(12)Kohus ümberasumisega, ja kompenseerima ümberasumisega seotud kulud või teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Vastustaja on keeldunud hüvitise ja kompensatsiooni maksmisest ebaõigesti, sest hüvitise maksmise ja kulude kompenseerimise eeldused on täidetud.

1. Kaitseväe Peastaap palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et hüvitise maksmisest ja kulude kompenseerimisest keelduti õiguspäraselt.
2. Tallinna Halduskohtu 15.07.2011 otsusega rahuldati M. V. kaebus, tühistati Kaitseväe Peastaabi 15.02.2010 kiri/haldusakt nr J1-1.3-3.3/415-2, Kaitseväe Peastaabile tehti ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja lahendada kohtuotsuse motiividest lähtudes ning vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulu 970,46 eurot. Kohtu põhjendused on järgmised. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja on kohustatud maksma kaebajale ümberasumise hüvitist ja kompenseerima sellega seonduvad kulud KVTS § 162 lg 1 ja Korra (kaotas kehtivuse 07.07.2011) § 1 lg 1 alusel. Kaebaja pöördus õiguskantsleri poole, kes leidis, et kaebajale tuleb maksta hüvitist ning kompenseerida ümberasumisega seotud kulud. Õiguskantsler edastas 26.08.2010 ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks, milles põhjalikult analüüsis tekkinud probleemi ning andis sellele õigusliku hinnangu. Menetluse käigus pöördus õiguskantsler 19.05.2010 teabenõudega vastustaja ja 22.06.2010 teabenõudega kaitseministri poole. Õiguskantsler märgib, et avaldusalusel juhtumil on põhiküsimuseks see, kas avaldajale oleks tulnud maksta kulude kompensatsiooni ja hüvitist. Õiguskantsler leiab, et kulude katmise ja hüvitise maksmise eesmärgiks on katta võimalikud ümberasumisega kaasnevad otsesed kulud (nt kolimis- või muud kulud) ning teisalt kompenseerida elukohavahetusest tingitud ebamugavusi ja ettenägematuid kulusid hüvitise maksmise näol. Õiguskantsler on seisukohal, et KVTS § 162 lg 1 eesmärgiks on üksnes ja ainult kompenseerida kulud ja maksta hüvitist juhul, kui uuele ametikohale määramine tingib elukohavahetuse, seega on ja saabki üksnes olla olulise tähtsusega uue ametikoha ja elukoha vaheline seos, mitte aga see, milline on uue ametikoha ja vana ametikoha vaheline paikkondlik erinevus. Kohtu seisukoht õigusnormi tõlgendamisel ühtib õiguskantsleri seisukohaga. ATS § 41 tõlgendades asus Riigikohus seisukohale, et hüvitust on õigus saada üksnes elukoha vahetuse korral. Riigikohtu 18.06.2009 otsuse nr 3-31-48-09 p-s 12 märgiti järgmist: „Kuna T. R-i suhtes kuulus kohaldamisele ATS § 41 ning asjakohane regulatsioon toona piirivalveteenistuse seaduses puudus, siis võrdleb kolleegium ATS § 41 ja kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) §
3. Kolleegium märgib, et avaliku teenistuse seadus ega kaitseväeteenistuse seadus, erinevalt PvTS §-st 46, ei näinud ette teise paikkonda üle viidud, kuid elukohta mitte vahetanud ametnikele igapäevaste sõidukulude hüvitamist. Kui võrrelda ATS § 41 ja KVTS § 162, siis annaks ebamõistliku tulemuse tõlgendus, mille järgi teise paikkonda üleviimisel tuleb ATS § 41 alusel maksta ühe kuu ametipalk ka siis, kui üleviimisega ei kaasne ametniku elukoha vahetus.“ Riigikohtu 01.10.2009 otsuses nr 3-3-1-64-09 leiti: „Haldusasjas nr 3-3-1-48-09 asus kolleegium ATS § 41 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes nimetatud hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral (p 10) /…/ Kuna A. T. elukohta ei vahetanud, siis puudub tal õigus saada ATS §-s 41 sätestatud hüvitust (p 11).“ Õiguskantsler oma ettepanekus rikkumise kõrvaldamiseks märgib, et kaebaja vabastati Paldiskis asuvalt ametikohalt ning määrati Tallinnas asuvale ametikohale, seejärel vabastati Tallinnas asuvalt ametikohalt ning määrati uuesti Tallinnas asuvale ametikohale, seejärel vabastati taaskord Tallinnas asuvalt ametikohalt ning määrati Tallinnas asuvale ametikohale. Õiguskantsleri arvates on siinkohal oluline tähele panna, et Paldiskis asuvalt ametikohalt Tallinnas asuvale ametikohale või teistkordselt Tallinnas asuvale ametikohale määramisel ei 3

(12)Kohus olnud avaldajal võimalik mõistlikult eeldada, kui kauaks ta määratud ametikohal peab teenima. Nimelt ei olnud ametikohalt vabastamise ning ametikohale määramise käskkirjades märgitud, millise ajavahemiku jooksul avaldaja oleks pidanud määratud ametikohal teenima. Alles kolmandal määramisel sedastati ametikohalt vabastamise ja ametikohale määramise käskkirjas üheselt, et kaebaja peab määratud ametikohal teenima ajavahemikul 13.04.200912.04.

1. Kaebaja koliski Tallinnasse 06.01.2010 ning 07.01.2010 esitas Korra § 2 lg 2 alusel taotluse vastustajale kulude hüvituse saamiseks. Õiguskantsler on seisukohal, et kulude kompenseerimise ja hüvitise maksmise eesmärgiks on leevendada uuele ametikohale määramisest tingitud elukohavahetusega kaasnevaid otseseid ja kaudseid kulusid, mistõttu on vastuvõetamatu tõlgendada vastavat normi selliselt, et sellest tuleneks kaitseväelasele kohustus temast mittesõltuvatel tingimustel elukohta vahetada ehk teisisõnu ei tohi KVTS § 162 lg-s 1 ja Korra § 1 lg-s 1 sätestatut tõlgendada selliselt, et sellest tuleneb kaitseväelasele kohustus elukohta vahetada pärast esimest uuele ametikohale määramist või muidu jääb ta kulude kompensatsioonist ja hüvitisest ilma. Kohus on seisukohal, et õiguskantsler on seda õiguslikku olukorda õigesti tõlgendanud ning see ühtib ka kohtu arvamusega. Õiguskantsler nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kaebaja
2. a-l Tallinnasse ametikohale määramise ja
3. a-l elukohavahetuse vahel puudub põhjuslik seos, st õiguskantsler nõustub vastustaja seisukohaga selles, et
4. a-l Tallinnasse ametikohale määramine ei tinginud
5. a-l elukohavahetust, viimast ennekõike ja peamiselt seetõttu, et ajal, mil kaebaja
6. a-l Paldiskist Tallinnasse ümber asus, ei teeninud ta enam sellel ametikohal, millele ta
7. a-l määrati. KVTS § 162 lg 1 näeb ette, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale paikkonda, mis tingib tema elukohavahetuse, makstakse talle seoses ümberasumisega ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk, millele lisandub 25% ametipalga määrast iga pereliikme kohta, kes asub ümber koos kaadrikaitseväelasega, ning kompenseeritakse ümberasumisega seotud sõidukulud ning vara veo kulud ja kolimiskulud. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et ümberasumisega seotud kulud kompenseeritakse ja ühekordset hüvitist makstakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja ulatuses. Korra § 1 lg 1 nägi ette, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale teise paikkonda, kui sellega kaasneb ümberasumine (elukohavahetus), makstakse ühekordset hüvitist ja kompenseeritakse talle ümberasumisega seotud kulud kaitseväe või Kaitseliidu eelarvest. Korra § 2 lg 1 kohaselt maksti KVTS § 162 lg 1 alusel kaadrikaitseväelasele ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk uuel ametikohal. Korra § 3 nägi ette ümberasumisega seotud muude kulude kompenseerimise. 08.07.2011 jõustunud Vabariigi Valitsuse 30.06.2011 määrusega nr 90 „Kaadrikaitseväelase ümberasumisega seotud kulu kompenseerimise ja ühekordse hüvitise maksmise kord ja ulatus“ (edaspidi uus Kord) tunnistati Vabariigi Valitsuse 11.04.2001 määrus nr 139 kehtetuks. Uue Korra § 2 lg 1 kohaselt loetakse kaadrikaitseväelase ümberasumiseks selle korra tähenduses kaadrikaitseväelase riigisisest elukohavahetust ühest paikkonnast teise seoses tema määramisega teises paikkonnas asuvale ametikohale. Kaadrikaitseväelase ümberasumine võib toimuda üksi või koos pereliikmega. Uue Korra §-s 3 on sätestatud ümberasumisega seotud kulud, §-s 4 ümberasumisega seotud ühekordne hüvitis ning § 5 sätestab ümberasumisega seotud kulu kompenseerimise ja ühekordse hüvitise taotlemise tingimused. Õiguslik regulatsioon kaebajale seoses tema määramisega ametikohale teise paikkonda Kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkirja nr 311-P alusel ja sellest tuleneva elukohavahetusega (ümberasumisega) seaduses ettenähtud hüvitise väljamaksmise ja ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise otsustamiseks on olemas. KVTS § 162 lg-t 1 tuleb vaadelda koostoimes Vabariigi Valitsuse määrusega. Nende õigusnormide kohaldamise tingimuseks on elukohavahetus (nii vana kui uue Korra kohaselt). Kaebaja elukohavahetus on faktipõhine asjaolu, mille üle vaidlust ei ole. Ümberasumise vajadus Paldiskist Tallinnasse oli tingitud Kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkirjast, mille alusel kaebaja suunati tähtajaliselt edasise 4

(12)Kohus teenistuse jätkamiseks Kaitseressursside Ametisse perioodiks 13.04.2009-12.04.2012, mis on piisavalt pikk aeg elukohavahetuse üle otsustamiseks. Eelnevad suunamised olid tähtajatud ning lühiajalised, eriti neist esimene, mis vältas ca 3,5 kuud. Selliseks lühikeseks ajaks elukohta vahetada ning kolida ühest linnast teise on ebamõistlik ning seda nõuda on alusetu. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kui määramisel puudub tähtaeg, tuleb eeldada, et tegemist on tähtajatu nimetamisega, mis omakorda on eelduseks pikaajalisele viibimisele ametikohal. Kohus nõustub siinkohal õiguskantsleri seisukohaga, et kaebajal puudus korduvate tähtajatute nimetamiste korral selgus, kui kauaks ta määratud ametikohale teenima jääb. Tähtajatu võib tähendada nii pikaajalisust kui ka lühiajalisust ning sellisel juhul ei saa isik üheselt prognoosida suunamise ajalist kulgu. Samas kohus märgib, et esimene määramine oligi lühiajaline ning kaebajal võis selle pinnalt kujuneda arvamus, et ka järgnevad määramised võivad olla lühiajalised. Ainult viimane määramine (tähtajaline ja pikaajaline) andis kaebajale veendumise elukoha vahetamise vajadusest ning ta otsustas ümberasumise kasuks. Elukohavahetuse kasuks otsustamine ei ole hetkeemotsioon, see ei ole emotsionaalselt kerge otsus, kuna tingib olulisi muudatusi inimese senises elukorralduses, võib tekitada ebamugavusi, planeerimata lisakulutusi jpm. Kaebaja käitus vastavalt situatsioonile ning talle ei saa midagi ette heita. Seadus ei sätesta mingit tähtaega ümberasumise (elukohavahetuse) korraldamiseks, seega ei saa isikult ka nõuda mingist konkreetsest tähtajast kinnipidamist elukohavahetuse otsustamisel. Kaebaja tegi seda mõistliku aja vältel pärast seda, kui veendus määramise pikaajalisuses ning sellest tingitud elukoha vahetuse vajadus, otsustades ümberasumise kasuks. Kaebaja elukohavahetuse fakt on tõendatud ning sellega kaasnevate kulutuste kandmine samuti. Kohus nõustub kaebajaga, et kõik seadusest tulenevad tingimused on tema poolt täidetud, mida kinnitas oma õiguslikus analüüsis ka õiguskantsler, kellega kohus täielikult nõustub. Ka Riigikohus on eelviidatud lahendites leidnud, et hüvitise maksmisel on määravaks isiku elukohavahetus ning kui seda ei toimu, siis on hüvitise maksmine alusetu. Viidatud kohtuasjades isikud elukohta ei vahetanud. Vastustaja väitel on kirja näol tegemist haldusaktiga. Selline väide on kaebajale eksitav, mida ta kinnitab ka oma kaebuses, sest kiri kui selline pole haldusakt (kirja võib halduskohtus vaidlustada toiminguna) ning selles puudub ka vaidlustamisviide. Kui ametiasutus võtab isiku suhtes vastu keelduva otsuse, siis reeglina vormistatakse see haldusaktina, mille kohustuslikuks atribuudiks on vaidlustamisviide. Haldusakti vorm ja sisu peavad olema kooskõlas HMS nõuetega. Käesoleval juhul vormistas vastustaja keelduva otsuse kirjana, millega eksitas kaebajat. See aga omakorda tõstatas tähtaja küsimuse, kuna kaebaja ei suutnud üheselt määratleda, kas ta peaks kirja toiminguna vaidlustama, või selle sisu tõttu, mis sisaldas küll keelduvat otsust, kuid ei sisaldanud vaidlustamisviidet, haldusaktina vaidlustama. Kohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks, tuues põhjendused 13.04.2011 määruses. Vaidlustatud kirjas, mis oma sisult on keelduv otsus, on ebapiisavalt põhjendatud hüvitise ja kompensatsiooni maksmisest keeldumist. Keelduv otsus tuleb vormistada haldusaktina ning see peab nii vormiliselt kui sisuliselt vastama haldusaktile esitatavatele nõuetele ning olema kooskõlas HMS-s sätestatuga. Kirjas/haldusaktis esineb ka faktiviga. Nimelt seostab vastustaja kaebaja elukohavahetust 2007. a esimese tähtajatu (lühiajalise) teenistuskoha määramisega (03.12.2007-31.03.2008), mis aga ei olnud seotud kaebaja elukoha vahetamisega 2010. a-l, millele osundas ka õiguskantsler oma ettepanekus. Kaitseväe Peastaabi kirjas märgitakse, et ei ole tõendatud, et kaebaja kolis Tallinnasse seoses Kaitseväe juhataja 26.11.2007 käskkirjaga nr 1038-P. Seega leitakse, et ei ole alust hüvitise maksmiseks ja kolimiskulude kompenseerimiseks KVTS § 162 lg 1 alusel. Samas aga see ei vajagi tõendamist, sest kaebaja elukohavahetus oli tingitud Kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkirjast, mille alusel kaebaja suunati tähtajaliselt, kuid juba pikemaks ajaks, teenistuse jätkamiseks Kaitseressursside Ametisse perioodiks 13.04.2009-12.04.2012. Kaebaja kolis 06.01.2010 Paldiskist Tallinnasse tulenevalt 13.04.2009 käskkirjast, mitte 26.11.2007 5

(12)Kohus käskkirjast, ning 07.01.2010 esitas taotluse kulude hüvitamiseks. Sellele asjaolule ei ole käskkirjas tähelepanu pööratud ja seda ei ole vastustaja oma keeldumises põhjendanud. Õiguspäraseks ei saa pidada keelduva otsuse põhjenduste väljatoomist alles kaevatava akti õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaevatav kiri, mis sisaldab keelduvat otsust, tuleb tühistada ja vastustaja peab asja uuesti läbi vaatama ja lahendama lähtuvalt kohtuotsuse motiividest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaitseväe Peastaabi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega M. V. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Vaidlus käib selle üle, kas KVTS § 162 lg-s 1 nimetatud hüvitise saamiseks ja kulude kompenseerimiseks peab seoses uuele ametikohale määramisega muutuma vaid isiku elukoha asukoht või on hüvitise maksmise eeltingimuseks ka ametikoha asukoha muutumine. Vastustaja leiab, et hüvitise maksmise ja kulude kompenseerimise eelduseks on nii ametikoha kui ka isiku elukoha muutumine. Halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme ebaõigesti, järeldades, et oluline saab olla üksnes uue ametikoha ja elukoha vaheline seos, mitte aga see, milline on uue ametikoha ja vana ametikoha vaheline paikkondlik erinevus. Halduskohus on viidanud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-48-09 p-s 12 sisalduvale järeldusele, et hüvitise maksmisel on määravaks isiku elukohavahetus. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles osas, et hüvitise maksmise üheks eeltingimuseks on isiku reaalne elukohavahetus. Vaidlus on selle üle, kas isiku määramisel samas paikkonnas asuvale ametikohale (nt Tallinnas Sakala tänaval asuvalt ametikohalt Maneeži tänaval asuvale ametikohale) tekib isikul elukohavahetusest tingitud kulude kompenseerimisele ja ühekordsele hüvitisele. Riigikohtu nimetatud lahendis viidatakse korduvalt teise paikkonda üleviidud ametnikule, millest võib järeldada, et teise paikkonda üleviimise all on siiski mõeldud endise ja tulevase ametikoha paikkonna muutumist. Kaebaja ametikoha paikkond muutus
2. a-l, kui ta määrati Kaitseväe juhataja 26.11.2007 käskkirja alusel endiselt ametikohalt Paldiskis uuele ametikohale Tallinnas. Seega oleks tal olnud õigus ümberasumise hüvitisele juhul, kui ta oleks seoses ametikoha paikkonna muutusega vahetanud elukohta Paldiskist Tallinnasse ehk juhul, kui ametikoha paikkonna vahetus ja elukohavahetus oleks omavahel põhjuslikus seoses. Põhjendatuks ei saa lugeda isikule ümberasumise hüvitise maksmist sel põhjusel, et ta määratakse Tallinnas Sakala tänaval asuvalt ametikohalt Maneeži tänaval asuvale ametikohale. KVTS § 162 alusel hüvitise maksmise eelduseks on isiku reaalne elukohavahetus, mis on tingitud ametikoha paikkonna muutumisest. Halduskohus ja ka õiguskantsler on kinnitanud, et põhjuslikku seost
3. a-l ametikoha paikkonna muutumise (Paldiskist Tallinnasse) ja kaebaja
4. a-l aset leidnud reaalse ümberasumise vahel ei esine. Sellele vaatamata on mõlemad jõudnud järeldusele, et isikul oli õigus hüvitisele, sest olulise tähendusega on vaid uue ametikoha ja elukoha vaheline seos. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et hüvitise kohustuslikuks eeltingimuseks on lisaks isiku reaalsele elukohavahetusele ka sellele eelnev ametikoha paikkonna muutumine. Vastustaja seisukohta kinnitab ka 08.07.2011 kehtima hakanud uus Kord, mille eesmärgiks oli vajadus korrigeerida ja täpsustada KVTS § 162 alusel hüvitise maksmise korda ja ulatust. Uue Korra seletuskirjas on § 2 selgituste all märgitud, et ümberasumisega on tegemist vaid juhul, kui kaadrikaitseväelane määratakse võrreldes olemasoleva ametikoha asupaigaga mõnda teise Eesti omavalitsuses olevale ametikohale ning ta peab seetõttu muutma ka oma senist elukohta. Halduskohus on kaebaja kaasust hinnanud ka uue Korra alusel ning leidnud, et õiguslik regulatsioon kaebajale hüvitise väljamaksmiseks ja ümberasumisega seotud kulude 6

(12)Kohus kompenseerimiseks on olemas. Samas pole kohus suutnud ümber lükata vastustaja seisukohta, et kaebajal puuduks hüvitise saamise õigus ka uue Korra järgi. Uue Korra seletuskirjas on § 5 selgituste all toodud põhjendus: „Uudsena on eelnõus sätestatud kaadrikaitseväelasele võimalus saada ümberasumisega seotud kulude kompensatsiooni ja ühekordset hüvitist ka juhul, kui määramisele järgneb aasta jooksul uus ametikohale määramine senise ametikohaga samas paikkonnas. Näiteks olukorras, kus kaadrikaitseväelane määratakse

1. veebruaril Tallinnast Pioneeripataljoni ametikohale asukohaga Tapa ja sama aasta
2. juunil määratakse Suurtükiväepataljoni samuti asukohaga Tapa, siis on tal õigus järgmise aasta
3. jaanuarini esitada taotlus ümberasumisega seotud kulude kompenseerimiseks ja ühekordse hüvitise saamiseks. On oluline märkida, et aastast perioodi ei arvestata uuesti määramisest st Suurtükiväepataljoni määramisest, vaid arvestatakse esimesest Tapal asuvale ametikohale määramisest ehk ajast, mil ta määrati Pioneerpataljonis asuvale ametikohale.“ Seega ei anna ka uus Kord alust kaebajale ümberasumise hüvitise maksmiseks. Uues Korras on konkreetselt sätestatud tähtajad, mille jooksul on isikul õigus hüvitist taotleda. Kuna Korras konkreetseid tähtaegu sätestatud ei olnud, tuli hüvitise väljamaksmisel lähtuda tähtaegade osas mõistlikkuse printsiibist ning tuvastada põhjusliku seose olemasolu või selle puudumine teises paikkonnas asuvale ametikohale määramise ja isiku reaalse ümberasumise vahel. Kuna antud juhul põhjuslik seos nende kahe sündmuse vahel puudus, ei olnud vastustajal alust kaebaja taotluse rahuldamiseks. Uuele ametikohale määramise ja ümberasumise vahele jääv aeg peab olema mõistlik, et ümberasumist saaks pidada sunnitud tegevuseks, mitte tavapäraseks elukoha muutuseks. Kohus on otsuses tuginenud sellele, et kaebaja varasemad ametikohtadele määramised olid lühiajalised ning sellest tulenevalt tekkis tal õigustatud arvamus, et elukoha muutumiseks puudub vajadus, kuna ka järgmised määramised võivad olla lühiajalised. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kui määramisel puudub tähtaeg, eeldatakse pikaajalist viibimist uuel ametikohal. Antud juhul see ka sisuliselt nii oli. Kaebaja määrati 26.11.2007 käskkirjaga alates 13.12.2007 Kaitsejõudude Peastaabi käsundusohvitseride grupi kaitseministri vanemkäsundusohvitseri ametikohale. Kaitseväe juhataja 17.04.2008 käskkirja alusel loeti ta alates 01.04.2008 määratuks teenistuse jätkamiseks Kaitseministeeriumisse. Nimetatud käskkirja andmise põhjuseks oli asjaolu, et kaitseministri vanemkäsundusohvitseri ametikoht liikus Kaitseministeeriumi valitsemisala siseselt kaitseväe alt Kaitseministeeriumi alla. Seega oli tegemist administratiivse muudatusega ning 17.04.2008 käskkirja alusel Kaitseministeeriumisse suunamine ei toonud kaebaja jaoks kaasa ametikoha asukoha ega tööülesannete sisulist muutumist. Kaebaja reaalne teenistuskoht oli juba alates 03.12.2007 Kaitseministeeriumis, alates 01.04.2008 muudeti ametikoha administratiivset alluvust ning ametikoht liigutati kaitseväe koosseisust Kaitseministeeriumi koosseisu, et ametikoha reaalne asukoht ja formaalne määratlus omavahel ühtiksid. Seega ei saa põhjendatuks pidada halduskohtu seisukohta, mille kohaselt esimese ca 3,5 kuud kestva määramise lühiajalisuse tõttu võis kaebajal kujuneda arvamus, et ka järgnevad määramised võivad olla lühiajalised. Kaebaja teenis Kaitseministeeriumis kokku üle 1 aasta ja 4 kuu, mida ei saa ümberasumise hüvitise taotlemise seisukohast pidada lühiajaliseks määramiseks. Halduskohus põhjendas otsust muu hulgas asjaoluga, et haldusakti vorm ja sisu peavad olema kooskõlas HMS nõuetega. Kohus märkis, et keelduv otsus vormistati kirjana, millel puudus vaidlustamisviide, eksitades seeläbi kaebajat. Vastustaja möönab, et vaidlustamisviite puudumine võis eksitada kaebajat eelkõige kohtusse pöördumise tähtaja küsimuses. Samas on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et vastavalt HMS § 57 lg-le 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti õiguspärasust ega kehtivust ning ei too kaasa haldusakti kaebetähtaja automaatset ennistamist. Vastustajale jäi halduskohtu 13.04.2011 määrus kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise kohta arusaamatuks. Vastustaja ei pea vajalikuks apellatsioonkaebuse raames kaebuse tähtaegsuse küsimust uuesti tõstatada. HMS § 58 sätestab, et haldusakti 7

(12)Kohus kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul ei mõjutanud vaidlustamisviite märkimata jätmine asja sisulist otsustamist, mistõttu 15.02.2010 kirjana vormistatud keelduv otsus on õiguspärane. Halduskohus märkis, et 15.02.2010 kiri on oma sisult keelduv otsus ja peab seega vastavalt haldusaktile esitatud nõuetele olema põhjendatud. Halduskohtu hinnangul põhjendati keeldumist ebapiisavalt, sest kirjas ei puudutatud kaebaja kolimist 06.01.2020 Paldiskist Tallinnasse tulenevalt 13.04.2009 käskkirjast. Halduskohus järeldas, et sellest tulenevalt on kirjas tegemist faktiveaga, sest vastustaja seostab ekslikult kaebaja elukohavahetust 26.11.2007 käskkirjaga. Halduskohtu järeldus faktivea kohta pole õige. Kaebaja esitas ümberasumise hüvitise saamiseks avalduse 07.01.2010, märkides, et soovib ümberasumisega seotud kulude kompenseerimist seoses kaitseväe juhataja 26.11.2007 käskkirjaga, millega ta määrati ametikohale teise paikkonda (Paldiskist Tallinnasse). Lähtudes taotluses toodud asjaoludest, selgitati 15.02.2010 kirjas põhjuseid, miks kaebaja

1. a ametikoha paikkonna muutus ei olnud seotud tema elukohavahetusega
2. a-l. Kaebaja ei taotlenud ümberasumisega seotud kulude kompenseerimist seoses Kaitseressursside Ametisse suunamisega (13.04.2009 käskkiri). Kuna Kaitseressursside Ametisse suunamisel ei muutunud isiku ametikoha paikkond võrreldes eelnevaga ning isik ei esitanud taotlust seoses Kaitseressursside Ametisse suunamisega, ei saanudki eeldada, et hüvitise maksmisest keeldumist oleks põhjendatud seoses 13.04.2009 käskkirjaga. Lisaks on oluline märkida, et kaebaja Kaitseressursside Ametisse määramise käsitlemine 15.02.2010 kirjas ei oleks sisulist otsust muutnud. Kui isik oleks 07.01.2010 taotlenud hüvitist seoses Kaitseressursside Ametisse suunamisega, oleks vastav argumentatsioon lisatud juba 15.02.2010 kirja. Seega ei ole kirjas faktiviga ja kiri on vastavalt HMS nõuetele piisavalt põhjendatud.
3. M. V. vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja esitati järgmised vastuväited. Kuna HMS §-st 58 tuleneb, et menetlus- ja vorminõuete mittejärgimine ei saa iseenesest olla haldusakti kehtetuks tunnistamise alus ning ka halduskohus on tühistanud vaidlusaluse akti mitte formaalsete nõuete rikkumise, vaid sisulistel põhjustel, on menetlus- ja vorminõuete järgimata jätmine teisejärguline küsimus. Eelkõige on oluline selgitada, kas kaebajale hüvitise maksmisest keeldumise otsus oli sisuliselt õiguspärane. Kaebaja nõustub halduskohtuga, et otsus oli sisuliselt õigusvastane ja kuulus seega tühistamisele. Vastustaja peamine haldusakti sisulist õiguspärasust käsitlev väide on see, et hüvitisele õiguse tekkimise täiendavaks eelduseks on see, et uus ametikoht asuks teises paikkonnas võrreldes eelmise ametikohaga ning kuna kaebaja töötas Tallinnas juba enne 13.04.2009 uuele töökohale määramist, ei ole tal hüvitisele õigust. Kaebaja sellega ei nõustu. Täidetud on kõik KVTS § 162 lg-s 1 ja Korra § 1 lg-s 1 sätestatud eeldused ümberasumise hüvitise maksmiseks ja kolimiskulude kompenseerimiseks. Kui ringkonnakohus peaks sarnaselt halduskohtuga leidma, et kaebaja
4. a-l toimunud ümberasumine ei olnud põhjuslikus seoses
5. a-l Paldiskist Tallinnasse tööle nimetamisega, on ümberasumine igal juhul tingitud
6. a-l kaebaja uuele töökohale nimetamisest Kaitseressursside Ametis. Seetõttu on talle KVTS § 162 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmine nimetatud sätte mõttest ja eesmärgist tulenevalt igati põhjendatud. Seda ei muuda ka asjaolu, et kaebaja töötas Tallinnas ka enne nimetatud ametikohale määramist, sest KVTS § 162 lg 1 ega Korra § 1 lg 1 ei sätesta hüvitisele õiguse tekkimise eeldusena seda, et uus ametikoht asuks teises paikkonnas võrreldes eelmise ametikohaga. 8

(12)Kohus KVTS § 162 lg-st 1 tulenevalt on kulude kompenseerimise ja hüvitise maksmise eeldused järgmised: 1) tegemist on kaadrikaitseväelasega; 2) uus ametikoht asub paikkonnas, mis tingib elukoha muutuse. Kaebaja on kaadrikaitseväelane, kes varem elas ja töötas Paldiskis.

1. a-l määrati ta tööle Tallinnasse, mistõttu ta vahetas
2. a alguses elukohta. Seega on KVTS § 162 lg 1 eeldused täidetud. Korra § 1 lg 1 loetletud eeldused on sõnastatud veidi teisiti: 1) tegemist on kaadrikaitseväelasega; 2) uus ametikoht asub teises paikkonnas; 3) uuele ametikohale määramisega kaasneb elukoha muutus. Ka need eeldused on täidetud: kaebaja määrati uuele ametikohale, mis asus tema elukohaga (Paldiski) võrreldes teises paikkonnas (Tallinn) ning kuna Tallinnasse tööle määramine muutis vajalikuks Tallinnasse kolimise, kaasnes määramisega ka reaalne elukoha muutus. Järelikult tulnuks ümberasumise hüvitis välja maksta ja halduskohus tühistas õigesti keelduva otsuse ja kohustas vastustajat asja uuesti läbi vaatama lähtuvalt kohtuotsuses toodud juhistest. Asjaolu, et kaebaja oli enne reaalset elukohavahetust määratud uuele, samuti Tallinnas asuvale töökohale, ei võta kaebajalt õigust ümberasumise hüvitisele, sest KVTS § 162 lg 1 ja Korra § 1 lg 1 ei sätesta hüvitisele õiguse tekkimise eeldusena seda, et uus ametikoht asuks teises paikkonnas võrreldes eelmise ametikohaga. Kaebaja jääb varasema seisukoha juurde, et tema ümberasumise Paldiskist Tallinnasse tingis tööle määramine tervikuna ning tuvastamine, milline uus töökoht – kas
3. a-l määratud ametikoht või
4. a-l määratud ametikoht Kaitseressursside Ametis – konkreetselt viis kaebaja kolimiseni, ei ole käesolevas asjas peamine küsimus. Oluline on, et ta nimetati tööle teise paikkonda ja uues paikkonnas töötamine tõi kaasa elukohavahetuse, mis ilma töökoha asukoha muutuseta ei oleks aset leidnud. Siiski on halduskohus pidanud vajalikuks tuvastada konkreetse uuele ametikohale määramise, mis tõi kaasa elukohavahetuse. Kohus tuvastas, et
5. a-l uuele Tallinnas asuvale tööle määramine ei põhjustanud kaebaja
6. a-l aset leidnud elukohavahetust, vaid kolimise tingis
7. a-l uuele ning seekord mitmeaastase tähtajaga ametikohale määramine. Sellest tulenevalt on tõusetunud uus vaidlusküsimus, kas asjaolu, et kaebaja
8. aTallinnasse tööle määramine olukorras, kus ta juba töötas Tallinnas, võib kuidagi mõjutada kaebaja õigust ümberasumise hüvitisele KVTS § 162 lg 1 järgi. Kui ringkonnakohus võtab omaks halduskohtu lähenemise, pidades vajalikuks isiku ümberasumise seostamist kindlale uuele tööle nimetamisega ja nõustub halduskohtuga, et kaebaja ümberasumise tingis just
9. a-l uuele tööle nimetamine, teatab kaebaja, et ta on alternatiivselt nõus ka taolise käsitlusega ja esitab sellest tulenevalt vastuväited apellatsioonkaebuse väidetele. Vastustaja leiab, et isikul oleks olnud õigus ümberasumise hüvitisele juhul, kui ta oleks vahetanud elukohta Paldiskist Tallinnasse seoses ametikoha paikkonna muutusega ehk juhul, kui ametikoha paikkonna vahetus ja elukoha paikkonna vahetus oleksid põhjuslikus seoses. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, sest sisuliselt kujutab see endast ümberasumise toetuse saamisele täiendava eelduse – ametikoha paikkonna muutumine – lisamist, mida seadusest ei tulene. Kaebaja nõustub õiguskantsleriga, et KVTS ega Kord ei täpsusta, kas uus ametikoht peab olema teises paikkonnas võrreldes eelmise ametikohaga või isiku elukohaga. Kuna aga normi eesmärgiks on kompenseerida kulud, mille on kaasa toonud elukohavahetus ning hüvitada sellega seonduv ebamugavustunne, tuleks mõistet „määramisel ametikohale teise paikkonda“ sisustada selliselt, et oluline ei ole mitte vana ametikoha ja uue ametikoha vaheline paikkondlik erinevus, vaid elukoha ja uue ametikoha vaheline erinevus. Kui sätet vastupidiselt tõlgendada, siis tekiks olukord, kus kulud tuleb kompenseerida ning hüvitis maksta juhul, kui uus ametikoht asub küll vana ametikohaga võrreldes teises paikkonnas, kuid asub elukohaga samas paikkonnas. Sellisel juhul ei saa kuidagi väita, et kaitseväelane määrati ametikohale, mis „tingis elukohavahetuse“. Loogiline on järeldada, et mõeldud on uue ametikoha paikkondlikku erinevust võrreldes kaadrikaitseväelase elukohaga. Samuti on õiguskantsler välja toonud, et võimalike tõlgenduste puhul tuleb eelistada sellist, mis inimese õigusi kõige paremini tagab. Kõnesoleval juhul on kaebaja õiguste parima kaitsega kooskõlas tõlgendus, 9

(12)Kohus mille kohaselt tuleks mõistet „teise paikkonda“ sisustada selliselt, et silmas on peetud uue ametikoha ning elukoha vahelist paikkondlikku erinevust. Vastupidiselt leides võib järeldada, et kulude kompensatsiooni ja hüvitise saamiseks peaks kaitseväelane esimesel võimalusel uuele ametikohale määramisel elukohta vahetama, sest vastasel korral võib juhtuda, et järgmine ametikoht võib asuda varasema ametikohaga samas paikkonnas ning seejärel elukohta vahetades ei kompenseerita talle kulusid ega maksta hüvitist. Selliseks järelduseks ei ole aga õiguskantsleri hinnangul mingit alust ning mis peamine – selline järeldus eirab täielikult kulude kompenseerimise ja hüvitise maksmise eesmärki. Teisisõnu ei tohi KVTS § 162 lg-s 1 ja Korra § 1 lg-s 1 sätestatut tõlgendada selliselt, et sellest tuleneb kaitseväelasele kohustus elukohta vahetada pärast esimest uuele ametikohale määramist või muidu jääb ta kulude kompensatsioonist ning hüvitisest ilma. Samale seisukohale asus halduskohus, leides, et oluline saab olla üksnes uue ametikoha ja elukoha vaheline seos, mitte aga see, milline on uue ametikoha ja vana ametikoha vaheline paikkondlik erinevus. Eelnevast tuleneb, et asjaolu, et kaebaja vahetas elukohta alles pärast

1. a-l uuele töökohale määramist ning nimetatud määramine ei toonud kaasa töökoha paikkonna vahetumist, ei ole käesolevas asjas oluline. Ümberasumise hüvitise maksmise puhul omab tähtsust vaid see, et kuna uus töökoht asus Tallinnas, kaebaja elukoht aga Paldiskis, esines kaebajal vajadus vahetada elukohta. Ehkki vastustaja viitab uuele Korrale ja selle seletuskirjale, juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et uus Kord jõustus alles 08.07.2011 ega ole käesoleval juhul asjakohane. Samas tuleneb ka uuest Korrast ja selle seletuskirjast selgelt, et kaadrikaitseväelasel säilib õigus ümberasumise hüvitisele ka juhul, kui pärast tema teise paikkonda tööle määramist, ent enne tema reaalset ümberasumist on toimunud uus ametikohale määramine samas paikkonnas. Kaebaja ümberasumise Paldiskist Tallinnasse tingis tema uuele tööle määramine Tallinnas, kusjuures kolimise muutis vältimatuks määramine
2. a-l pikaajalise tähtajaga kohale. Kui ringkonnakohus peaks sarnaselt halduskohtuga leidma, et kolimine on põhjuslikus seoses just
3. a-l uuele tööle nimetamisega, soovib kaebaja toetada halduskohtu vastavaid seisukohti, sest ehkki kolimise tingis töökoha paikkonna vahetus tervikuna, muutus ümberasumine vältimatuks just seoses
4. a-l toimunud määramisega. Kuna kolm aastat (13.04.200913.04.2012) on sedavõrd pikk aeg, et muudab elukohavahetuse mõistlikuks, koliski kaebaja 06.01.2010 Paldiskist Tallinnasse ja esitas 07.01.2010 Korra § 2 lg 2 alusel taotluse. Vastustaja viitab ka ise, et ümberasumine peab olema sunnitud tegevus, mitte tavapärane elukoha muutus. Kaebaja kolimine oligi sunnitud tegevus, mille muutis lõplikult vältimatuks pikaajalise tähtajaga ametikohale määramine Tallinnas. KVTS § 162 lg-t 1 ja Korra § 1 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et neist tuleneks kaitseväelasele kohustus vahetada elukohta pärast esimest uuele ametikohale määramist või muidu jääb ta kulude kompensatsioonist ja hüvitisest ilma. Kaebajale säilis õigus hüvitisele ja kompensatsioonile vaatamata sellele, et ta ei vahetanud elukohta kohe pärast esimest uuele Tallinnas asuvale ametikohale määramist
5. a-l. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Halduskohus ei ole hinnanud ebaõigesti tõendeid ega kohaldanud materiaalõigusnorme ebaõigesti.
7. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja puhul on KVTS § 162 lg-st 1 ja Korrast tulenevad eeldused ümberasumisega seonduva hüvitise maksmiseks ja kulude kompenseerimiseks täidetud. 10

(12)Kohus KVTS § 162 lg 1 näeb ette, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale paikkonda, mis tingib tema elukohavahetuse, makstakse talle seoses ümberasumisega ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk, millele lisandub 25% ametipalga määrast iga pereliikme kohta, kes asub ümber koos kaadrikaitseväelasega, ning kompenseeritakse ümberasumisega seotud sõidukulud ning vara veo kulud ja kolimiskulud. Selliselt sõnastatud sättest tuleneb, et hüvitisele ja kompensatsioonile on kaadrikaitseväelasel õigus juhul, kui ta määratakse ametikohale, mille asupaik on kaadrikaitseväelase senisest elukohast sedavõrd kaugel, et tal on edasi-tagasi sõitmise asemel otstarbekas elukohta vahetada. Vaidlust pole selles, et kaebaja määrati 13.04.2009 käskkirjaga Tallinnas asuvale ametikohale ning tema elukoht oli sel ajal Paldiskis. Kaebaja uus ametikoht ja elukoht asuvad erinevate omavalitsusüksuste territooriumil ning Paldiski ja Tallinna vaheline kaugus on piisavalt suur järeldamaks, et see tingib elukohavahetuse. Ka ringkonnakohtu hinnangul on normi kohaldamiseks oluline ametikoha, millele kaadrikaitseväelane määratakse, asukoha ja kaadrikaitseväelase senise elukoha vaheline paikkondlik erinevus, ning kõrvalise tähtsusega on vastustaja poolt oluliseks peetav küsimus sellest, kas vana ametikoht ja uus ametikoht asetsevad erinevates paikkondades. Asjaolust, et kaebaja ei vahetanud elukohta juba

1. a-l, kui ta esmakordselt määrati Tallinnas asuvale ametikohale, ei saa teha järeldust, et elukohavahetus pole tingitud ametikoha Tallinnas asumisest.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole uue Korraga seonduvad seisukohad käesoleva asja lahendamisel olulised. Vaidlusega seonduvad elulised asjaolud (ametikohale määramine ja elukohavahetus), samuti ümberasumise hüvitise ja kulude kompenseerimise taotlemine ning taotluse lahendamine leidsid aset ajal, mil kehtis KVTS § 162 lg 2 alusel kehtestatud Kord. Sel ajal kehtinud materiaalõiguse normidest tuleb vastustajal lähtuda ka kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel. Seega, kui vastustaja arvates tulenevad uuest Korrast mingid materiaalõiguslikud lisatingimused taotluse rahuldamiseks, ei saa nendega arvestada.
3. Halduskohus on küll osutanud ka vaidlustatud otsuse vormivigadele, kuid kohtuotsusest ei nähtu, et need oleksid halduskohtu hinnangul toonud kaasa vastustaja otsuse tühistamise. Halduskohus tühistas vaidlustatud otsuse seetõttu, et keeldumine hüvitise maksmisest ja kulude kompenseerimisest oli sisuliselt õigusvastane, ning ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Seega pole väited otsuse vormivigade olemasolu või puudumise kohta asja lahendamisel olulised ning ringkonnakohus neid lähemalt ei käsitle. 11.

(12)Kohus Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 12