(8)Tsiviilasi nr: 2-11-60438 kostja arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad lepingus ettenähtud sanktsioonid, mh kohustus maksta viivist lepingus ettenähtud määras (lepingu p 7.2.1). Ebatäpne on maakohtu järeldus, et puudub vaidlus, et hagejale on tasutud kokku 10 010 krooni. Hageja on korduvalt esile toonud ja jääb oma seisukoha juurde, et ei käsitle laenusumma osana kostja laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasusid ja tasu maksegraafiku koostamise eest. Seega ei ole alust lugeda hageja põhinõuet tasutuks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist laenu tagastamisega viivitamise eest vastavalt 08.06.2012.a hagi täpsustuses toodud arvutusele. Isegi kui käsitleda kostja tähtaja pikendamise makseid ja maksegraafiku koostamise tasu laenusumma osana, on kaks makset tehtud peale 03.02.2009.a (laenu tagastamise tähtpäev), vastavalt 04.03.2009.a ja 03.04.2009.a ning maksegraafiku eest tasumine toimus 13.05.2009.a. Vastustaja seisukoht

1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja võttis hagejalt laenu, mille põhivõla summa oli 7500 krooni. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja tasus hagejale käesoleva laenusuhte raames kokku 10010 krooni. Laenu pidi kostja hagejale tagastama 28 päeva pärast ning tagastada tuli 10050 krooni. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud juhul, kui apellant vaidlustab kaebuses maakohtupoolset asjaolude tuvastamist ning esitab asjaolud, mille alusel saab järeldada, et maakohus eksis asjaolude tuvastamisel. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul kohtu ette toodud ei ole.
4. Hageja poolt koostatud tüüptingimustega leping ei näe ette, et kostja oleks pidanud tasuma hagejale intressi. Küll aga nägi lepingu p 7 ja selle alapunktid (vt t lk 27) ette, et kostja peab hagejale tasuma laenutasu, mille suurus sõltus laenu tähtajast ja laenusummast. Kuigi võlaõigusseadus ei keela pooltel sõlmida nö unikaalse sisuga lepinguid, milles teatud lepingutes tavaliselt kasutatavaid mõisteid ja konstruktsioone ei kasutata, tuleb ka sellistest lepingutest tulenevate õiguste maksmapanemise võimalikkuse üle otsustamisel lähtuda hea usu põhimõttest. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Seega tuleb ka antud juhul hinnata, kas see, kui hageja sõlmis kostjaga sellise laenulepingu, milles intressi ei mainita, kuid milles nähti ette, et kostja peab maksma tasu raha laenamise eest 7500-kroonise põhivõla 28-ks päevaks laenamise korral summas 2550 krooni, on hea usu põhimõttega kooskõlas. Juhul, kui see hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole, ei saa vastavaid laenutasu jm teenustasude kohta käivaid kokkuleppeid kohaldada. Seadusandja kehtestas VÕS § 6 lg 2 raames reegli, et isegi seaduses sätestatut, lepingus kokkulepitust rääkimata, ei rakendata, kui see viiks konkreetsel juhul hea usu põhimõttega vastuoluni.
5. Ringkonnakohus leiab, et selline kokkulepe, mis näeb ette, et 28-ks päevaks 7500 krooni laenamisel tuleb tasuda laenutasu summas 2550 krooni, on hea usu põhimõtte vastane ning ei kuulu seetõttu kohaldamisele. Tavaliselt lepivad laenulepingu pooled kokku intressi 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-11-60438 maksmises ning intress on tasu selle eest, et laenuandja laenu annab ja et laenusaaja saab laenu kasutada. Juhul, kui see rahasumma, mida hageja nimetab laenutasuks, jagada nende päevade peale, milleks laen anti, teeks see 91,07 krooni päevas. See moodustab 1,21% välja makstud laenusummast päevas. Sellise laenutasu kokkuleppest tulenevate õiguste realiseerimine laenuandja poolt on ilmselgelt heade kommete vastane ning seetõttu tuleb jätta pooltevahelise lepingu vastavad sätted kohaldamata. Kohus loeb üldteadaolevaks, et eluasemelaenu intressid jäävad alla 5% aastas ning pankade poolt pakutavad ilma tagatiseta krediitkaardi ja tarbimislaenude intressid jäävad vahemikku 15-20% aastas. Kui hageja poolt rakendatud laenu päevatasu (1,21%) korrutada aastas olevate päevade arvuga, oleks intress 441,65%. Sõltumata sellest, kas hageja näeb sellise summa nõude ette intressina või mingi unikaalse õigusliku konstruktsioonina, näiteks laenutasu kokkuleppimise teel, ei tähenda see, et hageja poolt rakendatud tingimusi ei peaks saama teiste, tavaliselt antavate laenudega võrrelda. Kui hageja koostab sellise lepingu, mis annaks talle õiguse nõuda tasu laenu kasutamise eest, mille suurus on 1,21% päevamääras ja 441,65% aastamääras, on see hea usu põhimõtte vastaselt kõrge määr. Ükski mõistlik inimene, kes ei ole sundseisus, ei kasuta sellist laenuvõtmise võimalust, eriti olukorras, kus vähegi toime tulevatele inimestele võimaldatakse ilma tagatiseta ca 20 korda madalama tasuga laenu. Seega tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks seda, kui hageja pakub turul selliste tingimustega laenu, millega ükski mõistlik, vähegi toimetulev inimene laenu ei võtaks ning kasutades inimeste hädasid ja toimetuleku raskusi ning väljapääsmatut olukorda ära, nõuab inimestelt 20 korda kõrgemat tasu, kui seda nõuaksid näiteks pangad, tagatiseta laenude andmisel. Sellisel viisil inimeste raske olukorra ärakasutamise ning selle pealt kümneid kordi kõrgema tasu teenimise puhul ei saa riiklik sunniaparaat kohtu näol pakkuda hea usu põhimõtte vastaste õiguste realiseerimiseks kohtu abi ja riiklikku sunnijõudu. Tallinna Ringkonnakohus seda võimalikuks ei pea, samuti ei pidanud seda võimalikuks Harju Maakohus. Kostja väärib, et kohus ka tema õigusi kaitseks, seda eriti olukorras, kus hageja tahab realiseerida õigust, mis viiks olukorrani, mis on täielikult hea usu põhimõtte vastane. 10. Eespool toodust tulenevalt ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlga ületavat laenutasu hageja poolt märgitud suuruses. Kuivõrd kostja tasus hagejale kolme kuu jooksul alates 03.02.2009.a, kolme maksega 7425 krooni ning kuivõrd kostja tasus hagejale kokku 10010 krooni, mille eelviimane makse tehti summas 500 krooni 13.05.2009.a viimane makse tehti 15.06.2009.a (vt t lk 51), tuleb sellega lugeda laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Ka laenu pikendamise tasu rakendamine (lepingu p. 6.1.4.) tuleb lugeda eespool toodud põhjustel hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, sest selle eest, et kostja sai õiguse maksetähtaega kuu võrra edasi lükata, pidi ta tasuma algse laenutasuga samas suurusjärgus tasu. Puudub põhjus, miks õiguskord peaks tolereerima raskustesse sattunud ja sundseisus oleva inimese pealt ebamõistlikult suurt teenimist. Sellisel viisil hädas olevate inimeste olukorra ärakasutamist endale väga suure kasu saamise eesmärgil, ei saa pidada ühiskonna moraalinormidest tulenevalt vastuvõetavaks. Kuivõrd kostja tasus summa, mis vastas valdavale osale laenu põhisummast, so 7425 krooni ca kolme kuu jooksul laenu võtmisest alates ning kokku tasus kostja hagejale 10010 krooni ning viimase makse tegi kostja 15.06.2009.a, so vähem kui 5,5 kuud peale laenu saamist, ei saa selle perioodi eest intressi ja viivist välja mõista suuremas ulatuses kui 2510 krooni (10010-7500). Kuivõrd käesoleva tsiviilasja raames ei nõua laenu saaja laenu andjalt enammakstud raha tagastamist vaid kohus peab otsustama, kas laenuandja saab laenu saajalt täiendavalt raha nõuda, ei tule kohtul tuvastada, kui palju täpselt kostja hagejale võlgnes, sest kohus leidis, et 2510 krooni ületavas osas viiviste ja intressi väljamõistmine oleks igal juhul hea usu põhimõtte vastane. 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-11-60438

1. Viiviste osas märgib ringkonnakohus veel, et hageja ei saa nõuda viiviseid aja eest, mil hageja nõustus laenu tagasimakse tähtpäeva pikendama. Hageja sooviski saada viivist alates 01.05.2009.a, kuid selleks ajaks oli valdav osa laenust tasutud. Täiendav 500 krooni tasuti juba 13.05.2009.a ning järgnev summa, 2085,5 krooni tasuti 15.06.2009.a. Seega ei saanud viiviste summa, ka koos intressiga ületada 2510 krooni.
2. Ringkonnakohus rõhutab, et hea usu põhimõttest tulenevalt lepingust tuleneva kohaldamata jätmine ei eelda kahjustatud poole selgesõnalist taotlust (nagu näiteks aegumise kohaldamine). Vastupidi, seadusandja on näinud ette reegli, mille kohaselt ei saa kohus teha seadusele, tavale või lepingule tuginevat otsust, mis konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades oleks hea usu põhimõtte vastane.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kuivõrd ringkonnakohus käesoleva tsiviilasja lahendamisel krediidiasutuste seadusele ja TsÜS §-le 86 ei tuginenud, ei oma apellatsioonkaebuse vastavasisulised väited asja lahendamisel tähendust. Kuigi apellant heitis maakohtule ette seda, et maakohus tuvastas, et kostja tasus hagejale 10010 krooni, ei väitnud hageja apellatsioonkaebuses siiski, et sellist summat ei oleks kostja hagejale tasunud. Hageja väitis lihtsalt, et valdav osa sellest summast läks muude kulude katteks. Seega tuleb käesoleva asja lahendamisel ikkagi lähtuda sellest maakohtu poolt tuvastatud elulisest asjaolust, et kostja tasus hagejale 10010 krooni. See, milliste kohustuste katteks vastav rahasumma tasuti, sh kas selliste kohustuste eest saab hageja hea usu põhimõttest tulenevalt üleüldse raha nõuda, on õigusliku hinnangu küsimus, millele andis ringkonnakohus hinnangu eespool. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu ning hagi esitamisel tasutud riigilõivu, samuti kohtumenetlusega seotud esindajatasusid ei saa käsitleda võla sissenõudmise kuludena vaid vastavaid kulusid saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluse raames, eeldusel, et kohus menetluskulud kostja kanda jätab (