← Eesti

3-10-476/84

Obsah (5)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 200

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-476 Haldus

§ 212lg 1 teises lauses sätestatud juhul.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-10-476 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. O. N. esitas 25.02.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse talle ajavahemikul 04.12.200119.06.2008 tekitatud varalise kahju väljamõistmiseks summas 1 533 682 krooni. Kaebuse põhjendused: 1) seoses kriminaalmenetlusega kõrvaldati kaebaja alates 04.12.2001 Harju Politseiprefektuuri juhtivinspektori ametikohalt. Ta oli ametikohalt kõrvaldatud kuni 19.06.2008 ning selle aja eest on tal õigus saada hüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Tallinna Linnakohtu 13.03.2008 kohtuotsusega mõisteti kaebaja talle esitatud süüdistuses õigeks. 19.06.2008 taastus kaebaja teenistus juhtivkonstaabli ametikohal; 2) 23.11.2009 esitas kaebaja Justiitsministeeriumile taotluse talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Justiitsministeerium leidis, et kuna kaebaja kõrvaldati ametikohalt Kaitsepolitsei määrusega, on taotluse lahendamine Kaitsepolitseiameti pädevuses. Kaitsepolitseiamet leidis 25.01.2010 vastuses, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Lisaks asus ta seisukohale, et saab olla pädevaks asutuseks solidaarselt prokuratuuriga ajavahemikul 04.11.2001-23.02.
  2. 23.02.2004 edastas Kaitsepolitseiamet kriminaalasja materjalid, sh süüdistuskokkuvõtte prokuratuuri. Kaitsepolitseiamet märkis veel, et 19.11.2001-08.05.2002 oli kaebaja vahi all ning selle perioodi eest kuulub kahju hüvitamisele riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Nimetatud kahju hüvitab Rahandusministeerium; 3) kaebaja kahju seisneb välja maksmata jäetud töötasus ja viivistes. Kaebaja on hüvitise suuruse arvestamisel võtnud aluseks nii kuupalgamäära, lisatasu teenistusaastate eest, ametipalga suurendamise jälitustegevuse eest kui ka motivatsioonitasu; 4) hüvitisest ei tule maha arvata töötasu, mida kaebaja on saanud peale teenistusest kõrvaldamist teistelt tööandjatelt.
  3. Prokuratuur palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et avalikus teenistuses töötamise keelamist ei saa lugeda põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piiravaks toiminguks, mis peaks kaasa tooma kahju hüvitamise.
  4. Kaitsepolitseiamet leidis, et on ta vastustajaks üksnes perioodi 08.05.2002-23.02.2004 osas solidaarselt prokuratuuriga. Enne 08.05.2002 tekkinud kahju hüvitamise aluseks on AVVKHS. Kaebuses esitatud saamata jäänud töötasu arvestus on hüpoteetiline. Ka puudub kaebajal igasugune alus nõuda motivatsioonitasu ning tasu jälitustegevuse eest. Kaitsepolitseiametit puudutava perioodi eest on saamata jäänud ametipalga ja staažitasude suurus kokku 206 487,91 krooni. Viivisenõue on alusetu. Kahjunõudest tuleb maha arvestada ka tulu, mida kaebaja teenis teiste tööandjate juures.
  5. Tallinna Halduskohus peatas 11.10.2010 menetluse Riigikohtu menetluses olevate põhiseaduslikkuse järelevalve asjade nr 3-3-1-69-09, 3-3-1-15-10, 3-3-1-35-10 ja 3-3-1-85-09 lahendamise ajaks. Menetlus uuendati 18.01.
  7. O. N. esitas 12.02.2012 täpsustatud kaebuse, märkides, et ametikohustuste täitmise korral ajavahemikul 04.12.2001-22.04.2008 oleks kaebaja saanud töö eest tasu 54 807,24 eurot. Välja tuleb mõista ka viivis summas 43 212,90 eurot.
  8. Prokuratuur märkis, et perioodi 04.12.2001-08.05.2002 osas nõuab kaebaja põhjendamatult jätkuvalt kahju hüvitamist, kuna 27.04.2010 määruse p-ga 4 halduskohus sisuliselt tagastas kaebuse selles osas. Hüvitisest tuleb maha arvata töötasu, mida kaebaja sai teistelt tööandjatelt. Viivise nõudmine on põhjendamatu. 2

(7)3-10-476
  1. Kaitsepolitseiamet jäi varasemalt esitatud seisukoha juurde. Kaebajale ei tule hüvitada õiguspäraselt ametikohalt kõrvaldamisega saamata jäänud töötasu, vaid kaebajal on õigus saada põhiõiguse riive eest õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid: ametikohalt kõrvaldamise ajendiks oli oht, et ametikohal edasi töötades kahjustab kaebaja kriminaalmenetlust, kaebaja ei vaidlustanud ametikohalt kõrvaldamise määrust, kaebaja töötas kriminaalmenetluse ajal teisel töökohal. Viivise nõudmine on põhjendamatu. Kaebuse näol ei ole tegemist alusetult välja maksmata jäänud töötasu nõudega, vaid hüvitise nõudmisega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest.
  2. Justiitsminiteerium (loetud vastustajaks Tallinna Halduskohtu 21.03.2012 määrusega) pidas põhjendatuks kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Justiitsministeerium nõustus teiste vastustajate poolt esitatud vastuväidetega viivisenõudele. Samuti ei pidanud Justiitsministeerium võimalikuks hüvitist välja mõista perioodi eest, mil kaebaja oli vahi all.
  3. Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 kohtuotsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti kaebajale kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Eesti Vabariigilt välja õiglane hüvitis 15 000 eurot (neto), millest 5000 eurot tuleb tasuda solidaarselt Prokuratuuril ja Kaitsepolitseiametil ning 10 000 eurot Justiitsministeeriumil. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlus puudub selles, et kaebajale on kriminaalmenetluse raames kohaldatud meetmega kahju tekitatud, samuti selles, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus hüvitise nõudmine pole seadusega reguleeritud. Kaebus tuleb lahendada põhiseaduse (PS) alusel. Kahju ei saa hüvitada PS § 25 alusel, kuna see näeb ette igaühe õiguse nõuda talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist ning halduskohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja ametikohalt kõrvaldamine toimus õigusvastaselt. Riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu tuleneb PS §-de 32 ja 12 koostoimest ning on vajalik selleks, et tagada põhiõiguste riive proportsionaalsus. Samas ei tule seda varalist kaotust hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe; 2) arusaamatu on kaebaja sendilise täpsusega kahjunõue (sisuliselt töötasunõue). Kaebaja arvamus, et riik peaks talle hüvitama kogu väidetavalt saamata jäänud töötasu koos võimalike lisatasudega ja seda veel koos viivistega, on ilmselgelt põhjendamatu. Ükski seadus ei näinud aastal 2001 ega näe siiani ette, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamisel ning seeläbi teenistussuhte peatumisel säilitatakse ametnikule töötasu. Järelikult puudub ka hilisema õigeksmõistmise korral nõudeõigus töötasule; 3) kohaldatav ei ole RVastS-s sätestatud intressimäär. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1 nähakse viivis ette rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Prokuratuur on õigesti märkinud, et kuigi kaebaja kõrvaldati uurija määruse alusel oma ametikohalt ametipalga säilitamiseta, ei muutunud riik sellega tema ees võlgnikuks. Seadus ei kohustanud kaebajale töötasu säilitama. Ka kaebaja õigeksmõistmine 13.03.2008 ei toonud kaasa riigi kohustust maksta töötasu töölt sunnitult puudutud aja eest. Kaebajal tekkis üksnes õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. Riik ei ole viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Seega on esitatud viivisenõue summas 43 212,90 eurot igal juhul põhjendamatu ning kaebus tuleb jätta vastavas osas rahuldamata; 4) kaebaja soovib töötasu näol kahju hüvitamist alates 04.12.2001, mil tehti määrus tema ametist kõrvaldamise kohta. Samas viibis kaebaja määruse tegemise ajal ning kuni 08.05.2002 vahi all. On ilmne, et sõltumata ametikohalt kõrvaldamise määruse tegemisest, ei olnud kaebajal teenistusest puudumine ning töötasu mittesaamine tingitud mitte nimetatud määrusest, vaid asjaolust, et ta oli vahistatud. Harju Maakohtu 29.12.2008 kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-04-42 on määratud vahi all viibitud ajaks 19.11.2001-08.05.2002, so viis 3
(7)3-10-476 kuud ja 20 päeva. Samas on selgitatud, et Rahandusministeeriumile AVVKHS alusel avalduse esitamiseks seaduses ettenähtud 6-kuuline tähtaeg lõppes 13.09.2008. Käesolevas asjas puudub igasugune alus kahju hüvitamise taotlemiseks perioodi eest, mil isik viibis vahi all, kuna selleks on ette nähtud teistsugune kord. Selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata; 5) kahju on antud juhul tekitanud laiemas mõttes Eesti Vabariik. Kaebaja oli oma ametikohalt politseis kõrvaldatud prokuröri poolt sanktsioneeritud uurija määruse alusel nii eeluurimise ajal kui ka kohtumenetluse ajal. Kuigi lühiajalisel perioodil 23.02.2004-05.04.2004 (23.02.2004 oli eeluurimise lõpp, mil uurija andis asja üle prokuratuurile, ja 05.04.2004 oli päev, mil viimane saatis toimiku kohtusse) oli toimik prokuröri käes süüdistusakti koostamiseks, nõustus Kaitsepolitseiamet olema solidaarselt prokuratuuriga vastustajaks kogu eeluurimisperioodi osas. Et alates 05.04.2004 oli kriminaalasi kohtu menetluses, siis sellest ajast alates on vastutavaks Justiitsministeerium. Kaebajal ei ole kahjunõude õigust Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri vastu alates ajast, mil kriminaalasi saadeti kohtusse; 6) arvestades kaebaja ametikohalt kõrvaldamise kestust ja asjaolu, et politseiteenistuse seadus (PolTS) seab politseiametnikele mujal töötamiseks kitsendusi, ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja põhiseaduslikke õigusi on erakordselt riivatud: kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamise tõttu jäi kaebajal tulu saamata ja võimalus mujal teenistust leida oli piiratud nii seadusest tulenevate ametialaste kitsenduste tõttu kui ka seetõttu, et kaebaja ei võinud ette teada, kui kaua tema suhtes kriminaalmenetlus kestab ja selle raames ametikohalt kõrvaldamist kohaldatakse. Isikul on küll teatav kohustus taluda avalikes huvides oma õiguste piiramist ilma selle eest täielikku hüvitist saamata, kuid see ei tähenda, et ta ei peaks üldse hüvitist saama; 7) Riigikohus on kohtuasjas 3-3-1-15-10 leidnud, et kuigi kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS-st, on võimalik ja tulebki asjakohaste normide puudumisel võtta kahju hüvitamisel eeskujuks RVastS § 16 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi ja –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seejuures saab juhinduda ka RVastS § 16 lg-st 3, mille kohaselt arvestatakse hüvitise väljamõistmisel piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Haldusasjas nr 3-3-1-35-10 arvestas üldkogu ka kahju kannatanud isiku käitumist, leides, et isikul oleks olnud võimalik oma õigusi kaitsta kriminaalmenetluse ajal ja see oleks võinud kahju vähendada või ära hoida. Üldkogu leidis, et politseiametnikuna võis isikult eeldada oma õiguste kaitsmise võimaluste tundmist ja kasutamist. Need Riigikohtu analoogilistes asjades toodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Kuna varalise kahju hüvitamine on suunatud kannatanu varaliste õiguste kahjustamisega tekitatud ebaõigluse heastamisele, kuid see ei tohi viia kannatanu alusetule rikastumisele, siis tuleb aluseks võtta netosummad ning võimalikust kahjust tuleb maha arvestada summa, mille kaebaja teenis nõustajana OÜ-s Santoverdo. Põhjendatud on prokuratuuri esindaja poolt kohtuistungil esitatud hüvitise arvestuskäik ja väljapakutud õiglase hüvitise suurus, mille puhul on arvestatud nii mujalt teenitud tasusid, kaebaja talumiskohustust kui ka tema käitumist kahju ärahoidmisel/vähendamisel, samuti ka seda, et üldjuhul õiglane hüvitis ei ületa poolt isiku kaotatud töötasust. Arvestades eeluurimise ja kohtumenetluse pikkuse proportsioone, tuleb kahju 1/3 ulatuses välja mõista Kaitsepolitseiametilt ja prokuratuurilt ning 2/3 ulatuses Justiitsministeeriumilt. Õiglane hüvitis on netosummas 15 000 eurot. Väljamõistetav hüvitis on varem kehtinud vääringus ca 235 000 krooni, kusjuures kaebaja esitatud OÜ Sunny Finants arvestuse järgi on saamata jäänud töötasu netosummaks 619 940 krooni, kuid selles on hõlmatud ka vahi all oldud aeg ning sellest ei ole maha arvestatud OÜ-s Santoverdo teenitut ega kaebaja talumiskohustust. 4
(7)3-10-476 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. O. N. apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada täielikult ning mõista kaebajale kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Eesti Vabariigilt välja 98 020,14 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) õige ei ole halduskohtu otsuse eeldus, et kaebajale on kahju tekitatud õiguspäraselt. Kaebaja kriminaalasja menetlemine ebamõistliku menetlustähtaja vältel (6 aastat ja 4 kuud) välistab õiguspäraselt tekitatud kahju eelduse. Kohus oleks pidanud lähtuma PS §-st 25; 2) halduskohtu etteheide kaebajale, et olles ise politseiametnik, ei esitanud ta mingeid kaebusi ega taotlusi seoses vaidlusaluse menetlustoiminguga, on arusaamatu ja ainetu; 3) talumiskohustus ei saa ega tohi üle kasvada ebamõistlikult pika aja jooksul toimuva kriminaalmenetluse talumiskohustuseks. Kaebajal puudub kohustus taluda tema suhtes läbiviidavat ebamõistliku pikkusega kriminaalmenetlust; 4) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudub nõudeõigus töötasule. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 135 lg 1 annab ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule õiguse nõuda tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest; 5) kuna kaebaja mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks, siis sellest kohtuotsusest tuleneb, et kaebaja ametikohalt kõrvaldamine 6 aastaks ja 4 kuuks oli oma olemuselt õigusvastane alates selle meetme kohaldamisest. Seega on kaebajale töötasu mittemaksmine samuti olnud ebaseaduslik ning riik muutus kaebaja ees võlgnikuks alates temale töötasu mittemaksmisest. Eeltoodu annab kaebajale õiguse nõuda viivitusintressi; 6) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et vahi all viibitud aja eest ei tule kaebajale hüvitist maksta. See käsitlus oleks õiguspärane siis, kui kaebaja vahi all viibimise ajal ametikohalt kõrvaldamise määrust ei oleks tehtud; 7) vastustajateks on vaid Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur. Kaebajale kahju tekitamises ei ole süüdi Harju Maakohus ega Justiitsministeerium; 8) nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et hüvitisest tuleb maha arvata summa, mida kaebaja teenis OÜ-s Santoverdo ja nn talumiskohustus. Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-41-99 tuleneb, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast arvatakse maha vaid hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel.
  2. Prokuratuur palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, tuues muuhulgas esile järgmist: 1) halduskohtule pole kehtivas õiguses antud selget pädevust kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust ning seega tuleb eeldada, et ametikohalt kõrvaldamine oli õiguspärane ja kahju tekitati õiguspäraselt; 2) vaid ametikohalt kõrvaldamise aeg ei anna põhjust lugeda menetlustoimingut ebaseaduslikuks. Puudub objektiivne alus väitmaks, et toimunud kriminaalmenetlus oli või muutus kestmise jooksul õiguspärasest õigusvastaseks. Kohus ei ole tuvastanud menetluse ebamõistlikku pikkust, so pole tuvastanud, et rikutud on kaebaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul; 3) kaebaja talumiskohustus ei ületanud mõistlikku aega. Selles osas on apellatsioonkaebus sisuliselt põhistamata; 4) arusaamatu on kaebaja taotlus määratleda vastustajatena üksnes Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur.
  3. Justiitsministeerium apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja peamised vastuväited: 5
(7)3-10-476 1) kaebaja ametikohalt kõrvaldamine oli seaduslik ning piirangu kohaldamise ajal ei ole kaebaja selle seaduslikkust kordagi vaidlustanud. Isegi kui kriminaalasja menetluse pikkust pidada ebamõistlikuks, ei muudaks see konkreetset toimingut õigusvastaseks; 2) halduskohtu käsitlus talumiskohustusest kriminaalmenetluses on adekvaatne. Pealegi katab antud juhul halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis ka võimaliku hüvitise ebamõistliku menetlustähtaja eest.
  1. Kaitsepolitseiamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, tuues esile järgmist: 1) kaebaja väljub apellatsioonkaebuses esitatud menetlusaja ebamõisliku pikkuse põhjendustega halduskohtule esitatud kaebuse nõuetest. Kaebaja ei ole halduskohtule esitanud kaebust menetlusaja õigusvastasuse tuvastamiseks; 2) seoses kaebaja tuginemisega ATS § 135 lg-le 1 on oluline välja tuua, et Riigikohus on praktikat muutnud ning asjas nr 3-3-1-85-11 leidnud, et hüvitisest on võimalik maha arvata ka kasu, mille isik omandas oma tööjõu teistsuguse kasutamisega eraõiguslike tööandjate juures. Riigikohtu üldkogu on asjas 3-3-1-35-10 leidnud, et riive intensiivsust vähendab asjaolu, kui kannatanu leidis muu töö või tegeles ettevõtlusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Täiendavalt vajab hindamist vaid kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus, kuna õiglase hüvitise määramine toimub kohtu kaalutlusõiguse alusel ning ringkonnakohus kontrollib, kas halduskohus on jõudnud õiglase ning proportsionaalse tulemuseni. Esmalt märgib ringkonnakohus aga vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
  3. Kaebaja teenistusest kõrvaldamist kriminaalmenetluse ajaks pole alust pidada õigusvastaseks. Seda ka vaatamata nimetatud meetme pikale kestvusele. Kaebaja ei ole ise põhistanud, millal muutus meetme rakendamine õigusvastaseks ning talumiskohustus ebamõistlikuks. Meetme ajalist kestvust saab halduskohus arvestada hüvitise suuruse määramisel, sest mida kauem teatud meedet isiku suhtes rakendatakse, seda intensiivsemaks muutub isiku õiguste riive, mis omakorda mõjutab välja mõistetava hüvitise suurust. Meede ei muutunud õigusvastaseks ka õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega. Halduskohus on õigesti põhjendanud, miks ei ole antud juhul tegemist saamata jäänud töötasu nõudega, vaid õiglase hüvitise väljamõistmisega. Järelikult ei ole asjakohane ka esitatud viivitusintressi nõue. Ringkonnakohus vastavat halduskohtu põhjendust siinkohal ei korda. Kaebaja tuginemine ATS § 135 lg-le 1 ei ole asjakohane. Halduskohus on viidanud õigusnormidele, kust järeldub, et kriminaalmenetluse tõttu teenistusest kõrvaldamisel ning selle tulemusel teenistussuhte peatumisel ei ole ette nähtud palga tasumise jätkamist. Järelikult ei teki ka nõudeõigust teenistusest puudutud aja eest. Kaebaja on tuginenud ka väärale Riigikohtu praktikale, mis puudutab teenistusest puudutud aja eest makstavast tasust mujal teenitud töötasu mahaarvamist. Kaitsepolitseiamet on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-85-11 ning ka Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-3-1-35-10, kus leiti, et kui isik leidis töö või tegeles ettevõtlusega, siis see vähendab riive intensiivsust. Vastustajad ei ole endalt kahju väljamõistmist vaidlustanud, samuti ei ole nad vaidluse alla seadnud kohtu poolt määratletud proportsiooni. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda asjaolu, kuidas kohus vastutuse vastustajate vahel määratles. 6
(7)3-10-476 Õiguspärane on ka halduskohtu kaalutlus arvestada väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel perioodiga, mil kaebaja oli vahi all. Kui teenistuskohustuste täitmine oli vahi all viibimise tõttu niikuinii objektiivselt takistatud, ei saanud teenistusest kõrvaldamise määrus kaebajale täiendavat kahju tekitada. Vahi all viibimise aja eest hüvitsise väljamõistmine toimub AVVKHS alusel, kuid kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. Halduskohus on õigesti kaalunud kaebaja enda käitumist kriminaalmenetluses meetme kohaldamisel. Riigikohus on pidanud lubatavaks arvestada hüvitise määramisel, kas isik on soovinud tema suhtes rakendatavat tõkendit vaidlustada.
  1. Eelpool nimetatud asjaolusid arvestades pidas halduskohus õiglaseks hüvitiseks 15 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on summa määratlemisel arvestanud kõigi asjakohaste kaalutlustega. Kaebajale välja mõistetud hüvitist ei ole alust pidada liiga väikeseks. Seda ka varasemat kohtupraktikat silmas pidades. Kohtuvaidluses, kus isikule mõisteti välja hüvitis ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse eest (elukohast lahkumise keeld kehtis ca 10 aastat), peeti õiglaseks hüvitiseks 1250 euro suurust summat (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-85-09). Kaebajaga analoogilistes kohtuasjades, kus vaidluse all oli teenistusest kõrvaldamisega tekitatud kahju, on üheaastase teenistusest kõrvaldamise eest välja mõistetud ca 2560 eurot (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-35-10) ning nelja aasta ja 10 kuu pikkuse teenistusest kõrvaldamise eest ca 9615 eurot (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-15-10). Seda silmas pidades, on kaebajale välja mõistetud 15 000 eurot põhjendatud ja proportsionaalne.
  2. Eeltoodu põhjal jääb ja

§ 200

p 1 alusel jääb Olev Nõmmemehe apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Saarmets Virgo Ruth Plaks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.