KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 44 lg 2 alusel. 3. Vastustaja on oma kirjalikus vastuses (tl 16) kohtule 18.11.2010 märkinud, et vaidlusaluse käskkirja alusel on kaebaja tööle määratud kuni 05.11.2010, seega kaotas käskkiri oma kehtivuse pärast määratud tähtaja saabumist. Seega on kaebaja taotlus käskkirja tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks muutunud ainetuks ning kohus peaks kaebaja kaebuse osas menetluse lõpetama. 4. 27.12.2010 halduskohtule esitatud kaebuse täienduses (tl 25-26) soovib kaebaja täiendada kohtule esitatud kaebust halduskohtumenetluse seadustiku (kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni, HKMS v.

1. r)§ 6 lg 3 p-st 1 tuleneva haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise taotlusega ja käskkirja tagajärgede kõrvaldamise nõudega. Kaebuse täiendusest nähtuvalt soovib kaebaja täiendada oma kaebust, kuna vangla on oma vastuses kaebusele juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohtumenetluse käigus on kaebus muutunud ainetuks, kuna möödunud on käskkirjaga tööle määramise aeg. Kaebaja viitab kaebuse täienduses oma kehakaalule ja sellele, et talle kui alakaalulisele on määratud lisatoitu kolmeks kuuks (perioodil 15.12.2010 kuni 15.03.2011), ning on seisukohal, et vangla pole tema tööle määramisel tema alakaalu arvestanud. Kaebaja taotleb oma tervisekaardist väljavõtte võtmist asja juurde. 5. Vastustaja märgib pärast kaebaja poolt kohtule esitatud taotluse muutmist kohtule esitatud vastuse täienduses (tl 31), et käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks puudub kaebajal põhjendatud huvi. Kuna kaebaja ei ole märkinud, mida ta peab silmas käskkirjaga saabunud tagajärgede kõrvaldamise all, on üldjuhul tagajärgede kõrvaldamine seostatav tekitatud kahju hüvitamise taotlusega, mille halduskohtusse esitamisel on vajalik läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, mida kaebaja teinud ei ole, mistõttu puudub õigus käesolevas asjas tagajärgede kõrvaldamist nõuda. Vastustaja märgib, et kaebaja tegelik tahe on jäänud vastustajale arusaamatuks, kuna varasemalt on kaebaja teinud etteheiteid vanglale, et talle ei võimaldata tööd vanglas. Töö nõudmisel ei leidnud kaebaja mingeid takistusi, et tulenevalt kehakaalust ja muust oleks tööle määramine häiritud. 2 6. Tartu Halduskohus jättis 21.03.2011. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata, leides, et kaevatav käskkiri on õiguspärane. Halduskohus on otsuses seisukohal, et õige ei ole kaebaja väide, et vangla ei ole tuvastanud, kas kaebajat on võimalik tervislike näitude poolest majandustööle määrata, kuna vastustaja on märkinud, et enne kinnipeetava tööle määramist kooskõlastatakse vastava otsuse tegemine meditsiiniosakonnaga. Halduskohus märgib, et ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei näe ette enne majandustööle määramist viia läbi arstlik läbivaatlus, mille kohta peaks tehtama vastav otsus. Halduskohtu hinnangul on alust arvata, et majandustöödel abitöölisena töötamine ei ohusta kinnipeetava elu ja tervist ning töötingimused ja tööiseloom ei ole tervisele ohtlikud, isegi juhul, kui kaebaja on pisut alakaaluline. Halduskohus märgib otsuses, et ei pidanud vajalikuks välja nõuda väljavõtet kaebaja tervisekaardist, kuna antud juhul puudus selleks vajadus, vaidlusteemaks ei ole kaebaja kaalu küsimus ning vastustaja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Asjaolu, et kaebaja saab töö eest vähe raha ja sellest tehakse osaliselt kinnipidamisi ning et kaebaja tunneb end majandustöid tehes teiste kinnipeetavate ees alandatuna, ei anna alust kaevatavat käskkirja õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja poolt kaebuse täienduses esitatud tuvastamisnõude osas nõustub halduskohus vastustajaga ning leiab, et kaebajal puudub õigusvastasuse tuvastamise nõudes põhjendatud huvi. Halduskohus märgib ka, et kaebaja on varasemalt avaldanud soovi vanglas töötamiseks ning tööle taotlemise ajal puudusid kaebajal nii kehakaalust kui toitumusest tulenevad takistused töötamiseks ning samuti ei olnud kaebajal hirmu, et talle määratud tööga alandatakse tema inimväärikust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. 30.03.2011 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 45-51), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a kohtuotsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebaja kaebus ja tunnistada Tartu Vangla 03.08.2010. a käskkiri nr 1-4/1418 algusest peale kehtetuks ja anda võimaluse korral hinnang õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kinnipeetav ei ole kohustatud vanglateenistuse äranägemisel töötama ilma, et kinnipeetav oleks sellega nõustunud ja kinnitanud nõustumist allkirjaga tööle määramise käskkirjas. Samuti ei või vangla tööle määramise käskkirjas sisalduvate tingimustega mittenõustumise korral nõuda kinnipeetavalt talle pandud töökohustuste täitmist sunniviisiliselt ilma kinnipeetava nõusolekuta. Kaebaja sõnul läheb tema sunniviisiliselt tööle määramine vastuollu rahvusvahelise sunnitöökeeluga. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige kohtu seisukoht, et kinnipeetava töövõime kindlaks tegemiseks piisab vastavast kooskõlastusest meditsiiniosakonnaga. Kaebaja selgitab, et tema kehakaal on Tartu Vanglas viibimise ajal 17.06.2008 kuni 21.12.2010 alanenud 71 kg-lt 58 kg-le. Piisavaks tõendiks kinnipeetava tegeliku töövõime hindamiseks tööle määramise otsustamisel ei tohiks lugeda tervisekaardi andmeid, mis kajastavad kahe aasta taguseid üldandmeid, vaid lähtuda tuleks vahetust ajast, millal isik tööle määratakse. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud arvestamata asjaolu, et kaebajale määratud töökohustuse täitmisel kulub kaebajal rohkem energiat, kui kaebaja toiduga saab. Kaebajale ei ole määratud töötavale, aktiivse töökoormusega kinnipeetavale ette nähtud suuremat toidunormi, mis vastaks kehaliseks aktiivsuseks vajaminevale toiduenergiavajadusele. Seega ei ole vaidlustatud käskkiri õiguspärane, kuna sellega sunnitakse kaebajat kulutama rohkem energiat, kui vangla poolt toiduga pakutakse, ja lubatakse kaebajale tekitada näljatunnet kui füüsilist vaeva. Kaebaja märgib, et uus asjaolu, mille suhtes on läbitud vaidemenetlus ning mis on vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise põhjuseks, on asjaolu, et ei kaebajale ega teistele kinnipeetavatele, kes vaidlustatud käskkirjaga majandusabitöölistena koristustöödele määrati, ei ole vangla poolt ette nähtud ega väljastatud vastavat tööriietust. 3 Halduskohus on jätnud hindamata vaidlustatud käskkirja lisa 1, mille kohaselt on ühele 0,5 töökoormusega töökohale elusektoris E5 määratud viis majandusabitöölist. Sellise töökorralduse alusel töötades ei vasta saadav töötasu Vabariigi Valitsuse 28.11.2000. a määrusega nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ ette nähtud kinnipeetavale ette nähtud miinimumtöötasule. Seetõttu ei taga vaidlustatud käskkirjas ettenähtud töökorraldus kaebaja hinnangul talle kinnipeetavale seadusest tulenevaid õigusi. Kaebaja viitab Tartu Vanglas kinnipeetavate majandustöödele määramisel alates 01.09.2009 rakendatavale uuendatud põhimõtetele (apellatsioonkaebuse lisa nr 4), millega ette nähtud töökorraldusega saadava töötasuga ei ole võimalik tagada kinnipeetavatele vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate õiguste kättesaadavus ega isiku taasühiskonnastamiseks vajalike huvide rahuldamine. Kaebaja märgib, et piisava töötasu puudumise tõttu ei ole tal võimalik - realiseerida kokkusaamist lähedastega, - saada juurdepääsu tunnustatud õigusabile, - soetada vangla kauplusest kirjatarbeid, - realiseerida võimalust helistamiseks, - tellida ajalehti ja ajakirju, - saada suletud kambris viibimise ajal teavet ühiskondlikust ringhäälingust, - realiseerida võimalust vanglast väljasõiduks või lühiajaliseks väljaviimiseks, - soetada isiklikke riietusesemeid ja puhastusvahendeid, - soetada hügieenitarbeid, - kasutada isiklike riietusesemete pesemise ja õmblemise teenuseid. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb kaebaja tööle määramise käskkiri tunnistada kehtetuks, kuna käskkirjas pakutav töö ei vasta vangistuse eesmärkidele, mis kriminogeensete riskide vähendamise abinõuna toetaks kaebaja arengut tööoskuste täiendamise kaudu. Kaebaja omab treiali, instrumentaallukksepa, elektriku, puidutööpinkide seadistaja, aedniku ja õmbleja elukutseid. Kaebaja töölemääramine abitöölisena koristajaks ei tõsta kaebaja iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet mitte mingil moel. Käskkirjas nimetatud töökohale määramine soodustab hoopis kaebaja sattumist füüsilise ja vaimse kättemaksu ohvriks teiste kinnipeetavate poolt. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvi seisneb kaebaja sõnul selles, et Tartu Vangla 03.08.2010. a käskkirjast 1-4/1418 tulenes vanglateenistujatele õigus nõuda kaebajalt tööle asumist ja kaebaja keeldumise korral kohaldada kaebaja suhtes distsiplinaarvõimu. Kui kohus tuvastab nimetatud käskkirja õigusvastaseks, saab kaebaja taotleda kohtuotsuse alusel vanglalt temale tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuste tühiseks tunnistamist ja tagajärgede kõrvaldamist. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena apellatsioonkaebuse väiteid kinnitavad dokumendid (kokku 16 lisa). 8. Vastustaja leiab oma 02.05.2011 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 57-58), et ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendustest ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastustaja märgib, et kaebaja on iseseisvate menetlustena temale määratud distsiplinaarkaristused kohtus vaidlustanud (Tartu Halduskohtus haldusasi nr 3-10-2966 30.08.2010. a käskkirja nr 1-4/1747 tühistamine, Tallinna Halduskohtus haldusasi nr 3-11-64 16.11.2010. a käskkirja nr 1-4/2613 tühistamine). 16.08.2010 käskkirja nr 1-4/1596 peale on kaebaja esitanud vaide, mis on jäetud Tartu Vangla direktori 10.09.2010. a otsusega nr E5 379 rahuldamata. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja seda käskkirja halduskohtus edasi vaidlustanud. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebajal puudub põhjendatud huvi Tartu Vangla 03.08.1010. a käskkirja nr 1-4/1418 õigusvastasuse tuvastamiseks. 4 Kaebaja määrati tööle 03.08.2010. a käskkirjaga nr 1-4/1418, mistõttu ei puutu asja arutamisel asjasse toimingud, mis leidsid aset pärast kaebaja tööle määramist. Eksitavad on kaebaja väited tema kehakaalu ning väidetava skoptofoobia põdemise kohta. Kaebaja on ise apellatsioonkaebusele lisanud väljatrüki oma tervisekaardist, millest nähtub, et tema kehakaal 58 kg fikseeriti alles 04.11.2010, seega 3 kuud pärast tööle määramist. Väidetava skoptofoobia probleemiga pöördus kaebaja arsti poole alles 21.09.2010. 29.10.2010 käis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul ning psühhiaatri hinnangul puudusid alused skoptofoobia diagnoosiks, psühhiaater pidas isegi soovitavaks kaebajal töö tegemist. Samuti ei muuda kaebaja tööle määramise käskkirja õigusvastaseks kaebaja seisukoht ja arvamus sunnitöö, töö koormuse, töö eesmärgi, tööst tegemisest keeldumisega kaasneda võivate tagajärgede ega selle kohta, kas töö eest saadav tasu on piisav kinnipeetava võimalike kulutuste hüvitamiseks vanglas. Kaebajal ei olnud ühtegi tervisest tulenevat takistust kergeloomulise koristustöö tegemiseks. Isegi juhul, kui kaebaja kehakaal oleks olnud tema tööle määramisel natuke alla normi, ei oleks see olnud aluseks tema liigitamiseks kinnipeetavaks, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline tööd tegema. Vastustaja märgib veel, et kaebaja enda toodud põhjendused on üksteisele vastukäivad. Kaebaja on märkinud, et ta ei ole alakaalulisuse ja skoptofoobia tõttu võimeline 0,1 koormusega tegema sunniviisiliselt vähetasustatud kerget koristustööd, küll aga ei ole tal mingit tervislikku takistust töötada täie koormusega 8 tundi päevas 40 tundi nädalas kuude kaupa vabatahtlikult hästitasustaval tööl instrumentaallukksepana, elektrikuna, puidutööpinkide seadistajana, treialina või õmblejana. Kinnipeetaval ei ole õigust vanglas valida, millist tööd temale sobib või meeldib teha. Tööle määramise korral on töötamine kohustuslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a otsus muutmata. 10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja on algselt taotlenud Tartu Vangla 03.08.2010. a käskkirja nr 1-4/1418 kehtetuks tunnistamist. Kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS
2. vr)§ 6 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. HKMS vr § 7 lg 1 ls 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Käskkirja puhul on tegemist haldusaktiga, mille tühistamist saab vastavalt HKMS vr § 6 lg 2 p 1 taotleda. Kuna käskkiri paneb kaebajale peale kohustuse teha majandustöid, on käskkirja näol tegemist kaebajat koormava haldusaktiga. 27.12.2010 on kaebaja halduskohtule esitatud kaebust muutnud ja taotlenud HKMS vr § 6 lg 3 p 1 alusel käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemist. Apellatsioonkaebuses on kaebaja taotlenud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tühistada saab ainult kehtivat haldusakti. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt mh kuni kehtivusaja lõppemiseni. Vaidlustatud käskkiri kehtis 05.08.2010 kuni 05.11.2010, seega apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga (30.03.2011) oli käskkiri oma kehtivuse kaotanud, mistõttu ei ole võimalik tühistamiskaebust rahuldada. Lisaks käskkirja tühistamisnõudele on kaebaja apellatsioonkaebuses palunud anda võimaluse korral hinnang õigusvastasuse tuvastamiseks. HKMS § 2 lg 4 ls 2 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhul tuleb kaebaja taotlust tõlgendada kaebusena käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtul on õigus ja kohustus tõlgendada kaebuses esitatud taotlust (RKHKo 23.05.2005, 3-3-1-27-05, p 13). Kaebaja tahe ei saa olla suunatud 5 kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda. Seepärast tuleb kaebust tõlgendada viisil, mis tagab isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (RKHKo 12.10.2006, 3-3-1-46-06, p 19). 11. HKMS vr § 6 lg 3 p 1 kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist. HKMS vr § 7 lg 1 ls 2 kohaselt võib kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebaja on selgitanud, et tema põhjendatud huvi käskkirja õigusvastasuse tuvastamise vastu seisneb selles, et käskkirja õigusvastasuse tuvastamise korral saab ta taotleda vanglalt talle tööle asumisest keeldumise tõttu määratud distsiplinaarkaristuste tühiseks tunnistamist ja nende tagajärgede kõrvaldamist. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade näol on tegemist haldusaktidega, mida tuleb vaidlustada iseseisvalt, mida kaebaja asja materjalidest nähtuvalt on ka teinud. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ei ole aluseks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade tühiseks tunnistamisele ning ei võimalda kaitsta kaebaja õigusi. Põhjendatud huvi saab Riigikohtu praktika kohaselt olla nt huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (RKHKo 19.04.2011, 3-3-1-8-11, p 10) ja kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus tulevikus (RKHKo 21.06.2010, 3-3-1-24-10, p 20). Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud huvi võib seisneda ka soovis vältida sama situatsiooni kordumist tulevikus, ehk antud juhul kaebaja kohta uue töölemääramise käskkirja andmist. Sel põhjusel peab ringkonnakohus vajalikuks analüüsida käskkirja õiguspärasust. 12.

-s reguleerivad töökohustuse tekkimise aluseid paragrahvid 37 ja 38.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 37

lg 2 loetleb isikud, kes ei ole kohustatud töötama: üle 63 aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Kaebaja töökohustusest vabastatud kinnipeetavate hulka ei kuulu.

§ 38

lg 1 ls 2 kohaselt rakendatakse kinnipeetavat võimaluse korral vangla majandustöödel, kui teda ei ole võimalik kindlustada tööga. § 38 lg 2 järgi võib vanglateenistus kinnipeetavate kindlustamiseks tööga neid mh rakendada vangla majandustöödel. § 39 lg 3 järgi rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Põhiseaduslik alus kinnipeetavate töökohustuseks tuleneb põhiseaduse (PS) § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a /…/ süüdimõistetute töö.

§ 37

lg 1 koosmõjus PS § 29 lg 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Ka Euroopa Inimõiguste Konventsioon (EIÕK) välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö. EIÕK art 4 lg 3 p a järgi ei hõlma sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel. Seega oli kaebaja tööle määramine õigustatud

§ 37

lg 1, § 38 lg 1 ls 2 ja lg 2 alusel ning kaebaja õiguste rikkumisega tegemist ei ole.

1. Vastuseks kaebaja väitele, et vangla poolt makstud tasu koristustöö eest oli liiga väike ja ei vastanud Vabariigi Valitsuse 28.11.
2. a määruses nr 382 sätestatud töötasu alammääradele, märgib ringkonnakohus järgmist. Majandustöö tegemiseks kohustava käskkirja kehtivuse ajal (05.08.2010 kuni 05.11.2010) kehtinud

§ 43

lg 2 kohaselt pidi kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 6 11.06.

1. a määruse nr 90 § 1 kohaselt oli töötasu alammääraks tunnis 27 krooni. Määruse nr 382 kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsiooni § 2 lg 1 kohaselt arvestatakse ajatööaega tundides. Vaieldav ei ole asjaolu, et abitöölise ametikoha töötasu tunnis oli 9,90 krooni. Selline tunnitasu moodustab rohkem kui 10 % 27st kroonist ning ei ole vastuolus määrusega nr
3. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Apellatsioonkaebuse lisad 2, 2.1, 2.2 ja Tartu Halduskohtu 21.03.
5. a otsuse koopia tuleb kaebajale tagastada põhjusel, et need dokumendid on asja materjalide juures olemas. Ülejäänud lisad (3, 4, 12, 12.2, 12.3, 12.4, 12.7 ja 14) tuleb tagastada HKMS § 198 lg 3 alusel, kuna need ei ole vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Maili Lokk Agu Timmi 7 Madis Ernits