, et vastustaja on koostanud alusetuid ja otsitavatel asjaoludel distsiplinaarkaristusi kajastavaid käskkirju, et raskendada kaebajal subjektiivsete õiguste teostamist. Näiteks, määrates distsiplinaarkaristuseks noomituse tähtajaks vastamata 1 kirja eest, oli vastustajal endal vastamata vähemalt 5 kirja.
  8. aprillil 2010 küsis linnaosa vanema asetäitja O. I. kaebajalt märtsis ja aprillis 2010 kaebaja vastuvõtul viibijate nimekirja. Kaebajale on teada, et vastustaja korraldusel võeti spetsiaalselt vastuvõttudel olijatega ühendust ning küsiti kaebaja suhtes võimalikke pretensioone. Eeltoodut küsitlemist võib tõendada üks korteritaotleja L. A., kes iseseisvalt teavitas sellest kaebajat. Küsitlemise käigus ei varjatud vastustaja soovi saada kaebaja suhtes kompromiteeritavaid fakte. Koondamisele eelnenud perioodile, s.o märts-aprill 2010 langesid ka ebamõistlikud tööjaotused asutuse ametnike vahel, koormates üle kaebajat: perioodi jooksul on kaebaja ainuüksi koostanud 37 eelnõu ja teised kaasametnikud on kokku koostanud üksnes 28 eelnõu. Ainuüksi kaebajale oli suunatud 1472 isikute pöördumist alates l. jaanuarist 2009 kuni 31.12.2009 ning alates
  9. jaanuarist 2010 kuni
  10. aprill 2010 oli suunatud 619 avaldust/taotlust. Teistele kaasametnikele oli suunatud, näiteks ametnik B. 5 avaldust ja teistest kõige rohkem oli linnamajanduse osakonna jurist M. S.'ile, so. 217 avaldust. Näiteks vastustaja andis kaebajale sellise resolutsiooniga korralduse, mille täitmistähtaeg dokumendi läbivaatamisel oli kuni 30 minutit, mis on ilmselgelt ebamõistlik ja ebareaalne. Vastustaja püüdis luua situatsioone, kus kaebaja ei suudaks antud korraldusi täita. Selleks, et tagada korralduste täitmine ebareaalsetes mahtudes ja tähtaegades, pidi kaebaja tegema tööd ka väljaspool tööaega, sh ka öösiti kodus, mis on jätnud jälje kaebaja tervisele. Vastustaja ei varjanud kaebaja ahistamist töökohal ning kohtles kaebajat töökohal võrreldes teiste kaasametnikega ebavõrdselt. Viitega riigikohtu
  11. juuni 2009 lahendile asjas nr 3-3-1-37-09 märgib kaebaja, et teenistussuhte lõpetamisel ei ole arvestatud kaebaja teenistusstaaži, mis on antud asutuses 21 aastat ja 30 aastat avalikus teenistuses kokku. Kaebaja hooldamisel on kaebaja 92aastane ema ning töövõimetuspensionärist abikaasa, kes kõik sõltuvad kaebaja sissetulekust. Samuti ei ole arvestatud ka seda, et kaebajal endal on jäänud pensionini 6 aastat ning et pensionieelikuna on praktiliselt võimatu leida uut töökohta. Vastustaja nõudis survestamise teel kaebajalt avalduse allkirjastamist, millega kaebaja loobuks

teenistujale ettenähtud garanteeritud õigustest ning haldusasja nr 3-10-911 kaebuse tagasivõtmist. Kaebaja esitas eelnimetatud tahteavalduste tühistamiseks ja loobumiseks avaldused vastustajale ja menetlevale kohtule. Kaebuse esitaja on mais 2010 esitanud vastustajale sooviavalduse vabanevate ametikohtade tekkimisel teenistusse tagasi võtmiseks. Justiitsministeerium (27.04.2010 kiri nr 10.1-9/5789) on seisukohal, et vastustaja on kohustatud kaebaja teenistusse tagasi võtma. Põhja-Tallinna vanema 30.aprilli 2010 käskkiri nr 2-21/ 31, mis on kaebajale kogu teenistuse vältel esmaseks, kuid teenistuse viimase kahe kuu jooksul teiseks distsiplinaarkaristuseks, on tehtud eesmärgiga välistada kaebaja teenistusse tagasivõtmist. Vastustaja Põhja-Tallinna Valitsus on seisukohal, et N.K. teenistusest vabastamine koondamise tõttu oli seaduspärane, kooskõlas

§ 116lg 1-3 sätetega, ning palub jätta tema kaebus rahuldamata.

4 Vastustaja ei ole nõus kaebuse esitaja eksitavate ja paljasõnaliste seisukohtadega. Kaebuse esitaja ametikoha koondamise õiguslik alus tulenes TLV korraldusest nr 327-k, mille alusel tuli koondada Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna koosseisust alates 1. maist 2010.a. üks peaspetsialisti (vanemametniku) ametikoht. TLV korralduse nr 327-k seletuskirja kohaselt tingis ametikoha koondamise töömahu vähenemine seoses sundüürnike probleemide lahenemisega Tallinna linnas. Viitega

§ 116

lg 1 ja 3 sätetele ning RKHK 22.05.2000 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-1400 ja 14.11.2000 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-48-00 märgib vastustaja, et koondamise hetkel oli linnamajanduse osakonnas 5 peaspetsialisti ametikohta. Vastustaja on koondamisel arvestanud ja kaalunud kõikide linnamajanduse osakonna peaspetsialistide töötulemusi, võimekust ja professionaalsust ning ka ametnike tööalast suhtlemisoskust nii majasiseselt kui ka väljaspool ja lähtunud

§ 116lg-st 2.

Kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mida ka koondamise arvestati. Kaebuse esitajat oli märtsis 2010 karistatud oma tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Kaebaja vaidlustas selle halduskohtus, kuid kohus leidis et distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane ja

  1. juuni 2011 otsusega jäeti kaebus haldusasjas nr 3-10-911 rahuldamata. Töötajale teise ametikoha pakkumine eeldab, et tööandja peab teda pakutavale ametikohale vastavaks võimete ja tööoskuste poolest. Kaebajale ei olnud võimalik pakkuda ametikohti, mis vajasid eriteadmisi ja erialast ettevalmistust, nagu oli seda arendusnõuniku ametikoht (linnaosa strateegilise arengumudeli väljatöötamine). Nimetatud ametikoht koondati Põhja-Tallinna Valitsuse kooseisust
  2. juulist
  3. Vastustaja ei ole nõus kaebuse esitaja seisukohaga, et ta oleks linnaosavalitsuses võimeline mistahes ametikohal hakkama saama. Töötades pikaajaliselt linnamajanduse osakonnas, omandas kaebaja tööks vajalikud oskused ja teadmised omal ametikohal, mis olid seotud sundüürnike ja elamumajandusprobleemide lahendamisega. Koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil kuue kuu jooksul alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid, vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. N.K.le koondamisest etteteatamise hetkel, so
  4. märtsil 2010, ei olnud vastustajal teada linnamajanduse osakonnas vabanevast spetsialisti ametikohast ja seetõttu koondamisest etteteatamise kiri teise ametikoha pakkumise võimalust ei kajastanud. Vastustaja ei ole rikkunud

§ 116lg 2 ja § 116 lg 3 sätteid.

Vastustajal tekkis hiljem, so aprillis 2010 võimalus kaebajale pakkuda teist ametikohta, kui linnamajanduse osakonna spetsialist S. L. lahkus pensionile. Kaebuse esitaja oli spetsialisti ametikoha tööülesannetega kõige enam kursis ja oli võimeline neid täitma, mida ta ka kinnitab kaebuses. S. L., kes töötas spetsialisti ametikohal, pidas kaebuse esitaja oma alluvaks, kuigi ametijuhendist tulenevalt peaspetsialistil, mida täitis N.K., alluvaid ei olnud. Vastustaja pakkus N.K.le linnamajanduse osakonnas alates

  1. maist 2010 vabanevat spetsialisti ametikohta, kuupalgaga 13 700 krooni kuus, kuid kaebuse esitaja keeldus sellest, teatades „ ... kuna mind on koondatud ja ma aktsepteerin seda otsust, pole vaja mulle järgneva kuue kuu jooksul vabanevaid ametikohti pakkuda, keeldun sellest“, mida tõendab 27.04.2010 kuupäeva kandev kiri Põhja-Tallinna vanemale. Lähtudes N.K. 27.04.2010 kirjast, milles ta keeldus edaspidi Põhja-Tallinnas vabanevatest ametikohtadest, vastustaja talle vabanevaid ametikohti enam ei pakkunud.
  2. mail 2010 on N.K. pöördunud Põhja-Tallinna Valitsuse poole avaldusega, kus ta palub uue või vabaneva ametikoha tekkimisel võtta ta tagasi teenistusse.
  3. juulil 2010 kirjaga nr 1-9/1293 on vastustaja teatanud, et Põhja-Tallinna Valitsuses ei ole loodud uusi ega vabanenud kaebaja kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. Vastavalt vastustaja koosseisulistele andmetele oli Põhja-Tallinna Valitsuses seisuga 01.07.2010 täitmata ametikohad: arhitekt-maakorraldaja, kultuuri- ja noorsootöö sektori juhataja ametikoht ja 0.5 koormusega koristaja koht. 5 Kaebuse esitaja väide, et teda on survestatud ja vastustaja poolt mõjutatud, ei vasta tegelikkusele. Vastustajal ei ole teada ühtegi fakti, mis võiksid taolisi väiteid kinnitada. Kaebaja soov on taoliste väidete ja avalduste esitamisega eksitada nii kohut kui vastustajat. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisnes tema survestamine ning millega on see tõendatud. Arusaamatu on ka kaebaja poolt 12.05.2010 Põhja-Tallinna Valitsusele esitatud avaldus, milles ta soovib tühistada oma 27.04.2010 esitatud avaldust. Alusetu on kaebuse esitaja väide ja ei vasta tegelikkusele, et tema ametikoha koondamisel oli tegemist näilise koondamisega. Koondamise alus tulenes Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna töömahu vähenemisest aga ka kulude kokkuhoiu vajalikkusest kogu linnavalitsuses. Lisaks linnamajanduse osakonna peaspetsialisti tööülesannetele, täitis kaebaja linnaosas eluasemekomisjoni sekretäri ülesandeid, mis ei olnud seotud peaspetsialisti ametikohaga, vaid neid tööülesandeid võis täita ükskõik kes linnamajanduse osakonna ametnikest. Hetkel täidab eluasemekomisjoni sekretäri tööülesandeid linnamajanduse osakonna spetsialisti ametikohal olev ametnik. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kõigepealt kohus märgib, et kohus jätab käesolevas otsuses tähelepanuta kõik poolte väited, mis puudutavad Põhja-Tallinna vanema poolt kohtumenetluse pahatahtlikku venitamist, teineteise maine kahjustamist, sellega kahju tekitamist jms, kuna need väljuvad ilmselgelt antud kaebuse piiridest. Samuti ei lahenda kohus käesolevaga sisuliselt kaebaja alternatiivtaotlust – tuvastada Käskkirja õigusvastasus.

§ 160

lg 3 näeb ette, et ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.

§ 135

lg 1 kohaselt ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sama paragrahvi 2. lõikes märgitud teenistusse ennistamisest loobumise korral makstakse isikule 6 kuu ametipalga suurust hüvitis. Riigikohus on asjas nr 3-1-3-1-74-10 tehtud lahendis asunud seisukohale, et teenistusest vabastamise käskkirjade vaidlustamisel tuleb lähtuda

§-s 135 ja §-s 160 sätestatud tingimustest ning õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja saab esitada teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või käskkirja tühistamise nõude, nagu antud juhul ongi esitatud. Pealegi on „õigusvastasus“ ja „seadusevastasus“ olemuslikult sünonüümid. 2. Kaevatud Käskkirjaga vabastati kaebuse esitaja teenistusest koondamise tõttu. Käskkirjas on tuginetud järgmistele õiguslikele alustele ja faktilistele asjaoludele:

§ 65

lg 1 (sätestab asjaajamise ja vara üleandmise), § 112 (ametniku võib teenistusest vabastada isik või ametiasutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus), § 116 lg 1 (ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel ja teenistuse ümberkorraldamisel), § 130 lg 1 (ametiasutuse likvideerimise, ametniku koondamise, atesteerimise ebarahuldavate tulemuste või vanuse tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu), § 131 lg 1 p 4 (teenistusest vabastamisel ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise tõttu makstakse ametnikule hüvitusena, kui ametnikul on avaliku teenistuse staaži (paragrahvid 153 - 156) üle kümne aasta – kümne kuu ametipalk), töölepingu seaduse § 71 (töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas), Tallinna Linnavolikogu

  1. oktoobri 2009 määrusega nr 35 kinnitatud "Põhja-Tallinna Valitsuse põhimäärus" § 7 lg 5 p 3, Põhja-Tallinna vanema
  2. juuni 2008 6 käskkirjaga nr 2-17/12 kinnitatud "Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskord" p 31, TLV korraldus nr 327-k ja teenistusest vabastamise etteteatamise 31.03.2010 kiri nr 1-9/
  3. Arvestades ülalviidatud õigusnorme ja asjaolusid, sh seda, et N.K.le teatati õigeaegselt ette tema kavandatavast koondamisest, ta vabastati koondamise tõttu selleks pädeva isiku poolt vastavalt etteteatamisele arvates
  4. maist 2010 ning talle maksti välja seaduses ettenähtud hüvitised, on tegemist formaal-juriidiliselt õiguspärase haldusaktiga. Sealjuures vastab vaidlustatud Käskkiri ka nii haldusmenetluse seadusest (edaspidi HMS) tulenevatele haldusaktidele esitatavatele üldistele vormi- ja sisunõuetele kui ka

§ 132lg-st 2 tulenevatele spetsiifilistele nõuetele.

3. Samas on kohus seisukohal, et õige on kaebaja väide, et tema koondamisel on rikutud

§ 116

lg 2 ja 3 sätteid, et tegelikult ei ole mingit kaalumist toimunud ning vastustaja eesmärk on olnud lihtsalt kaebajast kui võimalikust tülikast töötajast vabanemine. Kohus tugineb niisuguse järelduse tegemisel järgmistele asjaoludele, sh nende kronoloogiale, ja seadussätetele.

§ 116

lg 2 järgi koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.

§ 116

lg 3 kohaselt ametnikku ei vabastata koondamise tõttu, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil kuue kuu jooksul, alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid, vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. Ühestki dokumendist ei nähtu, et Põhja-Tallinna Valitsus oleks

§ 116

lg 2 alusel kaalunud linnamajanduse osakonna 5 peaspetsialisti vahel, keda nimelt tuleb/saab koondada. Kaalutlused peaksid olema kontrollitavad ja sisalduma vähemalt koondamisteates. TLV korralduse nr 327-k seletuskirjast ilmneb selgelt seal märgitud kaasnevate kulude koondamishüvitise ja kasutamata puhkuse hüvitise – suuruse järgi, et korralduses oli mõeldud koondatava peaspetsialistina nimelt N.K.t. Asjaolu, et juba TLV korralduse nr 327-k projekti koostamise hetkel oli selge, et koondamisele läheb just kaebaja, kinnitas 01.11.2011 kohtuistungil tunnistajana ka selle projekti koostaja, tookordne haldussekretär Grista Vorobjov /II kd tl 131/. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et temaga seda teemat [st keda koondada] ei arutatud, aga ta tõstatas selle probleemi ise, kuna seadis kahtluse alla, et see on just K. Probleemi tõstatus jäi vastuseta /II kd tl 131/. Teinegi tunnistaja, tookordne Põhja-Tallinna Valitsuse kantselei juhataja Diana Jakobson ütles, et ta ei tea kellega koondamist arutati, kuid see tuli teha väga kiiresti (kahe tunni jooksul tuli valmistada ette eelnõu) ja teada oli, et N.K. tuleb koondada väga kiirelt. Tunnistajale jäi mulje, et selline eelnõu kiire ettevalmistamine näitas seda, et soov oli vabaneda sellest ametnikust. Ka D. Jakobson ei teadnud, miks tuli koondada just K. /II kd tl 136/. Nimetatud tunnistajate ütlustega on lükatud ümber vastustaja väide, et kaebaja koondamise vajadus tulenes TLV korraldusest nr 327-k. Korraldusega seadustati linnaosa valitsuse enda koostatud/esitatud eelnõu. Kohus rõhutab, et iseenesest võis ju ollagi vajadus seoses töömahu vähenemisega muuta (vähendada) koosseisu, kuid antud juhul ei tulenenud konkreetselt kaebaja koondamine nimetatud korraldusest, st vastustaja ei hakanud pärast TLV korralduse nr 327-k saamist kaaluma, keda seoses linnamajanduse osakonna ümberkorraldamisega tuleb koondada, nagu toimub tavapäraselt niisugusel juhul menetlus, vaid see otsustus oli tehtud juba eelnevalt ja korraldus üksnes tsementeeris seda. 7

  1. Kuivõrd otsustus, et koondamisele läheb nimelt N.K., oli tehtud juba enne 10.03.2011, siis sellega on ühtlasi kummutatud ka Põhja-Tallinna Valitsuse väide, et koondamisel arvestati, et kaebajal ainukesena oli kehtiv distsiplinaarkaristus. Nimelt, Põhja-Tallinna vanem määras oma käskkirjaga nr 2-21/12 kaebajale ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse alles 19.03.
  2. Haldusasja nr 3-10-911, mille raames kohus vaatas läbi N.K. kaebuse nimetatud käskkirja peale, materjalidest ilmneb, et Põhja-Tallinna vanem andis 10.03.2010 resolutsiooni „Alustada distsiplinaarmenetlust“ ja komisjon teenistusliku juurdluse läbiviimiseks moodustati tema 11.03.2010 käskkirjaga nr 2-17/
  3. Seega veel enne, kui oli alustatud distsiplinaarmenetlust, rääkimata aga kaebaja süü tuvastamisest distsiplinaarsüüteo toimepanemises ja tema karistamisest, oli vastustajal tehtud otsus, et koondada tuleb kaebaja. Täiendavalt kinnitas nimetatut ka tunnistaja D. Jakobson, kui ta kohtu küsimusele, et kui õiglaselt see karistus määrati või oli see selleks, et tekitada põhjuseid, et oleks sobilik põhjendada K. koondamist, vastas, et selleks ajaks oli koondamise otsus juba tehtud /II kd tl 136/. Järelikult seda põhilist asjaolu, millest väidetavalt lähtuti peaspetsialistide hulgast koondatava valikul, ei esinenud. Seetõttu on tegemist kas jämeda kaalutlusveaga või, mis on antud asjaolusid kogumis arvestades tõenäolisem, tegelikult mingit kaalumist ei toimunudki. Paratamatu jääb mulje, et kaebajale saadeti etteteatamiskiri tema teenistusest vabastamise kohta koondamise tõttu alles 31.03.2010 seepärast, et jõuaks määrata ära distsiplinaarkaristuse, millele tuginevalt sai luua näiliselt seadusliku olukorra, et vabastati ainuke töökohustusi halvasti täitev peaspetsialist. Vastasel korral on ka kohtul raske mõista, miks tuli koondada just N.K., kel omakorda ainukesena oli teenistusstaaži antud asutuses 21 aastat ja avalikus teenistuses kokku 30 aastat ning kelle hooldamisel on kaks isikut (92aastane ema ning töövõimetuspensionärist abikaasa) /vt ka I kd tl 222/.
  4. Samas tunnistaja D. Jakobsoni sõnul kaebaja oli oma alal väga hea. „Ma tean, et tema teadmistele tuginesid ka osakonna juhatajad. Ma ei saa öelda, et tal oleks probleeme.“ /II kd tl 136/. Kuigi teine tunnistaja G. Vorobjov kinnitas Põhja-Tallinna vanem K. Tammemägi väidet, et kodaniku kaebasid N.K. peale, kuid see ei olnud paberil fikseeritud, vaid kaebused esitati telefonitsi või kohapeal suuliselt ning tagasiside oli negatiivne /II kd tl 133/, siis kohtu arvates on mõistlik neisse kaebustesse suhtuda teatava reservatsiooniga. Esiteks, vastustajal pole olnud esitada ühtki isikute kirjalikku kaebust, mille põhjendatust oleks kontrollitud ja mille suhtes kaebaja õigusvastane käitumine oleks tuvastatud. Teiseks aga on mõistlik lähtuda N.K. ühe varasema ülemuse Jüri Jõgeva poolt 05.04.2011 kohtuistungil haldusasjas nr 3-10911 tunnistajana muu hulgas öeldust, et valdkond, millega kaebaja tegeles, oli problemaatiline. „Kui järjekorras oli ühte pinda saamas 100 inimest, kui ühele tehti ettepanek eraldamise kohta, siis pole imestada, et see tekitas pahameelt teistes inimestes“ /II kd tl 95/. Sama kinnitas ka N.K. vahetu ülemus Aavo Vään, kelle sõnul aeg-ajalt laekus kaebusi, et ta ei ole inimestega päris korrektselt suhelnud, seda võib selgitada sellega, et kui inimesele tuli ära öelda, siis nad lihtsalt olid rahulolematud, võtsid seda subjektiivselt /II kd tl 136 pöördel/. Kohus märgib võrdluseks, et ka halduskohtusse esitatakse massiliselt kaebusi, kuid suurem osa neist osutub põhjendamatuteks. Seega, mis isikule võib subjektiivselt tunduda ebaõige/ebaõiglane, see objektiivselt selline ei pruugi olla. Järelikult need väidetavad suulised kaebused ei tõenda kuidagi, et N.K. ei olnud hea ja pädev töötaja. Seda enam, et enne 19.03.2010 määratud noomitust ei olnud kaebajat varem distsiplinaarkorras karistatud. Teisalt, kindlasti võib leida ka hoopis vastupidiseid näiteid, kus isikud on olnud kaebajaga väga rahul /II kd tl 145-146/. On mõistetav, et sellekohase informatsiooni esitamine ei ole antud juhul vastustaja huvides. Kaebaja sobivust ametikohale tõendavad ka atesteerimistulemused, mille kohaselt kaebaja oskab suhelda kolleegide ja elanikega, soovib enda pidevalt täiendada, juhendab teisi ja tema töötulemused on head, 03.11.2009 atesteerimislehel on koguni viimatinimetatud hinnangule lisatud, et „kuna töö 8 inimestega nõuab suurt täpsust“ /I kd tl 97 pöördel-99/, samuti talle määratud ergutused. On kummaline, et järsku paari kuu jooksul olukord halvenes nii oluliselt, et see vääris lausa kahe karistuse määramist. Absurdne ja paljasõnaline on vastustaja etteheide kaebajale, et viimane olevat suhelnud eestlastest klientidega vene keeles, kuna kaebaja eesti keele oskus on väga hea /II kd tl 119/. Lisaks Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialisti ametikohast tulenevate ametiülesannete täitmisele oli talle usaldatud ka linnaosas eluasemekomisjoni sekretäri kohustuste täitmine /I kd tl 18/. Oluline on veel rõhutada, et isegi siis, kui vähenenud oleks linnamajanduseosakonna töö just selles lõigus, millega põhiliselt tegeles kaebaja, ei tähenda see, et koondada tulnuks nimelt tema. Vastustajal oli ikkagi kohustus lähtuda

§ 116

lg-st 2 ja vajadusel teha osakonnas sama taseme ametnike osas ametiülesannete osas ümberjagamisi. 6. Ainuüksi eeltoodu alusel kuuluks N.K. kaebus rahuldamisele. Samas peab kohus vajalikuks täiendavalt lühidalt käsitleda ka teise töökoha pakkumist, kuna isegi siis, kui kaebaja kuulunuks õiguspäraselt tehtud valiku alusel koondamisele, oli vastustajal kohtu arvates nii kohustus kui ka võimalus pakkuda talle teist ametikohta linnaosa valitsuses. Ei saa olla vaidlust selles ja seda kinnitab veenvalt ka kohtupraktika, et

§ 116

lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. „Sobiva ametikohana“ tuleb mõista igasugust ametikohta, mis vastab isiku võimetele, sh ka tasemelt madalamat ja/või väiksema palga. Asja materjalidest nähtuvalt puudus vastustajal aga igasugune soov kaebajaga teenistussuhet mingil moel jätkata ja seega pakkuda ka N.K.le teist ametikohta. Nimetatu ilmneb kasvõi sellest, et ajaks, kui kaebajale teatati tema koondamisest alates 01. maist 2010 ja kinnitati, et Põhja-Tallinna Valitsusel ei ole talle pakkuda sobivat teist ametikohta, s.o 31.03.2010 oli vastustajale teada, et lausa samas osakonna vabaneb peaspetsialisti ametikoht. Nimelt oli A. O. esitanud juba 04.03.2011 linnaosa vanemale avalduse, kus ta palus end teenistusest vabastada samuti alates 01.05.2010, mida ka tehti. K. Tammemägi on 04.03.2011 kirjutanud nimetatud avaldusele resolutsiooni „Nõus“ /II kd tl 53-54/. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida haldusasja toimiku mõlemas köites sisalduvate materjalide alusel muid personaliliikumisi ja sellest tulenevaid võimalusi kaebajaga teenistussuhet jätkata või ka pärast selle lõpetamist teda teenistusse tagasi võtta, kuna need enam ei muuda kohtu lõppjäreldusi. Vastustaja väited ühe või teise ametikoha sobimatusest kaebajale, kuna need nõudvat väidetavalt erilist suhtlemisoskust, on osutunud taas alusetuteks, kuna ametijuhendite võrdlemisest ei ilmne mingeid kõrgemaid nõudeid võrreldes kaebaja ametijuhendiga. Teiseks ei kinnita juba eelnevalt viidatud atesteerimistulemused, et kaebajal oleks olnud suhtlemisprobleeme. Kaebaja survestamine lahkumiseks ja formaalselt pakutud või võimalikult pakutavate ametikoha mittevastuvõtmiseks /I kd tl 97, 129/ on leidnud kinnitamist kasvõi G. Vorobjovi ütlustega. Toodud asjaoludel kuulub seadusevastane Käskkiri tühistamisele ja N.K. teenistusse ennistamisele, samuti tuleb tema kasuks välja mõista töötasu sunnitult teenistusest puudutud aja eest (HKMS § 26 lg 1 p 1,

§ 135lg 1, § 160 lg 4).

Kuigi kaebajale maksti

§ 131

lg 1 p 4 kohaselt teenistusest vabastamisel koondamise tõttu hüvitis 10 kuu ametipalga ulatuses, siis arvestades asjaolu, et kaebaja on olnud sunnitult teenistusest eemal pikka aega, on põhjendatud maksta HKMS § 99 lg 1 p 1 alusel talle viivitamatult välja kahe kuu palk. Vastustajal olnuks võimalus neid kulusid vähendada, kui ta oleks kasutanud kohtu antud võimalusi kaebajaga kompromissi leidmiseks ajal, mil menetlus oli peatatud. 7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus rahuldab N.K. kaebuse. Kaebaja on palunud jätta kohtukulud vastustaja kanda. Ta on esitanud kohtule küll 10.08.2011 9 arve summale 1246.31 eurot /I kd tl 201/, kinnituseks tehtud tööst e-kirjavahetuse kaebaja, esindaja ja kohtu vahel /II kd tl 18-41/ ja täiendava dokumendi pealkirjaga „Kohtukulude loetelu juurde“, millest nähtuvalt on kulutatud õigusabile kokku 19,9 tundi tunnihinnaga 95,87 eurot, millele lisandub käibemaks /II kd tl 184/, kuid puudub tõend, mis kinnitaks mis summas ja millal on N.K. tegelikult õigusabi eest tasunud. Järelikult ei ole kohtul võimalik menetluskulusid vastustajalt välja mõista. Hurma Kiviloo kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.