KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2012, Tartu Haldusasja number 3-09-908 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Margus Paksini kaebus Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 15. märtsi 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Margus Paksini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Margus Paksin Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Rahuldada kaebus osaliselt ning tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming Margus Paksini osakonnasisese liikumisõiguse piiramisel. Tühistada selles osas Tartu Halduskohtu 15. märtsi 2010. a otsus. 3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. märtsi 2010. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni 27. detsembrini 2012. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M. Paksin esitas 27. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada järgmiste Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasus: 1) Viru Vangla poolt M. Paksini vaide Justiitsministeeriumile edastamise tähtaja ületamine; 2) Viru Vangla poolt M. Paksini paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda E7; 3) Viru Vangla poolt M. Paksini ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õppetöös osalevate kinnipeetavatega; 4) Justiitsministeeriumi poolt M. Paksini vaide menetlemise tähtaegade ületamine. Kaebuse põhjenduste kohaselt esitas M. Paksin 20. novembril 2008 Viru Vanglale vaide enda tugevdatud järelevalvega osakonnas E7 hoidmise ja õppetöö arvelt liikumisvabaduse piiramise peale, kuid Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile haldusmenetluse seaduse (HMS) § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaega rikkudes. Sama vaide osas rikkus Justiitsministeerium vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 7 sätestatud vaide lahendamise tähtaega. Põhjendamata ja õigusvastane oli M. Paksini paigutamine Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda E7, sellega rikuti M. Paksini õigust suhelda, liikuda, teha tööd, käia koolis ning arendada end vaimselt ja füüsiliselt. Õigusvastane ja põhjendamata on M. Paksini ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õppivate kinnipeetavatega tulenevalt sellest, et ta viibib Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas E7, kuna tulenevalt osakonna päevakavast ei saa M. Paksin kasutada võrdselt teiste kinnipeetavatega õigust osakonnas kambriväliselt vabalt liikuda. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis M. Paksin soovi esitada tulevikus Viru Vanglale ja Justiitsministeeriumile kahjunõue. 2. Tartu Halduskohus jättis 15. märtsi 2010. a otsusega M. Paksini kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10. detsembri 2010. a otsusega M Paksini apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3 kohaselt tühistati Tartu Halduskohtu otsus osas, milles ei rahuldatud M. Paksini kaebust tema Viru Vanglas osakonda E7 paigutamise õigusvastaseks tunnistamiseks. Selles osas saadeti asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Riigikohtu 28. aprilli 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-10-11 rahuldati Viru Vangla kassatsioonkaebus ning tühistati Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse resolutsiooni p 3 ja saadeti asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kinni peetava isiku ümberpaigutamine käsitatav haldusaktina (vt nt RKHK 14. veebruari 2011. a otsus nr 3-3-1-76-10), vanglasisene paigutamine aga toiminguna (vt RKHK 26. mai 2008. a otsus nr 3-3-1-20-08). Haldusakti ja toimingu üheks peamiseks eristamise kriteeriumiks on regulatiivsus, mis viimase puhul puudub (vt RKHK 13. oktoobri 2010. a otsus nr 3-3-1-44-10, p 12). Vanglasisene paigutamine ei vasta haldusakti tingimustele, sest vanglasisesel paigutamisel ei muudeta kinni peetavate isikute õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole suunatud kinni peetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavale peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses sätestatud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (RKHK 26. mai 2008. a otsus nr 3-3-1-20-08, p 24). Seega juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega, mis eeldaks haldusakti andmist. Kinni peetava isiku vanglasisese paigutamise eesmärgiks on rakendada kinnipeetava suhtes faktilisi, mitte õiguslikke tagajärgi. Erinevalt kinnipeetava ümberpaigutamisest, ei ole vanglasisese paigutamise korral haldusakti andmise kohustust ette nähtud ka õigusaktides. Kuna vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides täpselt reguleeritud, on tegemist haldusorgani diskretsiooniotsusega, mida tehes tuleb välja tuua kaalutlused, millest lähtuti vanglasisesel paigutamisel. Mainitud toimingu õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni peetavate isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused. 2 Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. M. Paksin palub apellatsioonkaebuse rahuldada, kuna tema paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda on põhjendamatu ja õigusvastane. M. Paksin jääb asjas esitatud varasemate seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt:
- a)Kaebajale on teadmata põhjused ja alused, mis tingisid 8. juulil 2008 tema paigutamise tugevdatud järelevalvega osakonda. Viru Vangla on põhjendanud oma toimingut sellega, et kaebaja paigutamine toimus lähtudes ITK-st. Enne tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist viibis kaebaja tavasektoris, kus ta käitus normikohaselt. ITK koostati alles siis, kui kaebaja viibis juba E7 sektoris. Enne Viru Vanglasse paigutamist viibis kaebaja teises vanglas, kus koostati talle ITK, mis kehtis Viru Vanglasse paigutamisel ning sellest ei tulenenud vajadust paigutada kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda. Õiguskantsleri omaalgatusliku kontrollkäigu raames Viru Vanglasse perioodil 12. august 2008 kuni 3. detsember 2008 valmis kontrollkäigu kokkuvõte, milles on mainitud, et osakondadesse E7 ja E8 paigutamine toimub riskihindamise alusel, mis viiakse läbi kord aastas. Nimetatud osakondadesse paigutamise juures ei ole määrav distsiplinaarkaristuste olemasolu. Õiguskantsler on soovitanud kinnipeetavatele selgitada, miks nad tugevdatud järelevalvega osakonda on paigutatud ja millal ning mis alusel võiks toimuda riskihindamise ümbervaatamine. Kaebaja on tugevdatud järelevalvega osakonnas viibinud juba kolm aastat ning selle aja jooksul ei ole keegi talle midagi seletanud.
- b)Kaebaja peab vajalikuks saata asi tagasi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks, et kohus analüüsiks vangla tegevuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust. Sedasi ei saaks kaebeõigus rikutud. Seda on maininud ka Tartu Ringkonnakohus oma 10. detsembri 2010. a otsuse p-s 20. 5. Viru Vangla vastuses palutakse jätta M. Paksini apellatsioonkaebus rahuldamata. M. Paksini paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda on põhjendatud ning kooskõlas õigusaktidega. Vastustaja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde M. Paksini tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise põhjuste osas ning rõhutab järgmist:
- a)Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-dest 1 ja 2, § 66 lg-st 1, vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 5 lg-dest 1 ja 2, § 6 lg-st 1 nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida, millisesse osakonda ta paigutatakse. Oluliseks kriteeriumiks paigutamisel on julgeoleku ning korra tagamise põhimõtted vanglas. Nende põhimõtete täitmist aitab tagada individuaalne täitmiskava (ITK) ning selle osaks olev riskihinnang koostoimes muu operatiivinfoga. Tugevadatud järelevalve osakonda paigutatakse need, kes tulenevalt individuaalsetest riskidest vajavad intensiivsemat järelevalvet, on kõrgohtlikud.
- b)M. Paksin paigutati Viru Vanglasse 23. aprillil 2008 ning tugevdatud järelevalvega osakonda 8. juulil 2008. Kuigi kaebaja suhtes ei olnud Viru Vangla riskihindamist läbi viinud ning ka ITK oli kinnitamata, oli tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine põhjendatud. Nimelt olid vanglal olemas kaebajat iseloomustavad dokumendid ning olid teada ka kuriteod, mida kaebaja on toime pannud. Kuna kaebaja on korduvalt pannud toime vägivallaga seotud isikuvastaseid kuritegusid, siis on ta teistele isikutele ohtlik ning võib neile vigastusi tekitada. Kaebaja võib suure tõenäosusega käituda ettearvamatult. Lisaks on kaebaja õigusvastane tegevus jätkunud ka vanglas, mis näitab, et kaebajal on raskusi õiguskuuleka käitumise osas. Järelikult on kaebaja kõrgohtlik ning tema paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda oli põhjendatud. 3
- c)Vastustaja peab vajalikuks märkida, et tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine ei ole kinnipeetava suhtes lõplik otsus, vaid paigutamise vajadus vaadatakse iga uue ITK koostamise käigus tehtud riskihindamisel üle. M. Paksini osas on koostatud kolm ITK-d, lisaks 15. detsembril 2008 kinnitatud ITK-le ka 31. detsembril 2009 ja 13. jaanuaril 2011, ning on jätkuvalt leitud, et kaebaja on kõrgohtlik kinnipeetav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, mis puudutab kaebaja liikumisõiguse piiramist osakonnasiseselt. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 7. Erinevalt ringkonnakohtust leidis Riigikohus, et kinnipeetava vanglasisene ümberpaigutamine ei ole haldusakt, vaid on toiming. Ka halduskohus oli samas asjas eelnevalt leidnud, et tegemist oli toiminguga. Lisaks oli halduskohus leidnud, et see toiming oli õiguspärane. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks seetõttu, et ringkonnakohus kontrolliks samuti vanglasisese ümberpaigutamise õiguspärasust toiminguna. Arvestades asjaolu, et Riigikohus ei saatnud asja uueks lahendamiseks mitte halduskohtusse, vaid ringkonnakohtusse ja pidas vajalikuks tühistada vaid ringkonnakohtu otsuse, leidis Riigikohus järelikult, et halduskohus oli tuvastanud asjas olulised faktilised asjaolud piisava põhjalikkusega, oma seisukohti piisavalt motiveerinud ja täitnud muud halduskohtu otsusele tollal kehtinud protsessiõigusnormidest tulenenud nõuded. Seetõttu ei näe ringkonnakohus alust halduskohtu otsuse tühistamiseks protsessiõigusnormide rikkumise tõttu. Samuti ei näe ringkonnakohus võimalust asja saatmist uueks läbivaatamiseks halduskohtusse, nagu soovib M. Paksin, kuna sellisel juhul käituks ringkonnakohus vastuolus Riigikohtu eesmärgiga. 8. Viru Vangla on kohtumenetluses (tl 33p-34, 145-146, 198-199) selgitanud, miks oli vajalik kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras viiel korral, sealhulgas tapmise ja vägistamise eest. Sealjuures on ta uue kuriteo toime pannud vähem kui kolm nädalat pärast eelmise eest karistuse ärakandmist. Kaebaja paigutamisel arvestati operatiivinfot, mille järgi on kaebaja kõrge ohtlikkusega kinnipeetav, mis võib väljenduda nii teiste isikute ründamise ohus kui ka võimaluses, et ta omab teiste kinnipeetavate seas autoriteeti ja neid mõjutada. Kaebaja kõrgohtlikkus on kinnitust leidnud ka kaebaja suhtes pärast tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist koostatud individuaalses täitmiskavas. Riigikohtu otsuse p-s 14 sedastas kolleegium, et seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtutakse. Eelkirjeldatu pinnalt ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et Viru Vangla kasutas oma kaalutlusõigust kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel õigesti ning seega on toiming materiaalselt õiguspärane HMS § 107 mõttes. 9. Nähtuvalt vaideotsusest oli kaebajale selgitatud korduvalt kirjalikult ka vanglasisese paigutamise põhjusi (tl 10, vt ka tl 37-39) ning seega oli järgitud ka toimingu põhjendamise nõuet vastavalt HMS §-le 108. Asjaolu, et kaebaja pidas põhjendusi ebapiisavaks või nendega ei nõustunud, ei muuda olematuks fakti, et formaalse põhjendamise nõuet oli lõppkokkuvõttes järgitud ning seega ei ole alust toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ka HMS § 108 rikkumise tõttu. 4 10. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda oli õiguspärane ja selle õigusvastaseks tunnistamiseks pole alust. 11. Samuti on kaebaja vaidlustanud enda kinnipidamistingimusi, täpsemalt seda, et tema õppetingimused ei ole võrdsed teiste kinnipeetavatega tulenevalt sellest, et kaebaja viibib tugevdatud järelevalvega osakonnas. Sarnast küsimust on ringkonnakohus lahendanud 24. mai 2011. a otsusega haldusasjas nr 310-954. Selles asjas leidis ringkonnakohus, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust õppimiseks klassiruumis koos teiste kinnipeetavatega hoolimata sellest, et teised kinnipeetavad seda teha saavad. VangS § 34 ei näe ette, et hariduse omandamine peaks toimuma tingimata klassiruumis ja koos teiste kinnipeetavatega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja saab osaleda õppetööl, mis on korraldatud E-osakonna siseselt (viidatud otsuse p 19). Riigikohtu 10. novembri 2011. a määrusega jäeti viidatud asjas kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsusele menetlusse võtmata. Ka käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale on õppetöös osalemise võimalus osakonnasiseselt tagatud. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud. 12. Viimasena võib kaebusest järeldada, et kaebaja soovib ka, et õigusvastaseks tunnistataks see, et kaebaja osakonnasisese ringiliikumise võimalused ei olnud võrdsed teistes osakondades olevate kinnipeetavatega. Kaebaja kinnitusel jäi talle õppetöö kõrvalt vabalt liikumiseks kambriväliselt aega 2 tundi kella 18.00-st kuni 20.00-ni. Ka vastustaja on möönnud, et hommikuti kattusid tunnid osaliselt vaba ajaga (tl 34p, 43) ning võimalik on järeldada, et vaba aja kasutamine oli kitsendatud kuni 2010 aastani (tl 146p). Vastavalt Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-le 1 pidi kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt neli tundi. Neljatunnine vaba aeg oli vaidlusaluses osakonnas iseenesest tagatud (vt tl 34p), kuid nagu märgitud, kattus vangla kinnitusel hommikupoolne vaba aeg kaebajal osaliselt õppetööga. Seega oli sisuliselt kaebajal selle aja kasutamine takistatud. Ehkki tuleb möönda, et õppetöös osalemine on kinnipeetava enda huvides, ei õigusta see ringkonnakohtu hinnangul VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud neljatunnise liikumisaja kitsendamist. Sellist võimalust osakonnasisese liikumisaja piiramiseks õigusaktidest ei tulene. Sellist piirangut ei saa tagantjärgi pidada ka objektiivselt vältimatuks, kuna vastustaja selgitustest järeldub, et 2010. aastal sobitati kaebaja õppetöö selliselt, et liikumisaeg ja õppetöö aeg enam ei kattunud. 13. Kaebaja on põhjendatud huvina kaebuse esitamisel toonud ära kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse. Arvestades piirangu olemust, samuti selle kestust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegu teada olevate asjaolude pinnalt võimalik kaebaja kahju hüvitamise nõudeõigust täielikult ja ilmselgelt välistada. Seetõttu on ringkonnakohus sunnitud kaebuse osaliselt rahuldama ja tunnistama õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, millega ei tagatud kaebajale osakonnasisest liikumisõigust VsKE § 8 lg-s 1 sätestatud mahus. Selles osas rahuldatakse apellatsioonkaebus ja tühistatakse ka halduskohtu otsus. 14. Ehkki M. Paksin oli kohtumenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud, ei pea ringkonnakohus mõistlikuks HKMS § 118 lg 2 alusel vastustajalt riigilõivu osalist 5 väljamõistmist riigituludesse. Kaebuse rahuldatud osa on rahuldamata jäänud osaga võrreldes selle jaoks liiga väike. Maili Lokk Agu Timmi 6 Einar Vene