Obsah (6)

§ 127§ 103§ 7§ 140§ 6§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-47420 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik Kohtuistungi toimumise aeg 22.05

§ 127lg 4).

31. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et liisingfirmadele kuuluvate sõidukite edasirentimise fakti ei saa pidada vastutust välistavaks asjaoluks

§ 103

lg-te 1 ja 2 mõistes, kuna tegemist on võlgniku vastutussfääri kuuluva asjaoluga. Võlgniku enda vastutussfäärist pärinevate takistuste eest vastutab võlgnik sõltumata selle takistuse iseloomust ja tekkepõhjusest. Kostja käitumine ei ole kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega (

§ 7lg 2).

Kohus nõustus hagejaga, et kostja oleks teistsuguse kokkuleppe puudumise korral liisingfirmaga pidanud liisingulepingute lõpetamise järgselt üles ütlema need rendilepingud, mille objektiks olnud sõidukid pidi võlgnik tagastama liisingfirmadele.

1. Kostja esitatud põhjendused selle kohta, et ta on käitunud seaduses nõutava hoolsuskohustusega, on palajasõnalised ja tõendamata. Kohtuistungil kostja poolt vande all antud seletuse ja tunnistaja P. S. ütlustega on tõendatud, et kostja rikkus nii hoolsuskohustust kui ka raamatupidamise korraldamise kohustust. Antud tõenditega on tõendatud, et puudujäägid raamatupidamise korraldamisel olid põhjustatud sellest, et kostja ei suutnud täita temal lasuvaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostja tegeles üksinda korraga kokku üle 100 sõiduki haldamisega. Eeltoodu tõttu ei tegelenud kostja piisavalt debitoorsete võlgnevuste sissenõudmisega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei kasutanud võimalust debitoorsete võlgnevuste sissenõudmiseks kohtu kaudu. Puudub vaidlus ka selles, et debitoorsete võlgnevuste suure osakaalu tõttu ei olnud hagejal võimalik täita kohustusi liisingfirmade ees, kes ütlesid liisingulepingud võlgnevuse tõttu üles, mis viis võlgniku pankrotistumiseni. Äriühingu juhtimine on põhiline juhatuse liikme kohustus. Juhtorgani liige peab vältima riskide võtmist määras, mis realiseerumisel seavad selgesse ohtu juriidilise isiku tegevuse jätkumise. Eeltooduga on tõendatud, et kostja ei täitnud nõuetekohaselt juhatuse liikme kohustust juhtida äriühingut, mille tagajärjel tekkisid probleemid debitoorsete võlgnevuste sissenõudmisel nende suure arvu tõttu, ühingul tekkisid makseraskused, mis põhjustasid lõppkokkuvõttes ühingu pankrotistumise.
2. Hageja on tõendanud kostja poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuse (sh majandustegevuse juhtimise korraldamise kohustuse), lojaalsuskohustuse ja raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumist. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja poolt juhtimisvigade tegemine ja juhtimisvigade tagajärjel võlgnikule kahju tekkimine on leidnud tõendamist ning kahju hüvitamise nõue kostja vastu summas 92 480,15 eurot on põhjendatud, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele. Kuivõrd hageja on esitanud kostja vastu üksnes osalise kahju hüvitamise nõude, puudub alus

§ 140kohaldamiseks ja kahjuhüvitise vähendamiseks. 6 34. Ts

MS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Esimese alternatiivina soovib kostja hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist ja teise alternatiivina saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja taotleb võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et liisinguandjad esitasid nõuded sõidukite otseste valdajate vastu sõidukite otsese valduse tagastamiseks.
2. Kostja vaidlustab maakohtu tõendite hindamise tervikuna. Kostja palub selles osas uurida ja hinnata uuesti kõiki esitatud tõendeid ja kostja esitatud väiteid seoses esitatud tõenditega ning teha asjas otsus, millega hagi jäetakse rahuldamata.
3. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja esitatud põhjenduste kohta selles osas, et ÄS § 1801 lg-d 2 ja 3 ei keelanud juhatuse liikmele tasu maksmist. Kostjale sellel perioodil makstud juhatuse liikme tasu oli samas suurusjärgus, kui Vabariigi Valitsuse poolt selleks ajaks kehtestatud alampalk 4350 krooni (16 500 krooni jagatuna 4 kuu peale tähendaks tasu vaid 4 125,00 krooni ühe kuu kohta, mis on väiksem kui alampalk), mistõttu ei saa asuda seisukohale, et äriühing ei tohtinud kostjale väljamakseid teha. Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja esitatud põhjenduste ja viidatud hilisemate Riigikohtu seisukohtade osas, mis täpsustavad, kuidas tuleb kohaldada PankrS § 113 lg 1 p
4. Riigikohus on lahendis 3-21-63-09 täpsustanud, et PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt ei tõenda üksnes asjaolu, et võlgnik tasus summasid kostjale samal ajal kui tal olid võlgnevused teiste võlausaldajate ees. Maakohus on valesti kohaldanud TsMS § 230 lg-t 1, asudes seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et väljamaksed toimusid kostjale tavapärase majandustegevuse raamides ega kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Olukorras, kus olid esitatud tõendid, et võlgnik on teinud perioodil 26.09.2008 kuni 31.08.2009 väljamakseid igapäevase majandustegevuse raames kümnetes kordades suuremaid, kui tagastati võlgniku poolt hagejale antud laenu ja maksti juhatuse liikme tasu, on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostjale ei tehtud vaidlusaluseid väljamakseid igapäevase majandustegevuse raamides.
5. Kohtuotsusest ei selgu, miks oleks kostjale juhatuse liikme tasu maksmata jätmine ning laenumaksete maksmata jätmine hoidnud väidetavalt ära liisinguandjate poolt liisingulepingute ülesütlemise.
6. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna maakohus väidab, et
7. ja
8. majandusaasta aruannetega on tõendatud, et võlgnik ei olnud maksevõimeline, kuna tema kohustused ületasid varasid, kuid samas on kohus lugenud 07.04.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-0954519 tuvastatuks, et hageja oli maksejõuetu 31.12.2008 aasta seisuga. Järelikult on kohtu seisukoht, et hagejal esinesid makseraskused
9. ja
10. majandusaasta aruannete kohaselt, lükatud ümber kohtu enda poolt viidatud 07.04.2010 määrusega. Vastupidiselt kohtu seisukohale nähtub hageja
11. majandusaasta aruandest, et 31.12.2007 seisuga oli võlgniku eelmiste perioodide jaotamata kasum 3 268 169,00 krooni ning majandusaasta kasum 590 529,00 krooni. Seega ei ületanud võlgniku kohustused varasid ei
12. ega
13. majandusaasta aruande kohaselt. Enamus vaidlusaluseid makseid tehti võlgniku poolt kostjale enne võlgniku muutumist maksejõuetuks, mistõttu maakohus on eksinud ka selles, et on lugenud tuvastatuks, et kõik vaidlusalused maksed tehti kostjale maksejõuetuse olukorras. 7
14. Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja põhjenduste kohta, et juhul, kui kostja ei oleks maksnud endale juhatuse liikme tasu või endale laenu tagasimakseid, vaid oleks ka need summad tasunud võlgniku poolt liisingfirmadele, oleks tegemist olnud võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisega, mis oleks olnud vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Nimetatud maksete tegemine oli kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 180 lg 51 mõttes. Kui kostja ei oleks nimetatud makseid teinud, ei oleks tal olnud võimalik täita juhatuse liikme kohustusi ning saavutada enam kui 90 auto tagastamine võlausaldajatele, mille suhtes puudub vaidlus ja mida kinnitavad P. S. antud ütlused, mille kohaselt võlgnikul oli
15. aasta lõpu seisuga välja renditud 115 sõidukit. Tasu maksmine oli vajalik ja põhjendatud ka seetõttu, et sotsiaalmaksu laekumise tulemusena säiliks kostja ravikindlustus. Seega, isegi teoreetiliselt, kui tagasivõitmise eeldused oleksid täidetud, oleks nimetatud summade väljamõistmine kostjalt hageja kasuks vastuolus TsÜS § 138 lg-s 2 ja

§ 6

lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttega, mistõttu esitatud nõue oleks tulnud jätta rahuldamata. 41. Analüüsimata otsuses kostja seisukohtasid ja õiguslikke põhjendusi ning kontrollimata ÄS § 187 lg 2 kohaldamise eeldusi, on maakohus asunud ennatlikule seisukohale, et kostja rikkus oma kohustusi ning oleks pidanud ette nägema võimaluse juhuks, kui sõidukite omanikuks olevad liisingfirmad ütlevad lepingud üles ennetähtaegselt või mingil muul põhjusel lõpetatakse rendilepingute objektiks olnud sõidukitega seonduvad liisingulepingud enne rendilepingu tähtaega. Kostjale etteheidetavad umbmäärased teod ei ole tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Hageja pidi tõendama käesolevas asjas ÄS § 187 lg 2 kohaselt kumulatiivselt kolme asjaolu: et kostja on rikkunud oma kohustusi lepingulises õigussuhtes võlgnikuga, et võlgnik on saanud kohustuse rikkumise tõttu kahju ning et kostja poolt kohustuste rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Riigikohus on lahendis 3-2-1-121-08 täpsustanud, et kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et hageja on tõendanud kohtule põhjusliku seose kostja mittenõuetekohase käitumise ja võlgnikule tekkinud kahju vahel. Maakohus on ajanud otsuses segamini kohustuste rikkumise vabandatavuse (

§ 103

) ning samastanud vabandatavuse puudumist põhjusliku seosega (

§ 127lg 4).

Seda kinnitab kohtu seisukoht, et liisingfirmadele kuuluvate sõidukite edasirentimise fakti ei saa pidada vastutust välistavaks asjaoluks. Kostja ei ole väitnud, et ta tugineb enda kohustuste täitmisel juhatuse liikmena rikkumise vabandatavusele (

§ 103

), vaid on väitnud, et kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava rikkumiseta, mistõttu kostja käitumises puudub põhjuslik seos tekkinud kahjuga (

§ 127lg 4).

Kostja on kõikidele kohtuotsuses esitatud etteheidete osas esitanud enda põhjendused repliigis hageja kohtukõnele, mille kohus on jätnud kohtuotsuse tegemisel tähelepanuta. Tunnistaja A. S. on kinnitanud, et kostja oli liisinud Swedbank Liising AS-lt 70-80 sõidukit ning puudub vaidlus selles, et neist on jäänud tagastamata vähem kui 20 sõidukit. Järelikult täitis kostja enda kohustusi juhatuse liikmena kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ja nägi ette võimaluse juhuks, kui liisingulepingud öeldakse üles, kuna enam kui ¾ sõidukitest on AS-le Swedbank Liising tagastatud. Arvestades kõikide sõidukitega, mis hageja liisis ja välja rentis, on tagastamata vähem kui 1/5 sõidukitest. Need sõidukid, mis jäid tagastamata, jäid tagastamata üksnes rentnike õigusvastase käitumise tulemusena. Tunnistaja M. O. on tunnistanud, et rentnikud on käitunud pahatahtlikult ja seadusvastasel. Sõidukite kasutamine oli rendilepingu kohaselt lubatud vaid Eesti Vabariigi territooriumil, kuid tunnistaja A. S. on kinnitanud, et paar-kolm autot on leitud Ukrainast, Saksamaalt ja Poolast ning tunnistaja M. O. on täpsustanud, et ta sai kätte Audi TT Leedu politseist. Hageja ei ole tõendanud, millist kohustust kostja on rikkunud lepingulises 8 õigussuhtes äriühinguga ehk mida konkreetset ta oleks pidanud iga sõiduki puhul ÄS § 187 lg 1 mõttes juhatuse liikmena enda kohustuste täitmiseks korraliku ettevõtja hoolsusega täiendavalt tegema. 42. Kostja dokumenteeris täielikult, kellele anti rendile liisitud sõidukid. Kostja andis hagejale üle kõik dokumendid seoses sõidukitega, sealhulgas sõidukite rendilepingud – seda kinnitab ka see, et hageja on ise esitanud kohtule 11.05.2011 taotluse lisana osad rendilepingud. P. S. on kinnitanud, et dokumentatsiooni oli mahuliselt mitu pappkastitäit. Seal hulgas olid kõik arved, mis olid klientidele esitatud ja liisingfirmade poolt võlgnikule esitatud arved. Elektrooniliselt oli edastatud pankrotihaldurile e-kirja teel terve raamatupidamise andmebaas. E-kirjas oli selgitatud, et kasutuses on raamatupidamise andmebaasi Hansa Word SBE. E-kirjale vastust ei tulnud. Ebaõige on maakohtu etteheide, et kostja oleks pidanud veelgi hoolikamalt kontrollima rentnike tausta, kuna liisinguandjad kontrollisid ka ise iga kord, kelle otsesesse valdusesse antakse vaidlusalune sõiduk. Kostja kinnitas vande all, et ta andis liisinguandjatele pidevalt ülevaadet sõlmitavatest rendilepingutest ning kooskõlastas nende sõlmimise tingimused liisinguandjatega, et liisinguandjad nõustuksid sõiduki kasutaja andmete muutmisega Autoregistrikeskuses. See oli vältimatuks eelduseks, et anda rentnikele võimalus sõidukeid kasutada ning iga tagastamata sõiduki puhul on liisinguandjad andnud volituse liiklusregistris konkreetse isiku kandmiseks sõiduki kasutajana. Kostja vande all antud ütlustest nähtub, et liisinguandjad ei kooskõlastanud mitmel korral sõiduki liisimist, mis kinnitab, et võlausaldajad omasid tegelikku ülevaadet ja kontrollisid, kellele sõiduk renditakse ning et võlgnik võib rentida sõidukeid muuhulgas ka neile isikutele, kes ei ole käesolevaks ajaks sõidukit tagastanud. Tulenevalt

§-st 341 ja § 288 lg-st 6 on igal liisinguandjal kui omanikul õigus nõuda AÕS § 80 lg 2 järgi peale liisingulepingute ülesütlemist ise tagasi sõiduki valdus selle otseselt valdajalt. Kostja on vande all kinnitanud, et rendileping lõppes siis kui lõppes liisinguleping ning et mitte ükski rentnik ei väitnud peale liisingulepingute ülesütlemist, et nad sõidukit ei tagasta. Valdava enamuse puhul sõiduk kas tagastati, osteti välja või vormistati liisinguleping ümber selliselt, et sõiduki kasutaja asus liisinguvõtjana võlgniku asemele. Tagastamata on vaid sõidukid, mille rentnikud käituvad õigusvastaselt.

1. Kohtu etteheide selle kohta, et võlgnikule tekkis kahju kostja „liigse hõivatuse“ tulemusena, on asjakohatu. Maakohus ei ole arvestanud, et võlgnikul oli ka teine juhatuse liige, kellel oli samuti võlgniku ees ÄS § 187 lg-st 1 tulenev hoolsuskohustus ja lojaalsuskohustus. Sealjuures puudus osanike vaheline kokkulepe juhatuse liikmete kohustuste jagamise kohta, mistõttu mõlemad juhatuse liikmed olid kohustatud tegelema autode rendilepingutega.
2. Kohtuotsuses on kostjale ette heidetud, et kostja ei pöördunud võlgnevuste sissenõudmiseks kohtusse. Hageja ei ole tõendanud, et hagi esitamine rentniku vastu kohtusse oleks olnud võlgniku jaoks majanduslikult efektiivsem ja tulemuslikum kui lepingu sõlmimine inkassofirmaga võlgnevuste sissenõudmiseks ning kostja poolt isiklik suhtlus võlgnikega võlgnevuste sissenõudmisel. Kostja käitus kujunenud olukorras kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, mida kinnitavad ka P. S. ütlused, mistõttu tema vastutus on ÄS § 187 lg 2 kohaselt välistatud. Ei ole vaidluse all, et enam kui sajast väljarenditud sõidukist on tagastamata ca 20 sõidukit ehk enam kui 90 sõidukit tagastati kostja kui võlgniku juhatuse liikme tegevuse tulemusena. Kohus ei ole nimetatud tõendeid ega seisukohti kohtuotsuses üldse hinnanud
3. Ei saa järeldada, et kostja vastutab hageja ees selle summa ulatuses, milles on kinnitatud jaotusettepanek hageja pankrotimenetluses. Asjaolu, et äriühingul on jäänud täitmata kohustused kolmandate isikute ees, ei anna alust automaatselt järeldada, et nende kohustuste hüvitamise eest kolmandatele isikutele on vastutav kostja. Kui nõustuda maakohtu otsuses 9 väljendatud ebaõigete seisukohtadega, siis muutuks ÄS § 187 lg 2 sisutühjaks, sest tooks kaasa juhatuse liikme vastutuse samastamise äriühingu vastutusega – alati saaks üldsõnaliselt väita, et juhatuse liige oleks pidanud „tagama“ äriühingu poolt äriühingu kohustuste täitmise. Seadusandja ning Riigikohus on selgelt väljendanud, et isegi sellisel juhul, kui juhatuse liige on rikkunud enda kohustusi, tekitanud kahju ning kahju on põhjuslikus seoses kohustuste rikkumisega, vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta käitus kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja vastutaks üksnes siis, kui täidetud oleksid ÄS § 187 lg 2 eeldused ning kostja ei oleks käitunud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.
4. Kostja on vande all kinnitanud, et andis liisinguandjatele pidavalt ülevaadet sõlmitavatest rendilepingutest ning kooskõlastas nende sõlmimise tingimused liisinguandjatega, et liisinguandjad nõustuksid sõiduki kasutaja andmete muutmisega Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses. See oli vältimatuks eelduseks, et anda rentnikele võimalus sõidukeid kasutada. Järelikult ei ole kostja rikkunud liisingfirmadega sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi, kui ta sõlmis võlgniku esindajana vaidlusaluste sõidukite osas kolmandate isikutega rendilepingud. Sõidukite omanikud on iga kord andnud kostjale nõusoleku sõidukite kasutada andmiseks konkreetsetele isikutele, kes olid määratletud avalduses Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele. Eelmärgitud tõendeid arvestades tuleb väga kriitiliselt suhtuda A. S. ütlustesse, kus ta väitis, et ei teadnud, kes olid sõidukite tegelikud kasutajad. A. S. ütlused on ebausaldusväärsed ja kantud isiklikust emotsioonist. Arvestades nii P. S. ütlusi kui T. R-i ütlusi, on ümber lükatud A. S. väited, et T. R. ei rakendanud vajalikku hoolsust sõidukite tagastamiseks liisinguandjatele. Kostja kui võlgniku juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmise hindamisel on oluline, et kostja ei olnud võimeline täitma enda ülesandeid võlgniku juhatuse liikmena perioodil 02.03.2009 kuni 05.06.2009 seoses sellega, et kostjal oli lülisamba operatsioon. Selle asjaolu näol on tegemist vastava perioodi osas vastutust välistava asjaoluga võlgniku ees

§ 103lg 2 mõttes.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus.
3. Hageja esitas kostja vastu kaks nõuet: esiteks nõude rahalise kohustuse tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel ja teiseks kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu arvates on rahalise kohustuse tagasivõitmise nõue põhjendatud osaliselt, so laenu tagasimaksete tagasivõitmise osas. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
4. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus tagasivõitmise nõuet.
5. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: - Kostja on võlgniku juhatuse liige ja osanik alates 30.10.
6. - Kostja on hageja lähikondne PankrS § 117 mõttes. - 21.10.2009 esitas Swedbank Liising AS kohtule avalduse Autopargi halduse OÜ pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. 10 - Harju Maakohtu 07.04.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-54519 kuulutati välja võlgniku pankrot. - Võlgnik on tasunud kostjale laenu tagasimakseid perioodil 02.11.2008 – 31.08.2009 summas 36 500,00 krooni (2332,78 eurot). - Võlgnik on maksnud kostjale juhatuse liikme tasu perioodil 18.11.2008 – 06.03.2009 summas 16 500,00 krooni (1054,54 eurot).
7. Pooled vaidlevad asjaolu üle, millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Hageja on seisukohal, et võlgniku saab lugeda maksejõuetuks seisuga 31.10.
8. Kostja tugineb pankroti väljakuulutamise määrusele, milles on märgitud, et seisuga 31.12.2008 oli võlgnik maksejõuetu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et seisuga 31.10.2008 oli võlgnik maksejõuetu, kuna tal olid selleks ajaks sissenõutavaks muutunud kohustused, mille täitmiseks puudusid vahendid. Pankroti väljakuulutamise määruses märgitu ei tähenda, et maakohus ei võiks käesolevas asjas tuvastada võlgniku maksejõuetuks muutumise varasemat kuupäeva. Kostja tunnistab, et võlgnik ei suutnud juba varem täita liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata graafikujärgsed maksed. 16.09.2008 saatis suurim võlausaldaja Swedbank Liising AS võlgnikule teatise, milles palus tasuda tekkinud võlgnevus ning hoiatas, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel ütleb ta liisingulepingud üles. Võlgnik võlgnevust ei tasunud ning Swedbank Liising AS ütles liisingulepingud üles 08.10.
9. Ringkonnakohtu istungil möönis kostja ka ise, et maksejõuetus kujunes välja kusagil oktoobris
11. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuuluitamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Seega peab kostja tõendama, et võlgnik oli vaidlustatud kohustuste täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kostja seda tõendanud ei ole. Samuti ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et laenu tagasi maksmine temale oli osaühingu huvides ning ei halvendanud võlgniku majanduslikku olukorda ega kahjustanud sellega teiste võlausaldajate huve.
12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsusega väljamakstud juhatuse liikme tasu tagasivõitmise osas. Ringkonnakohtu arvates ei saa juhatuse liikme tasu väljamaksmist käsitleda üksnes rahalise kohustuse täitmisena PankrS § 113 mõttes. Tulenevalt ülesannetest, mida kostja täitis, oli poolte vahel ka töölepinguline suhe. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei tegelenud mitte üksnes võlgniku juhtimisega, vaid täitis ise ka enamikku tööülesandeid, mis oma sisult on töölepingu alusel tehtavad tööd, so tegeles otseselt autode liisimise ja väljarentimisega: otsis kliente, sõlmis lepinguid, jälgis lepingute täitmist jne. Ka hageja on kostjale käesolevas asjas ette heitnud, et kostja tegeles üksinda liiga paljude ülesannetega. Samuti pole vaidlust selles, et tasu, mis võlgnik kostjale vaidlusalusel perioodil 18.11.2008 – 06.03.2009 maksis, oli väiksem kui miinimumpalk. Olukorras, kus võlgnikul hakkasid tekkima makseraskused, ei saanud kostja loobuda töö tegemisest, sest rendilepingud oli vaja lõpetada ja autod liisinguandjatele tagastada. Enamik autosid ka tagastati. Tunnistaja P. S. antud ütluste kohaselt jätkas kostja võlgniku huvides tegutsemist sõidukite tagastamiseks ka siis, kui ta oli töövõimetu ning kui ta enam ei olnud võlgniku juhatuse liige. Tunnistaja M. O. ütluste kohaselt tagastati mitmed sõidukid sellel ajal just koostöö tulemusel kostjaga. Seega ei saa miinimummääras töötasu maksmist kostjale vaidlusalusel perioodil pidada võlausaldajate huve kahjustavaks ja nende summade 11 tagasivõitmiseks puudub alus. Eeltoodu alusel ei kuulu juhatuse liikme tasuna perioodil 18.11.2008 – 06.03.2009 kostjale välja makstud 16 500,00 krooni tagasivõitmisele ja selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
13. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus kahju hüvitamise nõuet.
14. Hageja võlgniku pankrotihaldurina esitas hagi kostja kui võlgniku juhatuse liikmete vastu tema kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2, mille esimese lause järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel

§ 115

. Kahju hüvitamiseks peab hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et osaühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

). ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostja rikkumised ning põhjusliku seose kostja rikkumiste ja kahju vahel.

1. Hageja käsitleb võlgnikule tekitatud kahjuna pankrotimenetluses tunnustatud nõuete summat ning kostjat vastutavana kogu ulatuses selle eest. Arvestades kostja maksevõimet, nõuab hageja kahju hüvitamist osaliselt summas 92 480,16 eurot.
2. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja käesoleval juhul toonud välja ega tõendanud seda, milline oli see kostja konkreetne tegu või tegevusetus, mis tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse ja osade väljarenditud sõidukite tagasisaamise võimatuse.
3. Hageja heidab kostjale ette üldist hoolsus-ja lojaalsuskohustuse rikkumist. Juhatuse liikme vastutus ei ole samastatav äriühingu vastutusega. Ei saa järeldada, et kostja vastutab võlgniku ees selle summa ulatuses, milles on kinnitatud jaotusettepanek võlgniku pankrotimenetluses. Juhatuse liige vastutab äriühingu ees ÄS § 187 lg 2 alusel juhul, kui ta on rikkunud oma kohustusi lepingulises õigussuhtes äriühinguga. Asjaolu, et äriühingul on jäänud täitmata kohustused kolmandate isikute ees, ei anna alust automaatselt järeldada, et nende kohustuste hüvitamise eest kolmandatele isikutele on vastutav kostja.
4. Maakohus on põhjendanud hoolsuskohustuse rikkumist üldsõnaliselt, märkides, et kostja ei olnud informeeritud, ei hinnanud majanduslikke riske, ei nõudnud rentnikelt täiendavaid tagatisi ega tegutsenud efektiivselt sõidukite tagasisaamisel. Ringkonnakohtu arvates sellistest üldistest etteheidetest ei piisa kahjunõude esitamiseks.
5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kirjalike laenulepingute olemasolul oleks pankrotihalduril või liisingfirmal võimalik esitada nõuded kohustatud isikute vastu kas autode ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või kahju hüvitamiseks ja seeläbi vältida või vähendada võlgnikule kahju tekkimist. Kostja on vande all kinnitanud, et ta andis liisinguandjatele pidavalt ülevaadet sõlmitavatest rendilepingutest ning kooskõlastas nende sõlmimise tingimused liisinguandjatega. Liisingfirmad on iga kord andnud kostjale nõusoleku sõidukite kasutada andmiseks konkreetsetele isikutele, kes olid määratletud avalduses Autoregistrikeskusele. Maakohus luges need kosta väited tõendatuks, kuid leidis, et asjaolu, et liisinguandjad nõustusid sõidukite kasutajate muutmisega registris, ei vabasta kostjat kui hageja juhatuse liiget kohustusest kontrollida lepingupartnerite maksevõimet ja sõlmida nendega piisavalt tagatud lepingud, et vältida äriühinguke kahju tekkimist.
6. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks oleks kostja pidanud lepingupartnerite maksevõimet rohkem kontrollima ja milliseid täiendavaid tagatisi nõudma, kui seda tegid liisingfirmad kui sõidukite omanikud. Kostjal ei olnud tagatiste nõudmise kohustust. Kostja vande all antud ütlustest nähtub, et liisinguandjad ei kooskõlastanud mitmel korral sõiduki liisimist, et see rentida konkreetsele isikule, mis kinnitab, et liisingfirmad omasid tegelikku ülevaadet ja 12 kontrollisid, kellele sõiduk renditakse ning et võlgnik võis rentida sõidukeid muuhulgas ka neile isikutele, kes ei ole sõidukit käesolevaks ajaks tagastanud.
7. Eeltoodust nähtub, et liisinguandjatel ja pankrotihalduril olid teada isikud, kellega võlgnik rendilepingud sõlmis. Tunnistaja A. S., Swedbank Eesti suurkliendi haldur, on ka kohtule kinnitanud, et nad võtsid ARK-st andmed sõidukite kasutajate kohta, saatsid neile kirjad ja teatasid, et Autopargi Haldusega on leping ühepoolselt lõpetatud ja palusid autod tagastada. Kostja on ringkonnakohtule esitanud ka vastavad teatised, mis rentnikele saadeti.
8. Seega ei ole probleem selles, et pankrotihaldurile ei oleks olnud teada, kellelt autot tagasi küsida ja maakohus leidis ebaõigesti, et pankrotihalduril või liisingfirmal ei olnud võimalik esitada nõudeid vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või kahju hüvitamiseks ja seeläbi vältida või vähendada võlgnikule kahju tekkimist.
9. Maakohus luges tunnistajate A. S. ja M. O. ütlustega tõendatuks, et kostja ei olnud piisavalt tõhus tema valduses olnud sõidukite kohta informatsiooni edastamisel ja edastas teavet valikuliselt. Maakohus ei ole täpsustanud, millist kahju kostja sellega võlgnikule tekitas. Ühtegi juhust, kus kostja oleks jätnud tema valduses olnud informatsiooni tahtlikult esitamata, mis takistas mingi konkreetse auto tagastamist, ja põhjustas sellega võlgnikule kahju, tunnistajad esile ei toonud. Kostja on andnud vande all seletuse, et ta teavitas telefoni ja e-posti teel kliente liisingulepingute ülesütlemisest ning pakkus välja lahendusvariandid, avaldas liisingfirmale nii palju informatsiooni, kui ta ise omas rentnike ja autode asukoha kohta ja tegi enda hinnangul kõik võimaliku info saamiseks ja info edastamiseks, isegi siis, kui ta ei olnud enam juhatuse liige ja oli töövõimetu. Tunnistaja P. S. , kes osutas võlgnikule raamatupidamise teenust, on kinnitanud, et kostja tegi endast oleneva, et võlgnevusi kätte saada.
10. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja haigestumine perioodil 02.
11. - 05.06.2009 ei ole vabandavaks asjaoluks äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisel, kuna kostja oleks pidanud tagama äriühingu kohustuste täitmise ka tema äraolekul. Haigus on üldjuhul vabandav asjaolu. Ei saa eeldada, et isik haigena korraldaks äriühingu tegevust. Samas oli võlgnikul ka teine juhatuse liige A. A. , kelle vastu hageja ei ole nõuet esitanud. Kui üks juhatuse liige on haige, lasub eelkõige teisel juhatuse liikmel kohustus äriühingu juhtimist korraldada.
12. Maakohus ei ole ümber lükanud kostja väidet, et need sõidukid, mis jäid tagastamata, jäid tagastamata rentnike õigusvastase käitumise tulemusena. Inkassofirma esindaja M. O. on samuti andnud ütlusi, et tema hinnangul ei olnud kõik rentnikud seaduskuulekad inimesed. Seda kinnitab ka asjaolu, et mõned autod leiti välismaalt, kuigi sõidukite kasutamine oli rendilepingu kohaselt lubatud vaid Eesti Vabariigi territooriumil. Hageja väide, et kostja oleks pidanud nõudma rentnikelt käendust ning põhjalikumalt dokumenteerima sõidukite rendile andmist, on seetõttu asjakohatu. Hageja ei ole välja toonud, kuidas seda asjaolu, et rentnik pahatahtlikult rikub lepingu tingimusi ega anna üle sõiduki otsest valdust, oleks ära hoidnud see, kui kostja oleks põhjalikumalt dokumenteerinud, kellele anti sõidukid rendile.
13. Ka see, et kostja ei pöördunud võlgnevuste sissenõudmiseks kohtusse, ei anna iseenesest alust võtta kostjat vastutusele hagejale kahju tekitamise eest. Tõendanud ei ole, et hagi esitamine rentniku vastu kohtusse oleks olnud võlgniku jaoks majanduslikult efektiivsem ja tulemuslikum, kui lepingu sõlmimine inkassofirmaga võlgnevuste sissenõudmiseks ning kostja poolt isiklik suhtlus võlgnikega võlgnevuste sissenõudmisel.
14. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, mida kostja oleks pidanud iga konkreetse liisingueseme osas tegema, et vältida võlgnikule kahju tekkimist ning miks pidi sellist käitumist kostjalt korralikku ettevõtja hoolsust arvestades eeldama. Tuvastamata on põhjuslik seos kostja käitumise ja võlgnikule kahju tekkimise vahel. Kostjalt ei saa nõuda 13 sellise kahju hüvitamist, mis ei ole otseselt põhjustatud kostja käitumisest, vaid näiteks üldisest majanduslangusest või kolmandate isikute õigusvastasest tegevusest.
15. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus hagi kahju hüvitamiseks summas 92 480,16 eurot (1 447 000 krooni) rahuldamata.
16. Hagi kuulub rahuldamisele üksnes laenumaksete summas 2332,78 eurot (36 500 krooni) tagasivõitmiseks. Menetluskulude jaotus ja selgitus
17. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega jaotab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätab kõigist menetluskuludest 98 %hageja ja 2% kostja kanda.
18. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. G. Kivinurm K. Paal M.Seppik 14