3-11-2215/11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2215 Otsuse kuupäev

1. aprill 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.T. kaebus prokuratuuri poolt tekitatud 6000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 12.04.2012 Menetlusosalised Kaebaja: A.T. /isikukood xxx/ Vastustaja: prokuratuur, esindaja Dilaila NahkurTammiksaar Resolutsioon Jätta A.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.05.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 01.02.2007 koostati Põhja Ringkonnaprokuratuuris vabadusepiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrus (tl 10), millega keelati kriminaalasjas nr 06730000233 kahtlustatav A.T.le kuni 01.04.2007 lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a. suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine. 29.03.2007 koostati Põhja Ringkonnaprokuratuuris A.T. suhtes kaks määrust (tl 11 ja 12), milledega kohaldati samu piiranguid kuni 01.06.2007 ning paigutati ta ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest. 21.05.2007 koostatud määrusega (tl 13) lisapiirangud tühistati. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 13.09.2011 esitas A.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 3 p 2 kohase nõudega kaebuse (tl 1-7), palus mõista talle tekitatud moraalse kahju eest Eesti Vabariigilt välja 6000 eurot ja kohustada kandma see summa ühe nädala jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest tema arvelduskontole. Põhiseaduse § 13-15, § 17-19, § 25-29, § 40, § 44, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklitele 3, 8, 9, 10, 13, riigivastutuse seaduse § 9 lg 1, vangistusseaduse § 8 lg 1, § 24, § 25, § 28, § 29, § 55 lg 1, „Vangla sisekorraeeskirja“ § 8 lg 1 ning Harju Maakohtus 24.05.2010 kriminaalasjas nr 1-07-8640 tehtud õigeksmõistvale kohtuotsusele tuginedes väitis kaebaja, et tema erinevaid põhiõigusi- ja vabadusi piirati Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel õigusvastaselt kokku 3 kuud ja 21 päeva, lisaks alandati süüdistuse esitamise ja keeldudega tema inimväärikust, teotati au ja head nime, põhjustati hingelist stressi, ärritust, alandust, muret, heaolu langust ja füüsilisi ebameeldivusi ning see kõik jätkus meedias ja internetis avaldatu tõttu ka peale keeldude kohaldamise lõpetamist. Täiendavas seisukohas (tl 32-35) viitas A.T. mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ning leidis, et käesolevas asjas omab tähendust üksnes see, et tema põhiõigusi ja -vabadusi rikuti Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel ja ta mõisteti õigeks.
5. Prokuratuuri vastuses (tl 21-23) peeti lisapiirangute kehtestamist eeluurimise ajal ja läbiviidud kriminaalmenetlust seaduslikuks, paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati menetluse käiku ja kaebaja käitumist selle ajal ning leiti, et prokuratuuri tegevuses pole mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevat süüd. Muuhulgas väideti, et kriminaalasja alustamine toimus seaduse alusel ja piirangute seaduslikkus oli Riigiprokuratuuris üle kontrollitud, kogutud tõendid viitasid A.T. seotusele Murru Vanglas vangide poolt toime pandud kuritegudega, esines kriminaalmenetluse läbiviimise kahjustamise võimalus tema poolt, kohtumenetluse käigus võttis ta kaasvangi tapmise omaks ja vaidlustas hiljem sellele toetudes enda õigeksmõistmise.
6. Kohtuistungil jäi A.T. kirjalikult esitatud väidete juurde, vähendas nõude 5000 euroni ning selgitas, et on määratlenud selle summa riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 ja 2 alusel, kuid arvestanud, et see seadus tema puhul ei kehti. Piirangute kohaldamist pidas ta õigusvastaseks ning väitis, et selleks ajaks oli menetlus kestnud pool aastat, ta oli juba paigutatud Tartu Vanglasse ning ükski faktiline asjaolu ei viidanud sellele, et ta takistas menetlust. Prokuratuuri esindaja Dilaila Nahkur-Tammiksaar jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ning väitis, et prokuratuur on andnud kaebajalt kahel korral erandliku loa perekonnaga kohtumiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
7. A.T. kaebusega esitatud kahjunõue rajaneb eeldusel, et kolm kuud ja 21 päeva kestnud lisapiirangute kohaldamine Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007 ja 29.03.2007 määruste alusel oli õigusvastane ja ebaproportsionaalne ning seetõttu on tegemist põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel hüvitatava mittevaralise kahjuga. Põhiseaduse nimetatud säte näeb ette igaühe üldise õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele, kuid eeldab samas reeglina kahju tekitaja süüd. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava taotluse rahuldamine nõuab samuti, et tegemist oleks süülise tegevuse tagajärjega ning avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud.
8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et A.T. kandis kriminaalmenetluse algatamise ja lisapiirangute kohaldamise ajal eluaegset vangistust. Vabadusepiiranguga isikutele kohaldatavad lisapiirangud on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustiku § 143’ lg 1 ning võimaldavad vastava oletusliku aluse olemasolul isiku ümberpaigutamist, täielikku eraldamist, kokkusaamiste, 2 kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, lühiajalise väljasõidu või väljaviimise või vabastamise õiguse piiramist või täielikku keelamist. Mõlemad A.T. suhtes tehtud lisapiirangute kohaldamise määrused (tl 10-11) sisaldavad ainult eelnimetatud keelde ja vastavad kõigile sama paragrahvi teises lõikes kehtestatud vorminõuetele, nende sisulise hindamise õigust halduskohtul aga ei ole, sest kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg 2 ja § 230 lg 1 lubab vastava määruse vaidlustada vaid Riigiprokuratuurile esitatava kaebusega ja seal tehtud määrusega mittenõustumisel maakohtu eeluurimiskohtunikule edasikaebamise teel. Riigikohtu üldkogu on leidnud lahendites nr 3-3-1-1510 ja nr 3-3-1-35-10, et kriminaalasja raames tehtav uurija, prokuröri või kohtumäärus ei ole käsitletav haldusaktina ei haldusmenetluse seaduse ega riigivastutuse seaduse tähenduses ning kui jätta kõrvale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsioon, siis puuduvad kehtivas õiguses sätted, mis näeksid ette vastava kahju hüvitamise korra. Veel leidis üldkogu, et seaduseandja pole kehtestanud korda, mille alusel saaks halduskohus hinnata kriminaalmenetluses antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. See menetlusliik on muust avaliku võimu teostamisest eraldi reguleeritud ning vastavate toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt üldkohtud. Seda, et kohaldamisele ei kuulu ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, möönab kaebaja ise (tl 50) ning kinnitab asjaolu, et ta juba kandis varasemate süütegude eest vabaduskaotuslikku karistust.
9. Kaebusele antud kirjaliku vastuse (tl 21-23) väidetel on A.T. mõlemad käesoleva kaebuse aluseks olevad Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrused vaidlustanud ja sama kinnitas kohtuistungil kaebaja ise (tl 50). Kohtule pole täpselt teada, kas ta vaidlustas määrused veel ka üldkohtus, kuid see ei omagi olulist tähendust, sest määrused olid kuni neis märgitud kehtivuse lõppemiseni või lõpetamiseni (tl 13) jõus ning halduskohtule ei ole seaduseandja andnud üldkohtu pädevusse kuuluva kontrolliõiguse teostamist. Seega tuleks lähtuda eeldusest, et A.T. kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased. Põhiseaduse § 25 ei võimalda nõuda õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist ja seda õigust ei tulene ka riigivastutuse seadusest, sest selle § 16 reguleerib üksnes põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava õiguspärase haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist ega näe ette kriminaalasja eeluurimise käigus tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et A.T. suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ja talle kohaldatud lisapiirangud polnud seaduspärased, ei saanud neist tuleneda kaebuses nõutud suurusega kahju. Tegemist on isikuga, kelle mitmed erinevad õigused ja vabadused on talle määratud eluaegse vangistuse tõttu niigi oluliselt piiratud. Seega ei saanud vabastamise keeld kuidagi tema õigusi rikkuda, seda ei saanud teha ka lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise keelud, sest vangistusseaduse § 32 lg 6 tulenevalt ei anta eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu luba. Lühiajaline väljaviimine järelevalve all olnuks küll vangla direktori vastava loa alusel võimalik, kuid saanuks kaalumisele tulla vaid konkreetse põhjuse, näiteks erakorralise perekondliku sündmuse puhul, mille olemasolu pole kaebaja väitnud ega tõendanud. Põhjuseks ei saanud olla kohtuistungil väidetud tütre sünd (tl 50), sest kohtule teises haldusasjas esitatust teadaolevalt on kaebaja tütred A. ja A. T. sündinud vastavalt 28.11.2005 ja 10.01.
10. Kohtuistungil esitas prokuratuuri esindaja tõendid selle kohta, et A.T.le anti vaatamata kohaldatud keeldudele tema vastavate taotluste alusel erandina luba nii pikaajalisele (tl 54) kui lühiajalisele kokkusaamisele (tl 55). Kuna esimesena nimetatut ei pea „Vangla sisekorraeeskirja“ § 45 kohaselt võimaldama poole aasta jooksul enam kui ühel korral, polnud kaebaja vangistusseaduse § 24 ja § 25 tulenevad õigused alla nelja kuu kestnud piirangute tõttu olulisel määral või üldse mitte rikutud ja seda olenemata sellest, kas ta ka tegelikult sai võimaldatud erandeid kasutada.
11. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevate piirangute ja keeldude kohaldamine kinnipeetavale ning teistest kinnipeetavatest eraldamine (tl 12) piirab vaieldamatult tema vangistusseaduse § 8 lg 1, § 28, § 29, § 55 lg 1 ja § 62 sätestatud õigusi vanglasiseseks liikumiseks ja suhtlemiseks, kirjavahetuseks ja telefonikõnedeks, kehakultuuriga tegelemiseks, usuliste vajaduste rahuldamiseks 3 ning erinevates sotsiaalprogrammides ja huviringides osalemiseks, kuid siinkohal saab lähtuda Riigikohtu üldkogu lahendist nr 3-3-1-15-10, milles on asutud seisukohale, et kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ning isikul on kohustus taluda nii tema suhtes tehtavaid kriminaalmenetluse toiminguid kui põhiõiguste piiranguid. Põhiõigusi lubab piirata ka põhiseaduse §
12. Antud juhul on olnud tegemist kriminaalasjas kahtlustatava isikuga, kes on 24.05.2010 kriminaalasjas 06730000233 koostatud kohtuotsuse nr 1-07-8640 lehtedelt 9, 13, 15, 154 ja 155 nähtuvalt küll kinnipeetav I. Z. käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda peksmisega suurt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises seisnenud süüteos õigeks mõistetud, kuid kannatanu oli kriminaalmenetluse käigus viidanud talle kui ühele peksjatest, tema osalusele toimunus viitas oma telefonikõnes selgelt ka süüdistatav R. K. ning sisuliselt pole toimunu asjaoludes kahelnud ka kohus, kes leidis, et A.T. tegu oli küll ebaväärikas, kuid ei moodusta ühegi süüteo koosseisu. Seega oli põhjus A.T.le süüdistuse esitamiseks vaieldamatult olemas. Osalemine Murru Vanglas toime pandud tegudes ja juba nimetatud kohtuotsuse lehel 78 esitatud A.T. enda seletuse väited eeluurimisel I.K. seoses antud ebaõigetest ütlustest ja selle kinnipeetava tapmise omaksvõtust annavad aluse uskuda, et tema poolt oli reaalne oht kriminaalmenetluse läbiviimise kahjustamiseks olemas, mistõttu olid kohaldatud piirangud konkreetse kriminaalmenetluse ja sellest lähtuvate üldiste avalike huvide kaitsmiseks vajalikud, nendega ei moonutatud piiratavate õiguste olemust, tegemist polnud ka taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsete ja isikut ülemäära koormavate piirangutega ning kaebuses loetletud seaduste ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni sätteid ei ole rikutud.
13. Mitte igasugust ebamugavustunnet, mida isik kriminaalmenetluse raames taluma peab, ei ole veel põhjust mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumise või väärikuse alandamisena. Vangistust kandva isiku vabadus on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele, tema õiguste ja vabaduste maht ei ole samane vabaduses viibiva isiku omadega ja rahas hüvitatava mittevaralise kahju tekkimise saavad kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud piirangud kaasa tuua vaid siis, kui kui need on kohaldatud õigusvastaselt ning nendega kaasnev väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt mõistlikkuse piire. Süüdistuse esitamine iseenesest seda kõike kaasa ei too ning see ei saanud oluliselt mõjutada ka A.T. au ja head nime, sest juba nimetatud kriminaalasja kohtuotsuse lehel 4 loetletud kaheksa eelnevat kriminaalkorras määratud karistust lubavad järeldada, et see oli niigi ammu tema enda tegevuse tagajärjel kahjustatud. Kuna kaebaja on selles kriminaalasjas arutlusel olnud raskeima süüteo - kinnipeetav I. K. tapmise nii kriminaalasja kohtuotsuses kajastatud seletustes kui tema enda poolt käesoleva kohtuasja istungil (tl 51) ja apellatsioonkaebuses (tl 56-579 kinnitatuga omaks võtnud, jääb esitatud süüdistuse nina peale viskamise seos tema au ja hea nimega üldse arusaamatuks. Siinkohal omab tähendust ka Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-3-1-85-09, kus on ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralist kahju käsitledes leitud, et seda ei saa hüvitada riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel. Selles kohtuasjas tunnistas üldkogu riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohteelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, nentis põhiseaduse § 14 § 17, § 20, § 26, § 29, § 34 ja § 36 riivet või riive võimalikkust, kuid pidas põhiseaduse § 25 toetudes õiglaseks mõista enam kui kümme aastat kestnud kriminaalmenetluse ja elukohast lahkumist keelava tõkendi kohaldamisega tekkinud mittevaralise kahju eest välja üksnes 1250 euro suuruse hüvitise. A.T. nõuab 5000 euro suurust hüvitist oluliselt väiksema tähenduse, mõju ja kestusega piirangute kohaldamisega seoses. See soov viitab vägagi selgelt eesmärgile parandada riigi arvel oma varalist seisundit ja jätab tähelepanuta asjaolu, et põhiseaduse § 25 tulenev õigus mittevaralise kahju hüvitamisele ei tähenda selle üksnes rahas hüvitamist ega saa olla rikastumise allikaks.
14. Eeltoodust tulenevalt pole A.T. kaebus põhjendatud ja jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 16) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest. Prokuratuur oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente ei esitanud (tl 52). 4 Raili Randlane Kohtunik 5