Obsah (12)

§ 113§ 217§ 189§ 190§ 208§ 101§ 116§ 365§ 118§ 108§ 220§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2012.a, Tartu Tsiviilasja number

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt müüs H. Mesipuu

1. aprillil 2010 Danske Bank AS Eesti filiaalile sõiduauto Volkswagen Passat. Sõiduki müügihind oli 5112.93 eurot, hageja osales lepingu sõlmimisel liisinguvõtjana. Hageja sai sõidukit kasutada kuni
2. augustini 2010, mil selle pidas piiriületuse käigus kinni Lõuna Prefektuuri menetleja. Tartu Maakohtu
3. septembri 2010 sõiduki arestimise määrusest selgus, et auto on varastatud
4. septembril 2006 Leedu Vabariigist. Leedu Vabariik sõiduki väljaandmise taotlust ei esitanud, sõiduk vabastati aresti alt ning tagastati hagejale kahe kuu möödudes. Tartu Maakohtu
5. jaanuari 2011 määrusega arestiti sõiduk uuesti ning tagastati AS-ile Ergo Lietuva.
6. novembril 2010 esitas hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse ja raha tagastamise nõude. Kostja keeldus raha tagastamisest. Hageja leiab, et varastatud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning kostja rikkus

§ 217lg-t 1.

Lepingust taganemise avaldus on tehtud õigeaegselt, kuna sõiduki arestimise asjaolud selgusid hagejale oktoobrisnovembris 2010. Hageja nõuab

§ 189lg 1 alusel kostjalt ka viivise tasumist.

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on ei ole ta müügilepingut rikkunud. Ta ostis sõiduki
2. novembril 2009 heausksena S.B. ning sõiduk oli registreeritud Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses (ARK). Müügilepingust taganemise korral on kostjal õigus nõuda väärtuse tagastamist ja seega on kostjal hageja vastu sama suur nõue, kui hagejal kostja vastu. Kostja tasaarvestab poolte nõuded. Vastav õigus tuleneb

§-st 189 lg 2 p 3, kuna hagejal ei ole võimalik autot tagastada. Kostja ei ole põhjustanud asja hävimist ega halvenemist, mistõttu

§ 190lg 1 p 2 ei kohaldu.

Kostja ei teadnud sõiduki edasimüümise ajal, et tegemist on varastatud sõidukiga, lepingust taganemise asjaolu ei tulenenud kostjast ning hagejal on kohustus hüvitada kostjale sõiduki väärtus. Tasaarvestuse tõttu lõppevad poolte vastastikused nõuded täies ulatuses. Samuti ei ole lepingust taganemise avaldus esitatud mõistliku aja jooksul. Taganemise õigusest teada saamise hetkeks tuleb lugeda sõiduki kinnipidamine 28. augustil 2010. Taganemisavaldus esitati aga 11. novembril 2010, rohkem kui kahte kuud ei saa käesoleval juhul pidada mõistlikuks tähtajaks. 3. Täiendavate vastuväidete kohaselt ei nõustunud hageja kostja tasaarvestuse avaldusega

§ 190lg 1 p 2 alusel.

Kostja vastuväited, et ta pole põhjustanud sõiduki hävimist ega halvenemist ning ta on selle ostmisel rakendanud mõistlikku hoolsust, pole asjakohased. Istungil hageja selgitas, et taganemise avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja sai

1. septembri 2010 määruse kätte
2. septembril 2010 ning
3. augusti 2010 protokolli sai ta kätte koheselt. Taganemise avalduse esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui 2 hageja sai kätte
4. septembril 2010 määruse. Ka asjaolude välja selgitamine ja dokumentide vormistamine võttis hagejal aega. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus rahuldas
6. märtsi 2012 otsusega hagi ning mõistis H. Mesipuult V. Roosi kasuks välja põhivõla 5112.93 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 422.85 eurot ja jooksva viivise

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulud jäid H. Mesipuu kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kostja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel oli sõlmitud müügileping ning hageja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel liisinguleping. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja omandi üleminekut, kui asi on varastatud, kadunud, või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega ei läinud sõiduki omand üle kostjale, heauskset omandamist ei toimunud.

§ 208

lg 1 kohaselt oli müüja kohustus teha võimalikuks omandi üleminek ostjale, müüja rikkus seda kohustust. Kohustuse rikkumise tõttu on teisel lepingu poolel õigus kasutada

§ 101lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Tulenevalt

§-st 365 lg 1 on hagejal kui liisinguvõtjal õigus esitada nõue kostja kui müüja vastu. Hageja on

§ 116

kohaselt lepingust taganenud, taganemiseks on hagejal olnud

§ 365lg 2 kohane liisinguandja nõusolek.

Seega on antud juhul müüja oluliselt lepingut rikkunud, kuna ei ole sõiduki omandiõigust üle andnud. Danske Bank AS Eesti filiaalil ei tekkinud sõiduki omandiõigust, hagejal ei ole võimalik liisingulepingu alusel sõidukit kasutada. Sõiduki omandiõiguse üleandmine oli kostja üks olulisemaid kohustusi. Kuna kostjal ei olnud võimalik lepingut täita (omandiõigust ei olnud ka temale sõiduki müünud isikul ning sõiduk arestiti), võis hageja lepingust taganeda

§-s 114 märgitud tähtaega andmata.

§ 118

tulenevalt tuleb taganemise avaldus esitada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui pool sai lepingu rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leidis, et taganemise avalduse esitamise tähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui hageja sai kätte Tartu Maakohtu

1. septembri 2010 määruse. Sellest määrusest pidi hagejale saama selgeks, et sõiduk on varastatud ning kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Kohus ei lugenud taganemise tähtaja algust alates sõiduki kinnipidamise protokollist, kuna ei saa eeldada, et igale sõiduki kinnipidamisele järgneb selle arestimine kohtu poolt. Hageja pidi sõiduki varguse faktiga arvestama alles pärast seda, kui kohus oli sõiduki tagaotsitavaks kuulutamist kontrollinud. Hageja sai
2. septembri 2010 määruse kätte
3. septembril
4. Taganemise avaldus on esitatud
5. novembril
6. Taganemise avalduse esitamine vähem kui kahe kuu jooksul on antud juhul mõistlik aeg. Hagejal pidi olema võimalik konsulteerida juristiga ning aru saada, miks on määrusest nähtuvalt sõiduk arestitud kaheks kuuks. Samuti pidi hagejal olema aega, et konsulteerida sõiduki omandiõiguse üle. Kohus arvestas ka asjaoluga, et ka juhul, kui hageja oleks avalduse esitanud vahetule pärast kohtumääruse saamist, ei oleks kostjal olnud võimalik oma kohustust täita. Seega on hageja taganenud mõistliku aja jooksul. Tulenevalt

§ 189

lg 1 on kostjal kohustus tagastada hagejale lepingu järgi saadu, s.t 5112.93 eurot. Kostja on esitanud tasaarvestuse vastuväite, kuna kostjal on hageja vastu sõiduki tagastamise nõue. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja on hagejale sõiduki üle andnud. Kohus leidis, et antud juhul kuulub kohaldamisele

§ 190

lg 1 p 2, kuna sõiduk oleks arestitud ka juhul, kui see oleks olnud kostja valduses. Kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures. Seega ei ole hageja kohustatud kostjale sõiduki väärtust hüvitama ning kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kohus ei arvestanud tehtud tasaarvestuse avaldusega ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5112.93 eurot. Tulenevalt

§ 189lg-st 1 tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi alates raha saamisest.

Kostja sai müügilepingust nähtuvalt raha

1. mail
2. Kuna raha tagastamise kohustus tekkis
3. novembri 2010 taganemisavalduse saamisest, on hagejal alates sellest 3 kuupäevast õigus saada viivist. Hageja on asunud viivist arvestama alates taganemisavalduse esitamisest, mis on kostjale soodsam. Hageja on viivise arvestamisel õigesti aluseks võtnud

§ 113lg 1 sätestatud määra, kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. H. Mesipuu esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta V. Roosi hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas maakohus valesti taganemisavalduse esitamise aja alguse. Hageja pidi sõiduki vargusest teada saama hiljemalt
2. augustil 2010, kui ta peeti piiril kinni ning talle anti sõiduki arestimise protokoll. Nimetatud protokollis on üheselt mõistetavalt märgitud, et „sõiduk on uue identiteediga ja andmekandjad on võltsitud. Tegelikult on sõiduk varastatud Leedust
3. septembril 2006.a.“ Varguse faktist teadasaamise kontekstis on ebaoluline kas kohus auto pärast arestib või mitte. Mõistlik tavapärase hoolsusega käituv isik saab juba sõiduki arestimise protokollist väljaspool mõistlikku kahtlust teada sellest, et sõiduk on varastatud; 2) eksis maakohus ka taganemisavalduse esitamise aja lõpu määratlemisel. Õigusteooria ja kohtupraktika on leidnud, et taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seetõttu oleks maakohus pidanud taganemise hetkeks lugema mitte
4. novembri 2010, vaid
5. novembri 2010, mil kostja taganemisavalduse kätte sai; 3) jättis maakohus tähelepanuta, et kostja ei ole täitnud ostja kohustust teavitada müüjat müügilepingu esemel esinevatest puudustest. Ostu-müügilepingu nr 300423RV p 6.2 kohaselt oli ostjal õigus esitada müüjale pretensioone ühe kalendrikuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Seetõttu kaotas ostja õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele kas
6. septembril 2010 või alternatiivselt, lähtudes puudustest teadasaamise hetkena arestimismääruse kättesaamisest,
7. oktoobril 2010, st igal juhul enne taganemisavalduse esitamist; 4) jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostja alternatiivse vastunõude hageja suhtes.

§ 189

lg 1 järgi peab kumbki lepingupool lepingust taganemisel selle alusel saadu tagastama.

§ 189

lg 2 p 3 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Analoogia korras kohaldub viidatud säte ka olukorras, kus asi on varastatud ning tagastatud algsele omanikule. Vastasel juhul tähendaks see olukorda, kus hageja peab täitma võimatu kohustuse, mis on aga

§ 108lg 2 p-st 1 lähtuvalt välistatud.

Kuna hagejal ei ole objektiivselt võimalik autot kostjale tagastada, peab hageja

§ 189

lg 2 p 3 alusel hüvitama kostjale selle väärtuse; 5) apellant märkis täiendavates seisukohtades, et vastustaja ei teavitanud teda asja lepingutingimustele mittevastamisest ka

§ 220

lg 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja jooksul ning on seega kaotanud õiguse asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu lepingust taganeda. Seda ka juhul, kui lähtuda asja lepingutingimustele mittevastavuse teadasaamise hetke määratlemisel vastustaja käsitlusest.

1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole asjakohased apellandi väited maakohtu poolt taganemisavalduse esitamise aja alguse ja lõpu valest arvestamisest. Apellandi viide
2. augustil 2010 sõiduki arestimise protokolli vormistamisele on sügavalt ekslik ja õiguslikult väär, kuna viidatud ajal sõiduki arestimist ei toimunud. KrMS § 470 lg 2 p 6 alusel koostas Lõuna Prefektuuri menetleja sõiduki kinnipidamise protokolli. Sellise protokolli koostamine ei tähenda iseenesest veel sõiduki 4 arestimist, vaid tegemist on esialgse õiguskaitsevahendiga. Viidatud protokollil ei ole tehtud märget, et selle peale oleks võimalik kaebust esitada. Mõistetavalt oli tegemist esialgsete ja kohtu poolt kontrollimata andmetega, mistõttu kohtu poolt järgnevalt koostatud vara arestimise määrus on sisuline ja oluline dokument, mille põhjal võib hageja järeldada konkreetseid õiguslikke asjaolusid, sh ka sõiduki varguse kohta; 2) oli sõiduki kinnipidamise protokoll ebatäpne, mis tekitas hagejas põhjendatud vajaduse kohtu määrus ära oodata. Protokolli esimeses reas on viidatud Schengeni infosüsteemis olevale teatele, kuid järgnevalt ei ole menetleja teinud risti Schengeni infosüsteemis oleva teate viitele, vaid hoopis Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni kaudu esitatud taotlusele. Seega oli viidatud protokoll juba algselt vastuoluline ja selle põhjal mingite tõsikindlate õiguslike järelduste tegemine ebaõige; 3) on hageja poolt lepingust taganemise avalduse esitamine seotud liisingulepingu eripäraga, mis tuleneb ostjale esitatavatest täiendavate toimingute tegemise vajadusest, sh kohustuslikust nõudest liisingulepingu ülesütlemisel saada

§ 365lg 2 alusel nõusolek kõigepealt liisinguandjalt.

Sellise nõusoleku saamisel pidi hageja järgnevalt pöörduma õigusabi saamiseks juristi poole, kes teda abistaks keerulise asja menetlemisel; 4) on arusaamatud apellandi väited, et hageja pidanuks suutma taganemisavaldust esitada varem. Hageja postitas taganemisavalduse

1. novembril 2010 ja samal päeval jõudis see ka kostja elukoha postiasutusse. Kostja läks alles
2. novembril 2011 postiasutusse taganemisavaldusele järele. Arvestades taganemisavalduse esitamiseks vajalike faktiliste ja õiguslike eelduste loomist, on hageja poolt tehtud kõik vajalik, et taganemisavaldus üle anda mõistliku aja jooksul. Sisuliselt mahub hagejast sõltuv protsess ajavahemikku
3. september kuni
4. november 2010, seega vähem kui kahe kuu sisse; 5) on ebaõige on apellandi väide, et vaadeldaval juhul on

§ 220

lg-st 1 lähtuvalt asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtaeg lühem kui 2 kuud. Apellant on ebaõigesti soovinud müügi- ja liisingulepingust tuleneva toimingu tähtaegsuse taandada ainult müügilepingust tulenevatele nõuetele. Liisingulepingu puhul peab ostja taganemisavalduse tegemiseks küsima nõusolekut ka kolmandalt isikult, mistõttu tuleb eeldada, et sellise avalduse esitamise tähtaeg peabki pikem olema; 6) ei ole õige väide, et hageja suhtes kehtivad muud, näiteks lühendatud taganemisavalduse esitamise või asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtajad. Apellandi viide müügilepingu nr 300423RV p-le 6.2. ei ole asjakohane.

§ 220

regulatsioon tarbijast ostja suhtes on imperatiivne ja vaadeldava lepingu pooltele ei laiene tähtaegade osas dispositiivsuse põhimõte. Hageja on teatanud taganemisavalduses seaduses sätestatud tähtaja, samuti ka mõistliku aja jooksul asja puudustest; 7) ei ole kostjal hageja suhtes vastunõuet. Kostja vastuväited, et ta ei ole põhjustanud sõiduki hävimist ega halvenemist, samuti pole tema käitumisest põhjustatud auto varastamine, vaid ta on selle ostnud, rakendades mõistlikku hoolsust, ei ole asjakohased. On täidetud

§ 190lg 1 p 2 tingimus kostja tasaarvestamise avalduse rahuldamata jätmiseks.

Tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud ja kostja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud. Põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 5 Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, mille kohaselt olukorras, kus tagantjärele ilmneb, et müügilepingu esemeks olnud sõiduk oli kolmandalt isikult varastatud, ei saanud ostjal (hagejal) tekkida sõiduki suhtes omandit. Muuhulgas ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud seda, et niisugusel juhul on ostjal põhimõtteliselt õigus

§ 116

lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 217 lg 2 p 4 alusel müügilepingust taganeda ja nõuda

§ 189lg 1 alusel tema poolt tasutud müügihinna tagastamist.

Apellant leiab, et vastustaja (hageja) esitas müügilepingust taganemise avalduse hilinenult ning kaotas seega õiguse lepingust taganeda. 8.

§ 118

lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool lepingust taganemise õiguse, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Käesoleval juhul on kindlaks tehtud, et vaidlusalune sõiduk peeti 28.08.2010.a piiriületusel varguse kahtlusega kinni ning 01.09.2010.a kohtumäärusega sõiduk arestiti kaheks kuuks. Hageja esitas kostjale (sõiduki müüjale) müügilepingust taganemise avalduse, mille viimane sai kätte 27.11.2010.a. Seadusega ei ole konkreetselt kindlaks määratud, missuguse tähtaja jooksul puudustest teadasaamisest või teada saama pidamisest tuleb ostjal müügilepingust taganemise avaldus esitada. Taganemine „mõistliku aja“ jooksul ei tähenda seega, et lepingupool peaks taganemise avalduse esitama koheselt (esimesel võimalusel) või viivitamatult niisuguste asjaolude ilmnemisel, mis võisid tekitada kahtluse, kas müügilepingu alusel ostjale üle antud ese vastas lepingu tingimustele. Taganemise „mõistlikkuse“ hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ning eripärasid. Kahjustatud poolel peab olema piisavalt aega olukorra teadvustamiseks, oma võimaluste kaalumiseks ja hindamiseks, samuti juristiga konsulteerimiseks. Arvestada tuli asjaoluga, et kirjalikult sõlmitud ostu-müügilepingu nr 300423RV järgi oli ostjaks Danske Bank A/S Eesti filiaal ning hageja oli lepingu kohaselt liisinguvõtja, s.o tegemist ei olnud tüüpilise kahe poole vahelise müügilepinguga. Hagejal ei pidanud olema koheselt selge, missuguseid õigusi või kohustusi pidi ta kolmepoolses suhtes asuma liisinguvõtjana teostama.

1. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt tuleb taganemisavalduse esitamise tähtaega arvestada alates hetkest, kui hageja sai kätte Tartu Maakohtu 01.09.2010.a määruse, s.o 13.09.2010.a. Ringkonnakohus märgib, et sõiduki esmase kinnipidamise (28.08.2010.a) ja maakohtu nimetatud määruse kättesaamise vahele jäi 2 nädalat ning ka selle ajavahemiku lisandumine ei muudaks hageja poolset taganemisõiguse teostamise ajavahemikku veel ebamõistlikuks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal pidi olema võimalik konsulteerida sõiduki kinnipidamise võimalike tagajärgede üle ning hagejal ei olnud kohustust asuda reageerima koheselt. Hageja kui tsiviilõigussuhtes (müügilepingus) osaleja õiguste teostamine, sh teostamise tähtaeg, ei sõltu vahetult sellest, missugust tähendust omistatakse kriminaalmenetluses sõiduki arestimisele või selle kohta koostatud kohtu arestimismäärusele.
2. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et taganemisavaldus on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 kohaselt jõustub kättesaamisega. Seega saab käesolevas asjas taganemisavalduse lugeda tehtuks 27.11.2010.a seisuga, millal kostja (apellant) avalduse kätte sai. See ei muuda aga ebaõigeks maakohtu sisulist järeldust, mille kohaselt hageja ei viivitanud taganemisavalduse tegemisega ebamõistlikult kaua. Esitades 11.11.2010.a taganemisavalduse, oli hageja teinud enda poolt vajaliku ja mõistliku selleks, et taganemisavaldus tehingu teise pooleni (s.o kostjani) jõuaks. Taganemisavalduse esitamise aeg ei muutu ebamõistlikuks sellest, kui tahteavalduse adressaat ei saa avaldust kätte temast endast olenevatel asjaoludel.
3. Ringkonnakohus märgib, et

§-s 220 sätestatud ostja kohustus teatada müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest hiljemalt kahe kuu jooksul pärast seda, kui ostja sai või pidi mittevastavusest teada saama, ei ole samastatav müügilepingust taganemisega. Puudusest teatamisel kohaldub TsÜS § 70, mille kohaselt vastav tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud 6 lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Selle sättega on pandud tahteavalduse kohalejõudmise risk lepingut rikkunud poolele. Ka see kinnitab nii maakohtu kui ringkonnakohtu järeldust, et hagejale ei ole alust ette heita tahteavalduse tegemisega viivitamist. 12. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu arvates apellandi viide pooltevahelise müügilepingu p-le 6.2, mille kohaselt oli ostjal õigus esitada müüjale pretensioone vara lepingule mittevastavuse korral ühe kalendrikuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Ebamõistlik oleks lepingu tõlgendamine viisil, mille kohaselt ostja kaotanuks õiguse tugineda müügilepingu eseme niisugustele puudustele, mis pretensioonide esitamise tähtaja saabudes (s.o ühe kuu möödudes vara üleandmisest arvates) ei olnud müügilepingu pooltele veel teatavaks saanudki.

§ 220

lg 1 kohaselt on lepingutingimustele mittevastavusest teatamise kohustuse tekkimise ajahetk seotud puudusest teada saamisega või teada saama pidamisega. Asja materjalidest nähtuvalt oli müügilepingu eseme puudus (s.o selle kuulumine kolmandale isikule) selline, mis ei saanud ega pidanud ilmnema ostetud asja tavapärase ülevaatamise või ka igapäevase kasutamise käigus. Samuti ei välista kokkulepe, millega lühendatakse seadusest tulenevat tähtaega pretensioonide esitamiseks, lepingupoole õigust taganeda vastava aluse olemasolul lepingust. 13. Lisaks on käesoleval juhul müügilepingu eseme mittevastavus lepingutingimustele niisugune, mis tõi ostja (vastustaja) seisukohalt kaasa tagajärje, et müüja (apellant) oma müügilepingust tulenevat kohustust asi üle anda sisuliselt üldse ei täitnudki. Kuna mittevaieldava asjaoluna tagastati müügilepingu esemeks olnud sõiduk selle tegelikule omanikule, siis hagejale ei jäänud müügilepingu alusel ka mitte puudustega ehk lepingutingimustele mittevastavat eset. Kolleegium leiab, et ka seda asjaolu arvestades ei oleks põhjendatud lugeda hagejat müügilepingust taganemise õiguse kaotanuks. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et olukorras, kus poolte vahel sõlmitud müügilepingu täitmine on muutunud objektiivselt võimatuks (müügilepingu esemeks olnud sõiduk on tagastatud selle tegelikule omanikule), ei vabastaks kostjat kui müügilepingu järgi müüjat kohustusest hüvitada hagejale (ostjale) sõiduki eest tasutu ka juhul, kui lugeda hageja müügilepingust taganemise õiguse kaotanuks. Ostjal oleks alternatiivselt võimalik esitada ka

§ 115alusel nõue kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

14. Apellandi vastunõude, tagastada apellandile müügilepingu alusel üleantud sõiduki väärtus, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata. Apellandil (kostjal) ei ole õigust vastustajalt auto väärtuse väljaandmist nõuda seetõttu, et auto ei kuulunud tegelikult apellandile. Sellest tulenevalt ei ole apellandil õigust teostada väljanõudeõigust ei sõiduki ega ka selle väärtuse osas. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt apellandi hüvitisnõue on välistatud

§ 190

lg 1 p 2 alusel.

§ 190

on käesolevas asjas võimalik kohaldada analoogia korras, kuna võlaõigusseadus ei sisalda eraldi regulatsiooni juhtumi puhuks, kui lepingu alusel üleantu ei ole mitte halvenenud või hävinud, vaid ese on tulnud tagastada selle tegelikule omanikule. Tegemist on

§ 190

mõttes lähedaste õigussuhetega, kuna lepingupool kaotab võimaluse lepingu alusel saadut selle otstarbele vastaval viisil kasutada. Muuhulgas on ringkonnakohtu arvates põhjendatud, et müügilepingu eseme selle tegelikule omanikule tagastamise riisikot kannab müüja, kuna temal on eelduslikult võimalik esitada nõudeid selle isiku vastu, kellelt ta asja valduse sai. 15. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb lõppjärelduse osas rahuldamata. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks 7 Kai Kullerkupp