← Eesti

3-10-1300/105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 116 lg 1 alusel alates 01.05.2010 teenistusest koondamise tõttu seoses Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna teenistuse ümberkorraldamisega.

  1. Põhja-Tallinna vanema 19.03.2010 käskkirjaga nr 2-21/12 määrati N. K-le taotlejate avalduste läbivaatamise ja linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude ebapiisava välja selgitamise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkiri tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-911, kohtuotsus on jõustunud.
  2. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/31 määrati N. K-le distsiplinaarkaristuseks noomitus 06.04.2010 teabenõudele viivitusega vastamise eest. Käskkiri tühistati Tallinna Halduskohtu 19.10.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-1311, mis jõustus Riigikohtu 22.10.2012 otsusega nr 3-3-1-46-
  4. N. K. palus halduskohtule esitatud kaebuses ja kaebuse täiendustes tühistada PõhjaTallinna vanema 28.04.2010 käskkiri nr 2-21/28, ennistada teda teenistusse ja mõista välja teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu. Kaebaja määrati Põhja-Tallinna vanema 12.01.2009 korraldusega nr 2-1/12 linnaosa eluasemekomisjoni sekretäriks. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2002 käskkirjaga nr 112 ja 19.02.2010 käskkirjaga nr 2-17/8 kinnitatud ametijuhendites märgitud kaebaja teenistuskohustused ei sisaldanud üksnes sundüürnikega tegelemist, vaid kõikide korteritaotlejate elamispinna küsimuste kompaktset lahendamist. Sundüürnikega tegelesid ka teised ametnikud. 10.03.2010 oli Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna koosseisus 5 peaspetsialisti ametikohta. Pärast Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k jõustumist võeti linnamajanduse osakonda tööle uusi ametnikke. Vastustajale oli teada, et seoses A. O. teenistusest lahkumisega vabaneb 01.05.2010 peaspetsialisti ametikoht ja 07.06.2010 T. R. pensionile jäämisega seoses (avaldus aprillist 2010) teine peaspetsialisti ametikoht. Kaebaja oleks suutnud nende ülesandeid täita. T. R. asemele võeti 0,5-koormusega uus töötaja. 15.05.2010 vabanes kaebajale vahetult allunud spetsialisti (S. L.) ametikoht. Kaebajale oli võimalik osakonnas pakkuda vähemalt kolme ametikohta, kuid seda ei tehtud, rikkudes

§ 116lg 2 ja 3.

Ka teistes osakondades vabanes töökohti, mida saanuks kaebajale pakkuda, nt arendusnõuniku, terviseedendaja ja maja sekretäri ametikohad, sotsiaalosakonnas loodud uued töökohad. Vastupidiselt vastustaja väitele vastab kaebaja oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest arendusnõuniku ametijuhendi nõuetele. Koondamisest etteteatamise kirjast ja käskkirjast pole arusaadav, miks otsustati just kaebaja koondada, kas ja kuidas arvestati kaebaja töönäitajaid. Kaebaja on võimeline täitma pea kõiki linnaosa valitsuse ametnike tööfunktsioone. Ta on pidevalt osalenud täiendkoolitustel, seminaridel ja end ise täiendanud. Kaebajat ergutati 2010. a heade töötulemuste eest hinnalise kingitusega. Arvestatud ei ole kaebaja teenistusstaaži asutuses (21 aastat) ja avalikus teenistuses (30 aastat), et kaebaja hooldamisel on 92-aastane ema ja töövõimetuspensionärist abikaasa, kaebajal on pensionieelikuna praktiliselt võimatu uut töökohta leida. Vastustaja pole koondamisel objektiivselt hinnanud kaebaja töönäitajaid ja isikut. 2

(13)Kohus 19.10.2007 ja 03.11.2009 atesteerimislehtedelt nähtuvalt iseloomustatakse kaebaja erialaseid, ameti- ja kutsealaseid teadmisi, võimeid ja tööalast käitumist ning enesetäiendamist positiivselt. Osakonna koostatud ja lahendamisel olnud dokumentide analüüsist 01.01.2009 20.04.2012 nähtub, et kaebaja panus osakonna teenistuslike ülesannete täitmisse oli teistest oluliselt suurem. Tuleb arvestada, et linnavalitsuse korralduste ja linnavolikogu otsuste eelnõude koostamine nõuab eriteadmisi, erilist täpsust ja rohkem aega, kui linnaosa vanema korralduste koostamine; vähemalt pooled S. Luhasoo koostatud kirjad vaatas läbi, korrigeeris, kooskõlastas ja allkirjastas kaebaja. Osakonna koosseisu kuulus sellel perioodil 14 ametnikku, kuid kohtule esitati andmed ainult 7 kohta. Vastustaja ei arvestanud koondamisel kõigi linnamajanduse osakonna peaspetsialistide töötulemusi, võimekust ja professionaalsust. Õigustades koondamist sundüürnike probleemide lahenemisega, jäeti tähelepanuta, et Tallinna II ehitusprogrammi järgi peaks linn 2009-2015 saama juurde umbes tuhat munitsipaalkorterit ja alates veebruarist 2010 tegeleb osakond noorte perede, linnale vajalike töötajate, lastekodulaste jt abi vajavate isikute elamispinnaprobleemidega. See valdkond kuulub eluasemekomisjoni sekretäri pädevusse, kelle ametikohustusi kaebaja täitis ja seda kohta pole ära kaotatud. Nähtuvalt dokumendihaldussüsteemist Postipoiss suurenes kaebaja töömaht koondamisele eelneval aastal. Ta pidi 01.01.2009 - 30.04.2010 koostama 37 eelnõud, samal ajal koostasid teised kokku 28 eelnõud. Kaebajale suunati ka pärast koondamisest teatamist oluliselt rohkem pöördumisi kui teistele ametnikele. Seisuga 16.08.2011 oli koosseis vähemalt kolme ametniku võrra suurem. Sundüürnikega tegelemine asendus uute projektidega juba jaanuaris 2010. Vastustaja märkis ajalehes Pealinn, et kaebaja koondamisel omas tähtsust distsiplinaarkaristuste määramine. Samas polnud 05.03.2010 seletuskirja ja 10.03.2010 korralduse eelnõu tegemise ajal kaebajal ühtegi distsiplinaarkaristust. Käskkiri on motiveerimata. Koondamise olukorda ei esinenud, tegemist on näilise reorganiseerimisega. Vastustaja otsis kaebajast vabanemiseks võimalusi, koostades otsitud asjaoludel distsiplinaarkaristuste käskkirju ja jaotades ametnike vahel tööd ebamõistlikult, koormates teistest enam kaebajat. Kaebajale anti korraldus, mille täitmise tähtaeg kuni 30 minutit on ilmselgelt ebamõistlik. Vastustaja nõudis kirjaliku kinnituse vormistamist, millega kaebaja loobuks 10.04.2010 kohtule esitatud kaebusest (haldusasi nr 3-10-911) ja talle ametnikuna garanteeritud õigustest (sh 15.05.2010 vabanevast spetsialisti ametikohast). Kaebaja pidi vastustaja juuresolekul ümber kirjutama vastustaja poolt ette valmistatud avalduse teksti. Teenistussuhte tõttu polnud kaebajal võimalik vastustaja survestamisele mitte alluda. Kaebaja kirjutas avaldused, kuid pöördus samal päeval Justiitsministeeriumi, kust talle vastati 27.04.2010 kirjaga nr 10.19/5789, et kaebajal on

§ 155

lg 3 ja § 116 lg 3 alusel õigus saada teavet vabanevate ametikohtade kohta ja nõuda teenistusse tagasivõtmist.

  1. a mais esitas kaebaja vastustajale avalduse, et ta vabanevate ametikohtade tekkimisel teenistusse tagasi võetaks. Teenistusest vabastamise käskkirjad vormistati reeglina varakult. A. O. 01.05.2010 teenistusest vabastamise käskkiri registreeriti 20.04.
  2. Kuigi ka kaebaja pidi juba 01.05.2010 teenistusest vabastatud olema, polnud käskkirja veel 27.04.2012 allkirjastatud. Ka see kinnitab, et vastustaja otsis kunstlikke võimalusi kaebajast muul alusel vabaneda. Seda, et Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k ja struktuurimuudatuse algatajaks oli vastustaja, mitte linnavalitsus, tõendab 05.03.2010 koostatud korralduse seletuskiri, mille on allkirjastanud K. T. ja koostanud Põhja-Tallinna Valitsuse haldussekretär. Korralduse eelnõu seletuskirjas märgitud koondamishüvitise määr on arvutatud personaalselt kaebaja suhtes. Tallinna Linnavalitsus üksnes kinnitas Põhja-Tallinna Valitsuse taotluse. 3

(13)Kohus
  1. Põhja-Tallinna Valitsus palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata, leides, et koondamise õiguslik alus tulenes Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusest nr 327-k ja kaebaja ametikoha koondamine ei olnud näilik. Töötajale teise ametikoha pakkumine eeldab, et tööandja peab teda võimete ja tööoskuste poolest teisele ametikohale vastavaks. Kaebajale polnud võimalik pakkuda eriteadmisi ja erialast ettevalmistust eeldavaid ametikohta, nt arendusnõuniku ametikohta, kus oli ülesandeks linna strateegilise arengumudeli väljatöötamine. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et viimane oleks linnaosavalitsuses võimeline mistahes ametikohal hakkama saama. Kaebaja omandas linnamajanduse osakonnas pikaajaliselt töötades sundüürnike ja elamumajandusprobleemide lahendamisega seotud oskused ja teadmised. Kaebajale koondamisest ette teatamise hetkel ei teadnud vastustaja linnamajanduse osakonnas vabanevast spetsialisti ametikohast. Võimalus kaebajale teist ametikohta pakkuda tekkis 13.04.2010, kui linnamajanduse osakonna spetsialist S. L. pensionile lahkus. Vastustaja pakkus kaebajale 15.05.2010 vabanevat spetsialisti ametikohta, kuid kaebaja keeldus sellest. Seda tõendab 27.04.2012 kiri Põhja-Tallinna vanemale, kus kaebaja kinnitab, et kuna ta nõustub koondamise otsusega, pole talle vaja järgneva kuue kuu jooksul vabanevaid ametikohti pakkuda. Sellest lähtuvalt vastustaja talle enam vabanevaid ametikohti ei pakkunud. Kaebaja pöördus 18.05.2010 Põhja-Tallinna Valitsuse poole avaldusega, paludes uue või vabaneva ametikoha tekkimisel ta tagasi teenistusse võtta. Vastustaja teatas 02.07.2010 kirjaga, et linnaosavalitsuses pole loodud uusi ega vabanenud kaebaja kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti. Põhja-Tallinna Valitsuses oli seisuga 01.07.2010 täitmata järgmised ametikohad: arhitekt-maakorraldaja, kultuuri- ja noorsoosektori juhataja ning koristaja. Vastustajale pole teada ühtegi fakti, mis võiksid kinnitada kaebaja väidetavat survestamist. Kaebaja soovib kohut ja vastustajat eksitada. Arusaamatu on ka kaebaja 12.05.2010 PõhjaTallinna Valitsusele esitatud avaldus, milles ta soovib tühistada 27.04.2010 esitatud avaldust. Kaebajal on küll kõige pikem teenistusstaaž, kuid tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mida tuli arvestada. Ainuüksi pikem teenistusstaaž ei anna eelisõigust, kui ametnik täidab oma tööülesandeid lohakalt ja suhtub töösse hooletult. Koondamisel kaaluti kõikide linnamajanduse osakonna peaspetsialistide töötulemusi, võimekust ja töösse suhtumist, samuti ametnike tööalast suhtlemisoskust nii majasiseselt kui ka väljaspool seda.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.12.2011 otsusega N. K. kaebuse, tunnistas seadusevastaseks ja tühistas Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28 (resolutsiooni p 1); ennistas N. K. viivitamatult ametisse ja mõistis Põhja-Tallinna Valitsuselt N. K-le välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga (p 2); jättis poolte menetluskulud nende enda kanda (p 3). Põhjendused: Vaidlustatud käskkiri vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud vormi- ja sisunõuetele,

§ 132

lg-s 2 sätestatud spetsiifilistele nõuetele ning on formaal-juriidiliselt õiguspärane. Samas on õige kaebaja väide, et tema koondamisel rikuti

§ 116

lg-d 2 ja 3, sest tegelikult ei ole kaalumist toimunud ja vastustaja eesmärk oli kaebajast kui võimalikust tülikast töötajast vabaneda. Ühestki dokumendist ei nähtu, et vastustaja oleks koondamise üle otsustamisel

§ 116lg 2 alusel kaalunud linnamajanduse osakonna viie peaspetsialisti vahel.

Kaalutlused peaksid olema kontrollitavad ja sisalduma vähemalt koondamisteates. Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 327-k seletuskirjast ilmneb selgelt seal märgitud kaasnevate kulude järgi, et korralduses oli koondatava peaspetsialistina mõeldud just kaebajat. Asjaolu, et korralduse nr 327-k projekti koostamise hetkel oli selge, et koondamisele läheb just kaebaja, kinnitas 01.11.2011 kohtus tunnistajana ka projekti koostaja haldussekretär G. V. Ühtlasi kinnitas ta, et temaga seda teemat ei arutatud, kuid ta tõstatas probleemi ise, sest seadis 4

(13)Kohus kahtluse alla, et see võib olla just N. K. Probleemi tõstatus jäi vastuseta. Ka toonane PõhjaTallinna Valitsuse kantselei juhataja D. J. tunnistas, et ta ei tea, kellega koondamist arutati, kuid see tuli teha väga kiiresti (eelnõu tuli ette valmistada 2 tunni jooksul), ja oli teada, et N. K. tuli väga kiirelt koondada. Tunnistajale jäi mulje, et eelnõu kiire ettevalmistamine näitas, et sellest ametnikust soovitakse väga kiiresti vabaneda. Ka D. J. ei teadnud, miks tuli koondada just N. K. Tunnistajate ütlustega on ümber lükatud vastustaja väide, et kaebaja koondamise vajadus tulenes Tallinna Linnavalitsuse korraldusest nr 327-k. Korraldusega seadustati linnaosa valitsuse enda koostatud/esitatud eelnõu. Iseenesest võis ju ollagi vajadus seoses töömahu vähenemisega koosseisu muuta/vähendada, kuid antud juhul ei tulenenud konkreetselt kaebaja koondamine nimetatud korraldusest, st vastustaja ei hakanud pärast korralduse nr 327-k saamist kaaluma, keda seoses linnamajanduse osakonna ümberkorraldamisega tuleb koondada, vaid see otsus oli juba eelnevalt tehtud. Kuna otsustus, et koondamisele läheb just kaebaja, oli tehtud juba enne 10.03.2011, on sellega kummutatud ka vastustaja väide, et koondamisel arvestati, et kaebajal on ainukesena kehtiv distsiplinaarkaristus. Põhja-Tallinna vanem määras käskkirjaga nr 2-21/12 kaebajale ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuse alles 19.03.
  1. Haldusasja nr 3-10-2010 materjalidest ilmneb, et Põhja-Tallinna vanem andis 10.03.2010 resolutsiooni „Alustada distsiplinaarmenetlust“ ja komisjon teenistusliku juurdluse läbiviimiseks moodustati tema 11.03.2010 käskkirjaga nr 2-17/
  2. Seega tegi vastustaja otsuse kaebaja koondamise kohta enne distsiplinaarmenetluse alustamist ja kaebaja süü tuvastamist distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Täiendavalt kinnitas seda tunnistaja D. J. Järelikult ei esinenud seda põhilist asjaolu, millest väidetavalt peaspetsialistide hulgast koondatava valikul lähtuti. Tegemist on jämeda kaalutlusveaga või mis antud asjaolusid kogumis arvestades on tõenäolisem, et tegelikult mingit kaalumist ei toimunudki. Jääb mulje, et kaebajale saadeti etteteatamiskiri tema teenistusest vabastamise kohta koondamise tõttu alles 31.03.2010 seepärast, et jõuaks määrata distsiplinaarkaristuse, millele tuginevalt sai luua näiliselt seadusliku olukorra, et vabastati ainuke töökohustusi halvasti täitev peaspetsialist. Vastasel juhul on raske mõista, miks tuli koondada just kaebaja, kel ainsana oli antud asutuses teenistusstaaži 21 aastat ja avalikus teenistuses 30 aastat, ning kelle hooldamisel on kaks isikut. Tunnistaja D. J. sõnul oli kaebaja omal alal väga hea. Kuigi tunnistaja G. V. kinnitas K. T. väidet, et kodanikud kaebasid N. K. peale, tuleb sellesse suhtuda reservatsiooniga. Vastustajal polnud esitada ühtegi kirjalikku kaebust, mille põhjendatust oleks kontrollitud ja mille suhtes oleks tuvastatud kaebaja õigusvastane käitumine. Mõistlik on lähtuda kaebaja ühe varasema ülemuse J. J. poolt haldusasjas nr 3-10-911 05.04.2011 kohtuistungil tunnistajana öeldust, mille kohaselt valdkond, milles kaebaja tegutseb, oli problemaatiline, ja elamispinnata jäänud inimesed tunnevad loomulikult pahameelt. Ka kaebaja vahetu ülemus A. V. kinnitas, et aegajalt kaebaja suhtes esitatud kaebused väljendasid subjektiivset rahulolematust, mis tulenes kaebaja töö olemusest. See, mis isikule võib subjektiivselt tunduda ebaõiglane, ei pruugi seda objektiivselt olla. Järelikult ei tõenda need väidetavad suulised kaebused kuidagi, et kaebaja polnud hea ja pädev töötaja. Seda enam, et enne 19.03.2010 ei olnud kaebajat distsiplinaarkorras karistatud. Kindlasti võib leida ka vastupidiseid näiteid, kus isikud on kaebajaga väga rahul olnud. On mõistetav, et sellekohase info esitamine pole antud juhul vastustaja huvides. Kaebaja sobivust ametikohale tõendavad ka atesteerimistulemused ja talle määratud ergutused. On kummaline, et paari kuu jooksul halvenes olukord niivõrd, et see vääris lausa kahe karistuse määramist. Absurdne ja paljasõnaline on vastustaja etteheide, et kaebaja olevat suhelnud eestlastest klientidega vene keeles, kuna kaebaja eesti keele oskus on väga hea. Lisaks Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialisti ametikohast tulenevate ametikohustuste täitmisele oli talle usaldatud ka linnaosa eluasemekomisjoni sekretäri kohustuste täitmine. Isegi siis, kui linnamajanduse osakonna töö 5
(13)Kohus oleks just kaebaja töökohustuste osas vähenenud, ei tähenda see, et koondada tulnuks nimelt tema. Vastustajal oli kohustus lähtuda

§ 116

lg-st 2 ja vajadusel teha osakonnas sama taseme ametnike osas ametiülesannete osas ümberjagamisi. Kuigi kaebus kuuluks ainuüksi eeltoodu alusel rahuldamisele, pidas kohus vajalikuks märkida, et isegi siis, kui kaebaja kuulunuks õiguspäraselt tehtud valiku alusel koondamisele, oli vastustajal nii kohustus kui ka võimalus pakkuda kaebajale linnaosa valitsuses teist ametikohta.

§ 116

lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Sobiva ametikohana tuleb mõista igasugust ametikohta, mis vastab isiku võimetele, sh võib see olla tasemelt madalam või väiksema palgaga. Asja materjalidest nähtuvalt puudus vastustajal igasugune soov kaebajale teist ametikohta pakkudes temaga teenistussuhet jätkata. Ajaks, kui kaebajale teatati tema koondamisest ja kinnitati, et talle ei ole pakkuda sobivat teist ametikohta, oli vastustajale teada, et samas osakonnas vabaneb peaspetsialisti ametikoht (A. O. 04.03.2011 avaldus ja K. T. resolutsioon „Nõus“, 20.04.2010 käskkiri). Vastustaja väited ühe või teise ametikoha sobimatusest kaebajale, kuna need nõudvat erilist suhtlusoskust, osutusid ametijuhendeid võrreldes alusetuteks. Atesteerimistulemused kinnitavad, et kaebajal ei olnud suhtlemisprobleeme. Kaebaja survestamine lahkumiseks ja formaalselt pakutud või võimalikult pakutavate ametikoha mittevastuvõtmiseks leidis kinnitamist kasvõi G. V. ütlustega. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja palus jätta kohtukulud vastustaja kanda ning esitas 10.08.2011 arve summale 1246,31 eurot (I kd, tl 201), kinnituseks tehtud tööst e-kirjavahetuse kaebaja, esindaja ja kohtu vahel (II kd, tl 18-41) ja dokumendi „Kohtukulude loetelu juurde“, millest nähtuvalt kulutati õigusabile 19,9 tundi tunnihinnaga 95,87 eurot, millele lisandub käibemaks (II kd, tl 184), kuid puudub tõend, mis kinnitaks, mis summas ja millal on N. K. tegelikult õigusabi eest tasunud. Järelikult ei ole kohtul võimalik menetluskulusid vastustajalt välja mõista. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. N. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus menetluskulude kaebaja kanda jätmise osas ja mõista uue otsusega kaebaja menetluskulud välja vastustajalt.
  2. Põhja-Tallinna Valitsus palus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja mõista vastustaja menetluskulud välja kaebajalt. Kohus pole otsuses kõiki asjas kogutud tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei arvesta kõigi tõenditega ja miks kohus vastustaja väidetega ei nõustu. Kohtu siseveendumuse kujunemine pole jälgitav. Tegemist on kaaluka kohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kaevatava kohtuotsuse tühistamise. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, luges vastustaja esitatud tõenditele vaatamata valdava osa vastustaja väidetest mittetõendatuks, samas aga kaebaja väited tõendatuks vaatamata usaldusväärsete tõendite puudumisele. Kohus eiras HKMS § 15 lg-st 3 ja § 16 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, millest tulenevalt lasub menetlusosalistel kohustus kohtumenetluses tõendada neid asjaolusid, millele nende väited tuginevad. Nõustuda ei saa otsuses märgituga, mille kohaselt asja materjalidest ei nähtu, et PõhjaTallinna Valitsus oleks viinud

§ 116lg 2 alusel läbi kaalumise koondatava ametniku väljaselgitamiseks. Asjas ei saa omistada määravat tähendust asjaolule, et kaebaja suhtes 6

(13)Kohus langetati koondamise otsustus juba enne distsiplinaarkaristuse määramist. Kohus jättis tähelepanuta, et võimalikule distsiplinaarsüüteole viitavad tunnused olid teada juba varem. 14.12.2009 esitasid X X asuval kinnistul elukohta omavad Z. M. ja N. Z. Tallinna abilinnapea Eha Võrgule kaebused, kuna nad ei olnud rahul Põhja-Tallinna Valitsuse tegevusega nende elamispinna küsimuse lahendamisel. Seetõttu paluti kaebajal 27.01.2010 kirjutada seletuskiri, milles sisalduks muu hulgas vastus küsimusele, millistest asjaoludest lähtudes otsustas ta ignoreerida Tallinna Linnavolikogu 17.09.2007 otsust X X asuva kinnistu müügi kohta. Hiljemalt 2010. a jaanuari lõpuks oli Põhja-Tallinna Valitsuses kujunenud arusaam, et kaebaja võis kaebuse esitanud isikute avalduste läbivaatamisel jätta piisava põhjalikkusega välja selgitamata ja tähelepanuta asja lahendamiseks olulised asjaolud ning tegemist võib olla ametikohustuste mittenõuetekohase täitmisega. K. T. märkis 31.10.2011 kohtuistungil, et kaebaja lohakust arutati juba enne distsiplinaarmenetluse alustamist. K. T. selgitas 31.10.2011 istungil, et

§ 116

lg 2 alusel läbi viidud kaalumise puhul ei olnud ainsaks määravaks kriteeriumiks kaebaja tegevus seoses X X asuva kinnistuga, vaid ka elanike kaebused kaebaja suhtes. Ehkki K. T. kui haldusorgani seadusliku esindaja seletused ei saa olla tõendiks, pidanuks kohus arvestama tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011 kohtuistungil antud ütlustega, mis kinnitavad linnaosa vanema väiteid kaebaja tegevuse suhtes esitatud kaebuste kohta. Kohus jättis tunnistajate ütlused kaebaja töö kohta antud negatiivse tagasiside kohta arvestamata, viidates kõnealuste tunnistajate teisi asjaolusid käsitlevatele väidetele kaebaja positsiooni õigustavas kontekstis. Kohus eiras HKMS § 16 lg-t 3, § 25 lg-t 2, TsMS § 232, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Kohtupraktikas on lubatavaks peetud

§ 116

lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud

§ 116

lg 3 eemärki (ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-14-00, 3-3-145-00, 3-3-1-5-05, 3-1-150-11). Asja lahendamise seisukohast ei oma määravat tähendust, et otsustus kaebaja koondamise kohta tehti juba enne Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist, kuna ametiasutuse struktuuris tehtavate muudatuste toimumine ja tegemise vajadus oli teada juba varem. Kaalutletud valik koondatava ametniku suhtes võidigi sellest tulenevalt teha juba enne linnavalitsusele korralduse andmist. Tõsiasja, et töömaht vähenes, kinnitasid tunnistajad D. J. ja G. V. Kohus on tunnistajate sellesisulised ütlused põhjendamatult tähelepanuta jätnud, minnes vastuollu HKMS § 25 lg-ga 2, TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8. Riigikohus on

§ 116

lg 2 tõlgendamisel selgitanud, et koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on vaid ametiasutuse pädevuses. Seetõttu ei saa vaidlustada ametiasutuse otsustust koondada üks või teine ametikoht, vaid ainult käskkirja või korraldust, millega koondatav ametnik teenistusest vabastati (lahend nr 3-3-1-50-11). Asjakohatu on kohtu järeldus, mille kohaselt oli Põhja-Tallinna Valitsuse eesmärk üksnes tülikast ametnikust vabanemine. Seejuures kohus möönis, et iseenesest võis seoses töömahu vähenemisega koosseisu vähendamise vajadus eksisteerida. Kohus jättis käsitlemata poolte koondamissituatsiooni puudutavad väited. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k täitmine oli vastustajale kohustuslik. Koondamissituatsiooni kontrollimise seisukohalt ei oma õiguslikku tähendust, kes ja millistel kaalutlustel korralduse eelnõu ette valmistas. Samuti ei saa olla määrav, kuidas korralduse vastuvõtmise vajadust põhjendati, kuna korralduse õiguspärasus ei ole ega saa olla antud asjas vaidluse esemeks. Teistsugune 7

(13)Kohus lähenemine tähendaks linnavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse organi rolli eitamist tema pädevusse kuuluva küsimuse otsustamisel. Kohtuotsuses väljatoodud kaebajat positiivses valguses näitavate asjaoludega mittearvestamist või atesteerimisel tehtud järeldustest erinevatele tulemustele jõudmist ei saa pidada õigusvastaseks, sest ametiasutusel on kaalutlusõigus otsustamaks, milliseid teenistusalaseid näitajaid ja asjaolusid kaalumisel kõige olulisemaks pidada. Halduskohtul puudub seaduslik õigus vastustajale selles osas ettekirjutusi teha. HKMS § 19 lg-st 6 tulenevalt on kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud. Kohus, tuues otsuse põhjendava osa p-s 5 esile kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ja heites vastustajale ette nendega mittearvestamist, teostas sisuliselt haldusorgani eest kaalutlusõigust. Selline tegevus läheb lisaks seadusest tuleneva volituse piiride ületamisele vastuollu ka Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei tohi kohus haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (lahendid nr 3-3-1-15-08, 3-3-1-82-09 jm). Kohus, viidates kaebaja headele atesteerimistulemustele, pole arvestanud kohtumenetluse käigus viidatud asjaoluga, et kõnealused tulemused ei erinenud teiste linnamajanduse osakonna peaspetsialistide omadest, mistõttu ei saanuks pelgalt atesteerimise käigus antud hinnang olla koondatava ametniku väljaselgitamisel määravaks kriteeriumiks. Ebaõige on kohtu järeldus, et kaebaja survestamine lahkumiseks ja formaalselt pakutud või võimalikult pakutavatest ametikohtadest loobumiseks leidis kinnitust G. V. ütlustega. 01.11.2011 kohtuistungi protokollis kajastatud G. V. ütlused selliseks järelduseks alust ei anna. G. V. on kaebaja esindaja poolt kaebaja 27.04.2010 omakäeliselt kirjutatud avaldust puudutavale küsimusele vastanud: „Ma ei tea, aga mul jäi mulje, et see oli kokkulepe.“ Ka tunnistaja teistest vastustest ei ilmne, et talle teadaolevalt oleks keegi kaebajat avalduse kirjutamisel või selle kohtusse toimetamisel mingil viisil survestanud. Kohus ei ole järelduse tegemisel viidanud ühegi teise tunnistaja ütlustele ega muule tõendile, millele tuginedes kujunes kohtu siseveendumus, et tõendatuks tuleb lugeda kaebaja survestamise omakäelise avalduse kirjutamisel. Seetõttu tuleb kriitiliselt suhtuda ka otsuse põhjendava osa p-s 6 toodud järeldusse, mille kohaselt nähtub asja materjalidest, et Põhja-Tallinna Valitsusel puudus igasugune soov kaebajaga teenistussuhet jätkata ja kaebajale teist ametikohta pakkuda. Kaebaja pole viidanud ühelegi eluliselt usutavana tunduvale põhjendusele, miks ta väidetavalt toimunud survestamisele allus, ega kirjeldanud, missuguste võimalike negatiivsete tagajärgedega teda omakäelise avalduse mittekirjutamise korral ähvardati. 31.10.2011 kohtuistungi protokollis fikseeritud kaebaja ütlustest nähtub, et ta kirjutas avalduse, kuna soovis kabinetist võimalikult kiiresti lahkuda, sest tundis end halvasti. Ei ole usutav ega tõenäoline, et kaebaja nõustus loobuma talle pakutavatest ametikohtadest üksnes hetkelise halva enesetunde ajel. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja menetlusosalisena antud selgitused pole antud vande all, mistõttu pole need tõendiks HKMS § 16 lg 1, TsMS § 229 ja § 267 lg 1 mõttes. Kohus jättis tähelepanuta tõendina asja juurde võetud tollase linnamajanduse osakonna juhataja A. V-i 04.03.2010 avalduse linnaosa vanemale tema üleviimiseks alates 01.05.2010 osakonna peaspetsialisti ametikohale. Vastustajale ei saanud 31.03.2010 olla teada, et alates 01.05.2010 vabaneb A. O. peaspetsialisti ametikoht. Teada oli hoopis see, et vabanevale peaspetsialisti ametikohale üleviimist soovib osakonda juhtinud A. V. , kes linnaosa vanema 29.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/30 alates 01.05.2010 sellele ametikohale ka üle viidi. 11. N. K. vastuses paluti jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning leiti, et segamini on aetud tõendid, faktilised asjaolud ja poolte seletused. Tunnistajate ütluste osas esitatud seisukohad on vastuolulised. Vastustaja pole põhjendanud, miks kaebaja tõendid on 8
(13)Kohus ebausaldusväärsed. Z. M. ja N. Z. 14.12.2009 Tallinna abilinnapeale esitatud avaldusi nimetati ebaõigesti kaebusteks. Vastustaja ei tõendanud, et seoses avaldustega nõuti kaebajalt seletuskirja. Kaebaja saatis V. M-le e-kirja, mis ei ole seletuskiri. Seoses linnavaraameti kontrollimisega sooviti täiendavat infot. Linnavara müügiga tegeles Tallinna linn linnavaraameti kaudu ja see ei sõltunud Põhja-Tallinna Valitsuse ametnikest. Vastustaja möönab, et koondamisel ei pakutud kaebajale teist ametikohta. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahenditest ei saa järeldada, et ametikoha pakkumata jätmise põhjuste väljatoomine oleks õiguspärane. Lahend nr 3-3-1-14-00 puudutab koondamist, kuid selles rõhutati haldusakti motiveerimise nõuet. Lahendist nr 3-3-1-5-05 tuleneb, et koondamisel tuleb töötajale alati pakkuda olemasolevaid sarnaseid ametikohti. Samaväärsete ametikohtade puudumisel tuleb pakkuda ka vähem soodsamaid ametikohti. Kohus tuvastas, et Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k eelnõu algatajaks ja koostajaks oli vastustaja ning korraldusega vormistati vastustaja tahteavaldus/ettepanek. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et vastustaja ei omanud puutumust korralduse vastuvõtmisel. Apellatsioonkaebuse p 3.3.5 on vastuolus vastustaja varasemate seisukohtade ja tunnistajate ütlustega. Kohtumenetluses tuvastati, et vastustaja ei kaalunud koondamisele kuuluvat ametikohta ega isikut, vaid otsus tehti vahetult enne Tallinna Linnavalitsuse istungit 2 tunni jooksul. Ebaselge on vastustaja seisukoht, et kohus on rikkunud talle seadusest tulenevaid volitusi. Kohus tugines otsuses kohtumenetluse käigus kogutud tõenditele. Vastustaja moonutab pahatahtlikult G. V. ütlusi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ütles G. V. : „Sain tema kabinetis Tammemäelt sellise korralduse. Tulin K-ga Tallinna Halduskohtusse, et ta avalduse tagasi võtaks.“ 27.04.2010 avalduse kirjutamise kohta ütles G. V. järgmist: „Ma sain koopia. Minu kommentaar oli selline, et see dokument on õigustühine.“ Kohtu täpsustavale küsimusele vastas tunnistaja, et õigustühine dokument oli: „Pakutavatest ametikohtadest loobumine. Avaldus oli ka, et ta võtab tagasi esimese haldusakti käskkirja vaidlustamise.“ Seega tunnistaja kinnitas, et eelnimetatud dokumendid olid õigustühised. Kohus tuvastas, et vastustaja survestas kaebajat avalduse kirjutamisel. Kaebaja esitas nimetatud avalduse osas tühistamisavalduse, mida ei ole vaidlustatud ja mis on kehtiv. Kaebaja oli sunnitud salaja kohtusekretärile edastama teate, et ta ei soovi kaebusest loobuda. Tunnistaja G. V. kinnitas, et kaebaja on kohustetundlik töötaja, kelle töö suhtes kuni esimese distsiplinaarkaristuseni etteheiteid polnud. 12. Ringkonnakohtu istungil loobus N. K. oma apellatsioonkaebusest ja palus lõpetada selles osas apellatsioonimenetluse, märkides, et ei taotle apellatsioonkaebuse koostamise eest tasutud õigusabi 16 € vastustajalt väljamõistmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Esmalt lahendab ringkonnakohus N. K. apellatsioonkaebusest loobumise avalduse (I), seejärel võtab seisukoha Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuse põhjendatuse suhtes (II) ja lõpuks lahendab menetlusosaliste menetluskulude taotlused (III). I 14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 191 lg 1 järgi võib apellant ringkonnakohtule esitatud avaldusega loobuda apellatsioonkaebusest alates selle esitamisest kuni apellatsioonimenetlust lõpetava lahendi teatavakstegemiseni. 9
(13)Kohus
  1. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad alused apellatsioonkaebusest loobumise avalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Ringkonnakohus võtab N. K. apellatsioonkaebusest loobumise avalduse vastu ja lõpetab HKMS § 191 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud, samuti ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (HKMS § 191 lg 2). II
  3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja N. K. kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.
  4. Seoses Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusega nr 327-k, millele tuginedes kaebaja Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/28 koondamise tõttu teenistusest vabastati, märgib ringkonnakohus järgmist. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k täitmine oli tõepoolest vastustajale kohustuslik ja nimetatud korralduse õiguspärasus ei ole ega saagi olla käesolevas asjas vaidluse esemeks, mistõttu ei ole alust kahelda ka koondamissituatsiooni olemasolus ja halduskohus on jätnud poolte koondamissituatsiooni puudutavad väited otsuses õigesti tähelepanuta. Riigikohus on 19.12.2011 otsuses nr 3-3-1-50-11 (p 12) rõhutanud, et nende ametikohtade kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses ning vaidlustatav ei ole ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusest nr 327-k ei tulenenud Põhja-Tallinna Valitsusele konkreetse ametniku koondamise kohustust, vaid ühe ametniku koondamise kohustus alates 01.05.2010 linnamajanduse osakonnas ühe peaspetsialisti ametikoha puudumise tõttu.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28 õiguspärasusele hinnangu andmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, eksinud tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. 20.

§ 116

lg 2 kohaselt on koondamisel teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.

§ 116

lg 2 kohane võrdlemine eeldab koondamissituatsioonis olevaid ametnikke iseloomustavate andmete kõrvutamist kindlas järjekorras, kusjuures iga järgmine võrdlusetapp tuleb läbida vaid juhul, kui eelmiste kriteeriumite põhjal on ametnike näitajad võrdsed ja seetõttu ei saaks neist kedagi objektiivselt eelistada.

§ 116

lg 2 teist ja kolmandat lauset, mis sätestavad teenistusse jäämise eelisõiguse, saab kohaldada, kui on vähemalt kaks ühesuguste või sarnaste ametiülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesugused ametikoha nimetused ei pruugi tähendada samasuguseid või sarnaseid ametiülesandeid. Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 15). Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate vahel ei loo tingimusi teenistusülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, ei ole teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistusse jäämise eelisõiguse üle 10

(13)Kohus otsustamine võimalik (vt Riigikohtu 24.10.2000 otsus nr 3-3-1-45-00, p 4). Ametnike võrdlemiseks ei pea nende teenistusülesanded täpselt kokku langema (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2009 otsus nr 3-08-2582; 30.04.2010 otsus nr 3-09-950, p 9), kuid need peavad siiski olema samal tasemel ja sarnased (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2011 otsus nr 3-09-2463). Lisaks samalaadsete teenistusülesannete täitmisele peaksid ametnikud kuuluma samasse ametnike põhigruppi, see tähendab, et kõrgemaid ametnikke ei saa võrrelda vanem- ega nooremametnikega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2011 otsus nr 3-09-3113, p 11). Riigikohus on märkinud sedagi, et ametiülesannete sisust tulenevate teenistusalaste näitajate võrdlus on suuresti hinnanguline ja võib olla raskesti formaliseeritav. Seaduse mõttega on kooskõlas, et ühesugustelt või sarnaste ametiülesannetega ametikohtadelt koondatavatest isikutest moodustataks enne vaba ametikoha pakkumist võimaluse korral

§ 116lg-s 2 nimetatud tunnuste alusel nn pingerida.

Teenistusalaste näitajate hinnangulisust ja raskesti formaliseeritavust arvestades on suur roll

§ 116lg-s 2 nimetatud teistel asjaoludel.

Ühesuguste ametiülesannete korral tuleb võrdlemisel arvestada nii kvalifikatsiooni kui ka töö sisuga seotud teenistusalaseid näitajaid. Erinevate ametiülesannete puhul saab arvestada eeskätt kvalifikatsiooni. Alati on võimalik arvesse võtta ergutusi ja distsiplinaarkaristusi (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Paremaks teenistusalaseks näitajaks ei saa seevastu pidada selliseid andmeid, mis ei sõltu ametniku enda tööülesannete täitmisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2010 otsus nr 3-09-1386, p 13). Kohtupraktika kohaselt ei ole aktsepteeritav koondamissituatsioonis olevate ametnike teenistusalaste näitajate väljatoomine ja

§ 116

lg 2 tähenduses võrdlemine alles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus, vaid ametiasutusel on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik. Alles seejärel saab asutus teavitada teenistujat tema vabastamisest koondamise tõttu ning teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15; Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2011 otsus nr 3-10-192, p 14; 30.04.2010 otsus nr 3-09-950, p 9). Seega juhul, kui ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemine oli objektiivselt võimalik, kuid ametiasutus ei ole seda läbi viinud, siis on ametniku teenistusest vabastamisel tehtud oluline kaalutlusviga (asjassepuutuvate asjaolude arvestamata jätmine) ja teenistusest vabastamise haldusakti peale esitatud kaebus tuleb rahuldada, sõltumata sellest, kas kohtumenetluse kestel esitatud andmed võiksid ametiasutuse valikut iseenesest õigustada või mitte. Ulatusliku kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti motiivide esitamine kohtumenetluses ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (nt Riigikohtu 12.11.2007 otsus nr 3-3-1-57-07, p 18). 21. Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla selles, et

§ 116

lg-s 2 sätestatud eelisõiguse arvestamine oli nõutav, sest ametikohtade vähendamisel jäi mitmest samalaadsest ametikohast vähemalt üks alles. Halduskohus on tuginenud otsuse tegemisel asjas esitatud tõenditele kogumis ja järeldanud põhjendatult, et otsustus kaebaja koondamise kohta oli tehtud juba enne Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist ilma linnamajanduse osakonna viie peaspetsialisti vahel

§ 116lg 2 alusel kaalumist läbi viimata.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja linnamajanduse osakonna ametnike teenistusalased näitajad alles kohtumenetluse käigus. Halduskohus ei ole jätnud linnaosa vanema K. T. 11

(13)Kohus 31.10.2011 halduskohtu istungil antud selgitusi ning tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011 kohtuistungil antud ütlusi kaebaja tegevuse suhtes esitatud kaebuste kohta arvestamata, vaid on suhtunud neisse reservatsiooniga, arvestades kaebaja töö olemust. Seda, et kaebaja ametikohal võib töö olemusest tulenevalt pretensioone esineda, möönis ringkonnakohtu istungil ka vastustaja esindaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et vastustajale võisid enne koondamise otsustamist olla teada kaebaja poolt võimalikule distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavad tunnused ja kaebajal paluti kirjutada seletuskiri, nagu ka K. T. 31.10.2011 halduskohtu istungil antud selgitused ning tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011 kohtuistungil antud ütlused kaebaja tegevuse suhtes esitatud kaebuste kohta, linnamajanduse osakonna peaspetsialistide teenistusalaste näitajate võrdlemist

§ 116

lg 2 alusel ega lükka ümber halduskohtu järeldust kaalumise läbiviimata jätmisest enne kaebaja koondamise otsustamist. 22. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et kaebaja koondamise otsustus tehti enne Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist ja linnamajanduse osakonna ametnike teenistusalaste näitajate kohta esitati andmed alles kohtumenetluse käigus. Nagu vastustaja õigesti märgib, on Riigikohus pidanud

§ 116

lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles kohtuliku kontrolli käigus lubatavaks. Samas ei ole Riigikohus pidanud võimalikuks sellise erandi loomist

§ 116lg 2 puhul (vt 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15).

Seega on halduskohtu järeldus, mille kohaselt

§ 116

lg 2 alusel tehtud kaalutlused peavad olema kontrollitavad ja sisalduma vähemalt koondamisteates, kohtupraktikaga kooskõlas. Arvestades eeltoodut, on halduskohus tuvastanud õigesti vastustaja poolt kaebaja koondamise otsustamisel

§ 116

lg 2 rikkumise ja kuna tegemist on olulise kaalutlusveaga, tühistanud vaidlustatud käskkirja.

  1. Halduskohus ei ole otsuses kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid välja tuues ja nendega mittearvestamist vastustajale ette heites teostanud vastustaja asemel kaalutlusõigust, vaid on osundanud vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamisel tehtud vigadele.
  2. Nõustuda ei saa vastustaja poolt A. V. 04.03.2010 avaldusele antud hinnanguga. Vastustajale pidi A. O. ametikoha vabanemisega seoses kaaluma, kas pakkuda seda koondatavale ametnikule või viia sellele ametikohale üle linnamajanduse osakonna juhataja A. V.
  3. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata. III
  4. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust PõhjaTallinna Valitsuse kasuks, jäävad Põhja-Tallinna Valitsuse menetluskulud summas 1975,20 € tema enda kanda.
  5. Kaebaja väitel on esindaja M. P. poolt koostatud N. K. apellatsioonkaebuse koostamise eest õigusabi suuruseks 16 €, mille väljamõistmist ta seoses apellatsioonkaebusest loobumisega ei taotle. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses vastustajalt 1344,88 (984,88 + 240 + 120) € väljamõistmist ja esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega HKMS § 109 lg 6 mõttes, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, ning ringkonnakohus mõistab Põhja-Tallinna Valitsuselt välja N. K. kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 1344,88 €. 12

(13)Kohus Virgo Saarmets Silvia Truman Lilianne Aasma 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.