← Eesti

3-10-562/88

Obsah (9)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 215§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012, Tallinn Haldusas

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse Kohus menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. M. B. omandas 27.11.1998 eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 alusel 16/100 suuruse mõttelise osa seni Tallinna linna ainuomandis olnud ja mitme üürilepingu alusel kasutatavast eluruumist (nn ühiskorter) Tallinnas X XX-XX. Sellel hetkel olid nimetatud ühiskorteri üürnikeks lisaks M. B-le veel M. G. ja P. K. Eelviidatud 16/100 suuruse mõttelise osa omandas 13.11.2000 A. N., kes omakorda võõrandas selle 01.08.
  2. A. N. esitas 28.05.2001 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi erastamiseks ja taotles X XX-XX asuvate eluruumide (toad nr XX, XX, XX, XX ja XX) erastamist vastavalt EES-le. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas A. N-le 19.07.2001 kirjaga nr 1-28/1215, et tema avaldus on registreeritud ja võetud teadmiseks.
  3. Riigikohtu 05.06.2003 otsuses nr 3-3-1-45-03 toodud seisukohtadest lähtudes erastas Tallinna Kesklinna Valitsus 29.01.2010 I. G-le kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (KaasES) alusel 19/100 suuruse mõttelise osa X XX-XX asuvast eluruumist. Tallinna Kesklinna Valitsus plaanis 18.03.2010 viia läbi enampakkumise eluruumi ülejäänud mõtteliste osade (15/100, 15/100, 16/100, 19/100) erastamiseks, kuid menetlus peatati seoses K. N. ja A. N. poolt halduskohtule kaebuste esitamisega (vastavalt haldusasjad nr 3-10-559 ja 3-10-562).
  4. A. N. esitas 04.03.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tunnistaks õigustühiseks Tallinna Kesklinna Valitsuse ja M. G. vahel 05.04.2007 sõlmitud üürilepingu nr 7-3/125 ning Tallinna Kesklinna Valitsuse ja I. G. vahel 09.04.2009 sõlmitud üürilepingu lisa. Samuti taotles kaebaja, et kohus uuriks tervikuna Tallinnas X XX-XX asuva eluruumi erastamise ettevalmistamisel toimunud haldustoimingute õiguspärasust ning kohustaks Tallinna Kesklinna Valitsust erastama kaebajale alghinnaga 84/100 suuruse mõttelise osa nimetatud eluruumist.
  5. Tallinna Halduskohus tagastas 30.03.2010 määrusega A. N. kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 31 p 5 alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.06.2010 määrusega halduskohtu määruse osas, millega tagastati kaebaja nõue Tallinna linna kohustamiseks erastada kaebajale 84/100 suurune mõtteline osa eluruumist. Muus osas jäi halduskohtu määrus jõusse. 5. Tallinna Halduskohus jättis 15.11.2011 otsusega rahuldamata A. N. kaebuse Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamiseks erastada temale Tallinnas X XX-XX asuva eluruumi 84/100 suurune mõtteline osa. A. N-il ei ole subjektiivset õigust nõuda, et Tallinna linn erastaks temale 84/100 suuruse mõttelise osa Tallinnas X XX-XX asuvast korteriomandist. Seetõttu ei saa erastamisest keeldumine ega ka sellekohase üheselt mõistetava ja haldusakti tunnustele vastava otsuse tegemata jätmine tema subjektiivset õigust rikkuda. X XX-XX eluruumi erastamine saab toimuda KaasES alusel. Ükski teine üürnik peale M. B-i ei ole tähtaegselt (s.o enne 01.03.1995) esitanud avaldust eluruumi erastamiseks. A. N. ei ole X XX-XX mõttelise osa erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena KaasES § 4 lg 1 p 1 tähenduses, kuna ta ei ole selle elamu üürnik ega üürniku perekonnaliige ning pole seda kunagi olnud. Kaebaja ei ole ka elamu kaasomanikuks, kes oleks KaasES § 4 lg 1 p 2 alusel erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena, sest ta oli küll ühiskorteri 16/100 suuruse mõttelise osa omanik ajavahemikul 13.09.2000 kuni 01.08.2001, kuid mitte 2

(6)Kohus kaebuse esitamise ajal ega ka mitte käesoleval ajal. Asjaolu, et A. N. esitas X XX-XX kaasomanikuna 28.05.2001 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi erastamiseks, ei anna talle käesoleval ajal õigust nõuda selle eluruumi erastamist. Vaidlusalune eluruum on käesoleval ajal kolme isiku kaasomandis: Tallinna linnale kuulub 65/100, K. N-le 16/100 ja I. G-le 19/100 suurune mõtteline osa (vt haldusasi nr 3-10-559). Kuna pole teada isikuid, kes kasutaksid X XX-XX eluruumi erastamise kohustatud subjektiga sõlmitud üürilepingute alusel, siis peab X XX-XX eluruumi erastamine jätkuma esmalt KaasES § 6 alusel ning edaspidi konkureerivad K. N. ja I. G. ülejäänud Tallinna linna omandis olevate mõtteliste osade erastamisel võrdselt kui elamu kaasomanikud. A. N-il saaks tekkida õigus X XX-XX mõtteliste osade erastamiseks alles pärast seda, kui erastamise objekt või osa sellest jääb kaasomanikele erastamata. Kaebuses taotletud 84/100 suuruse mõttelise osa erastamine A. Nle ei tuleks kõne alla juba ainuüksi põhjusel, et erastamise kohustatud subjekti omandis oleva kaasomandiosa suurus on üksnes 65/
  2. A. N. esitas 14.12.2011 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 15.11.2011 otsuse tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 05.01.2012 määrusega A. N. apellatsioonkaebuse läbivaatamatult osas, mis ei seondu A. N. taotlusega kohustada Tallinna linna erastama temale 84/100 suurune mõtteline osa Tallinnas X XX-XX asuvast eluruumist. Tagastamata jäetud osas võttis Tallinna Ringkonnakohus A. N. apellatsioonkaebuse 23.01.2012 määrusega menetlusse. Ringkonnakohtu 05.01.2012 määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 24.04.2012 määrusega nr 3-7-1-3-47-12, millega Riigikohus jättis A. N. määruskaebuse menetlusse võtmata. Sellest tulenevalt ei ole käesoleva vaidluse esemeks eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa erastamine I. G-le, samuti mitte Tallinna Kesklinna Valitsuse viivitus või tegevusetus A. N. 28.05.2001 erastamisavalduse lahendamisel. Ka ei hinda ringkonnakohus vastustaja tegevuse õiguspärasust K. N. õiguste võimaliku rikkumise või avalike huvide kahjustamise seisukohalt ega käsitle A. N-i ja K. N-i 25.08.2010 ühise erastamisavaldusega ja Tallinna Kesklinna Valitsuse 24.09.2010 vastusega nr 9-12/412 XI seonduvaid nõudeid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. A. N.palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada selle olulises osas põhjendamata jätmise tõttu ja kohustada halduskohut vaatama asi uuesti läbi. Kuna Tallinna Kesklinna Valitsus otsustas 29.01.2010 edasises eluruumide erastamise protsessis rakendada KaasES sätteid n-ö tagasiulatuvalt (üürniku suhtes), andis kohustatud subjekt ise erastamistoiminguga A. N-le subjektiivse õiguse ühiskorteri 84/100 suuruse mõttelise osa omandamiseks kaasomanikuna KaasES tähenduses, kuna ta oli kaasomanik 28.05.2001 erastamisavalduse esitamise ajal ja apellandil oli õiguspärane ootus vastava haldusmenetluse läbiviimiseks mõistliku aja jooksul. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks ja kuidas käivitas 18.01.2010 hilinenult esitatud erastamisavaldus ootamatult uuesti õiguspärase erastamismenetluse ühiskorteri 19/100 suuruse mõttelise osa erastamiseks I. G-le.
  4. Tallinna Kesklinna Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et A. N-il ei ole subjektiivset õigust nõuda, et Tallinna linn erastaks talle 84/100 suuruse mõttelise osa Tallinnas X XX-XX asuvast korteriomandist. A. N. ei ole X XX-XX elamu mõttelise osa erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena, kuna ta ei ole selle elamu üürnik ega üürniku perekonnaliige ning pole seda ka kunagi olnud. Samuti ei ole A. N. kaasomanikuks, kes oleks KaasES § 4 lg 1 p 2 alusel erastamise õigustatud subjektiks teise 3
(6)Kohus eelistusena. Kaebaja oli selle elamu (ühiskorteri) 16/100 suuruse mõttelise osa omanik ajavahemikul 13.09.2000–01.08.2001, ent ta ei ole seda käesoleval ajal ega olnud ka kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal. Seega ei ole A. N-il subjektiivset õigust nõuda X XX-XX mõttelise osa erastamist ka KaasES § 4 lg 1 p 2 alusel. Tallinna Kesklinna Valitsus on oma vastustes andnud apellandile piisavad selgitused X XX-XX asuva eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise läbiviimise kohta, mis toimus KaasES alusel. X XX-XX asuva eluruumi kaasomanikeks on käesoleval ajal Tallinna linn 65/100, I. G. 19/100 ja K. N.16/100 suuruses mõttelises osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja ei pea

§ 201lg-st 4 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

  1. Vaidluse ese käesolevas haldusasjas on piiritletud Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2010 määrusega ning sellest lähtudes on ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2012 määrusega A. N. apellatsioonkaebus menetlusse võetud üksnes kaebuse taotluse osas kohustada Tallinna linna erastama A. N-le tema 28.05.2001 erastamisavalduse alusel 84/100 suurune mõtteline osa X XX-XX eluruumist. Antud asjas ei saa vaielda X XX-XX eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa I. G-le erastamise ega K. N-i poolt ostueesõiguse kasutamise võimalikkuse üle. Muu hulgas on Tallinna Ringkonnakohus juba 19.04.2011 otsuses nr 3-10559 (p 13) märkinud, et I. G-il oli X XX-XX asuva eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise õigus esimese eelistusena ning edaspidi konkureerivad I. G. ja K. N. ülejäänud osade erastamisel võrdselt kui elamu (ühiskorteri) kaasomanikud.
  2. Halduskohus on X XX-XX eluruumi erastamisega seonduvat põhjalikult selgitanud. Kuna M. B. erastas 27.11.1998 EES § 3 lg 10 alusel üksnes 16/100 suuruse mõttelise osa eluruumist ja ükski teine isik polnud õigeaegselt erastamisavaldust esitanud, jäi ülejäänud 84/100 suurune mõtteline osa Tallinna linna omandisse ja kogu n-ö ühiskorter kaasomandisse. Riigikohtu 05.06.2003 otsuse nr 3-3-1-45-03 kohaselt tuleb erastamise kohustatud subjektil sellises olukorras ühiskorteri mõtteliste osade edasisel erastamisel lähtuda KaasES sätetest. See tähendab, et pärast 27.11.1998 ei saanud Tallinna linn enam rakendada EES sätteid, vaid erastamine sai toimuda üksnes KaasES alusel. KaasES § 4 lg 1 sätestab, kes on selle seaduse alusel erastamise õigustatud subjektiks. Esimese eelistusena on selleks üürnik või tema perekonnaliige (KaasES § 4 lg 1 p 1), teise eelistusena kaasomanik (KaasES § 4 lg 1 p 2) ja kolmandas ringis võivad eluruumi avalikul enampakkumisel erastada kõik füüsilised isikud või Eestis registreeritud juriidilised isikud (KaasES § 4 lg 1 p 3). Iga järgmist eelistust omavad isikud saavad erastamise võimaluse üksnes tingimusel, et eelmisi eelistusi omavad isikud puuduvad või nad ei soovi oma erastamisõigust kasutada (vt KaasES §-d 5-7). A. N. ei ole kunagi olnud X XX-XX eluruumi üürnik ega üürniku perekonnaliige. A. N. omandas 13.11.2000 M. B-i poolt erastatud 16/100 suuruse mõttelise osa, saades selle tulemusena X XX-XX eluruumi kaasomanikuks. Seega tekkis A. N-il ka õigus osaleda X XXXX eluruumi ülejäänud mõtteliste osade erastamisel KaasES-s ettenähtud tingimustel. A. N. soovis 28.05.2001 avalduses (tl 5) erastada ülejäänud osa eluruumist aga eluruumide erastamise seaduse ja selle volitusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamine“ alusel. Riigikohtu 05.06.2003 otsusest nr 3-3-14

(6)Kohus 45-03 tulenevalt ei olnud erastamine EES ja selle rakendusaktide alusel enam võimalik, kuna EES alusel on erastamine juba korra läbi viidud ja tegemist ei olnud erastamise kohustatud subjekti ainuomandis oleva eluruumiga. A. N-il oleks olnud õigus osaleda X XX-XX eluruumi ülejäänud mõtteliste osade erastamisel KaasES § 4 lg 1 p 2 kohaselt teise eelistusena. A. N. võõrandas temale kuuluva 16/100 suuruse mõttelise osa X XX-XX eluruumist 01.08.2001, millega kaotas õiguse erastada eluruumi ülejäänud mõttelisi osasid ka KaasES-s ettenähtud tingimustel. A. N. ei ole olnud X XX-XX eluruumi kaasomanikuks kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal (04.03.2010) ega ole seda ka käesoleval ajal.
  1. Haldusakti andmiseks kohustamise nõude rahuldamise eelduseks on, et avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab taotluse esitanud isiku õigusi (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Seejuures peab kohus kohustamiskaebuse lahendamisel reeglina juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-56-08, p 22; 14.12.2009 otsus nr 3-3-1-77-09, p 11). Antud asjas ei esine ka erandlikke tingimusi, mis saaksid sellest reeglist kõrvalekaldumist õigustada. Kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab sedagi, et haldusakti andmine oleks õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit haldusakti andma, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda (vt ka Riigikohtu 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 14). Käesolevas asjas on A. N. soovinud Tallinna linna kohustamist erastada temale 84/100 suurune mõtteline osa X XX-XX eluruumist. Sellise nõude rahuldamiseks puudub igasugune alus, sest õigusaktidest ei tulene A. N-le subjektiivset õigust sellise haldusakti andmist nõuda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et A. N-i kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse) poolt tema 28.05.2001 esitatud erastamisavalduse lahendamata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest tal puudus erastamisõigus EES alusel ning koos eluruumi mõttelise osa võõrandamisega kaotas ta ka võimaluse osaleda ülejäänud mõtteliste osade erastamisel teise eelistusena KaasES alusel. Nagu Tallinna Ringkonnakohus 05.01.2012 määruses (p 8) rõhutas, ei ole käesoleva vaidluse iseseisvaks esemeks Tallinna linna tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse tuvastamine (s.o 28.05.2001 erastamisavalduse alusel haldusmenetluse mõistliku aja jooksul läbi viimata ja sellekohase haldusakti andmata jätmine), mistõttu kohus selles küsimuses seisukohta ei võta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et käesoleval ajal ei oleks A. N-i kohustamiskaebuse rahuldamine (s.o 84/100 suuruse mõttelise osa erastamiseks kohustamine) võimalik ka juba ainuüksi sellel põhjusel, et X XX-XX eluruum on kolme isiku kaasomandis, kusjuures Tallinna linnale kui erastamise kohustatud subjektile kuulub üksnes 65/100 suurune mõtteline osa.
  2. Apellant on heitnud ette, et halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks ja kuidas käivitas 18.01.2010 hilinenult esitatud erastamisavaldus uuesti õiguspärase erastamismenetluse 19/100 suuruse mõttelise osa erastamiseks I. G-le. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei pidanudki käsitlema I. G-le X XX-XX eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise õiguspärasust, sest Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2010 määrusest tulenevalt pidi halduskohus lahendama üksnes A. N-i kohustamistaotluse, mida halduskohus on ka teinud. Kuivõrd A. N-il puudub subjektiivne õigus nõuda X XX-XX eluruumi 84/100 suuruse mõttelise osa temale erastamist, ei saa tema õigusi kuidagi rikkuda ka X XX-XX eluruumi 19/100 suuruse mõttelise osa I. G-le erastamine ja ringkonnakohus seda küsimust samuti ei käsitle. 5
(6)Kohus 14. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb A.

N-li apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.11.2011 otsus muutmata. 15.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes on A.

N. kandnud menetluskulusid kokku 15,97 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – tl 152 ja tl 162). Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti A. N-i kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ringkonnakohtule esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka Tallinna Kesklinna Valitsuse võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.