3-12-1177/19

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-1177 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi OÜ XXX kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 19.03.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4672-14 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamise aeg
2. november 2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ XXX esindajad Priit Kirss ja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja - Maksu- ja Tolliameti esindajad Mare Ülenurm ja Kristi Varik Resolutsioon
3. Jätta OÜ XXX kaebus rahuldamata.
4. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest
5. detsembrist 2012 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
6. jaanuaril 2013 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus (LMTK) kontrollis OÜ XXX käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel
8. aasta september ja oktoober. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastas LMTK oma 27.02.2012 kontrollaktis nr 12.2-3/4672-13, mille maksuhaldur edastas OÜ-le XXX tutvumiseks ja määras eriarvamuse esitamise tähtajaks 13.03.
9. 13.03.2012 esitas OÜ XXX kontrollaktile vastuväited, milles maksukohustuslane ei nõustunud maksuhalduri seisukohaga.
10. 19.03.2012 tegi maksuhaldur maksuotsuse nr 12.2-3/4672-14, millega otsustas 1) suurendada OÜ XXX maksustamisperioodi 2011 september 20% määraga maksustatavat käivet summas 23 606,09 eurot ja arvestatud käibemaksu summas 4721,22 eurot ning maksustamisperioodi 2011 oktoober 20% määraga maksustatavat käivet suurendada summas 436,89 eurot ja arvestatud käibemaksu summas 87,37 eurot; 2) suurendada maksustamisperioodi 2011 september sisendkäibemaksu summas 4629,22 eurot ning vähendada 2011 oktoobrikuu sisendkäibemaksu summas 8198,72 eurot; 3) suurendada maksustamisperioodi 2011 september kauba ja teenuse ühendusesisest soetamist summas 23 146,10 eurot; 4) jätta 2011 oktoobrikuu tagastusnõue osaliselt, summas 8285,09 eurot rahuldamata; 5) tagasi nõuda 2011 septembrikuus alusetult tagastatud 92 eurot; 6) määrata tasumisele kuuluvat tulumaksu 2011 septembrikuus summas 136,10 eurot ning oktoobrikuus summas 136,10 eurot; 7) määrata tasumisele kuuluvat sotsiaalmaksu 2011 septembrikuus summas 213,87 eurot ja 2011 oktoobrikuus summas 213,87 eurot.
11. OÜ XXX esitas MTA-le vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. MTA oma 03.05.2012 otsusega nr 6-1/823-2 rahuldas OÜ XXX vaide osaliselt ja tunnistas LMTK 19.03.2012 maksuotsuse kehtetuks osas, millega vähendati OÜ XX 2011 oktoobrikuu eest arvestatud sisendkäibemaksu seoses United Motors AS 31.10.2011 arvega nr
12. Muudeti maksuotsuse resolutsiooni punkti 2 nimetatud 2011 oktoobrikuu sisendkäibemaksu summat 1469,83 euro võrra, lugedes õigeks sisendkäibemaksu vähendamise summas 6728,89 eurot. Muus osas jäeti vaie rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
13. OÜ XXX esitas kohtule kaebuse, milles taotleb LMTK 19.03.2012 maksuotsuse nr 12.23/4672-14 tühistamist osas, milles see jäeti vaidemenetluse raames jõusse. Kaebaja leiab, et sotsiaalmaksu- ja tulumaksu määramine ei ole õiguspärane, kuna need on riiklikud maksud, mis ei ole olnud aga maksukontrolli teostamise lähteülesandeks. Maksuhaldur oleks pidanud selliste maksude määramiseks laiendama üksikjuhtumi kontrolli lähtekorraldust ning määrama maksukohustuslase suhtes maksurevisjoni. Teiseks on kaebaja seisukohal, et sõidukeid ei pea täies ulatuses ettevõtluses kasutama, erasõidud on kajastatud sõidupäevikutes ja seda on maksude tasumisel arvesse võetud. Kaebuse esitaja arvates on maksuhalduri järeldus, et OÜ XXX ei ole soetanud sõidukit Audi Q7 BCCollection Eesti OÜ-lt, vaid otse Leedu äriühingult, ebaõige. Kaebaja väidab, et on soetanud sõiduki Eesti käibemaksukohustuslaselt ja maksnud müüjale ära ostusummale liidetud käibemaksu. Sõiduki müümisel koos käibemaksuga on OÜ XXX käibemaksu deklareerinud ja riigile ära tasunud, mis tähendab seda, et sõiduki ostmisel enamtasutud käibemaksu on õigus riigilt tagasi taotleda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
14. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja ei nõustu kaebaja väidetega. Vastustaja arvates on kaebaja seisukoht, et maksuhaldur ei saa üksikjuhtumi kontrollimisel kontrolli ulatust laiendada, ebaõige. Vastustaja vastuväidete kohaselt puuduvad käesoleval juhul sellised, asjaolud, mille tõttu oleks võimalik väita, et maksuhaldur pidanuks valima kontrollivormiks revisjoni. Kontrolli ulatuse laiendamisest etteteatamine vastava korralduse andmisega on ette nähtud üksnes revisjoni korral. Käesoleval juhul viidi läbi üksikjuhtumi kontroll, millele revisjoni osas MKS-s sätestatud nõuded ei laiene. Seega ei saa üksikjuhtumi kontrolli ulatust laiendava korralduse vormistama jätmist maksuhaldurile ette heita ka lähtuvalt haldusmenetluses üldprintsiibina kehtivast vormivabaduse põhimõttest. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsusega tuvastati OÜ-le XXX kuuluvate sõidukite BMW X5 ja BMW X6 kasutamine kontrollitaval perioodil OÜ XXX juhatuse liikme ja osaniku Priit Kirsi ja tema abikaasa, OÜ XXX teise osaniku Jekaterina Kirsi poolt ettevõtlusega 2 mitteseotud tegevuseks, millega seoses on OÜ-le XXX määratud tasumiseks tulu- ja sotsiaalmaks ning omatarbe käibemaks seoses erisoodustuse andmisega, õigesti. Vastustaja jääb seisukohale, et sõiduauto Audi Q7 müügi puhul BCCollection Eesti OÜ poolt OÜ-le XXX ei olnud tegemist reaalse majandustehinguga, vaid näiliku tehinguga, mille eesmärgiks oli OÜ XXX mahaarvatava sisendkäibemaksu suurendamine. Maksuhaldur leidis, et tegelikult oli OÜ XXX soetanud sõiduauto Leedu äriühingult Jolitos Juškienes Imone. Maksuhalduri seisukohti kinnitavad asjaolud on kajastatud kokkuvõtvalt maksuotsuse lk-del 1011 ning vastustaja ei pea vajalikuks neid seletuses üle korrata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
15. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
16. Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et kuna maksuhaldur oli alustanud kontrolli üksnes käibemaksu arvestamise õigsuse kontrollimiseks, siis ei ole sotsiaalmaksu ja tulumaksu määramine õiguspärane. Kohtu arvates ei välista asjaolu, et üksikjuhtumi kontrolli oli alustatud üksnes 2011.aasta septembri- ja oktoobrikuu käibemaksu arvestamise õigsuse kontrollimiseks, teiste riiklike maksude, sh tulumaksu ja sotsiaalmaksu määramist, juhul kui vastavad asjaolud on kontrolli käigus tuvastatud. Kuna maksukorralduse seaduse (MKS) §-des 10 ja 11 sätestatu on maksuhaldurile kohustuslik, siis puudub maksuhalduril õigus ignoreerida kontrolli käigus tuvastatud maksukohustust suurendavaid asjaolusid isegi siis, kui algselt ei olnud teatud maksuliikide kontrolli ette kavandatud.
17. Ka Riigikohus on oma 06.06.2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-20-05, analüüsides üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni eristamist, leidnud, et üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni sisuline eristamine ainult kontrolli ulatuse alusel on võimatu. Riigikohus on seisukohal, et revisjonivormi puhul peab maksuhaldur valima maksukohustuslasest enamkoormava kontrolli puhul (tööruumi või töökoha eraldamine, kaasaaitamiskohustuse järjepidev pikaajaline täitmine, kontrollimise ajaline kestvus). Seega sõltub revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega ning kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus.
18. Käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud, mille tõttu oleks võimalik väita, et maksuhaldur pidanuks valime kontrollivormiks revisjoni. Kontrolli ulatuse laiendamisest etteteatamine vastava korralduse andmisega on ette nähtud üksnes revisjoni korral. MKS § 10 lg 3 sätestab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Käesoleval juhul on läbi viidud üksikjuhtumi kontroll, millele revisjoni osas MKS-s sätestatud nõuded ei laiene. Seega ei saa kohtu arvates üksikjuhtumi kontrolli ulatust laiendava korralduse vormistamata jätmist maksuhaldurile ette heita ka lähtuvalt haldusmenetluses üldprintsiibina kehtivast vormivabaduse põhimõttest. Ja seda isegi juhul, kui maksuhalduril oleks olnud kohustus vormistada kontrolli ulatuse laiendamine ka üksikjuhtumi kontrolli puhul vastava korraldusega, ei saaks maksuotsuse tühistamist nõuda ainuüksi sellekohase korralduse vormistamata jätmise tõttu, kuna asjaolu ei saanud mõjutada asja otsustamist. 3
19. Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et sõidukeid ei pea täies ulatuses ettevõtluses kasutama, erasõidud on kajastatud sõidupäevikutes ja seda on maksude tasumisel arvesse võetud. Vaidlustatud maksuotsusega tuvastas maksuhaldur OÜ-le XXX kuuluvate sõidukite BMW X5 (reg nr 005 TJB) ja BMW X6 (reg nr 007 TJB) kasutamine kontrollitaval perioodil OÜ XXX juhatuse liikme osaniku Priit Kirsi ja tema abikaasa, OÜ XXX teise osaniku Jekaterina Kirsi poolt ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, millega seoses määrati OÜ-le XXX tasumiseks erisoodustuse tulumaks ja sotsiaalmaks ning omatarbe käibemaks. TuMS § 48 lg 4 kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikutele seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. TuMS § 48 lg 4 p 2 kohaselt on erisoodustus muu hulgas sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.
20. Riigikohus asus oma 03.03.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-93-08 seisukohale, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt – erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.
21. Käesoleval juhul tuvastas maksuhaldur asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati eelnimetatud sõiduautosid ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sellisteks asjaoludeks on sõidukite hoidmine kasutajate elukohas, maksustatava käibe puudumine kontrollitaval perioodil, sõidupäevikutes kajastatud andmete vastuolu teiste asjas kogutud tõenditega (AS United Motors remondiarved). Ka kaebaja ise ei eita sõiduautode ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamist ja leiab, et sõidukeid ei pea täies ulatuses ettevõtluses kasutama, kohus ei saa sellise väitega aga nõustuda. Samas väidab kaebaja, et erasõidud on kajastatud sõidupäevikutes ja seda on maksude tasumisel arvesse võetud. Ka selle väitega ei saa kohus nõustuda, kuna tõendeid erasõitudelt maksude tasumise kohta maksuhaldurile ega kohtule esitatud ei ole. Kaebaja on maksuhalduri nõudel esitanud sõidupäevikud, milles kajastatud andmed aga ei vasta tegelikkusele, mistõttu kohus järeldab, et kaebaja sellesisulised väited on paljasõnalised ja tõendamata.
22. Erisoodustuse ja omatarbe maksustamine on välistatud üksnes juhul, kui ettevõtte sõidukeid kasutatakse vaid ettevõtluse tarbeks. Antud asjas maksuhaldur ei väida, et nimetatud sõidukitega ei oleks üldse tööalaseid sõite tehtud, sest ettevõttele kuuluvate sõiduautode erasõitudeks kasutamise maksustamine erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksuga ja omatarbe käibemaksuga ei eeldagi seda. Kuid juhtudel, mil on tuvastatud sõidukite tegelik kasutamine ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks või asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati sõidukeid ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kuid sõitude kohta ei peeta arvestust kehtestatud korras või arvestus ei ole usaldusväärne, tuleb maksustamisel lähtuda TuMS § 48 lg-st 8 ja rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 § 1 lg-st 1 nimetatud erisoodustuse hinnast 256 eurot iga sõiduauto kohta kuus.
23. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul esitatud sõidupäevikutes (tl 66-69) kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele, kaebaja ei ole sõidukitega tehtud erasõite maksude tasumisel arvesse võtnud ega esitanud tõendeid, millest nähtuks, et Priit Kirss ja Jekaterina Kirss oleksid OÜ-le XXX erasõitude eest tasunud, järelikult on kaebajale vaidlustatud maksuotsusega 4 määratud tasumiseks tulu- ja sotsiaalmaks ning omatarbe käibemaks seoses erisoodustuse andmisega, õigesti.
24. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta soetas sõiduki Audi Q7 Eesti käibemaksukohustuslaselt ja et ta ei saa aru, millised täpsed tõendid või asjaolud tehingu näilikuks muudavad.
25. Asja materjalidest nähtuvalt vormistas kaebaja auto Audi Q7 müügitehingu kohta vaid ostumüügilepingu ja kassa kviitungid, samuti arvestas sisendkäibemaksu müügilepingu alusel, kuid KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha sama seaduse § 37 nõuete kohase arve alusel. Seega välistab kohtu arvates antud juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise juba nõuetekohase arve puudumine, kuna BCCollection Eesti OÜ ei ole väljastanud OÜ-le XXX arvet.
26. Maksuhaldur leidis, et tegelikult oli OÜ XXX soetanud sõiduki Audi Q7 Leedu äriühingult Jolitos Juškienes Imone, mida kinnitavad järgmised tõendid ja asjaolud kogumis: 1) OÜ XXX juhatuse liige Priit Kirss ei osanud oma 27.12.2011 seletuses (tl 90-94) ega BCCollection Eesti OÜ juhatuse liige Talis Kottisse oma 26.01.2012 seletuses (tl 96-98) selgitada, kus ja kuidas toimus Audi üleandmine-vastuvõtmine, kuigi väidetava tehingu toimumise ajast ei olnud möödunud eriti palju aega; 2) maksuhaldur ei lugenud usaldusväärseks ega võtnud arvesse akti sõiduki üleandmise kohta (tl 146), mida ei Priit Kirss ega Talis Kottise seletuste andmise ajal ei nimetanud ega maksuhaldurile ei esitanud, vaid see lisati alles kontrollaktile eriarvamuse esitamisel; 3) OÜ XXX sai auto enda valdusesse väidetavalt 30.09.2011 (tl 84). Auto vormistati kaebaja nimele ARK-is 10.10.2011 ning samal päeval sõlmiti kaebaja ja AS Tauf-Auto vahel komisjonileping, millega kaebaja volitas AS-i Tauf-Auto müüma sõidukit alates 10.10.2011 hinnaga 32 900 eurot (koos käibemaksuga). Ka AS Tauf-Auto müügijuhi Tiit Reisi väitel (tl 103-105) määras kaebaja juba algselt auto müügihinnaks 32 900 eurot, kuid mingi aja pärast lasti hinda alla ja auto müüdi 31 000 euro eest Swedbank Liising AS. Maksuhaldur tegi 16.11.2011 nimetatud auto müügikuulutuse kohta väljaprindi portaalist www.auto24.ee, millest nähtuvalt oli auto müügis hinnaga 32 900 eurot (tl 154156). Seega pandi auto juba algselt müüki 6700 euro võrra odavamana, kui kaebaja väidetavalt auto soetas, mitte ei olnud hinna vähendamine tingitud asjaolust, et ostja oli sellise hinnaga nõus ostma; 4) Kaebaja ei ole millegagi tõendanud enda väidet, et auto hind läks odavamaks, kuna selgus, et auto väljalaskeaasta on
27. Avaldatud autokuulutuses oli auto väljalaskeaastaks märgitud 2007 ning ka ARK-i andmetel on tegemist 2007.aasta autoga (tl 157). Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta on pöördunud BCCollection Eesti OÜ poole asjaoluga, et auto väljalaskeaasta ei ole 2007, kuigi 30.09.2011 müügilepingus oli lisatingimusena ette nähtud ka 3-kuuline garantii.; 5) Nähtuvalt maksuhalduri analüüsist portaalis www.auto24.ee on sarnaste parameetritega Audi Q7 väidetav ostuhind 39 600 eurot ebamõistlikult kõrge ja ei vasta auto tegelikule turuväärtusele; 6) Maksuhalduri hinnangul väljendab vaidlusaluse auto tegelikku müügihinda tõenäoliselt Leedu äriühingu arvel märgitud hind 80 000 litti, so 23 146,10 eurot (tl 109), mistõttu on asjakohatud OÜ XXX eriarvamuses esitatud selgitus ostu- ja müügihinna vahe kujunemise osas, sest võrreldud ei ole isegi sarnaseid autosid; 7) Maksuhaldurile esitati ainult Leedu äriühingu Jolitos Juškienes Imone 27.09.2011 arve ja kassa kviitung (tl 109), kuid muid kontrollitavaid tõendeid sõiduki Eestisse toomise kohta esitatud ei ole, 8) Sõiduki eest tasumise asjaolud on vastuolulised ja ebaselged, kuna väidetavalt toimus sõiduki eest tasumine BCCollection Eesti OÜ-le sularahas, mille tõenduseks esitati 5 maksuhaldurile 2 nummerdamata kviitungit, samas väitis Priit Kirss oma 27.12.2011 seletuses (tl 90-94), et tehingud on tehtud pangakonto kaudu. Kuna kaebaja pangakontolt ei nähtu piisavas summas sularaha väljavõtmist ega maksuhaldurile ei ole esitatud 25.11.2011 korraldusega nõutud kassadokumente, siis on kohtu arvates tõendamata BCCollection Eesti OÜ-le sularahas tasumine; 9) Kaebaja pangakontolt nähtub sularaha väljavõtmine 27.09.2011 summas 2057,41 eurot Leedus Taurage linnas, kust BCCollection Eesti OÜ ostis ka väidetavalt sõiduk Audi Q
28. Algselt väitis Priit Kirss, et kasutab OÜ XXX pangakaarti ise, kuid menetluse käigus väitis, et andis selle pangakaardi T. Kottissele kasutamiseks ning viimane kasutas seda raha auto ostmiseks ja see summa läks auto ostu rahast maha. Kuna T. Kottisse ise oma 26.01.2011 seletuses (tl 96-98) ei maini kaebaja pangakaarti kasutamist, siis ei saa ka maksuhaldur pidada P. Kirsi seletusi usaldusväärseks; 10) P. Kirss ei esitanud 27.12.2011 maksuhaldurile OÜ XXX ja BCCollection Eesti OÜ vahelist laenulepingut nr 29-09-2011, samuti ei olnud tema poolt 28.12.2012 esitatud pearaamatu laenukontode väljavõtetes nimetatud laenuga seotud pearaamatu väljavõtet. Nimetatud laenulepingu koopia esitati maksuhaldurile alles 13.02.2012, mistõttu on põhjendatud maksuhalduri kahtlus, et see leping on tagantjärgi koostatud ning tegelikult käis P. Kirss ise Leedus sõidukit ostmas ning võttis ise ka pangakaardiga Leedus raha välja; 11) P. Kirsi väitel pärines raha tema ja Jekaterina Kirsi laenust, mille kinnitamiseks esitati laenulepingud vastavalt summadega 20 000 eurot ja 19 600 eurot. Kuna väidetav raha laenamine toimus sularahas, siis oli maksuhalduril selle tegelikku olemasolu võimatu tagantjärgi kontrollida, samuti ei ole sularaha olemasolu usaldusväärselt tuvastatav, järelikult erinevate laenulepingute tagantjärgi maksuhaldurile esitamine ei kinnita raha tegelikku üleandmist isikute vahel, kuna seda on sisuliselt võimatu tagantjärgi objektiivsete tõendite abil usutavalt kontrollida; 12) Mis puutub BCCollection Eesti OÜ maksekäitumisse, siis nimetatud osaühing üksnes deklareerib käivet, kuid reaalselt midagi riigile ei tasu.
29. majandusaasta aruandest nähtuvalt äriühingul
30. aasta jooksul mitte mingit majandustegevust toimunud ei ole, võrdluses
31. aasta kohta esitatud andmetega ei nähtu selles osas mingeid muudatusi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kõik eeltoodu toetab maksuhalduri hinnangut tehingu mittetoimumise kohta OÜ XXX ja BCCollection Eesti OÜ vahel.
32. Riigikohus märkis oma 04.10.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-99, et maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seetõttu tuleb maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel korral oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Selline olukord oleks vastuolus maksu kui avalik-õigusliku kohustise olemusega ning ühetaolise maksustamise põhimõttega. Ka kohtute praktikas on väljendatud seisukohta, et ainuüksi arvete esitamine ja tasumine ning deklareeritud andmete kajastamine maksuarvestuses ei kinnita veel tehingute toimumist arvetel näidatud poolte vahel, kui esineb põhjendatud kahtlus, et tehingud arvetel näidatud poolte vahel ei ole tegelikult aset leidnud (Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-909). Seega jõudis kohtu arvates maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses, analüüsides ja hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, järeldusele, et sõiduauto Audi Q7 müügi puhul BCCollection Eesti OÜ poolt OÜ-le XX ei olnud tegemist reaalse majandustehinguga, vaid näiliku tehinguga, mille eesmärgiks oli OÜ XXX mahaarvatava sisendkäibemaksu suurendamine. Loogiline on, et OÜ XXX ostis Audi Q7 teise liikmesriigi maksukohustuslaselt ning toimetas selle teisest liikmesriigist Eestisse, järelikult oli sõiduki soetamisel tegemist kauba ühendusesisese soetamisega, seega toimus pöördmaksustamine, mille 6 tulemusena kaebajal reaalset maksukohustust ei teki. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt KMS § 8 lg-st 1 on kaebaja jätnud deklareerimata 2011.aasta septembrikuus auto soetamise kauba ühendusesisese soetamisena.
33. MKS § 150 lg 1 näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et maksumenetluse käigus on maksuhaldur kogunud piisavalt tõendeid, mis põhjendavat kahtlust kaebaja poolt esitatud andmete õigsuses ning nende põhjal on maksuhaldur teinud motiveeritud ja õiged järeldused, mistõttu vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks puudub alus, järelikult jätab kohus OÜ XXX kaebuse rahuldamata.
34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 7