) § 83 lg 1 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 113 lg 1 alusel teenistusest 18.05.2010 teenistustähtaja möödumise tõttu. 3-10-1840 G. T. esitas 15.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes välja mõista Siseministeeriumilt saamata jäänud töötasu perioodil 01.11.2007-18.05.2010 teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning
lg 1 kohase hüvitise kuue kuu ametipalga ulatuses, samuti palus kaebaja tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks 01.05.2010 jõustunud
Maavanema ametikohalt kõrvaldamise tõttu oli kaebaja enam kui 2,5 aastat igasuguse sissetulekuta, sest talle ei makstud palka ja
83 lg-st 6 tulenes maavanemale muul ametikohal töötamise piirang. Olukord, kus isiku suhtes puudub jõustunud süüdimõistev kohtulahend, kuid ta on aastaid kestva kriminaalmenetluse tõttu ametist kõrvaldatud ning tal on seadusest tulenev keeld töötada teise tööandja juures ja tegeleda ettevõtlusega, on vastuolus PS § 22 lg 1 ja § 28 lg 2 regulatsiooniga. Palga maksmata jätmine riivab süütuse presumptsioonist tulenevat põhiõigust mitte olla käsitatud kuriteos süüdi olevana enne kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui riik peab vajalikuks ja põhjendatuks kahtlustatava/süüdistatava ametikohalt kõrvaldamist ja töötasust ilma jätmist, peab riik tagama isikule kriminaalmenetluse ajaks ka piisavad vahendid tema normaalse elatustaseme säilitamiseks. Riigikohtu üldkogu 14.04.2009 otsusega nr 3-3-1-59-07 (Šuvalov vs justiitsminister) tunnistati PS § 147 lg-ga 4 koosmõjus PS §-dega 146 ja 15 vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatatud. Sarnaselt kohtunikuga keelab seadus ka maavanemal töötamise mistahes teisel tasustataval ametikohal ning seega on põhiseadusevastane ka olukord, kus kaebaja pärast maavanema ametikohalt kõrvaldamist jäeti sissetulekuta. ATS § 37 lg 1 järgi on ametnikul õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamiseni. Kaebaja palk koos lisatasudega oli 33 750 kr kuus ning ajavahemikul 01.11.2007 kuni 18.05.2010 (so 30,5 kuud) jäi tal saamata töötasu kokku 1 029 375 kr.
lg 1 kohaselt on maavanemal õigus saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses, kui ta vabastatakse teenistusest teenistustähtaja möödumisel. 01.05.2010 jõustunud
lg 4 järgi ei maksta aga viidatud hüvitist välja enne õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist, ning selle sätte alusel on kaebaja hüvitisest ilma jäetud. Volituste lõppemise tõttu ametist lahkumisel makstava hüvitise eesmärgiks on tagada maavanema sõltumatus ja piisavad elatusvahendid uue töökoha leidmise ajaks. Maavanemana teenistusse asudes ja ka ametikohalt kõrvaldamise ajal oli kaebajal põhjust eeldada, et tema teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu talle viidatud hüvitist makstakse. Ootamatu ja ainult kaebaja olukorda reguleeriv seadusemuudatus on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipidega.
lg 4 tuleb jätta kohaldamata ning mõista vastustajalt
lg 1 alusel kaebaja kasuks välja hüvitis tema kuue kuu ametipalga ulatuses, so 202 500 kr. Siseministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Palka saab maksta vaid teenistusülesannete täitmise (töö tegemise) eest. Palga väljamaksmiseks aja eest, mil teenistusülesandeid ei täideta, peab olema seaduslik alus. Ükski õigusakt ei sätesta maavanema õigust saada palka aja eest, mil ta on kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud ja oma teenistusülesandeid ei täida. Palga mittemaksmine teenistussuhte peatumisel tuleneb ATS-st ning kaebaja PS § 22 lg-le 1 ja süütuse presumptsioonile tuginemine on antud kontekstis ainetu. Kaebaja viidatud PS § 28 lg 2 sätestab Eesti kodaniku õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Kuna vastustaja ei tea, kas kaebajal on/oli vahendeid normaalse elatustaseme säilimiseks teenistussuhte peatumise ajal, ei saa ta anda seisukohta kaebaja väitele riigi abi vajaduse osas. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-59-07 ning maavanema ja kohtuniku võrdlemine ei ole antud juhul asjakohane. PS § 147 lg 3 kohaselt kohtuniku sõltumatuse tagatised ja õigusliku 2
Enne seadusmuudatust nägi
ette, et maavanema ennetähtaegselt ametist vabastamisel süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral talle § 831 lg 1 kohast hüvitist ei maksta. Reguleerimata oli olukord kus maavanema teenistussuhte lõppedes on kohtumenetlus veel pooleli. Õigusliku lünga täitmiseks täiendati
§-i 831 lõikega 4, mille järgi makstakse maavanemale, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav tahtlikult toimepandud kuriteos, kõnealune hüvitis välja pärast teenistustähtaja lõppemist, kui tema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Seadusmuudatusega näitas seadusandja oma tahet vältida hüvitise maksmist kuriteo toime pannud isikule. Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2012 otsusega G. T. kaebuse rahuldamata ning poolte menetluskulud nende enda kanda. ATS § 37 lg 1 kohaselt teenistujal (sh § 5 p 1 järgi ametnikul) on õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani ning sama paragrahvi lg 4 sätestab, et palka makstakse töölepingu seaduse (TLS)
lg-st 6 tulenev muu tööalase tegevuse piirang (lubatud on vaid õppe- ja teadustöö) olukorras, kus ametikohalt kõrvaldamine on kestnud pikka aega, võib põhjustada olukorra, kus tal pole võimalik saada seaduslikul teel sissetulekuid. Seetõttu võib kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldatud isikul, isegi juhul, kui ta hiljem süüdi mõistetakse, olla iseenesest õigus saada riigilt õiglast hüvitist. Nii on Riigikohus 30.08.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-10 leidnud, et kohaldamise ajal õiguspärane ametist kõrvaldamine võib muutuda õigusvastaseks kriminaalmenetluse käigus, kui seda kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda kohaldatakse ebamõistliku kestusega. Samuti on Riigikohus tõdenud, et isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks riivab PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, mistõttu võib ametikohalt kõrvaldamisega ja PS § 29 riivega kaasneda ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. Kõrgeim kohus on leidnud samas, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist. Riigi kohustust hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud varaline kahju on Riigikohtu üldkogu rõhutanud ka 31.03.2011 otsuses nr 3-3-1-69-09. 3
lg 1 ette, et maavanemal on tema volituste lõppemisel vastavalt selle seaduse § 83
22.04.2010 seadusega täiendati
lg-ga 4 (seaduse muudatus jõustus 01.05.2010), mille kohaselt kui maavanema, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav tahtlikult toimepandud kuriteos, volitused lõpevad § 83
lg 4 kohaldatakse isikule, kelle suhtes jõustub õigeksvõi süüdimõistev kohtuotsus pärast seadusemuudatuse jõustumist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja argumentatsiooniga sellest, et
lg 4 ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Viidatud põhimõtted ei ole midagi absoluutset ning vastustaja on põhjendatult osundanud vastavale kohtupraktikale (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsus nr 3-4-1-20-04, Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-3-1-79-09 ja 3-3-1-51-01) ja õiguskantsleri seisukohtadele. Kaebaja ei võinud ette teada, kas kriminaalmenetlus jõuab lõpplahenduseni enne või pärast tema teenistustähtaja möödumist ning kõnealune seadusemuudatus pole avaldanud mingit mõju tema käitumisele. Olukorras, kus seaduses oli ilmselgelt õiguslik lünk, oli igati põhjendatud ja proportsionaalne selle lünga kõrvaldamiseks seaduse täiendamine. Tegemist on seadusandja õiguspoliitilise otsusega.
eesmärk oli ja on välistada maksumaksja rahade arvelt hüvitise (sotsiaalse tagatise) maksmine tahtliku kuriteo toime pannud riigiametnikule. Enne seaduse muutmist oli see eesmärk seaduses sätestatud puudulikult ja sisuliselt seatud sõltuvusse kõrvalisest asjaolust - kriminaalmenetluse kestusest, mitte hüvitise saajast. Kindlasti ei ole seaduse mõte olnud selline, et isiku õigus saada hüvitist oleks tema enda poolt juhitav/manipuleeritav. Kaebaja suhtes tegi Tartu Maakohus süüdimõistva otsuse 10.03.2010 ning edasikaebamata jätmise korral oleks see jõustunud enne kaebaja teenistustähtaja möödumist koos kõigi sellest tulenevate (kaebajale negatiivsete) tagajärgedega. Puudub mõistlik põhjendus, miks maavanemat, kelle suhtes tehakse süüdimõistev otsus enne tema teenistustähtaja möödumist, ja maavanemat, kelle suhtes sellekohane otsus jõustub pärast teenistustähtaja möödumist, peaks kohtlema erinevalt. Sealjuures õigeksmõistva kohtuotsuse puhul on maavanemal õigus hüvitisele mõlemal juhul, kuid seadusmuudatuse järgi seda ei maksta välja enne õigeksmõistva otsuse jõustumist. Vastukaaluks kaebaja väidetavale õiguspärasele ootusele oli ka riigil õiguspärane ootus, et maavanemaks nimetatud isik ei riku riigiga sõlmitud kokkulepet, vaid täidab kohusetundlikult ja seaduskuulekalt talle pandud ülesandeid ja seaduse nõudeid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES G. T. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada, so välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks saamata jäänud töötasu 65 789,05 eurot ja maavanemale volituste lõppemise korral ettenähtud hüvitis 12 942,11 eurot. Kaebaja jääb 4
lg-s 6 sätestatud ükskõik millisel teisel tasustataval ametikohal töötamise piirangud. Kaebaja viitas sarnaste tegevuspiirangutega ametiisikute võrdse kohtlemise vajadusele, kuid kohus ei analüüsinud ega põhjendanud, mille poolest erineb kaebaja õiguslik seisund olukorrast, mida käsitles Riigikohus asjas nr 3-3-1-59-07. EIK paljudest lahenditest tuleneb, et kui isik on tõendanud erineva kohtlemise toimumist, läheb tõendamiskoormus ametivõimudele, kes peavad selgitama erineva kohtlemise vajalikkust. Kohtuasjas Bogatova vs Ukraina selgitas EIK, et ignoreerides avaldaja väidet, kuigi see oli spetsiifiline ja tähtis, rikkusid kohtud oma kohustusi konventsiooni art 6 lg 1 alusel. Kohtul tulnuks kontrollida, kas seadusandja tahe on olnud kriminaalmenetluse ajaks jätta kahtlustatav ilma nii töötasust kui võimalusest asuda teisele tööle. Arusaamatu on kohtuotsuse viide, nagu oleks pidanud kaebaja esitama mitte saamata jäänud töötasu, vaid kahju hüvitamise nõude. 02.11.2010 määrusega jättis sama kohtunik kaebuse läbi vaatamata märkides, et sisuliselt soovib kaebaja kahju hüvitamist, milleks tal aga seadusest tulenev õigus puudub. Et Eesti Vabariik käsitles kaebajat maavanemana, kinnitab majanduslike huvide deklaratsiooni esitamine nii eelmisel kui ka sel aastal ning asjaolu, et perioodil, mil apellandi teenistussuhe oli peatatud, tasus Valga Maavalitsus tema eest sotsiaalmakseid, mida tõendab Maksu- ja Tolliameti (MTA) 13.03.2012 tõend. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et olukord, kus vahetult enne tema teenistustähtaja möödumist võttis seadusandja vastu
muudatuse, täiendades §-i 831 lg-ga 4, mis välistas kaebajale maavanema volituste lõppemisel hüvitise maksmise, on vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Kuna vaatamata enam kui 2,5 aastat kestvale kriminaalmenetlusele ei lõpetatud kaebajaga teenistussuhet mõnel muul alusel ja ta oli maavanem kuni teenistustähtaja lõppemiseni, oli tal õigustatud ootus, et teenistussuhte lõpetamisel teenistustähtaja lõppemise tõttu talle ka kõnealune hüvitis makstakse. Siseministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohus leidis õigesti, et kaebajal ei ole õigust saada palka aja eest, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud ja maavanema teenistuskohustusi ei täitnud. Halduskohus ei ole küll oma otsuses käsitlenud kaebaja väiteid Riigikohtu üldkogu 14.04.2009 otsusega haldusasjas nr 33-59-07 seonduvalt, kuid vajadusel saab ringkonnakohus ise selle puuduse kõrvaldada ja kohtuotsuse põhjendusi HKMS § 200 p 4 alusel muuta, jättes resolutsiooni samaks. Riigikohus tõi viidatud otsuses välja, et palk kui kohtuniku sõltumatuse tagatis on põhiseaduse § 15, § 146 ja § 147 lg 4 kaitsealas. Kohtuniku ja maavanema ametikitsendused on küll võrreldavad, kuid maavanemal puudub põhiseadusest tulenevalt subjektiivne õigus nõuda maavanema sõltumatuse tagamiseks palka aja eest, mil ta oli ametikohalt kõrvaldatud. Kriminaalmenetluse ajaks teenistussuhte peatumisel palga mittemaksmine ei ole karistusliku iseloomuga vahend ning seda ei saa lugeda süütuse presumptsiooni rikkumiseks. Halduskohus selgitas õigesti, et esitatud palganõue on alusetu, sest seda küsimust ei saa lahendada ATS jm töö- ja teenistussuhteid reguleerivate seaduste alusel. Palk on tasu tehtud töö (teenistusülesannete täitmise) eest. Põhjendatud ei ole kehtestada õigustloov akt, mis näeks ette töötasu maksmise ametiülesannete mittetäitmise eest ning puudub õiguslik võimalus tunnistada niisuguse õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusevastaseks. Kui ringkonnakohus leiab, et põhiseadusevastane on sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks kriminaalmenetluse ajaks töölt/teenistusest kõrvaldatud isikul nõuda riigilt elatusvahenditega 5
lg-s 6 sätestatud piirang võimaldab teenida elatist teadusliku või pedagoogilise tööga, samuti oli kaebajal võimalus loobuda maavanema ametikohast. Seega oleks kaebaja saanud oma elukorraldust muuta. Maavanem on maavanemana ametis alates ametisse nimetamisest kuni ametist vabastamiseni. Seetõttu käsitles Eesti Vabariik kaebajat maavanemana tema ametisoleku ajal. Majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustus tuleneb seadusest ja on seotud avaliku huviga maavanema ja tema ametikohaga seotud ülesannete vastu. Apellandi esitatud MTA tõend ei ole asjakohane, sest vastavalt SMS-le peab tööandja iga töötaja või teenistuja eest maksma sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Esimese astme kohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada. Õigusnormidega kooskõlas on halduskohtu seisukoht, et töötasu makstakse töö tegemise eest ja seaduses on täpselt sätestatud erandjuhud, mil töötajale/ametnikule säilitatakse/makstakse töötasu või palka ka aja eest, mil ta faktiliselt tööd ei tee. Ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks sellise erandjuhtumi alla kehtiva õiguse kohaselt ei kuulu. Seega puudub seadus, mida vastustaja oleks rikkunud sellega, et jättis kaebajale maksmata palga ajal, mil viimane oli kuriteokahtluse tõttu ametist kõrvaldatud. ATS § 1101 (10.03.2009 jõustunud redaktsioon) näeb ette võimaluse viia kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldatud ametnik ajutiselt üle teisele ametikohale või panna talle ametikohavälised ülesanded. Tartu Maakohtu 01.11.2007 kohtumääruse, millega kaebaja ametikohalt kõrvaldati, kohaselt kahtlustati G. T-it ametialase kuriteo süstemaatilises toimepanemises ning leiti, et kahtlustuste iseloomust lähtudes on oht, et maavalitsuses maavanema ametikohal edasi töötades kahjustab ta kriminaalmenetlust. Seetõttu pole vale vastustaja seisukoht, et arvestades kaebaja maavanema ametikohalt kõrvaldamise ajendit ja maavanema ametikohast tulenevat tegevuspiirangut, puudus vastustajal võimalus rakendada ATS §-i 1101 ja viia kaebaja kriminaalmenetluse ajaks üle teisele ametikohale või panna talle ametikohaväliseid ülesandeid. Kaebusest nähtuvalt ei ole aga kaebaja väitnudki, et eksisteerib norm, mis võimaldaks talle ametist kõrvaldamise aja eest palka maksta või ajutiselt teisele ametikohale viia, vaid ta on olnud jätkuvalt seisukohal, et vastava regulatsiooni puudumine, so seadusandja tegevusetus on põhiseadusevastane olukorras, kus seadus ei näe ette palga või muu hüvitise maksmist kuriteokahtluse tõttu ametist kõrvaldatud maavanemale, ent ei luba samas maavanemal töötada ka ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Kaebaja viitas sarnaste tegevuspiirangutega ametiisikute võrdse kohtlemise vajadusele ja tugines seejuures Riigikohtu üldkogu 14.04.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-59-07. Halduskohus jättis kaebaja sellekohased väited tähelepanuta ja vastuseta, millega rikkus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (HKMS § 165). Eeltoodu iseenesest aga kohtuotsuse tühistamist ei tingi, kuivõrd ringkonnakohus saab osundatud puuduse kõrvaldada ja kaebaja sellekohastele väidetele ise vastata. Kaebaja viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus kohtuniku ametikohustuste täitmine peatus kriminaalmenetluse ajaks ja sellega seoses peatas justiitsminister oma käskkirjaga kohtunikule palga maksmise kuni tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse asjaolude selgumiseni; kaebuses nõuti justiitsministri käskkirja tühistamist ja palga säilitamist; Riigikohtu üldkogu tunnistas sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle suhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, 6
lg 6) on maavanema ja kohtuniku õiguslik seisund erinev ning Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-3-1-5907 avaldutud seisukohad seadusandja tegevusetuse (õigustloova akti andmata jätmine) põhiseadusevastasuse kohta ei ole käesoleva vaidlusesse üheselt üle kantavad. Vastuseks kaebaja väitele, et palga mittemaksmine kriminaalmenetluse tõttu ametist kõrvaldatud aja eest riivab tema PS § 22 lg-s 1 ja § 32 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi, mistõttu kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud isikul on kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ja põhiõiguste piiranguid ning viidatud põhiõiguste riived teenivad avalikust huvist tuletatavat legitiimset eesmärki vältida isiku tasustamist ajal, mil riigil ei ole võimalik saada isikult mingit vastusooritust ja isiku kuriteos süüdimõistmise korral vabastatakse ta teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel (ATS § 123, kaebaja puhul
Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja, et põhimõtteliselt on riigil õigus kõrvaldada ametnik teatud ajaks ametikohalt eesmärgiga välistada olukord, kus ta võib kriminaalmenetlust takistada ning põhjendatud võib olla ka piirang, mis keelab teatud ametikohtadel töötavatel isikutel töötamise teiste tööandjate juures. Kaebaja leiab samas, et kui riik peab vajalikuks ja põhjendatuks isiku ametikohalt kõrvaldamist ning seetõttu palgast ilma jätmist, siis tulenevalt PS § 28 lg-st 2 peab riik tagama isikule kohtueelse ja kohtuliku menetluse ajaks piisavad vahendid normaalse elatustaseme säilitamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebajaga. PS § 28 lg 2 tagab isiku õiguse riigi abile puuduse korral. Palk on igakuine sissetulek ning isik, kes kriminaalmenetluse ja töökohapiirangu tõttu on sellest sissetulekust ilma jäänud võib olla puuduses ning tal on õigus nõuda riigilt elatusvahenditega kindlustamist vastaval tasemel toimetulekuks. Olukord, kus puudub õigustloov akt, mis võimaldaks kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud isikul nõuda puuduse korral riigilt elatusvahenditega kindlustamist, ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kohus saab võtta seisukoha õigusliku regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasuse kohta aga mitte abstraktsel tasandil, vaid konkreetse normikontrolli raames. Viidatu tähendab, et kõnealuses küsimuses seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks tuleks tuvastada, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud kaebaja oli puuduses ning tõendama seda peab ta ise. Kaebusest nähtuvalt ei pidanud kaebaja oma elatusallikaid ajal, mil ta oli ametist kõrvaldatud, piisavateks, ent ei ole esitanud kohtule tõendeid oma majandusliku seisundi kohta, kuigi kaebusele esitatud vastuväites märkis vastustaja, et ei saa riigi abi osas seisukohta võtta, sest tal puudub võimalus tuvastada, kas kaebajal on/oli vahendeid normaalse elatustaseme säilimiseks. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik tuvastada, kas kaebajal on õigus PS § 28 lg 2 alusel nõuda riigi abi, mistõttu ei saa võtta ka seisukohta vastava õigusliku regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasuse kohta. 7
lg 1 kohast hüvitist ning palub jätta kohaldamata
lg 4, mille järgi maavanemale, kelle volitused lõppevad tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse ajal, makstakse sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud 6 kuu ametipalga suurust hüvitist pärast õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist. Enne seaduse muudatust nägi
ette, et kõnealust hüvitist ei maksta maavanemale, kes vabastatakse ametist ennetähtaegselt süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral, kuid reguleerimata oli olukord, kus süüdimõistev kohtuotsus jõustus pärast maavanema volituste lõppemist. Kaebaja väitel ootamatu ja ainult tema olukorda reguleeriv seadusemuudatus on otseses vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna välistab hüvitise saamise, millele tal enne seadusemuudatust õigus oli.
regulatsioonide võrdlemisel saab asuda seisukohale, et seadus on muutunud kaebajale ebasoodsas suunas, kuid ringkonnakohtu hinnangul kaebaja ootust kõnealuse hüvitise saamisele pole õigusvastaselt kahjustatud ning puudub alus
PS §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõtte kohta on Riigikohus märkinud, et selle kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima, samas ei tähenda see, et seadusandja ei tohiks kehtivat regulatsiooni üldse muuta. Nagu Riigikohus on esile toonud, ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva regulatsiooni kivistamist, vaid seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude alusel ümber korraldada ning sellega paratamatult halvendada osa ühiskonnaliikmete olukorda (vt 30.09.1994 lahend nr III-4/A-5/94, 17.03.1999 lahend nr 3-41-2-99, 02.12.2004 lahend nr 3-4-1-20-04). Kohtupraktikas on rõhutatud ka seda, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid see kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et talt ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima (21.02.2002 lahend nr 3-3-1-6-02). Halduskohus märkis õigesti, et kõnealune seadusemuudatus pole avaldanud mingit mõju kaebaja käitumisele. Seadusandjal pole keelatud lõpetada mõne hüvitise maksmist edaspidi ning seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe ja mil viisil see puudutab. Kõnealuse seadusemuudatusega ei jäeta hüvitisest ilma maavanemat, kelle suhtes jõustub pärast teenistustähtaja lõppemist õigeksmõistev kohtuotsus. Seadusandja soov aga mitte maksta hüvitist kuriteo toimepannud maavanemale on olnud ilmne ka enne seadusemuudatust (
Vajadust võtta ära õiguse hüvitisele kui sotsiaalsele tagatisele ka maavanemalt, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus pärast tema teenistustähtaja lõppemist, on seadusemudatuse eelnõus põhjendatud avaliku huviga, et riik ei kannaks ebamõistlikke ja põhjendamatuid kulutusi isiku eest, kes on toime pannud seadusega hukkamõistetud teo. Kaebaja väidetud asjaolul, et seaduse muudatuse ajendiks oli temaga seotud juhtum, ei ole määravat tähendust, sest norm puudutab ka järgmisi esile kerkida võivaid juhtumeid. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja kantud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Silvia Truman Kaire Pikamäe Oliver Kask 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.