3-09-874/55

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-874 Otsuse kuupäev 27.09.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Kolesnikov´i kaebus Tartu Vangla direktori 08.08.

1. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
2. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 06.09.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Juri Kolesnikov; Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt ja tuvastada, et Tartu Vangla direktori 08.08.
3. a käskkiri nr 1-4/1091 ja 28.08.
4. a käskkiri nr 1-4/1155 olid alates 16.09.
5. a kuni täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseni õigusvastased. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 27.10.
6. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Vangla direktori 08.08.
8. a käskkirjaga nr 1-4/1091 kohaldati kinnipeetav J. Kolesnikovi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis seisnesid kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramises ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises. Käskkirja põhjenduste kohaselt osutus vangla meditsiiniosakonnas 08.08.
9. a kell 10.45 tehtud kiirtest narkojoobe tuvastamiseks positiivseks bensodiasepiinidele ja J. Kolesnikovil olid kliinilised joobetunnused. 11.08.
10. a alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 08922900024, selgitamaks, kas J. Kolesnikov on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s 331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise. 27.08.
11. a kell 16.42 J. Kolesnikovile tehtud kiirtest osutus samuti positiivseks bensodiasepiinidele. Tartu Vangla korrapidaja 27.08.
12. a otsusega nr 7-61/36 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna veel isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist. Samal päeval kell 21.04 tehti J. Kolesnikovile veel kord kiirtest narkootiliste või psühhotroopsete ainete tuvastamiseks. Ka see test andis positiivse tulemuse bensodiasepiinidele.
13. Tartu Vangla direktori 28.08.
14. a käskkirjaga nr 1-4/1155 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist ning jätkati 08.08.
15. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, s.o vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 08.08.
16. a käskkirjas väljatoodud põhjustel. 28.08.
17. a alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialist kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 08922900026, selgitamaks, kas J. Kolesnikov on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s 331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise. Tartu Vangla direktori 29.08.
18. a käskkirjaga nr 1-4/1162 lõpetati J. Kolesnikovi suhtes isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamine, kuid jätkati kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.
19. Tartu Vangla direktori 22.09.
20. a käskkirjaga nr 1-4/1281 lõpetati J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
21. J. Kolesnikov esitas 23.04.
22. a Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla direktori 08.08.
23. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
24. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamiseks. Tartu Halduskohtu 16.09.
25. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tuvastati, et Tartu Vangla direktori 08.08.
26. a käskkiri nr 1-4/1091 oli õigusvastane alates 16.09.
27. a kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni 22.09.
28. a. Kohtuotsust põhjendati sellega, et 27.08.
29. a koostatud Eesti kohtuekspertiisi instituudi ekspert A. Aluvee arvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud uriiniproovist narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ei leitud. 01.09.
30. a lõpetas Lõuna Politseiprefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 08922900024 aluse puudumise tõttu. 09.09.
31. a nõustus prokuratuur määrusega. Määrus edastati Tartu Vanglale 15.09.
32. a. Kohus tuvastas, et 16.09.
33. a sai Tartu Vangla kriminaalasjas nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest teada, et J. Kolesnikovi uriiniproovist narkootilisi/psühhotroopseid aineid ei leitud ning seega tuleb tema suhtes 08.08.
34. a käskkirja nr 1-4/1091 alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud viivitamatult lõpetada. Seega sai Tartu Vangla 16.09.2008 a dokumentaalse tõestuse selle kohta, et J. Kolesnikovil puudus narkojoove ja ekspresstestis bensodiasepiinide olemasolu võis olla tingitud ravimitest, mille olid J. Kolesnikovile välja kirjutanud arstid. Seetõttu oli Tartu Vangla direktori 08.08.
35. a käskkiri nr 1-4/1091 õigusvastane alates 16.09.
36. a ja J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohene mittelõpetamine rikkus tema õigusi.
37. J. Kolesnikov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt Tartu Halduskohtu 16.09.
38. a otsuse ja teha uue otsuse, millega lugeda vaidlustatud käskkirjad õigusvastaseks algusest peale. 2 Tartu Ringkonnakohtu 13.01.
39. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus selgitas, et mõistab apellatsioonkaebuses esitatud taotlust käskkirjade täies ulatuses õigusvastaseks tunnistamise taotlusena olenemata sellest, et apellatsioonkaebuse sõnastuse järgi taotletakse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamist, sest kaebaja taotles halduskohtus Tartu Vangla direktori 08.08.
40. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.
41. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamist.
42. J. Kolesnikov esitas Tartu Ringkonnakohtu 13.01.
43. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja teha selles osas uue otsuse, millega tunnistada kaevatavad käskkirjad täielikult õigusvastaseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.
44. a otsusega rahuldati J. Kolesnikovi kassatsioonkaebus osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 13.01.
45. a otsus ja Tartu Halduskohtu 16.09.
46. a otsus haldusasjas nr 3-09-874 tühistati ja asi saadeti Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse kohaselt on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le
47. Vangla kaalumiskohustus ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega, sest vanglal lasub kohustus jälgida, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Uute asjaolude ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
48. Oma esialgses kaebuses märkis J. Kolesnikov alljärgnevat. Kaebuse kohaselt pöördus kaebaja
49. a sügisel Tartu Vanglas viibides vangla julgeolekuosakonda palvega paigutada ta sektsiooni E-4, kus viibis kaebaja vend. 08.08.
50. a kutsus julgeolekutöötaja K. Kann kaebaja vestlusele. Kabinetist lahkumisel jäi kaebaja jalga pidi toolijala külge kinni ja kaotas tasakaalu, kuna tundis nõrkust Levozini rohu pärast, mis on kaebajale psühhiaatri poolt välja kirjutatud. Julgeolekutöötaja ettepanekul tehtud kiirtest näitas, et kaebaja veres on bensodiasepiine. Diazepami, mille toimeaineks on bensodiasepiin, ja sama toimeainet sisaldavaid teisi ravimeid sai kaebaja arstidelt astmahoogude vastu tehtavate süstidega. Nimetatud asjaolu on fikseeritud kaebaja tervisekaardil. Kaebaja üllatuseks viidi ta korrarikkujate sektori kinnisesse kambrisse, kuigi kaebaja polnud korda rikkunud. Kaebaja väitel sai ta šoki, kui talle toodi vangla direktori käskkiri selle kohta, et ta on toime pannud raske õigusrikkumise ning tema suhtes on alust võtta tarvitusele äärmuslikud abinõud. 3 Kaebaja selgitas, et 27.08.
51. a test näitas bensodiasepiini olemasolu, kuna kaebaja sai vastavaid ravimeid. Pärast seda viidi kaebaja kartseritingimustega sarnasesse kambrisse. Kaebaja oli toimuva pärast stressiseisundis ja tal tekkis astmahoog, mispeale viidi kaebaja meditsiiniosakonda hapnikuaparaadi alla ja tehti hädavajalikud süstid veeni ning kaebaja sai jälle Diazepami. Samal õhtul sunniti kaebajat taas kord meditsiiniosakonda minema ja andma uued analüüsid ekspertiisi jaoks. Kaebaja märkis, et ekspertiisiga on mitmel korral tõestatud, et ta pole keelatud preparaate tarvitanud, ja leidis, et temalt võeti seega Tartu Vangla direktori 08.08.
52. a ning 28.08.
53. a käskkirjadega ebaseaduslikult vabadus vabalt suhelda ja liikuda. Põhjendatud huvina Tartu Vangla direktori käskkirjade õigusvastasuse tuvastamisel märkis kaebaja moraalse ja füüsilise kahjunõude esitamise.
54. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses märkis kaebaja, et ta kannatas
55. a augustisseptembris vangla tegevuse pärast väga nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Ta ei ole korrarikkuja, ei kahjusta oma tervist, pole mitte kunagi narkootikume tarvitanud, ei kaldu suitsiidile või põgenema. Ta ei ohusta teisi ega vangla julgeolekut. Väidete kinnituseks esitas kaebaja ringkonnakohtule kinnipeetava meditsiinikaardi osalise koopia. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja astmahoogude pärast bensodiasepiini sisaldavaid rohtusid nii enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, nende õigusvastase kohaldamise ajal kui ka pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Kaebaja tarvitas
56. aasta augusti alguses ravimit Levozin, mille tõttu ta oli juba 04.08.
57. a meditsiinitöötajale kaevanud, et ravim teeb väga uniseks. Lisaks sai J. Kolesnikov samal perioodil ravimit Betaloc Zok, mis põhjustas kaebajal joobele sarnaseid sümptomeid. Kõik andmed kaebajale määratud ravimite kohta olid vanglale kättesaadavad kaebaja meditsiinikaardilt. Kaebaja väitel kohtus ta vangla julgeoleku osakonna töötajaga
58. aasta augusti alguses ning julgeolekuosakonna juhatajaga 29.08.
59. a. Kaebaja kinnitusel oli tal mõlema kohtumise ajal ravimitest tingitud joobele iseloomulikud sümptomid, millele sarnaseid on kirjeldatud kliinilise joobe tuvastamise aktides, kuid nende kohtumiste järel vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks ei pidanud.
60. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebust põhjendas kaebaja sellega, et: 1) kohtule esitatud meditsiinilisest õiendist ja meditsiinikaardi koopiast nähtub, et kaebaja sai Tartu Vanglas bensodiasepiini sisaldavat ravimit Diazepam
61. ja 05.08.
62. a, ravimit Levozin ajavahemikul 30.
63. - 15.08.
64. a ja ravimit Betaloc Zok alates 09.08.
65. a. Ravimid avaldasid mõju kaebaja seisundile ja väljanägemisele, põhjustades joobele sarnaseid sümptomeid; 2) bensodiasepiin püsib organismis märgatavalt kauem kui üks päev, mistõttu on ringkonnakohus ekslikult pidanud oluliseks asjaolu, et kaebaja ei saanud kiirtesti päeval ega sellele eelnenud päeval bensodiasepiini sisaldavat ravimit. Seda, et kiirtestid näitasid bensodiasepiini, selgitasid arstid sellega, et vastavalt viis päeva ja kaks päeva varem sai kaebaja ravimit Diazepam; 3) kaebaja selgitas Tartu Vanglale ravimite tarvitamisega seonduvat, kuid vangla jättis kaebaja väited tähelepanuta, kuigi oleks saanud neid kaebaja meditsiinikaardilt kontrollida; 4) Murru Vanglast kaebajale antud iseloomustus ei andnud alust kahtlustada kaebajat narkootikumide tarvitamises ega kalduvuses enesetapule või põgenemisele; 5) kaebaja saab käesoleva ajani bensodiasepiini sisaldavaid ravimeid. Seetõttu on kaebajal hirm, et teda võidakse jälle isoleerida rikkujatele mõeldud kambrisse vaatamata sellele, et ravimeid määravad arstid, mitte kaebaja ise.
66. Asja uuel arutamisel halduskohtus märkis kaebaja alljärgnevat. Ta istus 45 ööpäeva lukustatud kambris ning ravib end seetõttu praegu psühhiaatri juures. Talle on tekitatud kahju 6 300 euro ulatuses. Ta ei ole kunagi narkootikume tarvitanud. Murru Vanglas 4 15.05.
67. a viibides tekkis sama situatsioon. Kiirtest näitas ravimite jääke, kuid teda ei isoleeritud, vaid lasti avatud sektorisse. Tartu Vangla oleks võinud analoogselt käituda. Kaebaja on pöördunud kahjunõudega kohtu poole, haldusasi 3-10-642 on peatatud kuni käesolevas asjas otsuse jõustumiseni. Tartu Vangla meedikutele oli teada, et tema poolt tarvitatud rohu mõju püsib organismis mitte vähem kui viis päeva. Kui kiirtest näitas bensodiasepiini, pidid meedikud julgeoleku töötajale selgitama, et selle aine uriinist leidmine on põhjendatud, kuna ta võttis seda kaks ja viis päeva enne proovi. Kaebaja käis ja kaebas uimasust kolm päeva enne ekspertiisi ja ei saa aru, miks teda oli vaja isoleerida. Algusest peale kohaldati tema suhtes preventiivseid meetmeid põhjendamatult ja ta nõuab edaspidi selle eest kahju hüvitamist. Ekspertiisitulemustest sai Tartu Vangla teada 02.09.
68. a. Sellest teatas kaebajale julgeoleku ülem Raini Jõks. Tartu Vangla väidab, et ei tundnud teda hästi, kuid Murru Vanglast tuli koos kaebajaga kaasa tema isiklik toimik, milles ei ole ühtegi märget selle kohta, et ta oleks seotud narkootikumidega. Kaebaja palub vaidlustatud käskkirjad tunnistada õigusvastaseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
69. Oma esialgses vastuses kaebusele, märkis vastustaja alljärgnevat. Kaebaja sai Tallinna Vangla haiglas olles 23.-30.07.
70. a ravimit Levozin, mille kasutamine võib põhjustada unisust. Ravimi mõju kaob hiljemalt päev pärast kasutamise lõpetamist. Kaebaja saabus haiglast 30.07.
71. a. Julgeolekuosakonna töötaja vastuvõtul oli ta kaheksa päeva hiljem. Seega ei saanud kaebaja tervislik seisund olla mõjutatud haiglas saadud ravimist, sest selle mõju oli juba kadunud. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli asjaolusid arvesse võttes eesmärgipärane, kohane ja vajalik. Asjas ei oma tähtsust, kas hiljem ekspertiisikeskusest saadud analüüside vastused narkootilise aine suhtes olid positiivsed või negatiivsed. Kuna kaebaja suhtes ilmnesid välise joobe tunnused, vangla kohapealsed testid olid positiivsed narkootilisele ainele, siis oli täiesti õigustatud kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille kohaldamine lõpetati koheselt, kui langesid ära kohaldamise vajadust tingivad asjaolud.
72. Asja uuel läbivaatamisel halduskohtus märkis vastustaja, et Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et J. Kolesnikovi kaebus on põhjendamatu ning Tartu Vangla ei ole tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel õigusvastaselt käitunud, mistõttu tuleb tema kaebus jätta rahuldamata. J. Kolesnikovi suhtes kohaldati 08.08.
73. a käskkirja nr 1-4/1091 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna temale samal päeval tehtud kiirtest osutus positiivseks bensodiasepiinile ning J. Kolesnikovil esinesid kliinilised joobetunnused. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe ette kindlat menetluskorda, kuidas, millal ning millised toiminguid tuleb vanglal teha selleks, et hinnata, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tinginud asjaolud on ära langenud või mitte, siis oli vangla haldusmenetluse seaduse § 107 lg 2 tuleneva volituse alusel vaba määrama selleks vajalike toimingute sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. J. Kolesnikovi käskkirja märgiti, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kuni asjaolude äralangemiseni, mille ülevaatamine toimub kord kuus esimesel esmaspäeval. Seega oli vanglal iseenesest haldusmenetlusest lähtuvalt aega teostada toiminguid seoses J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkumise vajaduse hindamiseks hiljemalt järgneva kuu esimeseks esmaspäevaks, mis on proportsionaalsuse põhimõtet arvestades täiesti mõistlik aeg. 5 03.09.
74. a toimus täiendavate julgeolekuabinõude ülevaatamise komisjon, kus arutati kinnipeetav J. Kolesnikovi suhtes VangS § 69 tulenevate abinõude kohaldamise jätkamise vajadust. Kuna 27.08.
75. a oli J. Kolensikov andnud uue, samuti positiivse narkoproovi, seega oli tegemist juba lühikese aja jooksul antud teise positiivse prooviga ning kuna selleks ajaks ei olnud veel saabunud tulemust Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist, kuhu oli J. Kolensikovilt 08.08.
76. a võetud proovid testimiseks saadetud, siis ei saanud tõsikindlalt väita, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus, J. Kolesnikovi poolt enese tervise kahjustamine vanglas keelatud ainete või arsti poolt määramata ravimite tarvitamise näol oleks ära langenud ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist otsustati jätkata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tingivad erinevad alused, seega on erinevad ka toimingud, mida nende jätkamise otsustamisel teha tuleb ning võib juhtuda, et vanglateenistuse ametnike tegevusest ei sõltu abinõude kohaldamise jätkamine. Näiteks, kui kohaldamise aluseks on kinnipeetava poolt süstemaatiline distsipliinirikkumine, siis saabki alles paari kuu möödudes hinnata kinnipeetava poolt asjaolude äralangemisena seda, kas kinnipeetav on jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist või mitte. Sellel puhul on abinõude kohaldamise aluseks faktiline asjaolu, mis vanglateenistuse ametnike toimingutest ei sõltu. Või näiteks kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid tahtliku tervisekahjustuste ärahoidmiseks. Sel juhul sõltub abinõude kohaldamise jätkumise vajadus arstide antavast hinnangust, et kui tõenäoline on, et kinnipeetav edaspidi ennast tahtlikult ei vigasta. Ka sel juhul ei ole vanglateenistuse ametnikel võimalik haldusmenetluse raames teha mingeid teisi toiminguid ja abinõude kohaldamise jätkumine sõltub arsti, kui eriala spetsialisti hinnangust. Kinnipeetaval esineva narkootilise joobe kahtluse korral ei ole vanglal rohkem võimalusi selle tuvastamiseks, kui ainult kiirtesti tegemine, mille tulemuse alusel ei saa aga 100% väita, et kinnipeetav on tarvitanud vanglas keelatud ainet, seda isegi olukorras, kui vanglale on teada, et kinnipeetav saab ravimeid, mis võivad samuti positiivse tulemuse anda. Seetõttu saadetaksegi kinnipeetavalt võetud proovid täiendavaks ekspertiisiks selle tegemiseks pädevasse asutusse. Iseenesest on õige, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vanglas ei ole kriminaalmenetluse tagamise abinõu aga menetlusökonoomikat arvestades ning proportsionaalsusest lähtuvalt ei oleks olnud vanglal mõistlik hakata haldusmenetluse raames saatma J. Kolesnikovilt võetud proove eraldi ekspertiisi, kui seda tehti juba kriminaalmenetluse raames ning mille tulemused saavad vanglale teatavaks. Kuna narkootilise joobe tuvastamine on faktiliselt tuvastatav ikkagi ainult ekspertiisi tulemusel, kuhu vangla proovid ka saatis, siis isegi olenemata teadmisest, et J. Kolesnikovile anti vanglas ravimeid, mis võivad anda positiivse kiirtesti tulemuse, ei olnud see automaatselt välistav asjaolu, et J. Kolesnikovi ei ole tarvitanud lisaks saadud ravimitele ka vanglas keelatuid aineid. Joobeekspertiisi tegemisel fikseeritakse koheselt kinnipeetava poolt viimase 24 tunnis jooksul kasutatavad ravimid. Aga kuna visuaalse kliinilise pildi järgi esinesid J. Kolesnikovil ka tugeva joobe tunnused, ei olnud võimalik ka arstidel üheselt väita, et testi positiivsed tulemid oli tingitud ainult saadud ravimitest ning seda arvamust sai muuta ainult ekspertiisi saadetud testi tulemused. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et Tartu Vangla on spetsialiseerunud sõltuvushäiretega kinnipeetavate kinni hoidmiseks ning osakonnas (eeluuritavate eluhoone 3 osakond), kus J. Kolenikov paiknes, viibis ka sõltuvushäiretega kinnipeetavaid. Kui J. Kolesnikovi suhtes ei oleks kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist, oleks jäänud temal võimalus kaaskinnipeetavatega suheldes hankida endale nii narkootilist ainet või ravimeid, mis ei olnud temale arsti poolt määratud. Vanglale oli teada ka 27.08.
77. a testi tehes, et J. Kolesnikov saab ravimeid, mis võisid anda positiivse testi tulemuse, aga perioodil 15.08.2008 - 26.08.
78. a viibis J. Kolensikov ühes kambris 6 kinnipeetav Dmitri Morozoviga, kellel on varasemalt vanglas korduvalt olnud probleeme narkootikumidega. D. Morozovilt võeti 29.07.
79. a ära narkootilise aine tarvitamiseks mõeldud süstlanõel. Varasemalt s.o 01.03.
80. a võeti D. Morozovilt ära süstal koos nõelaga. Seega ei saanud ka seekord olla 100% kindel, et J. Kolesnikovi poolt antud positiivne test oli tingitud ainult ravimitest. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vältida narkootilise ja psühhotroopsete ainete vanglasse sattumist, samas aga kasutavad kinnipeetavad ära kõik võimalikud variandid (kirja teel, kirjamarkide alla, liimipaberi vahele, pakiga saadetavate asjade sisse immutatult, pikaajalisele kokkusaamisele tulijatel nii kaasavõetavatesse asjadesse või kehaõõnsustesse peidetult, kohtuistungitel lähedate poolt üleantud asjades jne) nende vanglasse toimetamiseks. Kuna narkojoobe saamiseks ei ole vajalik suurt kogust narkootilist ainet, siis on nende vanglasse saabumist väga raske avastada. Vanglasiseselt kasutavad kinnipeetavad keelatud esemete ja ainete saamiseks/saatmiseks nende endi poolt rikutud vangla ehituselemente. Kambreid ühendavate radiaatorite torude ümber on lõhutud avaused, mis võimaldavad asju ja esemeid edasi anda. Samuti peavad kinnipeetavad üksteisega sidet nii kõrval, üleval või all olevates kambrites viibivate kinnipeetavatega lennutades nööri otsa seotud raskusi, mille külge on kinnitatud edasi antav saadetis. Seega on ka lukustatud kambris viibival kinnipeetaval võimalus pidada nn kirjavahetust ja saada endale ülalkirjeldatud viisil keelatud aineid. Isegi siis, kui 16.09.
81. a saabus vanglasse 08.08.
82. a võetud proovi tulemus, mille kohaselt keelatud aineid ei tuvastatud, ei saanud see kindlustada, et ka 27.08.
83. a võetud proovis keelatud aineid ei tuvastata, kuna ei olnud välistatud, et J. Kolesnikov ei ole peale 08.08.
84. a proovi andmist ikkagi vanglas keelatud aineid tarvitanud. Kuigi J. Kolesnikovi poolt keelatud aine kasutamise tõenäosus võis peale esimese, 08.08.
85. a võetud proovi tulemuse teadasaamist olla vähenenud, et saanud siiski lõplikult, enne ekspertiisi tulemuse saamist väita, et keelatud ainete tarvitamist aset ei ole leidnud. Riigikohus märkis oma 02.06.
86. a otsuse nr 3-3-13-10 p 10, et vanglal tuli diskretsiooni alusel uute asjaolude ilmnemisel otsustada, kas J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeoluabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud või mitte. Uuteks asjaoludeks, mis peale J. Kolenikovilt vanglas 08.08.
87. a ja 27.08.
88. a tehtud ning narkootilisele ainele positiivseks osutunud kiirtestide tulemusi, olidki ekspertiisist tulnud tulemused ning peale teise testi tulemuse saamist, lõpetati koheselt J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vangistusseaduse § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele ning lõige 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema väärikust ning kinnitab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. Vastustaja on seisukohal, et vangla julgeoleku huvidest lähtuvalt oli vanglal õigus kohaldada J. Kolesnikovi suhtes seadusega lubatud abinõusid, neid kohaldati ainult seni kui see oli õigustatud ja põhjendatud ning seega ei ole vastustaja kaebaja õigusi rikkunud. Kohtuistungil märkis vastustaja, et J. Kolesnikov ei ole esitanud kohtule nõuet tunnistada õigusvastaseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine mingil perioodil, vaid ta taotleb ainult käskkirjade õigusvastasuse tuvastamist. Juri Kolesnikov oli Tartu Vangla jaoks võõras inimene – ta ei olnud varem Tartu Vanglas viibinud ning temasse suhtuti suurema ettevaatusega. Temaga oli ühes kambris kinnipeetav, kellel on probleeme narkootiliste ainetega. Alus käskkirjade alusel täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamiseks oli olemas. Enne, kui kiirtest saadetakse ekspertiisi, tehakse aktile märge tarvitatavate ravimite kohta. Kui isik tarvitab ravimeid, mis võivad anda narkootilise aine positiivse tulemuse testis, ei välista see seda, et isik on tarvitanud narkootilisi aineid. 7 Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati preventiivsel eesmärgil. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
89. Täiendava kaebuse (t.l 40) kohaselt taotleb J. Kolesnikov Tartu Vangla 08.08.
90. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
91. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamist ning põhjendatud huvina märgib, et soovib edaspidi nõuda vastustajalt moraalse ja füüsilise kahju hüvitamist. Ülalnimetatud käskkirjade alusel viibis J. Kolesnikov eraldatud lukustatud kambris ja seega oli tema suhtlemine ja liikumine piiratud alates 08.08.
92. a kuni 22.09.
93. a. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja taotles mõlema käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, aga mitte toimingute õigusvastaseks tunnistamist perioodil 08.08.
94. a kuni 22.09.
95. a. See asjaolu omab tähtsust selleks, et õigesti tuvastada kaebuse ese. Kohus menetles antud kaebuse raames mõlema käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõuet, s.o kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes alates 08.08.
96. a oli õigustatud ja kas 28.08.
97. a käskkirjaga nr 1-4/1155 julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine oli õiguspärane või mitte.
98. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt eelkõige preventiivse iseloomuga meede, mida kohaldatakse muuhulgas põgenemise ennetamiseks, tahtlikult tervise rikkumise vältimiseks või ära hoidmaks vägivalda teiste kinnipeetavate suhtes. Julgeolekuabinõude kohaldamise üldiseks eesmärgiks võib pidada vanglasisese turvalisuse ja julgeoleku tagamist. 08.08.
99. a käskkirjaga kohaldati J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldi lukustatud kambrisse paigutamist ning jätkati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 28.08.
100. a käskkirjaga põhjusel, et J. Kolesnikov kahjustab ja võib edaspidi kahjustada tahtlikult oma tervist, kuna on tekkinud kahtlus selles, et ta tarvitab vanglas keelatud narkootilisi aineid, sest 08.08.
101. a ja 27.08.
102. a on J. Kolesnikovile vanglas tehtud kiirtestid osutunud positiivseks bensodiasepiinile, mis kuulub keelatud narkootiliste- ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Lähtudes eeltoodust ja sellest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol ei ole tegemist karistamisega, vaid eelkõige ennetava meetmega kinnipeetavate endi ja ka vangla turvalisuse tagamise seisukohast, siis leiab kohus, et julgeolekumeetmete kohaldamine kaebaja suhtes 08.08.
103. a käskkirjaga nr 1-4/1091 oli sisuliselt põhjendatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kaalus vangla otsuse langetamise ajal teada olnud, asja otsustamist mõjutada võinud asjaolusid. Julgeolekuabinõu valikul arvestati, et J. Kolesnikov on toime pannud raske õigusrikkumise. Abinõude kohaldamise otsustamise ajal ei olnud J. Kolesnikov distsiplinaarmenetluses ega kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud. Seega oli vanglal üksnes kahtlus, et J. Kolesnikov on õigusrikkumise toime pannud, kuid preventiivse eesmärgi tõttu rikkumiste ennetamiseks kasutatud julgeolekuabinõud võib lugeda õigustatuks. Riigikohus on oma otsuse p-s 14 leidnud, et julgeolekuabinõude kohaldamisel oli oluline üksnes see, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline. Riigikohus leidis, et Tartu Vangla 08.08.
104. a käskkiri nr 1-4/1091 ja 28.08.
105. a käskkiri nr 1-4/1155 olid nende andmise ajal õiguspärased. Riigikohtu seisukoht käesolevas asjas olemasolevate tõendite alusel on esimese instantsi kohtule kohustuslik.
106. VangS § 69 lg 3 kohaselt VangS § 69 lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Riigikohus leidis oma otsuse p-s 15, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega ei lõppenud vangla kohustus kaaluda meetmete kohaldamise jätkuvat põhjendatust. HMS §-st 6 tulenevalt, oli vangla kohustatud juhul, kui julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajaks ei olnud võimalik kõiki asjaolusid välja selgitada, täiendavalt asjaolusid selgitama pärast otsuse tegemist. Seda eriti seetõttu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla poolt oli otsustatud puudulike tõendite alusel, kontrollimata 8 J. Kolesnikovi väiteid, et joobetunnused olid tingitud tablettidest. Sellise järelduse tegi Riigikohus samas asjas oma 02.06.
107. a otsuse punktis
108. Riigikohus leidis otsuse samas punktis, et kui kliinilised joobetunnused ja kiirtestis positiivne tulemus bensodiasepiinile olid seletatavad kaebajale määratud ravimite toimega, s.t õiguspärase asjaoluga, siis ei saa pidada õiguspäraseks täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist vaidlustatud käskkirjade alusel. Kohus on tuvastanud, et kaebaja joobetunnused ja kiirtesti positiivne tulemus bensodiasepiinile olid tingitud kaebajale määratud ravimitest. Vastustaja esitas kohtule tõendid ja vastused kohtu küsimustele, mis kinnitavad nimetatud asjaolu (II kd, t.l 39, 46-47). Kohus leiab, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 08.08.
109. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
110. a käskkirja nr 1-4/1155 alusel oli õiguspärane ja seega need käskkirjad ei olnud väljaandmise ajal õigusvastased, kuid vangla jättis kontrollimata J. Kolesnikovi väited joobetunnuste tekkimise põhjuste kohta ja julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine ilma kaebaja väidete kontrollimiseta, oli põhjendamatu ja lubamatu.
111. Kaebaja ütles vanglaametnikele ja väitis kohtus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena märgitud kliinilised joobetunnused olid põhjustatud ravimite Levozin ja Betaloc Zok toimest ning positiivse testi bensodiasepiinile andis kaebaja kaks ja viis päeva varem võetud ravimi Diazepam tõttu. Kohus kontrollis kaebaja väiteid ja tuvastas, et kaebaja tõesti teavitas ülalnimetatud asjaoludest vanglaametnikke ja ametnikel oli kohustus kontrollida kaebaja väiteid. Vastustaja vastas kohtu päringule, et J. Kolesnikovile manustati Diazepami korduvalt süstelahuse või tilkadena hingeldushoogudele kaasneva ärevuse kupeerimiseks. Diazepami lahust sai J. Kolesnikov
112. a juuli lõpus ja augustis 5 mg doosidena järgnevalt: 21.07, 02.08, 05.08, 22.08, 27.08 ja 28.08.
113. a. Augustis
114. a sai J. Kolesnikov bensodiasepiini sisaldavatest ravimitest ainult Diazepami. Diazepam võib kiirtestis olla positiivne kuni 14 päeva manustamise järgselt (II kd, t.l 39). Vastustaja kinnitas, et tabletid Levozin (5 mg päevas üheks kuuks) määrati J. Kolesnikovile raviks Tallinna Vangla haiglas oleku ajal (23.07.-30.07.
115. a). Tartu Vanglas jätkati ravi kuni 15.08.
116. a (II kd, t.l 39). Levozin võib põhjustada erinevaid kesknärvisüsteemi sümptomeid, k.a tasakaaluhäire, uimasus, mis on sarnased ka kliinilise joobe korral (II kd, t.l 39 pöördel). Seega oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna arstidele teada ülalmainitud sümptomaatika ja Tartu Vangla administratsioonil oli reaalne võimalus kontrollida haldusmenetluse käigus vangla arstidelt, kas medikamendid võisid mõjutada J. Kolesnikovi käitumist 08.08.
117. a (kõnehäired, uimane olek, tasakaaluhäired (kukkus tooli pealt põrandale pikali), I kd, t.l 5). Peale 08.08.
118. a käskkirja andmist, oli vastustajal takistamatu võimalus kontrollida J. Kolesnikovi väiteid, et tasakaaluhäired ja uimasus olid tingitud tablettide Levozin manustamisest. Vastustaja ei ole sellist võimalust kasutanud ja Levozin´i mõju käitumisele selgus peale kohtu poolt päringu tegemist, aga mitte haldusmenetluse käigus seoses 08.08.2008.a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
119. a käskkirja nr 1-4/1155 andmise aluseks olevate asjaolude jätkuva põhjendatuse kontrollimisel.
120. Vastustaja teatas vastuseks kohtu päringule, et joobeekspertiisi tegemisel fikseeritakse koheselt ekspertiisi aktil viimase 24 tunni jooksul kasutatavad ravimid. 08.08.
121. a ja 27.08.
122. a ekspertiisi tegemise ajal oli teada, et J. Kolesnikov oli eelnevalt tarvitanud ravimit, mis võis anda positiivse ekspress narkotesti. Kuna aga J. Kolesnikov käitumises esinesid narkootilise või psühhotroopse aine joobele omased kliinilised sümptomid: tasakaaluhäired, uimasus, raskus 9 silmadega pliiatsit jälgida, laugude fastsikulastioonid, silmade punetus, valgustundlikkus, kiire pisaratevool valgusele, pidas vangla vajalikuks määrata täiendav ekspertiis gaaskromatograafilisel meetodil EKEI laboris, et 100 % -liselt kinnitada joobe puudumist mõnest teisest, vanglas keelatud ainest. Teisi võimalusi kontrollida, millest J. Kolesnikovi joobetunnused on tingitud, vanglal ei olnud. Kohus ei ole nõus vastustaja sellise väitega. Vangla arstid teatasid 13.06.
123. a vastuseks kohtu poolt 30.05.
124. a esitatud küsimusele nr 6 (Kas ravimid Levozin ja Betaloc Zoc võisid põhjustada kaebajal kliinilise joobe tunnuseid ja kiirtesti positiivset tulemust?), et Levozin võib põhjustada erinevaid kesknärvisüsteemi sümptomeid, k.a tasakaaluhäire, uimasus, mis on sarnased kliinilise joobe korral (II kd, t.l 39 pöördel). Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vanglal puudusid teised võimalused kontrollida, millest J. Kolesnikovi joobetunnused on tingitud. Kriminaalasja 08922900024 materjalides on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt nr 144, mille kohaselt J. Kolesnikov oli 08.08.
125. a suunatud julgeolekuosakonna spetsialisti Kaupo Kann poolt ekspertiisi seoses kahtlusega joobele. Akti nr 144 punktis 10 on märgitud milliseid ravimeid on J. Kolesnikov viimase 24 tunni jooksul tarvitanud: Levozin 5 mg, üleeile sai Diazepami tilku jne. Punktis nr 27 on märgitud, et kiirtest positiivne bensodiasepiinidele. Punktis 28 on otsus: kliiniliselt esinevad vähesed joobetunnused (kr.asja toimik, t.l 3-4). Seega ei ole õige vastustaja väide, et „aga kuna visuaalse kliinilise pildi järgi esinesid J. Kolesnikovil ka tugeva joobe tunnused, ei olnud võimalik ka arstidel üheselt väita, et testi positiivsed tulemid olid tingitud ainult saadud ravimitest ning seda arvamust said muuta ainult ekspertiisi saadetud testi tulemused“ (II kd, t.l 26 pöördel, punkt 2). Akti nr 144 koostas 08.08.
126. a vangla spetsialist – arst Kaur Liivak ja vangla administratsioonil oli reaalne võimalus esitada talle haldusmenetluse käigus küsimusi (jätkuva iseloomuga 08.08.
127. a käskkirja nr 1-4/1091 kestuse õigsuse kontrollimiseks) Levozini ja Diazepami võimaliku mõju kohta J. Kolesnikovi käitumisele ja joobetunnuste tekkimisele.
128. J. Kolesnikov saadeti 08.08.
129. a Tartu Vangla meditsiiniosakonda narkootilise aine kasutamise kahtluses, sest tema „Ekspress test narkootilistele ainetele uriinis“, osutus positiivseks bensodiasepiinile. Tartu Vangla ei ole vastuseks kohtu päringule ja küsimustele, esitanud tõendeid selle kohta, et vangla oleks kontrollinud, kas J. Kolesnikovi bensodiasepiinile positiivseks osutunud tulemus võib olla seotud samaliigiliste ravimite määramise ja manustamisega. Kohtu nõudele vastas vastustaja täiendavalt, et Tartu Vangla ei ole kunagi väitnud, et vanglal esinesid mingid takistavad asjaolud peale 08.08.
130. a ja 27.08.
131. a haldusmenetluse käigus välja selgitada, kas J. Kolesnikovi antud positiivsed testid võisid olla seotud tema poolt manustatud ravimitega (II kd, t.l 46 pöördel, punkt 2). Seega vastustaja võttis tegevusetuse omaks. Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialistid Kaupo Kann ja Andreas Kliimant ega keegi teine vanglaametnikest, omades andmeid selle kohta, et J. Kolesnikov manustas bensodiasepiini ravimite näol, ei ole arvestanud sellega, et joobetunnused võiksid olla seotud ravimite manustamisega. Neil olid J. Kolesnikovi joobetunnuste kohta andmed ja nad hakkasid kohe tegutsema kriminaalasja raames, aga mitte haldusmenetluse raames. Sellega võib põhjendada haldusmenetluse ühekülgsust J. Kolesnikovi osas asjaolude väljaselgitamisel. Kaupo Kann kirjeldab oma 17.08.
132. a ettekandes J. Kolesnikovi käitumist 08.08.
133. a ja meditsiiniosakonnaga suhtlemist seoses bensodiasepiinile positiivse prooviga ning seega tal pidid olema andmed J. Kolesnikovi ravimite kasutamise kohta. See ametnik omas algusest peale andmeid selle kohta, et J. Kolesnikovi joobetunnused võivad olla tingitud lubatud ravimite manustamisest (I kd, t.l 58), kuid ta ei ole haldusmenetluse käigus 10 uurimisprintsiipi kohaldanud ja ei ole välja selgitanud objektiivseid asjaolusid, mis osutusid määravaks õige hinnangu andmisel. On tuvastatud, et vastustajal olid praktiliselt kohe olemas kõik andmed, et kontrollida, kas J. Kolesnikovi väited joobetunnuste põhjuse kohta on tingitud ravimitest, mida ta manustas. On tuvastatud, et vastustajal olid kõik andmed selleks, et hinnata kaebajale antud ravimite toimet, kuid vastustaja ei ole sellist hinnangut andnud ja seega jätkuva iseloomuga käskkirja osas faktilistest asjaoludest lähtuvalt ei kaalutud asjaolude äralangemist. Käskkirjas on märgitud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse „kuni asjaolude äralangemiseni“. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et „isegi olenemata teadmisest, et J. Kolesnikovile anti vanglas ravimeid, mis võivad anda positiivse kiirtesti tulemuse, ei olnud see automaatselt välistav asjaolu, et J. Kolesnikov ei ole tarvitanud lisaks ravimitele ka vanglas keelatud aineid“ (II kd, t.l 46 pöördel). Riigikohus on 02.06.
134. a otsuse p-s 18 maininud, et hinnang täiendavate õiguskaitsevahendite kohaldamise õiguspärasusele võib sõltuda ka sellest, et haldusorgan on jätnud välja selgitamata asjaolu, mis võib kaalutlusõiguse teostamisel oluline olla. Vastustaja teatas vastuseks kohtu päringule, et Tartu Vangla meditsiiniosakonna spetsialistid on kompetentsed selleks, et anda vastus küsimusele, kas J. Kolesnikovi joobeseisund ja tasakaaluhäired võisid olla tingitud medikamentidest. Miski ei takistanud vastustajat samu küsimusi, mis esitas kohus, esitada vangla meedikutele haldusmenetluse käigus. Kohus on välja selgitanud, et vanglal oli reaalne võimalus üheaegselt ja paralleelselt kriminaalasja menetlemisega kontrollida kaebaja väiteid ja neid hinnata, aga mitte kahtlustada, et äkki J. Kolesnikov tarvitas lisaks ravimitele keelatud aineid ja kahtluse pinnalt kasutada abinõusid, mis intensiivselt piiravad J. Kolesnikovi õigusi. Vastustaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi dokumenti, mis kajastaks seda, et vastustaja on kontrollinud kaebaja väiteid, et joobetunnused on tingitud medikamentide manustamisest. Kohus leiab, et vangla oli kohustatud uuesti kaaluma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatust mõistliku aja jooksul ja reaalselt oli selleks ajaks 16.09.
135. a, kuna Tartu Vangla sai sellel ajal teada, et uriiniproovist narkootilisi/psühhotroopseid aineid ei leitud ning seega kaebaja suhtes 08.08.
136. a käskkirja nr 1-4/1091 alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud tuleb lõpetada. On tõendatud, et Tartu Vangla sai 16.09.
137. a dokumentaalse tõestuse, et J. Kolesnikovil puudus narkojoove ja ekspresstestis bensodiasepiini olemasolu võis olla tingitud J. Kolesnikovile arstide poolt välja kirjutatud ravimitest. Seega leiab kohus, et vastustajal oli hiljemalt 16.09.
138. a kohustus Tartu Vangla meedikute kaudu välja selgitada bensodiasepiini olemasolu põhjused kaebaja uriinis, sest 27.08.
139. a ekspertiisiakti nr 2-1 eksperdiarvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud uriini proovist narkootilisi/psühhotroopseid aineid ei leitud (kr.asja toimik nr 08922900024, t.l 7). Lõuna Politseiprefektuuri 01.09.
140. a määrusega oli kriminaalmenetlus lõpetatud ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli Lõuna Politseiprefektuuri poolt väljastatud Tartu Vanglale 15.09.
141. a. ning vanglasse jõudis see 16.09.
142. a. Seega tuli J. Kolesnikovi suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud lõpetada sellest ajast, sest Tartu Vangla pidi tegema järelduse, et ekspresstestis bensodiasepiini olemasolu võis olla tingitud ravimitest, mis olid kaebajale välja kirjutatud arstide poolt.
143. Peale 16.09.
144. a oli vanglal võimalik 28.08.
145. a käskkirja nr 1-4/1155 kohta anda hinnang, et 27.08.
146. a joobetunnused olid tingitud medikamentidest ja julgeolekuabinõud tuli lõpetada haldusmenetluse käigus, sõltumata teise kriminaalasja alustamisest. Kohus leiab, et kuni ekspertiisi tulemusest teada saamist, võis Tartu Vangla kahelda selles, kas J. Kolesnikovi tasakaaluhäire ja positiivne ekspresstest oli tingitud ravimitest, kuid 16.09.
147. a saadud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kinnitas, et J. Kolesnikovi väide osutus tõeks ja kiirtesti positiivne tulemus bensodiasepiinile on seletatav õiguspärase asjaoluga, kaebajale määratud ravimite toimega. Kohus leiab, et 08.08.
148. a käskkirjaga nr 1-4/1091 ja 28.08.
149. a käskkirjaga 11 nr 1-4/1155 kohaldatud julgeolekuabinõude lõpetamisega viivitamine ehk Tartu Vangla tegevusetus oli õigusvastane. J. Kolesnikovi suhtes oli peale 16.09.
150. a õigustamatult jätkuvalt kohaldatud intensiivseid piiranguid – „liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramine ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine“. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine mõlema käskkirja alusel alates 16.09.
151. a, ei olnud vajalik ega põhjendatud. 16.09.
152. a ilmnes, et on ära langenud alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks ja 08.08.
153. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28.08.
154. a käskkirja nr 1-4/115 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamise korraldamine üle nädala aja, on ilmne tegevusetus ning viivitamatu täiendavate julgeolekuabinõude mitte lõpetamine seega õigusvastane. 22.09.
155. a käskkirja nr 1-4/1281 alusel oli J. Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatud alates 22.09.
156. a (I kd, t.l 10).
157. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 3 rahuldab kohus J. Kolesnikovi kaebuse osaliselt ja tuvastab, et Tartu Vangla direktori 08.08.
158. a käskkiri nr 1-4/1091 ja 28.08.
159. a käskkiri nr 1-4/1155 olid alates 16.09.
160. a kuni julgeolekuabinõude lõpetamiseni õigusvastased. Tamara Hristoforova kohtunik 12