3-11-2593/9

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2593 Otsuse kuupäev

1. mai 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.T. kaebus Viru Vangla 15.08.2011 haldusakti nr 6.10/30166-1 tühistamiseks ja isiklike riietusesemete kohta esitatud taotluse uuele läbivaatamisele kohustamiseks. Menetlusvorm Kohtuistung 26.04.2012 Menetlusosalised Kaebaja: A.T. /isikukood xxx/ Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta A.T. kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.06.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 19.07.2011 edastas A.T. Viru Vanglale taotluse (tl 33) mitmete esemete isiklike asjade laost väljastamiseks. Seda soovi põhjendas ta väidetega, et vangla ei suuda tagada hooajale vastavat riietust, mütse ja alussärke ning vangla riietus on sellele trükitud kirja tõttu inimväärikust alandav ja diskrimineeriv. 15.08.2011 koostatud otsustusega nr 6-10/30166-1 (tl 34) jättis Viru Vangla A.T. taotluse rahuldamata. 03.10.2011 vaideotsusega nr 6-12/344-1 (tl 39) jäeti rahuldamata ka otsustuse kehtetuks tunnistamise ja isiklike riideesemete saamiseks esitatud vaie (tl 35-38). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 07.11.2011 esitas A.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-21), milles ta palub tühistada isiklike riietusesemete saamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta Viru Vanglas 15.08.2011 tehtud haldusakti nr 6-10/30166-1, teha ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks ning tunnistada vangistusseaduse § 46 põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga vastuolus olevaks ja inimväärikust alandavaks. Kaebaja kirjeldas oma taotluse menetlemise käiku, viitas Riigikohtu seisukohtadele, põhiseaduse, vangistusseaduse ja „Vangla sisekorraeeskirja“ erinevatele sätetele ning väitis, et vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ja kaalutluse piire ületades, seadust on vääralt tõlgendatud, rakendatud abinõu eesmärk jääb selgusetuks, see on ebasobiv, ebaproportsionaalne ega ole vajalik ja mõõdukas. Seejuures ta leidis, et piiranguga ei suurendata vangla julgeolekut, sest osakonnast väljaspool ei või ta ilma vanglateenistujata liikuda ja teda saab kohustada kandma kambrist väljumisel erekollast vesti nagu seda tehakse avavangla kinnipeetavate puhul. Veel kirjeldas ta vangla poolt antavat riietust väites, et selle järgi on kõigile selge, et tegemist on kinnipeetavaga ning lisas, et vangla kitsendab õigust omandile ja tervise kaitsele, tekitab vangistuse täideviimiseks mittevajalikke kannatusi ja ebameeldivusi, on hakanud kinnipeetava eest otsustama, millist riietust on tal vaja, ei suuda tagada hooajale vastavat riietust ega väljastatud riiete kasutamiskõlbmatuks muutumisel uusi ja sunnib kandma teiste poolt kantuid.
5. Viru Vangla vastuses (tl 30-32) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti seda mitte rahuldada ning esitati oma seisukohad nii vanglariietuse vajalikkuse, inimväärikuse mõiste, kaebaja erinevate seisukohtade, tema taotluses soovitud konkreetsete esemete kui vangla poolt väljastatud riietuse suhtes. Muuhulgas märgiti, et vangla väljastab hooajale vastava riietumise tarbeks piisavad puhtad ja korrastatud riideesemed, lubab talveperioodil ka sooja aluspesu ning jõustunud kohtuotsuse alusel vanglakaristust kandev kinnipeetav ei saa vanglariietuse kandmisel tugineda asjaolule, et see on inimväärikust alandav.
6. Kohtuistungil jäi A.T. kaebuse väidete juurde, muutis ettekirjutuse osas selle nõuet paludes kohustada vanglat andma kätte 19.07.2011 taotluses märgitud riideesemed ning väitis, et tema vangla vorm on muutunud kasutamiskõlbmatuks, kuid vangla ei suuda seda välja vahetada ega inimväärset ja kliimale vastavat riietust tagada. Viru Vangla oma esindajat kohtuistungile ei saatnud, selle toimumise aeg ja koht oli talle ettenähtud korra kohaselt teatavaks tehtud (tl 45 ja 48). KOHTU PÕHJENDUSED
7. A.T. kaebuse on põhjustanud konkreetne taotlus (tl 33), mille ta on esitanud selleks, et saada kinnipeetavate isiklike asjade laost kätte talle kuuluv spordidress, alussärk, kaks T-särki ja nokamüts. Eseme kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse andmine on oma sisult toiming ning dokumenti, millega teavitatakse taotlejat selle tegemata jätmise põhjustest, ei ole üldreeglina võimalik haldusaktina kohtus vaidlustada ega tühistada. Kuigi ka kaebuses märgitu (tl 20) ja kohtuistungil täiendatu (tl 50) kohaselt on kaebaja nõue selgelt suunatud taotluses nimetatud riietusesemete kambrisse saamisele, viitavad nii taotluse, kaebuse kui kohtuistungil antud seletuste (tl 51-53) põhjendused ja vangistusseaduse § 46 suhtes esitatud taotlus sellele, et tema eesmärgiks on soov saada luba isiklike riietusesemete kandmiseks ning vabaneda üldse kohustusest kanda vangla riietust, kuna see alandab inimväärikust ega vasta ilmastikule.
8. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on kehtestatud vangistusseaduse § 15 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 ja §
9. Neis sätestatu kohaselt on kinnipeetaval võimalik hoida enda juures kambris või vangla laos kokku kuni 30 kilogrammi asju ja esemeid, millised pole õigusaktidega keelatud esemeteks tunnistatud või vangla poolt täiendavalt ära keelatud. Kinnipeetava riietega seonduvat reguleerib vangistusseadus §
10. Selles on kehtestatud, et üldjuhul kannab kinnipeetav vangla riietust, kuid justiitsminister võib määrusega kindlaks määrata vangla või selle osa, kus kinnipeetavad kannavad isiklikku riietust ning oma kuludega riietuse puhastamise, korrashoiu ja reeglipärase vahetuse 2 kindlustamise korral võib vanglateenistuse ametnik lubada ka isiklikku riietust. Niisuguste volituste andmise on tinginud vajadus arvestada konkreetse vangla ja kinnipeetava eripärast tulenevaid erisusi ning võimaldada põhjendatud vajaduse korral ka nende riietusesemete kandmist, mis pole antud vanglal poolt. Viimatinimetatu puhul ei ole aga tegemist seaduseandja poolt täpselt ära piiritletud kohustusega anda igale oma riietuse eest hoolt kandma võimelisele kinnipeetavale õigus isiklike riietusesemete kandmiseks, vaid erandiga, mille juures peab vastavat pädevust omav ametiisik hoolikalt kaaluma ja põhjendama, kas vastava taotluse esitanud konkreetse kinnipeetava suhtes üldse esinevad põhjused, mis võimaldavad talle niisugust erandit teha.
11. Seda, millistest esemetest peab vangla poolt antav riietus koosnema, missugune peab olema selle materjal ja väljanägemine ning kuidas täpselt tuleb vangla poolt antavat riietust kanda, ei ole seaduseandja kehtestanud. See aga ei tähenda iseenesest veel, et vangla riietuse kandmise kohustust kehtestav säte oleks Eesti Vabariigi põhiseaduse või rahvusvahelise õigusega vastuolus, sest mitte kõik kinnipeetavate eluoluga seotud probleeme ei saa ega peagi reguleerima seaduseandja ja on mõistlik, kui osa neist on lähtuvalt konkreetse aja vajadustest ja ka võimalustest vanglate endi otsustada. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Viru Vangla väljastab kinnipeetavatele kaks paari pikki ja lühikesi pükse, kaks jakki, neli T-särki, jope ja kootud mütsi. Lisaks on selle vangla direktor oma 05.09.2008 käskkirjaga nr 208 kehtestanud loetelu neist isiklikest riietusesemetest, mis võivad kõigi selles nimetatud üksuste kinnipeetavatel kambris olla ning vastavate eraldi vormistatud käskkirjade (tl 40) alusel lubatakse kambrisse hooajaliselt ka isiklikku pikka aluspesu pesu. Kinnipeetavad viibivad valdava enamuse ajast siseruumides ning kuna suhteliselt lühikest aega kestev sportimas või jalutamas käimine ei nõua suure hulga soojade riietusesemete olemasolu, puudub põhjus pidada kinnipeetava riietuse niisugust koosseisu ebapiisavaks. Kampsuni ja pikkade varrukatega särgi puudumist on võimalik korvata kahe jaki selga panemise läbi, sall saab edukalt asendada kõrget kaelust ning vajadusel on võimalik panna selga mitu T-särki ja jalga täiendav paar pükse. Kaebaja ise on käesoleva vaidluse põhjuseks olevas taotluses nõudnud üksnes sporditressi, alussärgi, kahe Tsärgi ja nokamütsi väljastamist ning on kaheldav, kas need riietusesemed ikka saavad kõrvaldada tema kohtuistungi seletustes (tl 51) nimetatud riietuse puuduseid. Nokamütsi osas kinnitas ta aga ise, et ei vaidlustagi seda puudutavat osa ning nõustus väitega, et on selle vanglast välja saatnud (tl 52).
12. Kindlasti võib suvisele mütsile meie kliimas aeg-ajalt otstarbe leida, kuid ilmselgelt ei ole selle või mõne muu riietuseseme puudumine kinnipeetava riietuse hulgas käsitletav piinamise, häbistamise ega inimväärikuse alandamisena. Seda ei ole ka asjaolud, et kinnipeetavatele vangla poolt väljastatavad riietusesemed pole tingimata uued või, et neile on trükitud kiri, mis võimaldab üheselt tuvastada kinnipeetava vastava staatuse. Üldreeglina kannab kinnipeetav vangla riietust ainult siis, kui ta viibib vanglas, kus sama kohustus lasub ka teistel kinnipeetavatel. A.T.le on Kohtla-Järve Linnakohtus 06.09.2001 koostatud kohtuotsusega mõistetud eluaegne vangistus ning tema puhul saab väljaspool vanglat viibimine arvesse tulla vaid erandkorras lühiajalise järelevalve all väljaviimise korral. Kuna niisugune luba otsustatakse vastavat pädevust omava vanglateenistuse ametniku poolt igal konkreetsel juhul eraldi, saab otsustuse sisusse kuuluda ka isikliku riietuse lubamise küsimus. Kaebaja viitas kohtuistungil ühele konkreetsele perekondlikel põhjustel toimunud väljaviimisele ja kolmele haiglas käimisele, milledega seoses ta end vanglariietuse tõttu alandatuna tundis ning ka isiklike riiete kandmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmisele (tl 52), kuid nendega seonduvaid asjaolusid pole ta oma kaebuses vaidlustanud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 1 kehtestatu ei võimalda kohtul teha otsust aluse ja nõude kohta, mida ei ole kaebuses esitatud. Kuna kaebajal on võimalik vaidlustada vangla vastav tegevus soovi korral eraldi kaebusega, ei ole käesoleva kaebuse muutmine üksnes kohtuistungil esitatud täiendavate selgituste alusel enam otstarbekas, see venitaks alusetult juba esitatud kaebuse lahendamist ega saa seetõttu teenida kaebaja õiguste parema kaitsmise huve. Samal põhjusel ei ole arvestatavad ka tema viited vanglariietuse kasutamiskõlbmatuks muutumise ja vangla suutmatuse kohta neid välja vahetada (tl 3 51). Kaebaja saab oma vastavaid õigusi tõhusalt kaitsta ainult siis, kui esitab vanglale vastava taotluse ning pöördub kohtusse alles siis, kui see jäetakse õigusvastaselt rahuldamata.
13. Vangistus on kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja tähendab ühtaegu nii liikumis-, suhtlemis- kui mitmete teiste õiguste ja vabaduste piiramist. Põhiseaduse § 32 tulenev õigus omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele pole absoluutne ja ei laiene kinnipeetavale, ta ei saa end võrrelda vormiriietust kandva vanglaametniku ega muu riigiametnikuga (tl 51), teiste riikide kinnipidamisasutustes viibivate isikutega (tl 53) ning kinnises vanglas viibiv isik ei ole samastatav ka avavanglas karistust kandva isikuga (tl 14), kelle suhtes saavad kehtida märgatavalt leebemad kinnipidamise tingimused. Kinnipeetavate ühtne riietuse nõue saab välistada või vähendada riietusest tulenevaid konflikte kinnipeetavate vahel, võimaldab koos riietele kantud silmatorkava märgistusega kinnipeetavaid üksteisest, vanglaametnikest, külastajatest ja mistahes muudest vanglas viibivatest isikutest kergesti eristada, kahandab põgenemise võimalusi ja edukust, teenib seega vaieldamatult avaliku korra, vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku tagamise eesmärki ning ole vastuolus kaebaja enda poolt nimetatud põhiseaduse § 18 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 tuleneva piinamise keelu ega Euroopa Vanglareeglistiku või mistahes muu kaebaja poolt ära märgitud õigusakti sätetega.
14. Eeltoodud järeldustel on A.T. kaebus alusetu ja jääb täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega (tl 25) täielikult vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15,97 euro suurusest riigilõivust. Viru Vangla oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4