KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. septembril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-711 Haldusasi J.S.i

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeeriumi 28.12.2010 otsuse nr 11-5/15411 alusel paigutati J.S. Tartu Vanglast edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse.
2. 21.09.2011 etapeeriti J.S. Tartu Vanglasse seoses Tartu Ringkonnakohtus 28.09.2011 toimuva istungiga. Tartu Vanglas viibis J.S. ajavahemikul 21.09.2011- 05.10.2011, millest perioodil 21.0923.09.2011 osakonnas E-8 kambris 2153 ja perioodil 23.09-05.10.2011 osakonnas E-12 kambris
4. 04.04.2012 esitas J.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingu, millega paigutati J.S. E-8 osakonnast E-12 osakonda, õigusvastasuse tuvastamiseks. 1 KAEBAJA VÄITED
5. Kaebaja ümberpaigutamine E-8 osakonnast, kus kõik kinnipeetavad viibisid suletud kambrites osakonda E-12, kus ainult osad kinnipeetavad viibisid suletud kambrites s.h ka kaebaja, ülejäänud said oma osakonna piires kodukorras sätestatud aegadel vabalt liikuda, oli õigusvastane. Kaebajat sunniti rikkuma Tartu Vangla kodukorda sellega, et kaebaja oli sunnitud kambri ukse aknaluugi kinni katma ajalehega, kuna tema kambri ukseluugist vaatasid pidevalt sisse teised kinnipeetavad, kes solvasid kaebajat, ei lasknud tal puhata ja häirisid kaebaja rahul ka muul viisil. Kaebaja teatas sellest korduvalt administratsioonile, kuid see oli tegevusetuses. Lõpuks sõitis kaebaja kambrist 3155 ära etapile Tallinna Vanglasse.
6. Vastustaja tegevus on õigusvastane, kuna Tartu Vanglal oli informatsioon selle kohta, et E-12 osakonnas viibib kinnipeetav A. M., kellega kaebajal olid tekkinud erimeelsused, kuid seda ei võetud paigutamisel arvesse. Hilisemat kahju hüvitamise nõuet ei saa pidada perspektiivituks. Kaebajat solvati teiste kinnipeetavate poolt ning ta rikkus režiimi ja võis sattuda kuni 45-ks ööpäevaks arestikambrisse. Ebamugavus oli intensiivne. Tartu Vangla oleks saanud vältida kaebaja õiguste rikkumist sellega, kui poleks kaebajat E-12 osakonda paigutanud, vaid jätnud osakonda E-
7. Tartu Vangla tekitas teadlikult olukorra, kus kaebajat alandasid ja solvasid teised kinnipeetavad ning kaebaja pidi enda kaitseks kinnipidamisrežiimi rikkuma. Kaebaja püüdis enda õigusi kaitsta, pöördudes nii vangla kui ka Justiitsministeeriumi poole, kuid pöördumised ei andnud soovitud tulemusi. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. Kaebaja on oma staatuselt süüdimõistetud isik, mistõttu lähtudes VangS § 12 tulenevast eraldihoidmise printsiibist, Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 1 tulenevast liikumisõiguse piirangust, ei olnud kaebaja ümberpaigutamine E-8 osakonnast E-12 osakonda, kus viibisid samuti süüdimõistetud isikud, õigusvastane. Õigusvastaseks ei muutnud kaebaja ümberpaigutamist ka asjaolu, et osad osakonnas viibivad süüdimõistetud võisid osakonnas vabalt ringi liikuda, kuna sellist keelavat sätet ja eraldihoidmise printsiipi, et ühte osakonda ei tohi paigutada süüdimõistetuid, kellel on õigus osakonnas vabalt liikuda ja kellel see õigus puudub, ei ole. Seega ei ole kaebaja Tartu Vangla E-8 osakonnast E-12 osakonda paigutamisel kaebaja õigusi rikutud.
9. Vaidlusalusel perioodil oli Tartu Vangla E-8 osakonda paigutatud kinni peetavad isikud, kellel puudus seadusest tulenev õigus oma osakonna piires vabalt ringi liikuda. E-12 osakonnas viibisid süüdimõistetud kinnipeetavad. Tartu Vanglas on 520 kambrit, mille hulgas on ka kartseri karistuse kandmiseks mõeldud kambrid

) § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Ka Riigikohus on leidnud, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-8-11, p 9). Riigikohus on väljendanud ühtlasi ka seisukohta, et kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt. ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui kaebuse eduväljavaated on olematud. Kaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2011 määrus asjas nr. 3-3-1-57-11, p 16).

1. Käesoleval juhul ei saa kaebajale ette heita ebaõige nõude valikut. Samas tuleb nõustuda vastustajaga selles, et kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse eduväljavaated on olematud. Kaebusest nähtuvalt tekkis kaebajal mittevaraline kahju seoses sellega, et tema kambri ukseluugist vaatasid pidevalt sisse teised kinnipeetavad, kes kaebajat solvasid, puhata ei lasknud ning kaebaja rahu muul viisil häirisid, mistõttu oli kaebaja sunnitud ukseluugi Tartu Vangla kodukorda eirates ajalehega kinni katma. Samas ei väida kaebaja seda, et teda selle eest distsiplinaarkorras karistati. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks mittevaralist kahju tekitanud ühest osakonnast teise osakonda ümberpaigutamise toiming iseenesest, vaid kaas-kinnipeetavate käitumine osakonnas E-
2. Kaas-kinnipeetavate provotseerivat ning väidetavalt väärikust alandavat käitumist ei saa aga omistada vastustajale ega pidada seda käesolevas haldusasjas vaidlustatud toimingu vääramatuks tulemiks. Kui kaaskinnipeetavate käitumist mitte arvestada ning hinnata vaid kaebaja ühest osakonnast teise ümberpaigutamist kui toimingut, ei saaks kaebaja kahju tekkimist väita. Seetõttu märgib vastustaja õigesti, et vastustaja tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu puudub kaebajal kaebeõigus ka Tartu Vangla toimingu vaidlustamiseks. 3
3. Olenemata eeltoodust peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu sellele, et vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, mistõttu on seadusandja jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse. Ka ei hinda kohus vanglasisese ümberpaigutamise õiguspärasuse kontrollimisel seda, kas ja mil määral on erinevates osakondades kinni peetavate isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.04.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-10-11, p 14). Tartu Vangla seletusest ilmneb, et kaebaja paigutamise ühest osakonnast teise tingis vahistatute arvu kasv osakonnas E-8, keda ei oleks vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipeetavate ja vahistatute eraldihoidmise printsiibist tulenevalt olnud võimalik paigutada vabalt liikuvate süüdimõistetutega ühte osakonda. Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas Tartu Vangla kaalutlusi kaebaja vanglasisesel paigutamisel vaidlustanud. Kaebaja arvamus, nagu oleks Tartu Vangla pidanud kaebaja vanglasisesel paigutamisel arvesse võtma kaebaja eriarvamusi ühe osakonnas E-12 viibiva kinnipeetavaga, ei tugine seadusele. Vangistusseadus ei sea kinnipeetavate eraldihoidmise kohustust sõltuvusse kinnipeetavate isiklikest suhetest.
4. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tallinna Halduskohtu

1. juuli
2. a määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest ning menetlusdokumentide tõlke kulude kandmisest seoses maksejõuetusega (t. lk. 62).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda. Tiina Pappel kohtunik 4