) § 156 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi, oli tõendamata. Samuti oli hageja hinnangul tõendamata, et hageja vastutas täies ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamise eest.
Hageja
idis, et õnnetus juhtus hetkel, kui mõlemad juhid olid oma manöövrid sooritanud ja liikusid Tallinna maanteel. Hageja auto liikus vasakpoolses ja R. B. auto parempoolses reas. R. B. alustas ümberreastumiseks manöövrit, veendumata manöövri ohutuses. Eeltoodu tulemusel toimus kokkupõrge, milles sai kahjustada hageja auto parempoolne külg ja hagejale tekkis seeläbi varaline kahju.
Hageja, sooritades vasakpööret, ei andnud teed ristmikul vastassunnast paremale liikuvale sõidukile, põhjustades sel viisil liiklusõnnetuse. Väärteomenetluse käigus politsei poolt koostatud liiklusõnnetuse skeemilt ja politsei poolt tehtud fotodelt nähtus, et sõidukite vaheline kokkupõrge toimus ristmikul, kus hagejal oli kohustus anda teed vastassuunast parempööret sooritavale sõidukile. R. B. tunnistas oma avalduses kindlustusandjale, et ta sooritas parempöörde Talllinna maanteele koheselt vasakpoolsesse ritta suundudes. Kuivõrd hageja vastutas 100% liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis vähendas kostja kahjuhüvitist 100% ulatuses vastavalt VÕS § 139 lg-
idis, et poolte vahel puudub vaidlus, et 08. septembril 2009 Narvas Tallinna maantee ja Tiimani tänava ristmiku juures toimunud liiklusõnnetuse näol oli tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga (liikluskahjuga) LKindlS § 26 lg 1 mõttes. Samuti puudus vaidlus selles, et hagejale tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varakahju suuruses 785 eurot, mille hüvitamisest kostja keeldus ning liiklusavariis osalenud sõidukeid juhtisid hageja ja R. B. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kes oli liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Maakohus
idis, et hageja süü või selle puudumise küsimuse lahendamine oli käesoleva haginõude lahendamisel võtmeküsimuseks. Maakohus analüüsis hageja võimaliku süü küsimuses poolte esitatud seisukohti, liiklusõnnetuse asjaolusid ning tsiviilasjas kogutud tõendeid. 3 Hageja oli seisukohal, et avarii põhjustamises oli süüdi R. B. ja tugines oma väidete tõenduseks väärteoasjas nr 4-10-1294 tehtud jõustunud otsusele, millega R. B. mõisteti süüdi väärteos (
nõuete rikkumine, mis seisnes LS § 7435 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises), samuti kohtuotsusele väärteoasja nr 2330,09,012557, kohtutoimiku nr 4-09-27077, millega Viru Maakohus tühistas 19. jaanuaril 2011 eelnimetatud otsuse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kostja keeldus hüvitise maksmisest, tuginedes VÕS §-
1056 ja põhjendades keeldumist asjaoluga, et hageja oli 100% ulatuses vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, mistõttu vähendas Salva Kindlustus AS kahjuhüvitist 100% ulatuses vastavalt VÕS §-
139 lg 1 (tl 4). Kostja esindaja poolt kohtuistungil antud selgitustest ja
idis, et kohaldamisele kuulus VÕS § 1057, millest tulenevalt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud samas sättes loetletud erandite puhul. Maakohus
idis, et hagejal tekkis kahju kahe mootorsõiduki (sõiduauto ja sõiduauto) kokkupõrke tagajärjel, mistõttu tuleb mootorsõidukite valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramiseks hinnata mõlema mootorsõiduki valdaja süüd kahju tekitamisel. Maakohus oli seisukohal, et süü hindamisel kuulus rakendamisele VÕS § 1050 lg 3, ning sellest tulenevalt tuli hinnata vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi. Maakohtu hinnangul tuli kõigepealt tuvastada, kas hageja eiras teo toimepanemisel tsiviilkäibes vajalikku hoolsust ehk objektiivseid hoolsusnorme ning määravat tähtsust omab asjaolu, kas liiklusõnnetus põhjustati tahtlikult või hooletusest. Kostja tugines hageja poolt
nõuete rikkumisele.
kohaselt pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Samamoodi peavad omavahel toimima trammijuhid. Maakohus analüüsis seetõttu, kas hageja rikkus
nõudeid ja kas võimalik rikkumine kujutas endast süülist käitumist VÕS § 1050 lg 1 ja 2 mõttes. Maakohtu hinnangul lasus nimetatud asjaolude osas tõendamiskoormis hagejal. Hageja esitas tõendina Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 otsuse ja asja materjalidele lisati kohtutoimik nr 4-09-27077. Väärteomenetlus algatati hageja suhtes
nõuete väidetava rikkumise tõttu, millega ta pani toime LS § 74 17 lg-s 1 toodud väärteo. Maakohus, uurinud ja analüüsinud väärteotoimiku nr 4-09-27077 materjale tervikuna, võrrelnud neid hageja ning R. B.
§-s 91 ja §-s 133 sisalduvaid manöövrit alustava juhi kohustusi, millega ta tekitas avariiohtliku olukorra. Samaaegselt asus foori rohelise tule süttides vasakpööret sooritama hageja, kes tegi liikuma asudes kindlaks, et parempöörde sooritaja, R. B., soovis pöörata paremasse ritta ja hageja pööras nõuetekohaselt vasakpoolsesse, vabasse ritta. Maakohtu sellekohane arvamus põhines lisaks selgitustele ka autodel esinenud vigastuste paiknemisel ja liigil. Avariis sai kahjustada hageja auto parempoolne tagumine külg, ning R. B. sõiduki vasakpoolne esinurk. Juhul kui hageja ei oleks vasakpöörde sooritajana andnud teed parempöörde sooritajale, oleksid vigastused pidanud paiknema vastupidi, st hageja autol oleks pidanud olema kahjustatud parempoolne esinurk või esiosa ning R. B. auto külg või tagaosa. Käesoleval juhul oli väidetav parempöörde sooritaja sõitnud vasakpöörde sooritaja autole sisse parempoolse külje tagumisse nurka, mis on tüüpiliseks vigastuseks ebakorrektse reavahetuse, pikivahe eiramise ja tagant sissesõidu korral. Väärteoasja nr 4-10-1294 juurde lisatud karistatuse õiendist nähtuvalt oli R. B. isik, kelle suhtumist liikluskultuuri ja liikluseeskirjadesse ei saanud pidada korrektseks. Hageja seevastu ei olnud varasemalt ühtegi liiklusrikkumist toime pannud. Maakohtu hinnangul ei olnud sellekohasel teabel süüküsimuse üle otsustades määravat tähtsust, kuid sellekohane teave tunnistaja suhtumisest üldisesse liikluskultuuri võimaldas maakohtul hinnata R. B. ütluste tõepärasust ja nende tõenduslikku väärtust konkreetse juhtumi asjaolude uurimisel. Maakohus tuvastas, et hageja ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ega tekkinud liikluskahju eest osaliselt vastutav. Seetõttu puudusid alused temale väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvise vähendamiseks. Vastavalt LKindlS § 7 lg-
1 on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning sama seaduse §-s 27 ja § 32 lg-s 1 nimetatud isikutele. Hageja oli õigustatud kindlustushüvitist saama. Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-11 (p 16)
idnud, et kolleegium on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures kostja vastuväiteid. Maakohus
idis, et kostja ei esitanud vastuväiteid hagejale tekkinud kahju suuruse osas. Maakohus asus seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõue esitatud kalkulatsioonide (tl 5–7) alusel summas 785 eurot kuulus rahuldamisele täies ulatuses. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5
ides, et vastustaja ei ole süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, sest tema tegevuses ei esine
rikkumist ning et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab teine liiklusõnnetuse osapool; 2)
idis maakohus, et tuleb hinnata vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi. Riigikohus on oma lahendites (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-161-10 ja 3-2-1-29-11) rõhutanud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja, riskivastutuse tekkimise eelduseks. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks mootorsõidukit kui suurema ohu allikat. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allika iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-27-07 ja nr 3-2-1-161-10). Samuti on Riigikohus oma lahendites (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-76-09 ja nr 3-2-1-161-10)
idnud, et liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 järgi vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Apellant
iab, et kuivõrd vastustajale tekkis kahju kahe sõiduki kokkupõrke tagajärjel, siis realiseerus antud juhul mõlema sõiduki kui suurema ohu allikale iseloomulik risk VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Kuivõrd riskivastutus ei ole süüline vastutus, siis peab VÕS § 139 lg 1, § 1056 ja § 1057 rakendamisel eelkõige hindama osapoolte objektiivset osalust nendele kahju tekitamisel, arvestamata osapoolte subjektiivseid arusaame ja ettekujutusi oma tegevusest. Apellandi hinnangul tuleks taastada tegelik liiklusõnnetuse eelne ja järgnev olukord ning seejärel hinnatakse objektiivselt, mis liikluseeskirju on pooled rikkunud – tuleb anda hinnang, kuidas pooled oleks pidanud objektiivselt kõiki liikluseeskirju järgides antud olukorras käituma. Maakohus, selle asemel, et hinnata, kas vastustaja käitumises esineb liiklusnõuete rikkumine, tuvastas vääralt liiklusõnnetuse osapoolte ning eelkõige R. B. osa liiklusõnnetuse põhjustamises; 3) tekkis maakohtul vale ettekujutus tegelikult aset
idnud liiklussituatsioonist, kuivõrd maakohus ei arvestanud kõiki olemasolevaid tõendeid ja rikkus seeläbi TsMS § 232 nõudeid. Maakohus ei selgitanud, millisele tõendile tuginedes loeti tõendatuks, et R. B. sõitis alguses pärisuunavööndi parempoolsesse ritta ning seejärel vasakpoolsesse ritta ning, et vastustaja pööras vasakpoolsesse, vabasse ritta. Maakohus jättis tähelepanuta R. B. nii kohtu- kui kohtuvälise menetluse raames antud seisukoha, et ristmikult sõitma hakates oli R. B. algusest peale soov sõita vasakpoolsesse pärisuunavööndisse.
iab, et lähtuma peab skeemile lisatud mõõdumärkmetest, mille kohaselt asub R. B. sõiduk ainult 9, 3 m kaugusel ristmiku kaare algusest. Maakohus ei arvestanud R. B. seletusi, et ristmiku vastaspoolelt liikumist alustanud vastustaja sõitis suurel kiirusel ristmikule välja, vasakpööret sooritades lõikas nurka ning R. B. sõidukiga kokkupõrke vältimiseks oli sunnitud suunama oma sõidukit vastassuunavööndisse. Samuti väitis R. B., et vastustaja ei peatunud koheselt pärast kokkupõrke toimumist, vaid sõitis edasi ning pidi pärast kokkupõrke kohale tagasi tagurdama. R. B. ütlusi kinnitas ka väärteomenetluse asjas nr 2330,09,012557 tunnistajana ülekuulatud K. V., kelle sõnade kohaselt sõitis vastustaja oma sõidukiga pärast kokkupõrke toimumist edasi ning tuli tagurdades tagasi. Liiklusõnnetuse skeemil on samuti näha, et vastutaja sõiduk seisab R. B. sõiduki ees 17,65 m kaugusel ristmiku kaarest, mis samuti kinnitab R. Burkini ja tunnistaja K. Vezlivtsevi ütlusi. Vastustaja kinnitas 02. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil, et R. B. liikus ristmikule välja sõites väga aeglaselt. Tõendatud on, et R. B. suunas foori juurest liikumist alustades ning paremale pöörates oma sõiduki kohe pärisuunas vasakpoolsesse ritta. Vastustaja, kes samaaegselt R. B. alustas liikumist ristmiku vastaspoolelt, ei arvestanud, et aeglaselt liikunud R. B. suunab oma sõidukit kohe vasakpoolsesse ritta ning vastustaja sooritas ise vasakpöörde samasse vasakpoolsesse ritta. Kuivõrd ruumi kahele sõidukile vasakpoolses reas ei olnud ning vastustaja sõiduki kiirus oli suurem, riivas vastustaja oma ettepoole sõitnud sõiduki parempoolse tagumise tiivaga samasse ritta juba suunatud ja seetõttu nurga all olevat R. B. sõiduki esimest vasakpoolset tiiba. Vastustaja sõidukiirus oli suur ja ta ei saanud koheselt kokkupõrkele reageerida ning sõitis veel teatud vahemaa edasi; 4) ei hinnanud maakohus sisuliselt R. B. ütlusi. Samuti ei ole R. B. liikluskultuur seotud kohustusega anda kohtule tõepäraseid ütlusi ning kuivõrd R.B. ja vastustaja ütlustel on sarnane tõenduslik väärtus (kuna mõlemad on osapooled ning mõlematel on sarnane isiklik huvi asja lõpliku lahenduse suhtes), siis maakohus oleks pidanud põhjalikult hindama iga osapoole konkreetse ütluse tõepära ja väärtust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude tuvastamisel; 5) peab vastustajale deklareeritud liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitise vähendamise õiguspärasuse hindamisel lähtuma VÕS §-des 1056–1057 sätestatud riskivastutuse sätetest ja Riigikohtu tõlgendustest. Hinnata tuleb objektiivset liiklusnõuete rikkumist vastustaja poolt, arvestades liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid. Apellandi hinnangul on tõendatud (liiklusõnnetuse skeem, fotod, osapoolte ütlused), et deklareeritud liiklusõnnetus toimus ristmikul. Sellest tulenevalt on oluline hinnata, kas vastustaja liiklusõnnetuse toimumisele eelnevas käitumises esines
nõuete objektiivne rikkumine või mitte ning kas vastustaja poolne
Maakohus
idis, et Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011tehtud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud vastustaja käitumises õigusvastase teo koosseisu puudumine. Apellandi arvates ei ole selline järeldus asjakohane tuvastamaks, kas vastustaja rikkus objektiivselt
nõuet või mitte ning kas see annab apellandile õiguse vähendada vastustajale väljamaksmisele kuuluvat hüvitist 100% ulatuses. Asjaolu, et vastustaja suhtes väärteomenetluse raames tehtud otsus, mille kohaselt rikkus vastustaja
nõuet, tühistati jõustunud kohtuotsusega, ei oma tähendust, kuna väärteomenetluse eesmärk on eelkõige anda hinnang konkreetse isiku käitumisele konkreetses liiklussituatsioonis ning selle alusel tuvastada, kas olemasolevate tõendite pinnalt on teo toimepanemine (normi rikkumine) sellele isikule etteheidetav. Riskivastutuse eesmärk VÕS § 1056 ja § 1057 kohaselt on sätestada objektiivse vastutuse alus, mis saabub, kui on täidetud riskivastutuse saabumise tingimused. Vastustaja suhtes väärteoasjas tehtud otsuse tühistamine iseenesest ei välista tema tsiviilõigusliku kohustust hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju. Maakohus
idis, et R. B. ei täitnud sõidurea vahetamisel
§-s 91 ja §-s 133 sätestatud manöövrit alustava juhi kohustusi, millega ta lõi avariiohtliku olukorra. Apellant
iab, et maakohus ei ole 7 sellisele järeldusele jõudes hinnanud tõendeid kogumis ja rikkus seeläbi TsMS § 232 lg 1 nõudeid. Maakohus nõustus ühelt poolt Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 lahendiga ja
idis, et vastustaja käitumises puudub
Teiselt poolt heitis maakohus R. B. ette
B. suhtes seoses tema eeldatava
Apellant
iab, et maakohus hindas kahte üksteist välistavat
nõuete rikkumist osapoolte käitumises arvestas ühe tõendiga (kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-27077) ning jättis arvestamata teise samaväärse tõendi (väärteomenetluse lõpetamise määrus asjas nr 2330,09,012557). Maakohtu seisukoht, et R. B. rikkus
B. ei sooritanud liiklusõnnetuse toimumise ajal möödasõitu; 6) tuginedes väärteoasjas nr 2330,09,013769 R. B. suhtes tehtud otsusele ei arvestanud maakohus, et R. B. sai nimetatud otsust kätte
nõuete rikkumise eest, millel ei saanud olla otsest põhjuslikku seost toimunud liiklusõnnetusega. Nimelt sätestab
, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Tegemist on üldise liikluskultuuri reguleeriva sättega, mis laieneb kõigile juhtidele igal hetkel ega sätesta konkreetset liikluseeskirja normi, mis reguleeriks spetsiifiliselt ristmikul liikumist. Maakohus, lugedes tõendatuks, et R. B. rikkus
nõuet, ei ole võtnud seisukoha, kas ka vastustaja kui liiklusõnnetuse teine osapool tekitas võrdväärse või suurema ohu liiklusele (arvestades tema kohustust R. B. teed anda); 7) on apellandi hinnangul kohtuväliste menetlejate poolt läbiviidud menetluse raames osapoolte suhtes tehtud otsused äärmiselt vastuolulised ja seetõttu tõendimaterjalina ebausaldusväärsed. Apellant taotles 02. märtsi 2012 kohtuistungil, et kohus hindaks liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid uuesti ning sellest lähtudes langetaks otsuse. Kohus otsuse tegemisel apellandi taotlusega ei arvestanud; 8) loeb apellant tõendatuks, et liiklusõnnetus toimus Tallinna maantee (kaherealine kahe sõidurajaga mõlemas suunas tee) ja Tiimani tänava (kaherealine tee ühe sõidurajaga mõlemas suunas tee) ristmikul. Vastustaja, sooritades ristmikul vasakpööret pidi vastavalt
B. Kohtutoimikus olevate materjalidega on tõendatud, et vastustaja ei täitnud
§-st 156 tulenevat nõuet anda teed. Maakohus ei selgitanud, miks ta loeb tee andmise kohustuse vastustaja poolt täidetuks või miks vastustaja ei pidanud liiklusõnnetusele eelses liiklussituatsioonis seda kohustust täitma. Maakohus heitis R. B. ette, et ta ei olnud piisavalt hoolas ja ei vältinud liiklusõnnetuse toimumist (ei arvestanud sellega, et vastustaja võib vasakpoolsesse ritta pöörata), kuid ei seletanud, miks ei olnud vastustaja kohustatud olema sama hoolas, kuivõrd tal oli tee andmise ning järelikult ka suurema hoolsuse järgimise kohustus. R. B. on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus väitnud, et temal ei olnud kohustust pöörata kohe pärissuunas olevasse esimesse sõiduritta, vaid tal oli õigus pöörata koheselt ka teise (vasakpoolse) pärissuunas olevasse sõiduritta. Samuti on kohtutoimiku materjalidega tõendatud, et R. B. parempööret sooritades soovis algusest peale vasakusse ritta sõita. Seetõttu ei saanud vastustaja eeldada, et R. B. pöörab parempoolsesse sõiduritta ning sellest lähtuvalt ise pöörata vasakpoolsesse ritta. 5. Vastustaja M. Fanfora vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli apellandi 30. mai 2011 kahjuotsus motiveerimata, kuivõrd apellant ei võtnud arvesse, et R. Burkini suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus (väärteoasi nr 4-10-1294), millega R. B. mõisteti süüdi liiklusohtliku olukorra tekitamises. Apellandi esindaja kinnitas kohtuistungil, et kahjuotsuse 8 tegemise ajal ei olnud apellant teadlik, et R. B. karistati LS § 7435 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest, s.o
mai 2011 kahjuotsus kõiki liiklusõnnetuse asjaolusid ega analüüsi kõigi õnnetuses osalenud isikute käitumist sündmuspaigal. Apellant ei ole viidanud konkreetsetele asjaoludele ega tõenditele, millele tuginedes apellant jõudis vastupidisele seisukohale võrreldes kohtuotsuses (väärteoasi nr 4-09-277077) tooduga ja luges tõendatuks, et vastustaja rikkus LS § 156. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus
iab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
41, tehakse otsus uue kuupäevaga. Tegemist on siiski ühel kuupäeval tehtud otsusega. Seega on antud juhul esitatud kaebus Viru Maakohtu
§-i 156, sest ta asus sõidukiga sooritama vasakpööret, andmata teed ristmikul vastassuunast paremale liikuvale R. B. poolt juhitud sõidukile. Hageja on sellele vastu vaielnud ning vastuväite kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjuseks R. B., kes pärast ristmikul parempöörde sooritamist alustas ümberreastumist parempoolselt sõidurajalt vasakpoolsele ning põhjustas sellise manöövriga liiklusõnnetuse. Maakohus on ebaõigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas üksnes R. B., rikkudes
§-i 91 ja §-i 133.
kohaselt (kehtinud kuni 01.07.2011) enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid.
järgi kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Maakohus on asunud seisukohale, et liiklusõnnetus toimus hetkel, kui R. B. oli juba parempöörde sooritanud ja reastunud parempoolsesse sõiduritta ning soovis sõidurida vahetada ja liikuda vasakpoolsesse sõiduritta. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud arvestades osapoolte selgitusi ja autodel esinenud vigastuste paiknemist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga. Autodel võisid sellised vigastused tekkida ka juhul, kui hageja ei andnud teed vastassuunast paremale liikunud sõidukile ning seetõttu ainuüksi vigastuste põhjal ei saa otsustada liikluseeskirjade rikkumise üle, vaid hinnata tuleb kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis. 10 Asjas olevad muud tõendid (sh fototabelid, liiklusõnnetuse akt koos liiklusõnnetuse skeemiga, tunnistaja ütlused) ei tõenda hageja väidet, et tema ja R. B. poolt juhitud sõidukid olid juba ristmikuga seoses manöövri lõpetanud ning R. B. alus uut manöövrit sõidurea vahetamiseks. Liiklusõnnetuse skeemilt (väärteoasja toimik nr 4-09-27077 tl 16) on näha, et R. B. poolt juhitud sõiduk paikneb ristmikul vasakpoolses reas. Hageja väide, et skeemil on ristmiku kaare kuju parandatud, ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetus toimus ristmikul. Liiklusõnnetuse toimumist ristmikul kinnitavad fototabelid (väärteoasja toimik nr 4-09-27077 tl 31), milledelt nähtuvalt R. B. poolt juhitud sõiduk paikneb kahte pärisuunas olevat sõidurada jagava punktiirjoone esimese joone peal, st ristmiku kaare piirkonnas vasakpoolses sõidureas. Liiklusõnnetuse toimumist ristmiku piirkonnas tõendavad tunnistaja R. B. ütlused, mille kohaselt ületas ta rohelise tule ajal ristmikku, sooritades vasakpööret; ta soovis pöörata vasakusse sõiduritta, kuid enne, kui ta jõudis ära pöörata oma sõiduritta, toimus kokkupõrge; tunnistaja sõiduk liikus pärast kokkupõrget veel umbes 1 m edasi, hageja ei peatunud koheselt pärast kokkupõrke toimumist, vaid sõitis edasi ning pidi pärast kokkupõrke kohale tagasi tagurdama. 11. Ringkonnakohus
iab, et tõenditega kogumis on tõendatud hageja poolt
rikkumine, mille kohaselt pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Antud juhul ei andnud hageja vasakule pöörates teed R. B.. Samas aga R. B. rikkus
, sest asudes ristmikul tegema parempööret, ei veendunud ta, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Vastasel juhul ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Arvestades hagejapoolset ja R. B. poolset
rikkumist ning nimetatud rikkumiste seost hagejal tekkinud kahjuga,
iab ringkonnakohus, et hageja enda osa talle kahju tekkimisel on 50% ning seetõttu on kostja õigustatud vähendama VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist 50% ulatuses, s.o hagi tuleb rahuldada summas 392,90 eurot (50% 785,81 eurost). 12. Kuna nii hagi kui apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis lähtudes hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest, jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses Salva Kindlustus AS-i kanda ja 50% ulatuses M. Fanfora kanda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et arusaamatu on maakohtu poolt vaidlustatud otsusega Salva Kindlustus AS 30.05.2011 otsuse tühistamine. Hageja ei ole vastavat nõuet esitanud ning lisaks on Salva Kindlustus AS 30.05.2011 otsus asjas tõendiks ning tõendit hinnatakse, mitte ei tühistata. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 11 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.