KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-315

) § 116 lg-st 2, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Sellest tulenevalt tuli eeldada, et kostja sõlmis

1. mail 2010 võlatunnistuse AS KR Priit nimel. Kuivõrd AS KR Priit juhatuse liige esitas vastuväite, mille kohaselt puudus kostjal õigus esindada AS-i KR Priit võlatunnistuse sõlmimisel ning AS KR Priit võlatunnistust heaks ei kiitnud, siis sõlmis kostja
2. mail 2010 AS KR Priit nimel võlatunnistuse omamata selleks esindusõigust. Hageja leidis, et tulenevalt

§ 130lg-test 1 ja 2 on tal õigus kostjalt kahju hüvitamist nõuda.

Hageja tugines AS-lt KR Priit võlgnevuse sissenõudmisel

1. mai 2010 võlatunnistuse kehtivusele. Hageja tegi järgmised toimingud: esitas
2. augustil 2010 nõudekirjad kostjale ja AS-le KR Priit ja tegi
3. jaanuaril 2011 AS-le KR Priit tahteavalduse seoses võla osalise tasumisega AS KR Priit poolt. Hageja tellis nimetatud toimingute tegemiseks õigusteenust, mille eest tasus kokku 393,22 €. AS KR Priit poolt
4. jaanuaril 2011 tasutu arvel luges hageja täidetuks võlgnevuse sissenõudekulud summas 295,82 €. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hagejale hüvitamata võla sissenõudekulud summas 97,40 €, mille tasumist hageja kostjalt nõudis. Hageja leidis, et kui hageja oleks teadnud, et võlatunnistus oli kostja esindusõiguse puudumise tõttu tühine, siis ei oleks hageja eelnevalt kirjeldatud kulutusi võla sissenõudmiseks teinud. 3
5. mai 2010 võlatunnistuse kehtivuse korral oleks hagejal olnud õigus
6. jaanuari 2011 seisuga nõuda AS-lt KR Priit 13 011,73 € tasumist (põhivõlg 152 343,69 kr; viivitusintress 46 617,17 kr; võlgnevuse sissenõudekulud 4 628,50 kr). AS KR Priit tasus
7. jaanuaril 2011 7 692,97 €. Pärast
8. jaanuaril 2011 toimunud tasumist oleks AS KR Priit tulenevalt VÕS § 88 lg-test 8 ja 9 pidanud hagejale tasuma veel 5 318, 76 €. Võlatunnistuse p 4 kohaselt oleks AS KR Priit pidanud hagejale tasuma viivist põhivõla tasumise kohustuse täitmisega viivitamise eest 0,15% päevas võlgnetavalt summalt. Hagi esitamise päeva seisuga (s.o
9. september 2011) oleks hageja saanud AS-lt KR Priit nõuda põhivõlalt summas 5 318,76 € viivist 2 066,34 €. Kuivõrd võlatunnistus ei olnud kehtiv, siis ei olnud hagejal võimalik AS-lt KR Priit nimetatud rahaliste kohustuste täitmist nõuda. Hageja hinnangul oli võlatunnistuse täitmata jätmisega tekkinud kahju suurus 7 385,10 €, mille tasumist hageja kostjalt nõudis. Lisaks nõudis hageja kostjalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist tasumisega viivitatud kahjuhüvitise summalt päevas alates
10. septembrist 2011 kuni kahjuhüvitise lõpliku tasumiseni. Hageja esitas alternatiivse nõude juhuks, kui maakohus tuvastab, et kostjal oli esindusõigus AS KR Priit nimel võlatunnistuse sõlmimiseks ning jätab seetõttu hagi kahjuhüvitise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata. Hagejal oli pärast AS KR Priit poolt
11. jaanuaril 2011 teostatud kohutuse osalist täitmist õigus nõuda veel 5 318,76 € tasumist. Lähtudes VÕS § 88 lg-st 6 tuli AS KR Priit tasutud raha arvel lugeda esmajärjekorras täidetuks võlgnevuse sissenõudekulude tasumise nõue 4 628,50 kr ja viivitusintress summas 46 617,17 kr. Eeltoodust tulenevalt võlgnes AS KR Priit hagejale pärast
12. jaanuaril 2011 toimunud tasumist põhivõlana 5 318,76 €. Lisaks oli AS KR Priit tulenevalt võlatunnistuse p-st 4 kohustatud tasuma viivist 0,15 % päevas. Seega oli AS KR Priit kohustatud maksma hagejale kuni
13. septembrini 2011 põhivõlalt arvestatud viivist summas 2 066,34 €. AS KR Priit oli kohustatud ka alates
14. septembrist 2011 kuni põhivõla lõpliku tasumiseni maksma hagejale viivist arvestusega 0, 5% tasumisega viivitatud põhivõla summalt päevas. Käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab kostja võlatunnistusest tulenevate põhivõla ja viivise tasumise kohustuste täitmise eest. AS KR Priit ei täitnud oma kohustust tasuda hagejale põhivõlga ja viivist, millest tulenevalt nõuab hageja kostjalt AS KR Priit kohustuste täitmist. Hageja palus kostjalt välja mõista AS KR Priit põhivõlg 5 318,76 €, kuni
15. septembrini 2011 põhivõlalt arvestatud viivis 2 066,34 € ja alates
16. septembrist 2011 viivis 0,15% päevas arvestatuna põhivõlalt. Kostja väited väljapressimise kohta on pahatahtlikud ja paljasõnalised. Kui kostja väidetel oleks alust, oleks kostja realiseerinud oma õigust tehingud seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistada. Kohtul puudub kehtiva õiguse kohaselt õigus käenduslepingu ja võlatunnistuse kehtetuks tunnistamiseks, mistõttu palus hageja jätta kostja sellesisulised taotlused tähelepanuta.
17. Kostja K. Raja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja palus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt poleks maakohus pidanud hagi menetlusse võtma, kuivõrd AS KR Priit on tasunud oma põhivõla hageja ees. Kostja palus kohtul tunnistada kehtetuks
18. mail 2010 kostja ja hageja vahel sõlmitud käendusleping ja võlatunnistus. Kostja hinnangul on tekkinud probleemi põhjuseks aastatel 2009–2011 toimunud Rõngu koolimaja ehitus, kus töid teostas täies mahus AS KR Priit. Ehituse toimumise ajal sai alguse kohtuvaidlus Rõngu valla ja Rahandusministeeriumi vahel, mis sai kohtuliku lahenduse aastal 2011 ja mille tulemusena tagastati vallale kinni peetud raha, mis ulatus miljonitesse kroonidesse. Kohtumenetluse ajal polnud vallal võimalik AS-le KR Priit maksta ning ebaselge oli ka see, kui palju vald lõpuks üldse suudab AS-le KR Priit maksta, mistõttu tekkisid AS KR Priit makseraskused oma äripartnerite ees, sh hageja ees, kuivõrd AS KR Priit teostas Rõngu 4 koolimaja ehitust oma vahenditest. OÜ KR Priit esindaja P. Kroonberg suhtles pidevalt äripartneritega ning püüdis neile olukorda selgitada ning kinnitas, et võlad makstakse ära kohe, kui Rõngu vallalt laekub AS-le KR Priit raha. Raha laekus 2011 jaanuaris ning AS KR Priit tasus sellest koheselt oma võla hagejale. Hageja suhtles pidevalt AS KR Priit esindaja P. Kroonbergiga ning teadis, et kostjal puudus pädevus käenduslepingu ja võlatunnistuse allkirjastamiseks, kuivõrd see ei olnud tema tööülesanne. Samuti teavitas kostja võlatunnistuse ja käenduslepingu allkirjastamisel sealjuures viibinud isikuid, et tal puudus pädevus nimetatud dokumentide allkirjastamiseks. Kostja hinnangul peteti temalt allkiri välja, kasutades selleks kostja sugulastega seotud argumente. MAAKOHTU LAHEND
19. Tartu Maakohtu
20. mai 2012 otsusega rahuldati OÜ Laufender hagi K. Raja vastu kahjuhüvitise summas 7 482, 50 € väljamõistmiseks. Maakohus mõistis K. Rajalt välja OÜ Laufender kasuks kahjuhüvitise 7 482,50 € ja alates
21. septembrist 2011 kuni nõude täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja palus maakohtul kostjalt välja mõista esindusõiguseta tehtud tehinguga seonduv kahjuhüvitis

§ 130lg 1 ja 2 alusel ja viivise.

Alternatiivselt, kui kohus tuvastab, et kostjal oli esindusõigus AS KR Priit nimel võlatunnistuse sõlmimiseks ning kohus jätab kahjuhüvitise ja viivise nõude rahuldamata, palus hageja mõista kostjalt välja käenduslepingu alusel põhivõla ja viivise. TsMS § 370 lg 2 kohaselt hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Esimese nõude põhjendatuse hindamiseks võttis maakohus seisukoha selles, kas kostja tegi tehingu esindusõiguseta ning, kas ta vastutas

§ 130lg 1 ja lg 2 alusel esindusõiguseta tehtud tehinguga tekkinud kahju eest.

1. mai 2010 võlatunnistusega (tl 50–51) tunnistas AS KR Priit, et võlgneb hagejale
2. oktoobril 2009 sõlmitud aktist nr 9035/30.10.2009 esitatud arvest nr 2009051 ja
3. novembril 2009 sõlmitud aktist nr 9036/12.11.2009 esitatud arvest nr 2009057 tulenevalt kokku 152 343,69 kr. AS-i KR Priit esindajana allkirjastas võlatunnistuse kostja.

§ 116lg 2 alusel tuli eeldada, et kostja tegi tehingu AS-i KR Priit nimel.

Kostja kinnitas oma vastuses hagile, et kirjutas võlatunnistusele alla vaid oma sugulaste pärast, teades, et AS KR Priit tasub võla ära. Äriregistri andmetel sai kostja OÜ KR Priit juhatuse liikmeks alates

1. septembril
2. Kuna võlatunnistus allkirjastati
3. mail 2010, siis puudus kostjal sel ajal AS-i KR Priit esindusõigus. Nimetatud asjaolu kinnitas ka tunnistaja P. Kroonberg, kelle sõnul oli kostjal kui tootmisjuhil õigus allkirjastada materjalide üleandmisvastuvõtmisakte, kuid puudus õigus sõlmida ja allkirjastada lepinguid. OÜ KR Priit ei ole
4. mail 2010 esindusõiguseta sõlmitud võlatunnistust heaks kiidetud. Seega asus maakohus seisukohale, et
5. mai 2010 võlatunnistus oli esindusõiguse ja heakskiidu puudumise tõttu tühine vastavalt

§ 129lg-le 1.

Nii A. Vardja kui ka J. Aruoja kinnitasid, et nad uskusid kostja esindusõiguse olemasolusse. A. Vardja andis ütlusi selle kohta, et P. Kroonberg juhatas ta kostja juurde asju ajama. Dokumentide vormistamise juures ei jäänud A. Vardjale muljet, et kostja ei esinda AS-i KR Priit. Ka J. Aruoja selgitas, et temale tutvustati kostjat kui AS-i KR Priit esindajat, kes ostab metsamaterjali. J. Aruoja sõnul kinnitas P. Kroonberg temale, et kostja võib ajada AS-i KR Priit nimel kõiki asju. Arvestades hageja eesmärki saada oma nõue rahuldatud, ei oleks hageja ilmselt nõustunud kostja poolt AS-i KR Priit esindamisega, kui hageja oleks teadnud, et tegelikult kostjal esindusõigus puudub. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited 5 hagejapoolsetest ähvardamisest ja survest dokumenti allkirjastada, kuna need olid tõendamata ja seetõttu paljasõnalised.

§ 130

lg 1 alusel tekkiva kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on tehingu teiseks pooleks olnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud. Seega tuli hüvitatava kahju suuruse määramiseks asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta oleks uskunud esindusõiguse puudumise tõttu tühise lepingu kehtivust, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. Seoses võlatunnistuse kehtivusse uskumisega saatis hageja nõudekirjad kostjale ja AS-ile KR Priit, kulutades sellele 393,22 €, mis oli osaliselt kaetud AS KR Priit poolt

1. jaanuaril 2011 tasutud 7 692,97 euro arvel (tl 25, 27). Hüvitamata jäi 97,40 €. Lisaks sissenõudekuludele tekkis hagejal kahju seoses kostja poolt tehingu täitmata jätmisega – võlatunnistuse kehtivuse korral oleks pärast AS KR Priit poolt
2. jaanuaril 2011 7 692,97 € tasumist hagejal olnud õigus nõuda täiendavalt 5 318,76 € tasumist (tl 27). Samuti oleks hagejal võimalik nõuda põhivõla 5 318,76 € tasumisega viivitamise eest vastavalt võlatunnistuse p-le 4 viivist 0,15% päevas alates
3. jaanuarist 2011 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Hageja palus hüvitada tekkinud kahju sissenõudekulud 97,20 €, põhivõla 5 318,76 €, viivise
4. septembri 2011 seisuga 2 066,34 €, kokku 7 482,50 € ja alates
5. septembrist 2011 0,15% päevas kahjuhüvitiselt kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus leidis, et kui võlatunnistus ei oleks olnud esindusõiguse puudumise tõttu tühine, ei oleks hagejal ülalnimetatud kahju tekkinud.
6. jaanuaril 2011 AS-i KR Priit poolt tasutud summa ei katnud võlatunnistusest tulenevat nõuet. Ülaltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks hageja kahjuhüvitise nõuet. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja võlatunnistuse p-le 4 oli põhjendatud viivise nõue perioodi
7. jaanuar 2011 kuni
8. september 2011 eest summas 2 066,34 €. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 442 lg 8 kohaselt ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Ülaltoodust lähtudes oli maakohus seisukohal, et hagi tuli rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 7 482,50 € ja alates
9. septembrist 2011 kuni nõude täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. K. Raja esitas Tartu Maakohtu
11. mai 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse OÜ Laufender hagi rahuldamata. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) rikkus maakohus menetlusnorme, kui ei võtnud seisukohta apellandi vastuväidete osas. Apellant esitas järgmised vastuväited: 1) vastustajal on lepingust tulenev nõue OÜ KR Priit vastu; 2) vastustaja ei ole astunud samme võlgnevuse sissenõudmiseks OÜ-lt KR Priit; 3) kahju ei ole tekkinud, sest vastustajal on nõudeõigus AS KR Priit vastu. Kuivõrd maakohus ei võtnud nimetatud vastuväidete osas sisulist seisukohta, siis rikkus maakohus TsMS 436 lg 1; 6 2) kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus rahuldas hagi

§ 130

lg 1 alusel ja mõistis muuhulgas välja kahju, mis tekkis tehingu täitmata jätmise tõttu, mis pole aga

§ 130

lg 1 alusel lubatud.

§ 130

lg 1 alusel kuulub hüvitamisele üksnes nn usalduskahju, s.o tehingu kehtetuse tõttu kasutuks muutnud kulutused (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-70-07 p 13 ja 3-2-1-89-06 p 16). Kohtupraktikas on selliseks kahjuks peetud kulutusi, mis on kantud seoses läbirääkimiste pidamisega. Lisaks sellele kuuluvad hüvitamisele ka kulutused, mida esindusõiguse puudumise tõttu teine pool tegi seoses täitmise ettevalmistamisega (Riigikohtu lahend 3-2-1-89-06 p 16); 3) saaks tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju välja mõista

§ 130

lg 2 alusel, kuid maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks tuvastanud

§ 130lg 2 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid.

Vastustaja küll soovis hagi rahuldamist

§ 130

lg 1 ja lg 2 alusel, kuid kohus ei rahuldanud hagi

§ 130

lg 2 alusel.

§ 130

lg 2 kohaldamiseks on vajalik tuvastada apellandi pahausksus, mida maakohus ei teinud. Seega oleks maakohus

§ 130

lg 2 kohaldamiseks pidanud esmalt kontrollima, kuidas pidi esindatava poolt antud volituse ulatust mõistma esindajaga sarnane mõistlik isik; 4) ei ole lubatav paralleelselt välja mõista

§ 130

lg 2 alusel positiivset kahju ja

§ 130

lg 1 alusel negatiivset kahju.

§ 130

lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on asetada esindusõiguseta esindaja tehingu teinud pool olukorda, milles ta oleks olnud, kui esindaja oleks omanud esindusõigust ning temaga tehtud tehing kehtiks ja oleks täidetud. Usalduskahju ja tehingu täitmata jätmise tõttu tekkiva kahju eristamist käsitles Riigikohus lahendis nr 3-2-1-89-06 (p 16). Seega saab

§ 130

lg-s 2 sätestatud eelduste täitmise korral tehingu teine pool valida usalduskahju hüvitamise nõude ja tehingu täitmata jäämise tõttu tekkiva kahju hüvitamise nõude vahel. Kuigi seaduse alusel saab

130 lg-tes 1 ja 2 toodud kahju koos nõuda, ei ole positiivse ja negatiivse kahju paralleelne nõudmine lubatav, sest see asetaks kahjustatud isiku paremasse olukorda, kui ta oleks olnud esindusõiguse kehtivuse korral; 5) mõistis maakohus ebaõigesti

§ 130lg 1 alusel välja kahju, mis tekkis tehingu täitmata jätmise tõttu.

Maakohus oleks pidanud tuvastama tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju suuruse. Üldreegi kohaselt peab kohustatud isik tõendama kahju olemasolu. Apellant on menetluse vältel olnud seisukohal, et vastustajal ei ole kahju tekkinud, kuivõrd nõude oleks saanud esitada AS KR Priit vastu. Vastustaja ei ole käesoleva hetkeni esitanud hagi OÜ KR Priit vastu, kuigi sellise nõude oleks saanud esitada müügilepingute, metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise akti ja arvete pinnalt. Kahju tuleb vaadelda kui diferentsi, võrreldes varalist olukorda ilma kahjustava sündmuseta ja tegelikult olemasolevat varalist olukorda. Diferentsihüpoteesi järgi kahju olemasolu kindlaksmääramiseks on vajalik hüpoteetilise õigushüvede olukorra väljaselgitamine, mida maakohus käesoleval juhul ei teinud. Seega saab teoreetiliselt kahjuna käsitleda vaid summat, mille võrra vastustaja nõudeõiguse väärtus OÜ KR Priit vastu on väiksem väidetavast kahjust; 6) ei loodud

1. mai 2010 võlatunnistusega uut kohustust. Tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, mille olemust on Riigikohus selgitanud lahendis nr 3-2-1-72-
2. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormist. Seega ei pea võlausaldaja enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15-09 kohaselt hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust, eesmärki ja poolte huve. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses selle aluseks olevast võlasuhtest. Kui leiab kinnitust, et müügileping on näiteks tühine, siis on ka deklaratiivne võlatunnistus tühine. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-72-08 tuleneb, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. 7
3. Vastustaja OÜ Laufender vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning kõigi menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli kohustuse täitmise nõudmine apellandi käest teisejärguline, sest hageja uskus võlatunnistuse kehtivusse. Kuna OÜ KR Priit ei kiitnud võlatunnistust heaks, siis nüüd nõuab vastustaja võlga apellandilt; 2) kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et kostja vastuväidete osas maakohus seisukohta ei võtnud, siis on vastustaja seisukohal, et apellandi vastuväidete osas seisukoha mittevõtmine ei mõjuta kohtulahendit sisuliselt ning see ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit; 3) ei pidanud maakohus apellandi vastuväidete osas kohtuotsuses seisukohta võtma, kuivõrd need ei ole asjakohased ning neid käsitleti
4. aprillil 2012 toimunud kohtuistungil. Nii kohus kui vastustaja on apellandile selgitanud, miks nõue esitati just apellandi vastu. Vastustaja hinnangul uuris maakohus kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja poolte väiteid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; 4) on ebaõige väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Vastustaja hinnangul rahuldas maakohus hagi

§ 130lg 1 ja lg 2 alusel.

Apellant tõlgendas kohtuotsuse põhjendusi meelevaldselt ja vääralt ning leidis, et kuivõrd maakohus ei toonud kohtuotsuses sõnaselgelt välja asjaolu, et just

§ 130

lg 2 alusel mõistetakse kostjalt välja tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju, siis ei ole maakohus seda ka teinud. Maakohus märkis oma otsuses, et kohus võtab seisukoha, kas apellant tegi tehingu esindusõiguseta ning kas ta vastutab

§ 130lg 1 ja 2 alusel esindusõiguseta tehtud tehinguga tekkinud kahju eest.

Maakohus analüüsis ja põhistas vastustaja nõude rahuldamist

§ 130

lg 2 alusel; 5) ei kohaldu käesolevas tsiviilasjas apellandi seisukoht, et

§ 130

lg 2 kohaldamiseks pidanuks kohus esmalt kontrollima, kuidas pidi esindatava poolt antud volituse ulatust mõistma esindajaga sarnane isik. Eelnimetatud seisukoht kohaldub üksnes siis, kui esindajale on küll esindusõigus antud, ent see on tehingu tegemise hetkeks lõppenud. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esinenud; 6) on asjakohatu apellandi seisukoht, et

§ 130

lg 2 alusel positiivse kahju ja lg 1 alusel negatiivse kahju paralleelne väljamõistmine ei ole lubatav. Apellant tsiteeris küll tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaannet, kuid jättis märkimata, et kommenteeritud väljaandes sedastatakse ka, et tehingu täitmata jäämise tõttu tekkiva kahju hüvitamise korral võib eelkõige hüvitamisele kuuluda tehingu tühisuse tõttu saamata jääv tulu, samuti võib teine pool teha tühise tehingu asemel asendustehingu ning nõuda esindajalt esindusõiguse puudumise tõttu tühiseks osutunud tehingu ning asendustehingu hinnavahe hüvitamist VÕS § 135 alusel. Seega leidis maakohus õigesti, et lisaks sissenõudekuludele tekkis vastustajal kahju apellandi poolt tehingu täitmata jätmise tõttu. Apellandi viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-89-07 ja 3-2-1-70-07 ei ole asjakohased, kuivõrd nimetatud lahendites esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole käesolevas asjas asjakohased ega kohaldatavad; 7) on ebaõige väide, et

§ 130lg 2 kohaldamine eeldab apellandi pahausksuse tõendamist.

Maakohus tuvastas ja põhistas otsuses piisavalt, et apellandil puudus õigus sõlmida ja allkirjastada lepinguid, st esindatav ei ole esindajale üleüldse esindusõigust andnud. Apellant oli teadlik, et tal puudus esindusõigus OÜ KR Priit nimel võlatunnistuse sõlmimiseks; 8) on ebaõige apellandi väide, et maakohus kahju suurust ei tuvastanud, kuivõrd maakohus on seda oma otsuses teinud; 9) jääb vastustajale selgusetuks, mis põhjusel käsitletakse apellatsioonkaebuses deklaratiivse võlatunnistusega seotud temaatikat, kuivõrd sõlmitud võlatunnistus ei ole tühine põhjusel, et sellega seonduvad müügilepingud oleksid tühised. Vastustaja hinnangul oli

1. mai 2010 8 võlatunnistuse puhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuivõrd iseseisva kohustuse loomise soov nähtub võlatunnistusest. Võlatunnistuse p-st 3 tuleneb, et võlgnik võlgneb võlgnevuse summas 152 343, 69 kr iseseisva raha tasumise kohustusena. Võlatunnistuse p 4 kohaselt kohustus võlgnik kohustuse täitmisega viivitamise korral maksma võlausaldajale viivitusintressi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
3. mai 2012 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab välja K. Rajalt OÜ Laufenderi kasuks põhivõla 683,93 ja viivise ajavahemiku
4. jaanuar 2011 kuni
5. detsember 2012 eest 105,34 eurot, kokku 789,27 eurot, ning mõistab välja K. Rajalt OÜ Laufenderi kasuks alates
6. detsembrist 2012 põhivõlalt 683,93 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täieliku tasumiseni. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud asjaoluna, et 24.05.2010 võlatunnistus on allkirjastatud kostja poolt omamata esindusõigust ning seetõttu on võlatunnistus esindusõiguse ja heakskiidu puudumise tõttu tühine vastavalt

§ 129lg-le 1.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda, et 24.05.2010 võlatunnistus on tühine ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, vaid lähtub vaidluse lahendamisel asjaolust, et 24.05.2010 võlatunnistus on tühine. 7. Õige on apellandi väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi, rahuldades hageja nõude kostja vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks

§ 130lg 1 alusel.

Hageja on kahjuhüvitise nõudes tuginenud õigusliku alusena

§ 130

lg-tele 1 ja 2, maakohus on otsuse põhjendavas osas viidanud kohaldatava seadusena vaid

§ 130

lg-le 1, kuigi kohtu poolt põhjendustest märgitust võib järeldada, et iseenesest on maakohus hagi rahuldamisel lähtunud ka

§ 130lg-s 2 märgitust.

Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja nõudnud kostja kahjuhüvitise koosseisus võlgnevuse sissenõudmisega seoses tehtud kulutusi 97,40 eurot ning tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju 7 385,10 eurot, kokku 7 482,50 eurot.

§ 130

lg 1 kohaselt teise isiku nimel tehingu teinud isik, kellel ei olnud esindusõigust, peab juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, tehingut heaks ei kiida, hüvitama teisele poolele tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja sellega seotud muu kahju, mida teine pool kandis seetõttu, et ta uskus esindusõiguse olemasolusse. Õige on apellandi väide, et

§ 130

lg 1 alusel kuulub hüvitamisele üksnes nn usalduskahju, s.o tehingu kehtetuse tõttu kasutuks muutnud kulutused (näit kulutused, mis on kantud seoses läbirääkimiste pidamisega; kulutused, mida esindusõiguse puudumise tõttu teine pool tegi seoses täitmise ettevalmistamisega jms). Antud juhul ei ole hageja kahjuhüvitise nõude koosseisus esitanud selliseid kulutusi, mille hüvitamine oleks võimalik

§ 130lg 1 alusel.

Kulutused õigusabiteenusele, mis oli seotud kostjalt ja kolmandalt isikult

1. oktoobri 2009 arvest nr 2009051 ja
2. novembri 2009 arvest nr 2009057 tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega, ei ole vaadeldavad võlatunnistuse ettevalmistamisel kantud kulutustena ja sellega seotud muu kahjuna, mida hageja kandis seetõttu, et ta uskus kostja esindusõiguse olemasolusse. 8.

§ 130

lg 2 järgi kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. 9 Hageja on nõudnud kostjalt tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju 7 385,10 eurot, mis koosneb põhivõlast 5 318,76 (võlgnevus, mis tuleneb 30. oktoobril 2009 sõlmitud aktist ja arvest nr 2009051 ning 12. novembril 2009 sõlmitud aktist ja arvest nr 2009057) ja põhivõlalt arvestatud viivisest 2066,34 eurot. Iseenesest saaks tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju välja mõista

§ 130

lg 2 alusel, kuid antud juhul ei tulene hageja nõue tühisest võlatunnistusest, vaid

1. oktoobril 2009 sõlmitud aktist ja arvest nr 2009051 ning
2. novembril 2009 sõlmitud aktist ja arvest nr
3. Tühisest võlatunnistusest võiks tuleneda osaliselt viivise nõue (seadusjärgse viivise määra ja tühises võlatunnistuses märgitud viivise määra vahe), kuid hageja ei ole seda ise kahjuna nõudnud ning samuti on hageja oma hagis märkinud, et juhul, kui kahjuhüvitise nõuet ei rahuldata tervikuna, siis palub ta rahuldada alternatiivse nõude põhivõla ja viivise väljamõistmiseks.
4. Õige on apellandi väide, et lubatav ei ole paralleelselt välja mõista

§ 130

lg 2 alusel positiivset kahju ja

§ 130

lg 1 alusel negatiivset kahju, sest see astetaks kahjustatud isiku paremasse olukorda, kui ta oleks esindusõiguse kehtivuse korral. Samas aga kuna hageja nõue kostja vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks jääb rahuldamata, siis ei oma asja lahendamise seisukohalt see asjaolu tähtsust. Samuti on õige apellandi seisukoht, et

1. mai 2010 võlatunnistus võis olla deklaratiivne võlatunnistus, mitte aga konstitutiivne. Kuigi võlatunnistuse (I kd tl 37) punkti 6 kohaselt on käesolev võlatunnistus võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes, ei anna see alust kohaselt asuda seisukohale, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, sest tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust, eesmärki ja poolte huve. Antud juhul saab sellise hinnangu tulemusel asuda seisukohale, et 24.05.2010 võlatunnistus oli deklaratiivne. Samas aga ka see asjaolu ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, sest tuvastatud on võlatunnistuse tühisus ning pooled ei ole seda vaidlustanud. Kõike eeltoodut arvestades on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja kahjuhüvitise nõude kostja vastu ning seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta nimetatud nõue rahuldamata.
2. Hageja on esitanud alternatiivse nõude kostja vastu põhivõla 5 318,76 eurot ja viivise 2 066,34 eurot väljamõistmiseks. Nõude alusena tugineb hageja kostjaga 24.05.2010 sõlmitud käenduslepingule (I kd tl 52-54). Kuna ringkonnakohus ei rahulda hageja esimest nõuet, siis tuleb hinnata seda, kas hageja poolt esitatud alternatiivne nõue kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on 24.05.2010 sõlmitud käendusleping, mille punkti 1.
3. kohaselt kostja käendajana kohustus hageja kui võlausaldaja ees vastutama võlausaldaja ja AS KR Priit vahel 30.10.2009 sõlmitud aktist nr 9035, 30.10.2009 esitatud arve nr 2009051, ja 12.11.2009 sõlmitud aktist nr 9036, 12.11.2009 esitatud arve nr 2009057 ning nende võimalikest lisadest tulenevate nõuete nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu punkti 1.
4. järgi vastutab käendaja punktis 1.
5. nimetatud lepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete eest. Kui lepingu punktis 1.
6. nimetatud lepingut muudetakse, sõlmitakse lepingu lisasid või kui võlgnik tunnistab võlatunnistusega võlga, vastutab käendaja nendest muudatustest, lisadest või võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmise eest punktis 1.
7. nimetatud vastutuse rahalise maksimumsumma piirides. Kuna
8. mai 2010 võlatunnistus on tühine, siis tuleneb kostja vastutus käenduslepingu punktist 1.
9. ning ta vastutab hageja ees AS KR Priit kohustuste, mis tulenevad 30.10.2009 aktist nr 9035 10 ja selle alusel väljastatud arvest nr 2009051 ja 12.11.2009 sõlmitud aktist nr 9036 ja selle alusel väljastatud arvest nr 2009057, nõuetekohase täitmise eest. Kostja vastuväite kohaselt allkirjastas ta käenduslepingu moraalse surve (kostja on tuginenud ka väljapressimisele) tõttu ning käendusleping on seetõttu kehtetu. Ringkonnakohus leiab, et kostja selline väide on paljasõnaline. Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis võiksid olla käenduslepingu tühisuse aluseks, samuti ei ole ta tehingut tühistanud

-s sätestatud korras. Seega on tegemist kehtiva käenduslepinguga ning selles tulenevalt kostja vastutab AS KR Priit kohustuste täitmise eest, mis tulenevad 30.10.2009 aktist nr 9035 ja selle alusel väljastatud arvest nr 2009051 ja 12.11.2009 sõlmitud aktist nr 9036 ja selle alusel väljastatud arvest nr

2. Asja materjalide kohaselt esitas hageja AS-le KR Priit 30.10.2009 üleantud metsamaterjali kohta arve nr 2009051 summas 47 161,08 krooni (I kd tl 47), summa muutus sissenõutavaks alates 21.11.
3. Kuigi arvele on märgitud viivise määraks 0,15% päevas, siis arvestades seda, et 24.05.2011 võlatunnistus on tühine ning muudest asja materjalidest ei tulene seda, et hageja ja AS KR Priit oleksid kokku leppinud sellises viivise määras, siis kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivise määr. Seadusest tulenev viivis kuni 13.01.2011 (s.o ajani, mil AS KR Priit tasus osaliselt oma võlgnevuse hagejale) moodustas 4 331,05 krooni (viivis aastal 2009 = 423, 80 kr; viivis aastal 2010 = 3 772, 87 kr; viivis aastal 2011 = 134, 38 kr).
4. 12.11.2009 esitas hageja AS-le KR Priit üleantud metsamaterjali kohta arve nr 2009057 summas 73 207,80 krooni (I kd tl 49), summa muutus sissenõutavaks alates
7. Arvestades käesoleva punktis 11 märgitut, kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivise määr. Seadusest tulenev viivis kuni
9. 2011 kuni 13.01.2011 moodustas 6 370,08 krooni (viivis aastal 2009 = 304, 87 kr; viivis aastal 2010 = 5 856, 62 kr; viivis aastal 2011 = 208, 59 kr). Kokku oli seisuga 13.01.2011 põhivõlgnevus 120 368,88 krooni ja viivis 10 701, 13 krooni.
10. AS KR Priit tasus hagejale
11. 01 2011 120 368, 88 krooni (I kd tl 26-27). Tulenevalt VÕS § 88 lg-test 8 ja 9 loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hagiavalduse kohaselt on hageja AS KR Priit poolt 13.01.2011 tasutud summast maha arvanud võlgnevuse sissenõudekulud 4 628,50 krooni, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole hageja poolt nimetatud võlgnevuse sissenõudekulud kulutusteks VÕS § 88 lg 8 mõttes, mida oleks võimalik esmalt täitmisest maha arvata. Seega lähtudes VÕS § 88 lg-st 8 ja 9 jäi alates 14.01.2011 AS-l KR Priit võlgnevus hageja ees summas 10 701,13 krooni (683,93 eurot). Arvestades tasumata põhivõlga summas 10 701,13 krooni, on viivis ajavahemiku
12. jaanuar 2011 kuni
13. detsember 2012 eest 1 648,26 krooni, s.o 105,34 eurot (viivis aastal 2011 = 839, 08 kr; viivis aastal 2012 = 809, 17 kr). Kõike eeltoodut arvestades on AS KR Priit võlgnevus hageja ees kokku seisuga 10.12.2012 789,27 eurot (põhivõlg 683,93 eurot+viivis 105,34 eurot=789,27 eurot) ning see tuleb välja mõista kostjalt kui käendajalt hageja kasuks.
14. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 12,86 % ulatuses K. Raja kanda ja 87,14 % ulatuses OÜ Laufender kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 11 Viivi Tomson