KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1977 Haldusasi I.R. k

§ 181lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Asjaolud 1. 2012. aasta aprillis pöördus I.R. koos abikaasaga reisikorraldaja firmasse Good Company OÜ (Pandatravel) sooviga osta reisi Hispaaniasse. Reisikorraldaja tegi reisipakkumise 11 päevaks perioodil 20.08.2012 – 31.08.2012, mis sisaldas kahte edasi-tagasi lennupiletit, transfeeri ja majutust 1 hotellis. Reisi hinnaks oli 1318 eurot. 16.04.2012 väljastas reisikorraldaja I.R.le kolm arvet AL1096, AL-1097 ja AL-1098. Samal päeval tegi I.R. ettemakse summas 390 eurot. 2. 18.06.2012 teatas reisikorraldaja Tarbijakaitseametile, et ei suuda täita reisilepingust tulenevaid kohustusi I.R. ees. 3. 19.06.2012 esitas I.R. Tarbijakaitseametile avalduse reisi maksumuse hüvitamiseks reisikorraldaja tagatisraha arvelt. 4. Tarbijakaitseameti 30.07.2012 otsusega nr 6-1/12-05336-002 lõpetati I.R. avalduse menetlus, kuivõrd Tarbijakaitseameti hinnangul pole I.R. pakettreisi ostnud. 5. I.R. esitas 30.07.2012 otsusele vaide, mis jäeti Tarbijakaitseameti 17.08.2012 vaideotsusega rahuldamata. 6. 17.09.2012 saabus Tallinna Halduskohtule I.R. kaebus Tarbijakaitseameti 30.07.2012 otsuse nr 61/12-05336-002 ja 17.08.2012 vaideotsuse tühistamise nõudes ning Tarbijakaitseametile ettekirjutuse tegemise nõudes asja uueks otsustamiseks. Kaebuse sisu 7. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja poolt ei ole õige tagatise arvelt väljamaksete tegemisel tugineda vaid turismiseaduse (TurS) sätetele, kuna vastav seadus ise viitab võlaõigusseaduse (VÕS) sätetele ning lepingu pakettreisi nõuetele vastavuse küsimuse lahendamisel tuleb pöörduda ka VÕS sätete poole. Kohaldada tuleks samuti VÕS §-des 866 ja 29 sätestatud regulatsiooni. 7.1. Kaebaja tahe oli pakettreisi, mitte üksikute reisiteenuste, tellimine, mida kinnitab ka tellitud reisiteenuste olemus – nende kasutamine oli mõeldav vaid kogumina. Pakettreisi sõlmimise tahe oli teada ka reisikorraldajale ning sellest lähtuvalt oligi tehtud vastava Hispaania reisi ettepanek ning väljastatud korraga sama kuupäevaga jooksva numeratsiooniga 3 arvet reisiteenuste tasumiseks. Seega näitavad nimetatud arved mitte poolte vahelise kokkuleppe sisu, vaid maksmise viisi. Ühe teenusepaketi eest mitme arve väljastamine ei saa olla aluseks väita, et tegemist on üksikute reisiteenustega. Kaebaja on seisukohal, et tema avalduse rahuldamata jätmine on ebaseaduslik ning selle juures ei olnud arvesse võetud lepingu olemust, poolte tahet ning sõlmimise asjaolusid. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause 8. Kaebaja ostis Good Company OÜ-lt erinevaid üksikuid reisiteenuseid, milliste kohta on talle esitatud eraldi ja iseseisvad arved. Esitatud arvetest nähtub, et kaebaja poolt on ostetud eraldi majutus, lennupiletid Tallinn-Barcelona-Tallinn ja transfeer Hispaanias. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et ostetud reisiteenuste näol ei ole kindlasti tegu eelnevalt koostatud ja ühtse hinna eest pakutava pakettreisiga TurS mõttes. Ühtse hinna eest pakutavad teenused saavad omada vaid ühte, mitte kolme erinevat hinda. Esitatud kolmest arvest tasus kaebaja kokku 390 eurot, märkides maksekorralduses eraldi, millise osa ta igast arvest tasub. Seega teadis ja möönis ka kaebaja juba reisiteenuseid ostes, et tegu pole ühtse hinna eest pakutavate reisiteenustega. Olemasolevatest kirjalikest tõenditest nähtub kaebaja tahe tellida samaks ajaks erinevaid üksikuid reisiteenuseid, 2 komplekteerides neist iseseisvalt ja oma soovi kohaselt enesele sobiva reisi ja tasudes nende eest eraldi. 8.1. Kohtusse esitatud kaebusega hõlmatud juhul on tegu TurS § 7 lg 4 p-s 2 nimetatud reisija valitud üksikutest reisiteenustest koosneva kogumiga, mida reisiettevõtja pakub müügiks ja müüb eraldi ning mida ei loeta pakettreisiks TurS mõttes. TurS defineerib selgelt, mis on pakettreis ning kõik teised reisiteenuste kombinatsioonid, mis selles sätestatud mõistele ei vasta, ei olegi tagatisest väljamaksete tegemise otsustamisel pakettreisid. Teistele tingimustele vastavate reisiteenuste eest ette tasutu hüvitamine ei toimu tagatise arvelt, vaid muul võimalikul viisil. Näiteks võib reisteenuste eest tasunud isik esitada asjakohase nõude pankrotimenetlusse. VÕS 44. peatükk, sh ka § 886, mis käsitleb pakettreisilepingut, on eelkõige seotud VÕS sätete kohaldamisega pakettreisilepingu sõlminud isikute (antud juhul kaebaja ja reisikorraldaja) omavaheliste suhete reguleerimise osas. Üheski VÕS sättes ei reguleerita reisiettevõtja tagatise arvelt väljamaksete tegemise otsustamist Tarbijakaitseameti poolt. Reisiettevõtja tagatise arvelt väljamaksete teostamise küsimus jääb tervikuna TurS reguleerimisalasse ja lahendatakse vaid TurS sätetest tulenevalt. Tagatise kasutamisel viib Tarbijakaitseamet läbi haldusmenetluse ja teeb iga esitatud nõude põhjal individuaalse otsustuse tagatisest väljamakse teostamise osas. VÕS ja TurS näol on tegu üld- ja erinormi omavahelise suhtega ning sellisel juhul kuulub vaieldamatult kohaldamisele erinormist tulenev regulatsioon. Seega - lahendades kaebaja avalduse, lähtudes TurS-s sätestatust, on vastustaja talitanud ainsal mõistetaval võimalikul moel. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 9. Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled küsimuses, kas kaebuse esitaja poolt ostetud reis on pakettreis TurS §-de 7 ja 15 tähenduses, mis annaks kaebajale õiguse saada hüvitist reisiettevõtja tagatise arvelt. Arvestades TurS, VÕS ja Nõukogu 13. juuni 1990 direktiivi reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (90/314/EMÜ) (edaspidi Direktiiv) asjakohaseid sätteid, leiab kohus, et tegemist ei olnud pakettreisiga. 10. Direktiivi preambulat vaadates selgub, et direktiivi eesmärgiks oli ühenduse territooriumil müüdavaid või müügiks pakutavaid pakettreise käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamine. Direktiiv käsitleb pakettreise turismituru eraldiseisva osana, eristades nii seda turuosa teistest võimalikest turismiteenustest ning püüdes soodustada pakettreiside kui konkreetse teenustegrupi piiriülest kaubandust – teenuste ühisturu saavutamist. Direktiivi, millega kooskõlas tuleks tõlgendada ka TurS ja VÕS vastavaid sätteid (ühenduskonformne tõlgendamine), art 2 p 1 sätestab, et pakettreis on vähemalt kahe järgmise teenuse valmiskombinatsioon, mida müüakse või pakutakse müügiks summaarhinnaga, kui teenus hõlmab pikemat ajavahemikku kui 24 tundi või sisaldab öist majutust:

1. a)vedu;
2. b)majutus;
3. c)muud turismiteenused, mis pole seotud veo ega majutusega ja mis moodustavad pakettreisi olulise osa. Eraldi arved sama pakettreisi eri osade eest ei vabasta korraldajat või vahendajat käesolevast direktiivist tulenevatest kohustustest. TurS § 7 sätestab pakettreisi mõiste. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on pakettreis reisikorraldaja poolt ühtse hinna eest pakutav, eelnevalt kindlaks määratud ja vähemalt 24 tunni jooksul osutatav vähemalt kahe järgmise reisiteenuse kogum: 1) sõitjateveoteenus; 2) majutusteenus; 3) muu reisiteenus, mis ei ole sõitjateveo- või majutusteenuse kõrvalteenus ja mis moodustab reisiteenuste kogumist olulise osa. Vastavalt lg-le 3 loetakse reisiteenuste kogum eelnevalt kindlaks määratuks, kui see on sellisena määratud reisiettevõtja algatusel või reisija tahteavalduse kohaselt reisiettevõtja 3 poolt kogumina pakutud ning milles on pooled lepingu sõlmimise käigus kokku leppinud. Lg 6 kohaselt peavad pakettreisi kirjeldus või muud tarbijale edastatavad lepingutingimused vastama võlaõigusseaduses sätestatule. VÕS § 866 lg 2 sätestab, et pakettreis on reisikorraldaja poolt terviksummana väljendatud reisitasu eest pakutud, eelnevalt kindlaks määratud ja vähemalt 24 tunni kestel osutatav vähemalt kahe järgneva reisiteenuse kogum: 1) veoteenus; 2) majutusteenus; 3) muu teenus, mis ei ole veo- või majutusteenuse kõrvalteenus ja mis moodustab reisiteenuste kogumist olulise osa. Lg 5 kohaselt kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatut ka juhul, kui sama pakettreisi raames tasutakse üksikute reisiteenuste eest eraldi. 11. Ülaltoodust nähtub, et kuigi mõnevõrra erinevalt sõnastatud, puudub tsiteeritud sätete vahel põhimõtteline vastuolu. Nii Direktiiv, TurS kui ka VÕS sätestavad järgmised olulised karakteristikud pakettreisi määratlemiseks: tegemist peab olema kahe või enama reisiteenuste kogumiga, mis moodustavad ühtse terviku (valmiskombinatsioon, eelnevalt kindlaks määratud, kogumina pakutud) ning mille hind on väljendatud üheainsa summana (summaarhind, ühtne hind, terviksumma). See tähendab, et müügisumma raames ei saa eristada erinevate reisiteenuste maksumust eraldi, ning samas on võimalik pakettreisi eest maksta osadena (eraldi arved sama pakettreisi eri osade eest Direktiivi sõnastuses). Viimatiöeldu tähendab, et pakettreisi eest võib esitada arveid osade kaupa ning neid ka osade kaupa tasuda, kuid ka sellisel juhul esitatakse arve ja tasutakse see osana summaarhinnast, mitte konkreetsete reisiteenuste kaupa eraldi. Kohtu hinnangul ei väära sellist pakettreisi mõistet ka VÕS § 866 lg 5. Nimetatud säte ütleb vaid, et juhul, kui reisi eest makstakse üksikute reisiteenuste eest eraldi, tuleb ka sellise reisiteenuste kogumi puhul kohaldada pakettreisilepingu regulatsiooni VÕS 44. ptk tähenduses, kuid mitte TurS § 15 tähenduses. VÕS § 866 lg 5 ei saa laiendada pakettreisi mõistet, võrreldes Direktiivi ja TurS regulatsiooniga osas, mis puudutab tagatise arvelt hüvitiste väljamaksmist. 12. Asja materjalidest nähtuvalt ei toimunud käesoleval juhul reisiteenuste pakkumine valmiskombinatsioonina summaarhinna eest, nagu pakettreisi definitsioon nii Direktiivi, TurS kui ka VÕS järgi ette näeb. Kaebuse esitajale esitati reisiteenuse pakkuja poolt 16.04.2012 3 eraldi arvet eraldiseisvate reisiteenuste eest: 1 arve hotelli eest, 1 arve edasi-tagasi lennupiletite eest ning 1 arve transfeeri eest marsruudil lennujaam-hotell-lennujaam. Kui pakettreis koosneb reeglina tšarterlennust, hotellimajutusest ning transfeeridest, mida pakutakse tarbijale ühtse paketina ühe hinna eest ja mille eraldi hindu tarbija ei tea, siis käesoleval juhul olid konkreetselt eristatavad nii reisiteenused kui ka nende eest makstavad hinnad. See tähendab, et reisitasu ei olnud reisikorraldaja poolt väljendatud reisiteenuste valmiskombinatsiooni eest summaarhinnana ning seega ei olnud tegemist pakettreisiga. Vastustaja on põhjendatult viidanud, et kaebaja poolt ostetud reisiteenuse paigutamise pakettreisi mõiste alla välistab TurS § 7 lg 4 p 2, mille kohaselt ei loeta pakettreisiks reisiteenuste kogumit, mis on moodustatud reisija valitud üksikutest reisiteenustest, mida reisiettevõtja pakub müügiks ja müüb eraldi, sealhulgas ka juhul, kui selle moodustamisel on kasutatud elektroonilisi müügisüsteeme või muid reisiettevõtja pakutud võimalusi. Ka VÕS regulatsioon ei välista paketiühtsuse ja hinnaühtsuse põhimõtet pakettreisi määratlemisel. Nii pidi tarbija reisiteenuseid ostes aru saama, et ta ei osta mitte pakettreisi, vaid eraldiseisvatest reisiteenustest koosnevat kogumit, mis ei anna õigust kaitsele Direktiivi ega TurS § 15 lg 1 p 3 alusel, vaid mille osutamata jätmise korral rakenduvad teised kompensatsioonisüsteemid, näiteks nõude esitamine pankrotimenetluses. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et Tarbijakaitseameti 30.07.2012 otsus nr 6-1/1205336-002 ja 17.08.2012 vaideotsus olid põhjendatud ja õiguspärased ning tühistamisele ei kuulu. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. 4 13.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt sellele sättele jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud ja nii jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Maret Altnurme Kohtunik 5