Obsah (8)

§ 13§ 644§ 116§ 114§ 635§ 108§ 113§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Indrek Soots Otsuse avalikult teatavaks - 14. detsember 2012, Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni tegemise aeg ja koht kohtumaja Tsiviilasj

) § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks lepingu täitmise ajal vaidlustanud sanitaarseadmete vahetamist. Seega võis hageja kostja I käitumisest aru saada, et kostja I oli nõus lepingu muutmisega suulises vormis. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel oli kokkuleppe põhitööde maksumuse kallinemises 5973,40 krooni võrra (lisandub käibemaks). Hageja väitel olid hageja ja kostja I leppinud kokku järgmistes lisatöödes: soojuspumpade ühendamistööd koos kanalisatsiooni ja sajuveetrassi ühendamisega (maksumus 70 000 krooni, lisandub käibemaks); veejuhtimissüsteemiga pissuaari paigaldamine (maksumus 19 000 krooni, lisandub käibemaks); roostevaba kraanikausi paigaldamine (maksumus 8600 krooni, lisandub käibemaks). Kostjad ei vaidlustanud asjaolu, et hageja ja kostja I vahel oli kokkulepe lisatööna veejuhtimissüsteemiga pissuaari ja roostevabast kraanikausi paigaldamiseks. Mis puudutab soojuspumpade ühendamistöid, siis selles osas leidsid kostjad, et need tööd kuulusid 3 põhitööde hulka. Tunnistaja OO ((kes oli vaidlusalusel objektil tellija (Kaitseliit) poolne omanikujärelevalve teostaja)) ütlustest nähtuvalt ei piisanud hoonete jaoks ühest õhksoojuspumbast. Seetõttu tellis tellija ka teise õhksoojuspumba. Kaks õhksoojuspumpa ei mahtunud ruumi, mis olid projektis ette nähtud ja need tuli viia hoonest välja. Tunnistaja nägi, et õhksoojuspumpade ühendamist teostas hageja. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et teise õhksoojuspumba paigaldamise vajadus ja vajadus paigaldada soojuspumbad hoonest välja tekkis hiljem, ehitustööde käigus. Seetõttu ei saanud täiendavad ühendustööd olla hõlmatud hageja ja kostja I vahel 02.12.2009 kokkulepitud tööde mahuga. Lisaks tuleneb tunnistaja ütlustest, et need tööd olid kostja I (peatöövõtja) jaoks lisatööd. Sellest on loogiline järeldada, et täiendavad ühendustööd olid lisatööd ka hageja jaoks. Alltöövõtulepingu punkt 2.6 sätestab, et kui muudatuste tõttu suureneb alltöövõtja lepingujärgne tasu, tuleb alltöövõtja ja töövõtja vahel sõlmida täiendav kirjalik kokkulepe enne muudatustööde teostamist. Sellise kokkuleppe puudumisel ei ole alltöövõtjal õigust nõuda tasu tehtud muudatustöö eest. Soojuspumpadega seoses teostatud täiendavate ühendustööde kohta poolte vahel kirjalikku kokkulepet ei ole.

§ 13

lg 3 aga sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuna hageja teostas soojuspumpadega seotud täiendavad ühendustööd ja kostja I aktsepteeris nende tööde tegemist hageja poolt, siis võis hageja kostja I käitumisest aru saada, et kostja I oli nõus lepingu muutmisega (kokkuleppega täiendavate tööde kohta) suulises vormis. Ülaltoodule tuginedes loeb kohus tõendatuks, et hageja ja kostja I vahel oli kokkulepe järgmiste lisatööde tegemiseks: soojuspumpade ühendamistööd koos kanalisatsiooni ja sajuveetrassi ühendamisega (maksumus 70 000 krooni, lisandub käibemaks); veejuhtimissüsteemiga pissuaari paigaldamine (maksumus 19 000 krooni, lisandub käibemaks); roostevaba kraanikausi paigaldamine (maksumus 8600 krooni, lisandub käibemaks). Seega oli lepingujärgsete tööde maksumus kokku 483 573,40 krooni, millele lisandub käibemaks. Vastavalt alltöövõtulepingu punktile 4 pidi hageja lõpetama tööd hiljemalt 30.01.

1. Vaidlust ei ole selles, et pooled pikendasid tööde tähtaega. Kostja I poolt 18.08.2010 esitatud lepingust taganemise avalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja I kokku tööde lõpetamise uueks tähtpäevaks 31.05.
2. Hageja selgituste kohaselt kokkulepet tööde lõpukuupäeva osas ei olnud. Viimase teostatud tööde akti on hageja esitanud kostjale I 09.06.
3. Kostjad on väitnud, et hageja tehtud töös olid järgmised puudused: küttesüsteem oli reguleerimata, küttekollektorite ventiilid vajasid asendamist, ülerõhuklappidest väljuv vesi trappideni oli juhtimata, tühjenduskraanidel puudusid „pimedad“, puudusid kütte termostaadid, esitamata on täitedokumentatsioon ja teostusjoonised. Kohtu hinnangul on tõendatud kostjate väide, et dokumentatsioon on üle andmata. Seda on hageja ise tunnistanud. Ülejäänud osas on puuduste olemasolu tõendamata. Kostjad on esitanud puuduste tõendamiseks üksnes OÜ S 11.08.2010 teate selle kohta, et projektijärgsed 4 arvutuslikud soojuskandja vooluhulgad ei ole tagatud, kuna tasakaalustusventiilid on aladimensioneeritud. Tunnistaja OO ütluste kohaselt on tellija peatöövõtjalt kõik tööd vastu võtnud ning tunnistaja ei mäleta, et tellijal oleks peatöövõtjale olnud pretensioone nende tööde suhtes, mida tegi hageja. Kuna tellija on peatöövõtjalt kõik tööd vastu võtnud, siis ei saa lugeda tõendatuks, et tasakaalustusventiilid olid aladimensioneeritud. Kostja I väide, et ta ise ja kolmandad isikud on puudused kõrvaldanud enne tööde tellijale üleandmist, on tõendamata. Muude puuduste tõendamiseks ei ole kostjad üldse tõendeid esitanud. Samuti leiab kohus, et kostja I ei ole puudustest õigeaegselt hagejat teavitanud.

§ 644

lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. Kohus leiab, et kuna tarbijatöövõtu puhul peab tellija teatama töö mittevastavusest kahe kuu jooksul, siis teiste töövõtulepingute puhul on mõistlikuks ajaks puudustest teatamiseks alla kahe kuu. Hageja on esitanud kostjale I viimase teostatud tööde akti 09.06.2010. Siis oli kostjal I võimalik teha ka tööde ülevaatus. Kostja I on teavitanud hagejat puudustest töös alles 18.08.2010 lepingust taganemise avalduses. Seega rohkem kui kaks kuud pärast tööde lõpetamist. Selle kohta, et kostja I oleks hagejat teavitanud puudustest ka varem, ei ole kostjad tõendeid esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja I ei ole hagejat puudustest õigel ajal teavitanud. Kostja I on esitanud 18.08.2010 hagejale lepingust taganemise avalduse, kuna hageja tehtud töös olid puudused ning hageja ei lõpetanud töid tähtaegselt.

§ 116

lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kohus on tuvastanud üksnes ühe kohustuse rikkumise – dokumentide mitteüleandmise. See ei ole aga kohtu hinnangul selliseks rikkumiseks, mida saaks pidada oluliseks lepingurikkumiseks. Kostja I ei ole ka tõendanud, et ta oleks enne lepingust taganemist andnud hagejale

§ 114lg 1 sätestatud täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks.

Samuti on kostja I väitnud, et hageja ei ole töid üle andnud tähtaegselt. Kohus leiab, et kostja I ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe tööde lõpetamise kohta 31.05.

1. Kui aga selline kokkulepe oligi, siis ei saa üheksa päevast hilinemist pidada selliseks rikkumiseks, mis annaks õiguse lepingust taganeda. Eeltoodust tulenevalt on kostja I lepingust taganemise avaldus kohtu hinnangul tühine. Kostja I on esitanud hagejale 18.08.2010 lepingust taganemise avalduses nõude leppetrahvi tasumiseks summas 193 800 krooni tööde üleandmisega viivitamise eest perioodil 01.06.2010 – 21.07.
2. Kohtumenetluses on palunud kostja I tasaarvestada hageja nõude kostja I leppetrahvi nõudega, kui kohus peaks hagi rahuldama. Alltöövõtulepingu p 8.7 sätestab, et kui alltöövõtja satub töö üleandmisega viivitusse, on töövõtjal õigus nõuda leppetrahvi suuruses 1 % lepingu tasust iga viivitatud kalendripäeva eest. Tulenevalt alltöövõtulepingu p 8.8 kohustub töövõtja alltöövõtjale leppetrahvi nõudmise kavatsusest teatama hiljemalt kahe kuu jooksul lepingu rikkumise avastamisest. Nagu ülal märgitud, ei ole kostja I tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe tööde lõpetamise kohta 31.05.
3. Kui selline kokkulepe oligi, siis on kostja I hilinenud leppetrahvi nõude esitamisega. Sellisel juhul pidi kostja I saama teada töödega hilinemisest 01.06.2010, leppetrahvi nõue esitati aga 18.08.2010, seega pärast kahe kuu möödumist. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal I hageja vastu leppetrahvi nõue. Kostjad on esitanud ka vastuväite, et hageja ei ole kostjale I andnud üle alltöövõtulepingu punktis 7.5 sätestatud garantiid. Alltöövõtulepingu p 7.5 sätestab, et garantiiperioodi tagatiseks on panga või kindlustusseltsi garantii kahekümne neljaks kalendrikuuks summas, mis moodustab viis protsenti alltöövõtja lepingujärgsest tasust. Poolte vahel puudub vaidlus 5 selles, et hageja poolt hagiavalduses nõutud rahasumma on alltöövõtulepingu p 7.5 märgitud 5 % võrra väiksem tegelikust võlast. Seda on kostjate esindaja kinnitanud 21.11.2012 istungil. Seega on kostjal I tagatis olemas ning garantiikirja mitteandmine ei saa olla põhjuseks kohustuse mittetäitmiseks.

§ 635

lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Vastavalt

§ 108

lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Äriseadustiku § 447 lg 1 sätestab, et enne jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt. Kohus leiab, et hoolimata sellest, et hageja on jätnud dokumentatsiooni üle andmata, on hagejal õigus nõuda raha tasumist, kuna muus osas on töö tehtud. Dokumentatsiooni üleandmata jätmine ei ole selline lepingurikkumine, mis annaks õiguse jätta töö eest tasu maksmata. Riigikohus on 28.10.2008 otsuses nr 3-2-1-80-08 märkinud, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Vaidlust ei ole selles, et hagis nõutud 179 513,22 krooni (11 472,99 eurot) on kostjate poolt hagejale tasumata. Kostjatel puuduvad ka alused võlasumma maksmisest keeldumiseks. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 11 472,99 eurot. Alltöövõtulepingu p 5.7 kohaselt kohustus kostja I hagejale töö eest tasuma 60 päeva jooksul arve esitamisest. Arve on esitatud kostjale I 30.06.2010. Kostja I 60 päeva jooksul arvet tasunud ei ole, seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist. Hageja on arvestanud viivist alates 01.09.2010. Vastavalt

§ 113

lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivised 23.01.2012 seisuga 1282,68 eurot. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 12 755,67 eurot (11 472,99 + 1282,68). Lisaks tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.01.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud 6 pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb kõik menetluskulud jätta solidarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Indrek Soots kohtunik 7