KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-1398 Haldusasi Menetlusosalised U.F.i kaebu

) § 108 lg 2 alusel ära pankrotihaldurina tegutsemise õigus.

1. 31.05.2010 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2. Kaebaja taotleb haldusakti osalist tühistamist ning

§ 108lg 2, § 117 lg 4 p 7 ja 1 advokatuuriseaduse (edaspidi Adv

S) § 41 lg 1 p 7 põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kaebaja oli teadlik, et alates 01.01.2010 hakkas kehtima AdvS § 41 lg 1 p

1. Kaebaja on advokatuuri liige alates 1999 a. ja vandeadvokaat alates 2000 a. ja on sooritanud advokaadi kutseeksami. Kaebaja suhtes on kehtinud seadusest tulenevalt pankrotihaldurina tegutsemise õigus, mistõttu oli kaebaja arusaamisel, et see muudatus ei oma tema suhtes tagasiulatuvat jõudu ja koja liikmeks astumine või mitteastumine ei saa muuta kvalifikatsiooni ja pädevust. Samuti oli kaebaja arusaamisel, et antud norm on vastuolus põhiseadusega. Kuni 31.12.2009 kehtinud AdvS redaktsioon sellist piirangut ei sätestanud. Seega kaebaja koja liikmeks astumise avaldust ei esitanud ja kinnitas kohtutele, et tal on õigus tegutseda pankrotihaldurina ja ajutise haldurina ning see õigus vastas ja vastab ka käesoleval hetkel kaebaja kvalifikatsioonile. Kaebaja leiab, et viidatud sätetel on tema suhtes tagasiulatuv jõud. Kuni 31.12.2010 oli kaebajal õigus tegutseda pankrotihaldurina seadusest ja advokaadikutsest tulenevalt. Kaebajale on arusaamatu seadusest tulenev seisukoht, et tema tegevust piiratakse tagasiulatuvalt ainult sellisel põhjendusel, et ta ei esitanud koja liikmeks astumise avaldust. Seega on vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga
2. Kaebajal oli õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Seega, kuni kehtivad advokaadi pädevusele seaduses esitatavad nõuded, mis on ühtlasi kvalifikatsiooni nõuded, peaks kaebaja saama tegutseda advokaadina ja täita ka pankrotihalduri ülesandeid. Samuti peaks kaebajal advokaadina olema õigus täita pankrotihalduri kohustusi, kuna astudes advokatuuri liikmeks sai kaebaja sellised õigused vastavalt AdvS-le ning kaebajal oli alust loota, et talle antud pädevus ja sellest tulenevad õigused kehtivad ning neid ei võeta ära ainult sellepärast, et kaebaja ei astu samasuguste ülesannetega ühenduse liikmeks. Riigikohus oma kohtulahendis 30.09.1994 nr III-4/A -5/94 on sõnastanud: “ Põhiseadus ja sellega kooskõlas vastu võetud seadused ja muud õigusaktid on määratud looma korrapära ja stabiilsust ühiskonnas, selle kaudu luuakse kindel ja püsiv alus põhiõiguste ja vabaduste seaduspäraseks kasutamiseks ning kujuneb õiguskindlus kui sotsiaalne väärtus“. Vandeadvokaadile esitatavad kutsenõuded ja pädevus on sätestatud AdvS §-s
3. Kuni 31.12.2009 kehtis AdvS § 41 lg 1 p 7 redaktsioon, kus pankrotihaldurina tegutsemise õigus oli advokaadil ilma lisapiiranguteta. Nimetatud õigusnormi tuleb advokatuuriseaduse tähenduses käsitleda kui seadusega sätestatud kutsele esitatavaid kvalifikatsiooni nõudeid, mis on ühtlasi aluseks ka advokatuuri liikmeks vastuvõtmisel ja ka edaspidisel kutseõppe korraldamisel. Tulenevalt advokaadi pädevusest ja eraldivõetuna pankrotihalduri pädevusnõude võrdlemisest saab järeldada, et kõik vandeadvokaadid ja vandeadvokaadi vanemabid saavad tegutseda pankrotihalduritena, kuid kõik pankrotihaldurid ei saa tegutseda advokaatidena. Advokaadi kutsepädevus ja kvalifikatsiooninõuded on laiemad, kui pankrotihalduri kui kutse nõuded. Advokaat, täites pankrotihalduri ülesandeid jääb oma kutsetegevuses ikka advokaadiks. Seaduses sätestatud kohustus koja liikmeks astumiseks ei suurenda ega vähenda advokaadi pädevusnõudeid, küll aga seab seadusandlikult kohustuse ühineda teise avalik-õigusliku kutseühendusega. Avalik–õiguslikku kutseühendusesse kuulumise kohustus on seotud üldreeglina kutse vaba teostamise ulatuse ning kutseühingu kontrolli teostamise vajadusega oma liikmete üle. Advokaadi tegevuse üle valvab juhatus (AdvS § 46 lg 1) ja justiitsminister (§ 46 lg 3) ning täiendõpet korraldab advokatuuri juhatus. Advokaatide kohta peetakse registrit. Seega on tagatud kõik võimalused ja loodud eeldused, et advokaadid saaksid oma kutsetegevust teostada ja kohustus ühinemiseks veel teise kutseühendusega ei ole sisuliselt põhjendatud ega põhiseadusega kooskõlas. 2 PS § 48 lg 1 esimene lause sätestab, et igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja liitudesse. Advokaadikutsest tulenevalt kuulub kaebaja avalik-õiguslikku kutseühendusesse Eesti Advokatuur. Kohustus astuda veel teise kutseühendusse piirab kaebaja kutsega seonduvat tegevust ning toob kaasa põhjendamatud varalised kohustused kasvõi liikmemaksude näol. Antud juhul riivatakse ka kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). Põhisseaduse mõtte kohaselt võib valikut piirata, kuid need piirangud ei tohi olla ülemäärased. Keegi ei tohi sundida isikut tema tahte vastaselt kutset valima. Advokaadi kutse, mis sisaldab endas kõik pankrotihaldurile esitatavad nõuded ja enamgi, on kutsesobivuselt piisav pankrotihalduri ülesannete täitmiseks. Seadusandlikult advokaadi sidumine kohustusega nn koja liikmeks astumisega on elukutse valiku küsimus, kuna advokaadi kutsestandard sisaldab halduri kompetentsi. Seaduslikult koja liikmeks astumise kohustuse seadmine ehk mittetulundusühingusse astumise kohustuse seadmine riivab advokaadi PS § 48 tulenevat riivet, millega sätestatakse igaühe õigus kuuluda mittetulundusühingusse ja ka sellega on kaitstud õigus ühingusse mitte kuuluda. PS § 29 peavad olema kaitstud kõik tegevusalad ja elukutsed, mis on seotud ettevõtlusega. Kohustusega koja liikmeks astumiseks on juba piiratud kaebaja õigust valida vabalt kutseala või tegevust. Kui kaebaja on saanud advokaadikutse eksami sooritamisega ning kutse eeldab ka pankrotihaldurina tegutsemise õigust ja teadmisi, siis selle sidumine kuhugi astumisega on vaba kutsevaliku piiramine. Koja liikmeks astumisega antud olukorras ei muutu midagi peale selle, et täiendavalt on juures üks põhiseadusevastane kohustus astuda liikmeks ja tasuda liikmemaksu, kogu ülejäänud tegevus sealhulgas ka järelevalve on reguleeritud advokatuuri kaudu. RKPJKo on oma 30.05.2000 otsuses asunud seisukohale, et põhiseadusega on kaitstud kõik tegevusalad ja elukutsed, mis on seotud ettevõtlusega. Ettevõtluse vabadus ning tegevusala ja elukutse valiku õigus on sellisel juhul sarnase kaitsealaga. Riigikohus oma otsuses (asjas nr 3-3-1-20 -00 ) märkinud, et PS §-st 29 tuleneb isiku õigus vabalt valida tegevusala elukutset ja töökohta, kusjuures seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Sama tuleb tõlgendada ka advokaatide puhul tegutsemiseks pankrotihaldurina. Õigus on seotud kutsealal esitatavatele teadmiste nõuetega, mitte kuhugi astumise nõuetega. Isegi kui PS § 48 kaitsealasse ei kuulu kutseühendused on ikkagi tegemist PS § 29 kaitsealuse õigussuhte rikkumisega. Kaebaja on seisukohal, et PS § 14 tuleneb täidesaatva võimu kohustus tagada isiku õigused ja vabadused ehk vastustajal oli kohustus ning võimalus rakendada oma võimu ainult põhiseadusega kooskõlas. Juhul kui riik leiab, et vaidlustatud õigusaktid on põhiseadusega vastuolus, on vastustajal endal Riigikogu kaudu väidetavalt põhiseadusega vastuolus õigusakt ise ära muuta. Pankrotihaldurina tegutsemine kuni 1.jaanuarini 2010 oli võrdne teiste tegevustega, millised on sätestatud AdvS §
4. Tulenevalt sellest on ka advokatuur kujundanud oma liikmete vastuvõtmise tingimused ja täiendõppe kavad. Advokaatidele esitatavad kutsenõuded ja tase on oluliselt kõrgema pädevusmahuga kui seda on pankrotihalduritele esitatavad nõuded. Seega mitteadvokaatidest pankrotihaldurite koondamine kotta on asjakohane ja väldib ebausaldavate ja kvalifitseerimata isikute tegutsemise. Sellega ei saa aga õigustada advokaadi kohustuslikku astumist „koja liikmeks“, vastasel korral õiguste haldurina tegutsemiseks äravõtmist. Valides advokaadi kutse on kaebajal põhiseaduslik õigus tegutseda just sellel 3 kutsealal ja AdvS §-s 41 tulenevalt tegevustes ning kuulumine advokatuuri tagab tingimused, millised on tegutsemiseks vajalikud. Kaebaja arvates on antud vaidluses ainetu väita, et vandeadvokaatide ja vandeadvokaatide vanemabide kotta astumise põhjuseks on, et nad siis järgiksid head kutsetava. Advokaatidele kehtestatud nõuded ja sellest tulenev väljakujunenud kutsetava ei ole madalam, kui pankrotihaldurite kutsetava. Esiteks ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu või juhust, kus kutsetava oleks rikutud. Ka ei ole teada ega esitatud, juhuseid, kus advokatuur oleks soosinud advokaatide suhtes kehtivat head kutsetava rikkumist. Teadaolevalt on advokatuuril kehtivad sisenormid advokaatide tegevuse korraldamiseks ja ka juhtumiteks, kui neid rikutakse. Need normid ning nende järgimise üle kontroll on pikaajalises praktikas välja kujunenud ning piisavalt karm tagamaks hea kutsetava järgimise advokaatide poolt. Mis puutub väitesse, et koja liikmeks olemisega panustaksid liikmed liikmemaksudega nn tehniliste küsimuste lahendamisse, siis see ei saa olla aluseks riigi poolt kaebaja põhiseadusliku õiguse rikkumisele. Tegemist on tehniliste probleemidega, mille lahendamine ei kuulu ministri pädevusse ning mis ei õigusta riigipoolset põhiseaduse rikkumist.

§ 108

sätestatud kohustus on pelgalt advokaatide arvelt Koja liikmelisuse ja rahaliste vahendite põhiseadusvastane suurendamine ja ei ole seotud kutsega, sest kutse kui niisugune on advokaadil juba olemas. Olen ka seisukohal, et ka

§ 112

kehtestatud …“ liikmemaksu miinimummäär peab esimesel viiel aastal olema vähemalt kolm protsenti koja eelarveaastal kohtutäituri tasuna laekunud summadest või pankrotihalduri tasuna või ajutise halduri tasuna kohtu määratud summadest, kuid mitte vähem kui 500 krooni kuus“, on minu osas põhiseadusvastane AdvS § 50 kohaselt advokaadiühingule kohaldatakse selle äriühingu liigi kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ja PankrS 23 lg 6 ja 65 lg 1 kohaselt võidakse tasu määrata advokaadibüroole. Seega kohtu poolt määratav tasu sisaldab kehtestatud riiklikke makse ja eelmärgitud 3% on maksu kehtestava iseloomuga ettevõtte tulult, mis ei ole ilmselt kooskõlas PS § 113. Pealegi mina, kuuludes juba kutseühendusse, Eesti Advokatuuri tasun liikmemaksu demokraatlikel alustel vastuvõetud määras ja suuruses. 4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 4.1. Käskkirja andmise õiguslik alus tuleb

§ 108

lg-st 2, mille kohaselt pankrotihaldur, vandeadvokaat ja vandeadvokaadi vanemabi, kes soovivad jätkata tegevust pankrotihaldurina, esitavad kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates Justiitsministeeriumile koja liikmeks astumise avalduse. Kui pankrotihaldur ei esita tähtaegselt avaldust koja liikmeks astumiseks, võtab justiitsminister isikult pankrotihaldurina tegutsemise õiguse. Vaieldamatult on eelmärgitud haldusakti andmise alus justiitsministri jaoks kohustav. Seaduses nõutavate õiguslike eelduste esinemise korral tuleb justiitsministril haldusakt välja anda. Seega on käskkirja andmisel lähtutud kehtivast õigusest. Seadusandja on kirjutanud ette selge käitumisreegli juhtudeks, kui selleks kohustatud isikud, s.o isikud kes soovivad tegutseda pankrotihaldurina, ei esita seaduses toodud tähtajaks Justiitsministeeriumile avaldust koja liikmeks astumiseks, jätmata seega ruumi diskretsiooniotsuseks. Seega on seadusandja soovinud igal juhul meetme kohaldamist ning justiitsminister, vastavalt toimides, on seda teinud seadusega lubatud piires. 4.2. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et seadusel on tema suhtes tagasiulatuv jõud ja seega piiratakse tema tegevust tagasiulatuvalt.

§ 110

lg 1 kohaselt võib pankrotihaldur, vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi, kes ei soovi koja liikmeks astuda, menetleda lõpuni pankrotiasjad, milles ta on halduriks nimetatud. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt isik, kes on pankrotimenetluses nimetatud pankrotihalduriks või ajutiseks halduriks pärast käesoleva seaduse jõustumist ning kes ei esita 4 käesoleva seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud tähtaja jooksul koja liikmeks astumise avaldust, on kohustatud sellest kohtule teatama. Kohus vabastab pankrotihalduri pankrotiseaduse §-s 68 sätestatud korras. Viidatud sätetest nähtub selgelt, et seadus ei piira tema tegevust varasemate, s.o enne 01.01.2010, mil jõustus kehtiv

, algatatud pankrotimenetluste osas tagasiulatuvalt. Kaebaja kinnitab kaebuses, et oli teadlik 01.01.2010 kehtima hakanud AdvS § 41 lg 1 p-st 7, mis seadis pankrotihaldurina tegutsemise eelduseks koja liikmeks oleku. On ilmne, et kaebajale pidid olema teada ka 01.01.2010 jõustunud

-s tema tegevust pankrotihaldurina reguleerivad sätted. Seetõttu ka asjaolu, et kaebaja otsustas mitte liituda kojaga, kuid samas jätkata haldurina tegutsemist (nagu ta ka ise on kaebuses väitnud), ei omista seadusele mitte mingil juhul tagasiulatuva jõu tunnuseid. 4.3. Vastustaja ei nõustu väitega, et kojaga ühinemise kohustus piirab kaebaja kutsega seonduvat tegevust ning toob kaasa põhjendamatu varalised kohustused liikmemaksu näol. Vandeadvokaatidele AdvS § 41 lg 1 p-st 7 tulenev pädevus tegutseda pankrotihaldurina ei tähenda, et kaebajal oleks kohustus selles valdkonnas praktiseerida. Vandeadvokaadi kutse tähendab siiski eelkõige tegutsemist õigusteenust osutava advokaadina. See, kas kaebaja tahab täita pankrotihalduri ülesandeid, on tema enda valik ja soov. Vandeadvokaatidele pankrotihalduri ülesannete täitmise lubamine, ilma erialase kutseeksami sooritamiseta, näitab seadusandja usaldust nende vastu. Juhul, kui ta soovib tegutseda pankrotihaldurina, peab ta selleks järgima seadusandja poolt kehtestatud nõudeid. Täiendava nõude, s.o koja liikmeks astumine, seadmine ei tähenda seda, et seadusandja ei pea enam vandeadvokaatide kvalifikatsiooni piisavaks vms. Vastustaja leiab, et kaebaja väitega, et tema kutsega seonduvat tegevust piiratakse, võib iseenesest nõustuda, kuid vastustaja juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kutseala riivet tuleb eristada põhiõiguse rikkumisest. Kaebusest ei nähtu, et seeläbi kaebaja põhiõigusi rikutakse. Kaebaja on seisukohal, et kohustus ühinemiseks teise kutseühendusega ei ole sisuliselt põhjendatud ega põhiseadusega kooskõlas. Paraku ei nähtu kaebusest ühtegi argumenteeritud põhjendust, millele toetudes kaebaja leiab olevat kutseühinguga liitumise tingimuse põhiseadusega vastuolus oleva. Kaebaja ainsaks argumendiks on, et ta juba on ühe kutseühingu, s.o advokatuuri liige ning ta ei soovi rahalisi kulutusi. Kaebaja käsitleb pikalt enda kui advokaadi kutsetegevust, selle üle järelevalve teostamist jms, kuid unustab tõsiasja, et advokaadi ja pankrotihalduri kutsetegevus ei ole samastatavad. Pankrotihalduri ülesannete täitmine ei ole vandeadvokaadile nn sunduslik kohustus. Vastupidiselt kaebaja arvamusele, puudub tal kohustus astuda teise ühenduse liikmeks. See on lihtsalt eelduseks pankrotihalduri ülesannete täitmise õigusele. Kaebusest ei nähtu, mispärast peab kaebaja pankrotihaldurina tegutsemisele seatud tingimust sobimatuks ja mittevajalikuks, mistõttu see piirang tuleks välistada. Fakt, et ta on juba advokatuuri liige, ei muuda iseenesest teise kutseühingusse astumist automaatselt mittevajalikuks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud

§ 108lg 2, § 117 p 4 ja Adv

S § 41 lg 1 p 7 on põhiseadusega kooskõlas. Kuigi kaebaja ei viita otseselt PS sätetele, mis käsitlevad õigust vabale eneseteostusele ja tegevusala valikule, võib kaebuse sisust järeldada, et kaebaja peab põhiõiguse riive all silmas just neid isikute põhiõigusi, mis on sätestatud §-des 19 ja

1. Esiteks tuleb märkida, et PS § 19 lg-s 2 sisaldub lihtne seadusereservatsioon, lubades piirata lõikes 1 sisalduvat õigust vabale eneseteostusele. Samuti sisaldub PS § 29 lg 1 teises lauses lihtne seadusereservatsioon, mille kohaselt võib seadus sätestada õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta kasutamise tingimused ja korra. Seega näeb PS ette kõneallolevate õiguste piiramise võimaluse, andes vastava otsustusõiguse seadusandjale. Lihtsa seadusreservatsiooniga 5 põhiõigust tohib riivata igal põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Vandeadvokaatidele ja nende vanemabidele kehtestatud kotta astumise tingimuse põhjusteks on eelkõige see, et ka nemad järgiksid head kutsetava, mille töötab välja ja kehtestab koda. Samuti see, et kogu vara müük läheb
2. jaanuarist 2013 veebikeskkonda (internetipõhine oksjonikeskkond), mis arendatakse välja haldurite ja täiturite liikmemaksuga. Lisaks hoolitseb koda täiendõppe organiseerimise eest, korraldades halduritele spetsiaalseid koolitusi. Viimast advokatuur ei tee. Samuti vaatab koda läbi haldurite tegevust puudutavad seaduseelnõud ning esindab nende huve seadusloome protsessis. Seega nt põhjusel, et nimetatud veebikeskkonna kasutamine muutub kõikidele halduritele kohustuslikuks ja see arendatakse välja liikmetelt saadud maksu eest, on vajalik, et kõik sellel elukutsel tegutsevad isikud panustaksid selle eesmärgi realiseerimisse. Koda esindab kõigi haldurite s.h advokaatide huve, seetõttu ei saa teha viimaste suhtes erandit. Kuna koda hakkab kujundama ja kehtestama head kutsetava, siis on oluline, et seda järgiksid kõik halduritena tegutsevad isikud s.h advokaadid. Nende eesmärkide täitmine eeldab kotta kuulumist ning osalemist koja finantseerimises liikmemaksu tasumise näol. Seega eesmärgid, mille nimel kaebaja põhiõigust piiratakse, on olulised. Ei ole võimalik väita, et seadusega kehtestatud piirang vabale eneseteostusele ei võimalda saavutada ühtegi loetletud eesmärkidest. Seega on see abinõu vastustaja hinnangul sobiv eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja leiab, et piirang on vajalik eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi muud võimalikku abinõud, mis aitaksid saavutada eespool käsitletud eesmärkide saavutamist sama tõhusalt ja vähem koormavalt. Vastustaja hinnangul ei ole kehtestatud piirangu asemel põhiõigusi vähem piiravaid meetmeid, mis tagaksid seejuures kindlamalt taotletavate eesmärkide saavutamise. Vastustaja on seisukohal, et nn kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.
3. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
4. Koda ei nõustu U.F.´i väitega, et

§ 108lg 2, § 117 lg 4 p 7 ja Adv

S § 41 lg 1 p 7 on vastuolus tema poolt eelnimetatud põhiseaduse sätetega. Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Samas Riigikohus on oma 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 selgitanud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine on üldse võimatu. Õiguspärase ootuse printsiibi rakendamine ei tähenda ega nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Riigikohus ei toeta järeldust, et viitega varasemale ja soodsamale regulatsioonile ei saa põhjendada seda, et regulatsiooni ei saa üldse muuta. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnagruppide olukorda. Õiguse üheks üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat mõju (RKPJKo 30.09.1994 – III-4/15/94).

§ 110

lg 1 võimaldab pankrotihalduril, vandeadvokaadil või vandeadvokaadi vanemabil, kes ei soovi Koja liikmeks astuda, menetleda lõpuni pankrotiasjad, milles ta on halduriks nimetatud. Seega on Koda seisukohal, et norm ei ole tagasiulatuva mõjuga ning isiku õiguspärase ootuse printsiipi ei rikuta. U. F.´ile oli AdvS jõustunud seadusemuudatus teada ning teda oli informeeritud justiitsministri käskkirja projektist pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmiseks. Oluline on märkida, et U.F. on 30.06.2010 esitanud avalduse Koja, mis on teadaolevalt avalik-õiguslik juriidiline isik, liikmeks astumise kohta. Kuivõrd U.F. vastas pankrotiseaduse (PankrS) § 57 lg-s 1 sätestatud tingimustele, võeti U.F. Koja kutsekogu juhatuse 04.08.2010 otsusega Koja liikmeks. 6 Koda kui avalik-õiguslik juriidiline isik loodi avalikes huvides

-ga (seadus jõustus 01.01.2010). Põhiseaduse § 48 lõike 1 esimese lause kaitse ei hõlma avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid. Riik võib kohustada isikut avalik-õiguslike juriidiliste isikute liikmeks kuuluma ilma § 48 kaitseta. Arusaamatuks jääb U.F.i 15.08.2010 Tallinna Halduskohtule edastatud täiendavas kirjas toodud seisukoht seonduvalt põhiseaduse §-ga 29. Oluline on seoses eeltooduga rõhutada, et Koja kui avalik-õigusliku juriidilise isiku ülesanded

§-s 78 kohaselt on muu hulgas: 1) kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsetegevuse edendamine; 2) hea ameti- ja kutsetava väljatöötamine ja avaldamine ning nende järgimise üle järelevalve teostamine; 3) kohtutäituri ametikoha täitmise konkursi korraldamine; 4) kohtutäiturite, kohtutäituri abide ja pankrotihaldurite nimekirja pidamine; 5) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite täiendusõppe korraldamine; 6) järelevalve kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsetegevuse ning väärika käitumise üle; 7) soovituste koostamine kohtutäiturite ja pankrotihaldurite ameti- ja kutsepraktika ühtlustamiseks; 8) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite väljaõppe läbiviimine; 9) kohtutäituri ja pankrotihalduri eksami läbiviimine; 10) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite täiendusõppe kohustuse täitmise kontrollimine; 11) kohtutäiturite asendamisega seotud küsimuste korraldamine ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kohta avalikkusele vajaliku info kättesaadavuse tagamine Koja veebilehel; 12) Justiitsministeeriumi abistamine kohtutäiturite ja pankrotihaldurite üle riikliku järelevalve teostamisel; 13) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite tööks vajalike infosüsteemide arendamine ja haldamine; 14) välissuhtlusega seotud küsimuste korraldamine ning Koja liikmete esindamine kodu- ja välismaiste institutsioonide juures; 15) kohtutäiturite tegevuse kohta statistiliste aruannete koostamine ja esitamine Justiitsministeeriumile justiitsministri määratud tähtaegadel; 16) andmete väljastamine kohtutäituri ametitegevuse raamatust selleks õigustatud isikutele; 17) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite arhiveeritavate dokumentide haldamise korraldamine ameti- või kutsekogu otsuste alusel; 18) kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsekindlustuse olemasolu kontrollimine; 19) ameti- ja kutsekogu otsuse alusel kindlustusandjaga kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kollektiivse ameti- või kutsekindlustuse sõlmimine; 20) Koja vara valitsemine; 21) kohtutäituritele täitmiseks antavate avalik- õiguslike nõuete jaotamine vastavalt õigusaktidega kehtestatud korrale; 22) täitemenetluses ja pankrotimenetluses müüdava vallasvara ühislao pidamine.

eelnõu seletuskirja kohaselt on Eesti pankrotiseaduse kehtivuse jooksul pankrotihalduri seisund jäänud ebamääraseks. Haldurit on käsitatud nii ametiisikuna, ettevõtjana kui ka vaba elukutse esindajana. Tegelikkuses on pankrotihalduri elukutse välja kujunemata. Pankrotihaldurite registrisse on kantud 84 isikut. Lisaks võib haldurina tegutseda ca 500 advokaati, kellest vaid üksikud on oma halduritegevuse kindlustanud. Pankrotihaldurite Koda on mittetulundusühing, mille liikmeskond on vabatahtlik. Koda hõlmab alla poole registrisse kantud halduritest

tunduvalt vähendanud eelnevat valdkonna õigusliku regulatsiooni ebamäärasust ning loonud tunduvalt õigusselgema olukorra. U.F.´i toodud küsimus on varasemalt tõstatatud Eesti Advokatuuri poolt ja saanud kõiki osapooli rahuldava lahenduse. Eelnõu kooskõlastustabeli viimases lõigus on toodud Eesti Advokatuuri seisukoht: advokaadid ei saa kuuluda loodavasse Kotta ning alluda Koja järelevalvele, kuna nad kuuluvad juba Advokatuuri ja alluvad Advokatuuri järelevalvele. Koja aukohtule allumine ei ole kooskõlas advokaadi sõltumatuse põhimõttega. Samal põhjusel ei nõustu Advokatuur, et pankrotihaldurina tegutsevate advokaatide üle teostab järelevalvet justiitsminister. Advokatuuri märkust arvestati osaliselt. Ka advokaadid peavad pankrotihaldurina tegutsemiseks olema Koja liikmed ja maksma liikmemaksu. Advokaatide üle teostab järelevalvet Advokatuuri aukohus, kuid juhul, kui advokaat paneb toime rikkumise tegutsedes pankrotihaldurina, võib Koda pöörduda ettepanekuga algatada aukohtumenetlus Advokatuuri poole. Järelevalvet teostab ja aukohtumenetluse viib advokaadi suhtes läbi Advokatuuri aukohus. Riikliku järelevalve teostamise õigus advokaadi üle, kes tegutseb pankrotihaldurina, säilib justiitsministril. Pankrotimenetlus on avalikes huvides läbi viidav menetlus, haldur määratakse menetlust läbi viima kohtu poolt, seetõttu peab säilima ka riiklik järelevalve. Advokaadil ei ole kohustust tegutseda pankrotihaldurina, see on tema kutsest tulenev võimalus ning kui ta seda kasutab, siis peab ta arvestama, et riik tema tegevuse üle ka järelevalvet teostab. Arvestades eeltoodut ei ole Koja hinnangul vastuolu ka põhiseaduse §-ga 29. Rõhutamist vajab veelkord asjaolu, et Koda kui avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud

-ga, mis jõustus 01.01.

1. Reaalset tegevust alustas Koda 19.04.2011, mil kogunesid Koja kõrgeimad organid- ametkogu ja kutsekogu. Tänaseks päevaks on Koda saavutanud paljud seatud eesmärgid: kehtestatud on Koja liikmete käitumist suunavad peamised normid, sh kohtutäiturite hea ametitava ja pankrotihaldurite hea kutsetava; avatud on Koja MISP, mille kaudu võimaldatakse Koja liikmetele juurdepääs riigi registritele; aktiivselt korraldatakse ameti- ja kutsealaseid koolitusi, osaletakse õigusloomes, rahvusvaheliste suhete edendamises jne. Analüüsitakse samuti täitemenetluses ja pankrotimenetluses müüdava vallasvara ühislao ja elektroonilise oksjonikeskkonna väljatöötamise küsimusi. Koda on praktiliselt asunud osalema valdkonna õigusloomes koostöös nii Riigikogu kui Vabariigi Valitsusega, eriti koos Justiitsministeeriumiga. Loodud on Koja õigus- ja arengukomisjon, kes on partneriks valdkonna probleemide lahendamisel. Samuti on asutud lahendama valdkonna IT probleeme. Loodud on Koja IT komisjon. Oluliseks tuleb pidada viimase aja tegevust riiklikele registritele juurdepääsu võimaldamiseks. Kuivõrd pankrotihaldurina tegutsemine nõuab olulisi eriteadmisi, siis on väga oluline roll Koja poolt korraldatavatel koolitustel. Ainuüksi
2. aastal on toimunud kolm koolitust, kus on esinenud lektoritena valdkonna juhtivad teadlased, poliitikud ja praktikud. 8 Koda on seisukohal, et pankrotihaldureid ei saa eristada alusel, kas tegemist on advokaadiga või eksami sooritanud pankrotihalduriga. Pankrotihaldurina tegutsedes on mõlemal ühesugused õigused ja kohustused. Sama kehtib ka Koja liikmeks olemise osas. Oluline on märkida, et kehtiva õiguskorra üheks oluliseks eesmärgiks antud valdkonnas on nii isikute õiguste ja vabaduste parem tagamine kui ka pankrotihaldurite kutseoskuste arendamine ning paremate võimaluste loomine nende igapäevatööks. Eeltoodu alusel asub Koda seisukohale, et isik, kes viib läbi pankrotimenetlusi, peab kuuluma Koja kutsekogusse, läbi mille ta saab nii Koja liikme õigused, kohustused kui ka võimalused oma töö paremaks korraldamiseks. 5.
3. Täiendavalt palume kohtul anda võimalusel seisukoht küsimuses, kas isik, kes on vandeadvokaadina peatanud liikmelisuse Eesti Advokatuuris, saab olla jätkuvalt Koja kutsekogu liige ja tegutseda pankrotihaldurina. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei olnud vandeadvokaadist kaebaja esitanud avaldust Koja (edaspidi ka pankrotihaldurite kutsekogu) liikmeks astumiseks. Koja liikmeks astumise avalduse esitas ta 30.06.2010 (tlk 101) ning Koja liikmeks võeti kaebuse esitaja 04.08.
5. Nende asjaolude üle menetlusosalistel vaidlus puudub. Haldusakti saab kohus tühistada, kui see on õigusvastane ja rikub jätkuvalt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kaebaja väidab, et rikutud on tema õigust tegutseda pankrotihaldurina ilma pankrotihaldurite kutsekogusse kuulumata. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et kutsekogusse kuulumise kohustus (ja sellega kaasnev kohustus tasuda liikmemaksu) kujutab endast PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse, valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta, riivet. Kuid nagu vastustaja ja kolmas isik on õigesti selgitanud, ei too iga põhiõiguse riive kaasa põhiõiguse rikkumist. Kaebuse esitajal ei ole põhiõigust olles vandeadvokaat tegutseda ka pankrotihaldurina. Sellise õiguse andis talle advokatuuriseadus enne 01.01.
6. Kohus peab vajalikuks märkida, et seadusandja võib kehtivat regulatsiooni muuta, mida antud juhul tehti edasiulatuvalt, kuna pooleliolevate pankrotimenetluste lõpuleviimine reguleeriti eraldi rakendussättega (

§ 110lg 1).

Kohus ei näe probleemi ka selles, et seadusandja otsustas pankrotihalduri tegevust hakata reguleerima läbi avalik-õiguslikus vormis kutsekogu loomise eraldi kutsetegevusena, kuna see on valdavas osas olemuslikult erinev advokaadi õigusteenuse osutamisest. Kohus ei võta siinkohal seisukohta, kas vandeadvokaadist pankrotihaldurite kohta oleks tulnud kehtestada mingi eriregulatsioon. Kaevatava käskkirjaga võeti kaebajalt õigus tegutseda pankrotihaldurina, kuna ta ei olnud esitanud kahe kuu jooksul

-i jõustumisest (so alates 01.01.2010) avaldust Koja liikmeks astumiseks. Kaevatav käskkiri on antud

§ 108

lg 2 alusel (rakendussäte).

§ 108

lg 2 sätestab, et vandeadvokaat, kes soovib jätkata tegevust pankrotihaldurina, peab esitama Justiitsministeeriumile avalduse kutsekogu liikmeks astumiseks kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates (s.o enne 01.03.2010). Samuti on viidatud normis toodud sellise avalduse esitamata jätmise tagajärg, milleks on justiitsministri poolt avalduse esitamata jätnud isikult pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmine ilma kaalutlusõiguseta. Viidatud sättega samaaegselt hakkasid kehtima ning kehtivad ka käesoleval ajal AdvS § 41 lg 1 p 7 ja PankrS § 56 lg 1 p 2 ja § 57 lg 3, mille kohaselt halduriks võib olla üksnes kutsekogu liikmeks olev vandeadvokaat. Seega ei puuduta kaevatav käskkiri enam kaebaja subjektiivseid õigusi tulenevalt sellest, et 9 kaebaja on peale selle andmist astunud pankrotihaldurite kutsekogu liikmeks (sõltumata liikmeksastumise põhjustest) ning ka juhul, kui kaebaja ei oleks astunud pankrotihaldurite kutsekogu liikmeks, oleks sõltumata kaevatava haldusakti andmisest olnud kaebajal võimatu olla pankrotihaldur (asjades, kus ta määrati halduriks peale 01.01.2010) tulenevalt

§ 110

lg-st 2 (rakendussäte), mille kohaselt pidi sellisel juhul vabastama kaebaja kohus pankrotiseaduse §-s 68 sätestatud korras. Kohus selgitas eeltoodut ka kohtuistungil (tlk 231). Samuti on seetõttu keeldutud kaebajale käesolevas kohtuasjas esialgse õiguskaitse andmisest. Kaebaja ka ei väitnud, et talle oleks kaevatava haldusaktiga tekitatud kahju ega taotlenud haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja on esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel väitnud, et Koja liikmeks astus ta põhjusel, et kahju tekkimist (temale endale ja pankrotimenetluse osalistele) ära hoida. Seega puudus vajadus teha kaebajale ettepanek muuta tühistamistaotlus õigusvastasuse tuvastamise taotluseks. Käesolevas asjas oli menetlusosaliste vaidluse objektiks kaebaja esitatud põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlus. Kaebaja ei toonud välja muid (kohaldatud normi põhiseaduspärasust mittepuudutavaid) argumente kaevatava justiitsministri käskkirja õigusvastasuse kohta. Halduskohus saab algatada menetluse kohtuotsuse edastamisega Riigikohtule (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 4 lg 3), kui ta jätab asjassepuutuva õigusnormi selle põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata. Kohus leiab, et kaevatav käskkiri on antud õigesti vaid

§ 108

lg 2 alusel, mis kohustab justiitsministrit võtma pankrotihaldurina tegutsemise õiguse isikutelt, kes ei soorita selles normis nõutavat toimingut. Kaebaja on taotlenud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist ka normide osas, mis ei ole kaevatava käskkirja õiguslikeks alusteks, kuid mille kohaldamine loob olukorra, kus ka kaevatava käskkirja osalise tühistamise korral ei oleks kaebajal võimalik tegutseda pankrotihaldurina ilma pankrotihaldurite kutsekogu liikmeks olemata. Kuna kaevatav haldusakt kaebaja subjektiivseid õigusi enam ei riku, siis ei saa seda tühistada ning

§ 108lg 2 põhiseaduspärasus ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust.

Kui kaebaja astub Kojast välja, siis ei taastu käesolevas asjas kaevatava haldusakti kehtivus kaebajat puudutavas osas. Samuti ei saa justiitsminister sama sätte alusel teha ka uut otsust, kuna tegemist oli

rakendussättega, mis oli mõeldud kohaldamiseks teatud ajaperioodil. Ka juhul kui kohus vaataks kaebuse läbi tuvastamiskaebusena (eeldades, et selleks võiks siiski olla mingi aktsepteeritav põhjendatud huvi), ei saaks olla asjassepuutuvateks säteteks kaebaja poolt lisaks

§ 108lg-le 2 märgitud normid.

Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjades olnud valdavalt seisukohal, et asjassepuutuvus tuleb kindlaks teha lähtudes sellest, kas säte on asja lahendamisel otsustava tähtsusega ning leidnud, et sättel on otsustav tähtsus juhul, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse puhul. Riigikohus ei ole asjassepuutuvuse kriteeriumit siiski alati sisustanud ühtmoodi (nt asjades 3-4-1-1-12, 3-4-1-10-2000), pidades oluliseks põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse tagamise eesmärgil mitte piiritleda asjassepuutuvat normi kitsendavalt. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei saaks lugeda asjassepuutuvateks AdvS § 41 lg 1 p-i 7 ja PankrS § 56 lg 1 p-i 2 ja § 57 lg-t 3, kuna need ei olnud ega pidanud olema kaevatava haldusakti andmise aluseks. Kaebaja saab vaidlustada enda pankrotihalduri ülesannetest vabastamist

§ 110

lg-st 2 tulenevalt, kui ta astub Kojast välja ja kohus vabastab ta määrusega viidatud sätte alusel asjades (juhul kui selliseid on menetluses), kus ta on kohtu poolt pankrotihalduriks määratud. Kuna kõnealuses sättes on seadusandja eksimuse tõttu viide

§ 107lg-le 2, milles ühtegi tähtaega sätestatud ei ole, siis on see rakendussäte kohtu arvates kohaldatav. Adv

S § 41 lg 1 p 7 ning PankrS § 56 lg 1 p 2 ja § 57 lg 3 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks 10 saab kaebuse esitaja käesolevas asjas menetluse lõppemisel pöörduda õiguskantsleri seaduse § 15 alusel Õiguskantsleri poole. Kohus peab vajalikuks viidata Õiguskantsleri vastusele audiitortegevuse seaduse PS §-le 29 vastavuse kontrollimisel (01.08.2011 vastus nr 61/110625/1103863, kättesaadav arvutivõrgus). Kuigi selles kontrolliti põhiseadusele vastavust kutseeksami sooritamise aspektist, on mitmed vastuses toodud seisukohad ja viide EIÕK lahendile asjas Van Marle jt vs Madalmaad asjakohased ka kaebaja tõstatatud põhiseaduslikkuse vaidluses. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaevatav haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Sellisel juhul ei ole kohtul alust analüüsida kaevatava haldusakti õiguspärasust (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-23-99, 3-3-1-26-99, 3-3-1-20-00 jt). 7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ja kolmas isik menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulu (tasutud riigilõiv) jääb viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 11