Obsah (10)

§ 100§ 91§ 89§ 17§ 95§ 85§ 79§ 35§ 20§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-1237

§ 100

lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 475,12 € (nelisada seitsekümmend viis eurot ja kaksteist senti).

1. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Rahuldada OÜ Tapa Autobussipark apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 58 % ulatuses OÜ Tapa Autobussipark kanda ja 42 % ulatuses Toomas Kuuse kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
3. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 01.03.2011 otsusega Toomas Kuuse avalduse osaliselt ning tuvastas, et T. Kuuse ja OÜ Tapa Autobussipark vaheline tööleping on üles öeldud töölepingu seaduse (

) § 91 lg 2 alusel alates 27.01.2011 ning mõistis välja OÜ-lt Tapa Autobussipark T. Kuuse kasuks hüvitise töölepingu ülesütlemise eest

§ 100lg 4 alusel 950,24 eurot ja töötasu 180,96 eurot.

OÜ Tapa Autobussipark avaldus jäeti rahuldamata. OÜ Tapa Autobussipark esitas 21.03.2011 maakohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks kohtus hagimenetluse korras. T. Kuusk palus kohtul tuvastada, et poolte vaheline tööleping on üles öeldud

§ 91

lg 2 alusel alates 27.01.2011 ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu ülesütlemise eest

§ 100lg 4 alusel 950,24 eurot ja saamata palk 180,96 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sai hageja, tulles 11.01.2011 puhkuselt tagasi, teada, et kostja enam tööd ei paku ja tal paluti minna palgata puhkusele. Hiljem pakuti talle tööd Tapal, kuid sellega hageja ei nõustunud, kuna ta elab Kohtla-Järvel ning töötamine teises linnas oleks olnud seotud lisakulutustega ja palga suurendamist ei pakutud. Kuna pooled kokkuleppele ei jõudnud, esitas hageja 24.01.2011 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

§ 91lg 2 alusel.

Kostja sellega ei nõustunud ja hageja pöördus töövaidluskomisjoni.

1. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ei ole töölepingut rikkunud. Kostja klient AS Järle lõpetas
2. a lõpus ootamatult tootmise Jõhvis, mis tingis töökorralduse muutmise. Pooled on töölepingus kokku leppinud, et hageja tööpiirkond on Eesti Vabariigi territoorium. Töökorralduse muutmist, mis vastab töölepingu tingimustele ja on kooskõlas seadusega (

§ 89lg 3) ei saa käsitleda tööandjapoolse lepingu olulise rikkumisena.

Kostja tegi kõik endast oleneva, et töösuhe saaks jätkuda. Hagejale pakuti tasuta elamispinda kodust eemal viibimise ajaks, kavas oli ühise transpordi korraldamine, võimalus oli kujundada sobiv töögraafik, pakuti tasuta veoteenust. Hageja viibis korralisel puhkusel kuni 11.01.2011, seejärel palgata puhkusel kuni 17.01.

1. Alates 18.01.2011 hageja enam tööle ei ilmunud. Töösuhe katkes 18.01.2011 hageja initsiatiivil tema isikust tulenevatel põhjustel. 2 MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. veebruari 2012 otsusega hagi ning tuvastas, et T. Kuuse ja OÜ Tapa Autobussipark vaheline tööleping on lõppenud

§ 91lg 2 alusel ülesütlemisega alates 27.

jaanuarist 2011 ning mõistis välja OÜ-lt Tapa Autobussipark T. Kuuse kasuks hüvitise töölepingu ülesütlemise eest

§ 100lg 4 alusel 950,24 eurot ja saamata jäänud töötasu 180,96 eurot. Menetluskulud jättis kohus Ts

MS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib töötaja

§ 91

lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist,

§ 91

lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Hageja ütles töölepingu üles

§ 91

lg 2 alusel alates 27.01.2011, kuna tööandja muutis töö tegemise kohta, mis toob töötajale juurde olulisi lisakulutusi. Vaidlust ei ole selles, et kuni

1. a lõpuni algas hageja tööpäev Jõhvist, sõite tehti üle Eesti ja tööpäev lõppes Jõhvis. 06.07.2010 AS Kalev Jõhvi Tootmine ja OÜ Tapa Autobussipark vahel sõlmitud koostöökokkuleppest nähtub, et sõidusuunad olid korraldatud nii, et sõidud algasid Jõhvist ja lõppesid Jõhvis. Töötajate ülemineku teate kohaselt on uueks tööandjaks OÜ Tapa Autobussipark, teisi töölepingulisi muudatusi kokku lepitud ei ole.
2. a lõpus lõppes Järles tootmine ära, mistõttu autojuhtidele Jõhvis tööd pakkuda ei olnud. Tööandja pakkus hagejale tööd Tapal (Tamsalus). Kohus viitas

§ 17

lg 1, 2, 3 ja § 20 sätetele ning leidis, et tegemist oli kostja lepingupartneri tegevuse lõppemisest tingitud töö ümberkorraldamisega, mille näol ei ole tegemist võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg-s 2 sätestatud vääramatu jõuga. Tööandja pakkus

§ 89lg-st 3 tulenevalt töötajale tööd teises kohas, kuid töötaja keeldus sellest.

Töölepingu järgi on töö tegemise kohaks Eesti Vabariik. Antud juhul töö tegemise koht küll ei muutunud, kuid töökorralduse muutus nii, et tööpäev algab ja lõppeb Jõhvi asemel Tamsalus, oleks arvestades, et nende linnade vahemaa on enam kui 100 km, toonud hagejale kaasa lisakulutusi nii teise eluruumi ülalpidamise kui sõidukuludena põhielukohta sõiduks. Seega suurendas töökorralduse muutmine tunduvalt töötaja kulusid ning ei arvestanud mõistlikult tema huve ja ei võimalda mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et töölepingu ülesütlemine hageja poolt oli seaduslik ning kohus luges töölepingu lõppenuks

§ 91

lg 2 alusel alates 27.01.2011.

§ 95

lg-st 1 ja VÕS §-st 195 tulenevalt, kui on täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, ei saa teine pool suhte muutmist takistada ning leping lõppeb ülesütlemisega. Kuigi kohus nõustus kostjaga selles, et tegemist võis olla

§ 89

lg-s 1 sätestatud olukorraga, ei ole kostja hagejaga töölepingut seoses koondamisega lõpetanud. Samuti ei ole kostja töölepingut ajavahemikus 18.01.2011 kuni 24.01.2011 üles öelnud ka muul töölepingu seaduses sätestatud alusel. Kostja väide, et hageja oleks pidanud töölepingu korraliselt üles ütlema

§ 85

lg 1 alusel või lõpetama lepingu

§ 79

alusel poolte kokkuleppel, ei ole asjakohased, kuna hageja nimetatud alustel tahteavaldusi esitanud ei ole.

§ 100

lg-s 4 ettenähtud hüvitise määramisel arvestas kohus töölepingu ülesütlemise asjaolusid, sh seda, et töökorralduse muutus polnud otseselt tingitud tööandjast, vaid AS Järle sulgemisest, samuti seda, et tööandja püüdis töötajaga saavutada kokkulepet, ja mõlema poole huve ning leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 950,24 eurot. Hageja oli kuni 11.01.2011 korraliselt puhkusel ja kuni 17.01.2011 palgata puhkusel. Hageja edasi palgata puhkust ei soovinud, mille kohta esitas kostjale 20.02.2011 teate. Tõendamist on 3 leidnud, et 18.01.2011 kuni 27.01.2011 kostja kohustust hageja tööga kindlustada ei täitnud. Tõendamist ei ole leidnud, et töö andmata jätmise põhjustas hageja süü. Seega tuleb kostjalt

§ 35alusel hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 180,96 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Tapa Autobussipark esitas Viru Maakohtu
2. veebruari 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tuvastada T. Kuuse töölepingu ülesütlemise alusetus ja nõude põhjendamatus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus menetlusnorme, asja pole sisuliselt arutatud ja asjaolusid on arvestatud pealiskaudselt, hageja kasuks. Kohus arvestas otsuse tegemisel töövaidluskomisjoni materjalidega ja hindas neid tõendina, kuigi istungil kohtunik teatas, et arutab asja sisuliselt (TsMS § 434) algusest peale. Dokumentaalne tõend ei saa olla lahend samas asjas (TsMS § 272 lg 2). Kohtuotsuse põhjendustesse on üle kantud töövaidluskomisjoni otsus; 2) jääb arusaamatuks, miks loetakse töötajapoolse töölepingu ülesütlemise alusena enam põhjendatuks

§ 91

lg 2, aga mitte lg 1; 3) tõlgendas kohus

§ 20

hageja kasuks, kuigi sisuliselt tähendab see tööd tööandja asukohas ehk Tapal; 4) jääb arusaamatuks, miks töökorralduse muutmine, mis ei tulenenud kostja tahtest, on

§ 91lg-le 2 vastav tööandja poolne oluline lepingu rikkumine.

Kostja ei pidanud mõistlikuks eeldada, et hagejale on töötuks jäämine parem lahendus kui töö jätkamine teistsuguse töökorraldusega. Kostja ei saa kohtuotsusest selgust, mida ta tegi valesti või kuidas ta oleks pidanud talitama, et vältida töötaja huvide olulist rikkumist (jättes kõrvale ebamõistliku variandi säilitada töötajale kunstlikult endine töökorraldus olukorras, kus kaupa, mida vedada, enam ei olnud). Tööandja käitus õiguspäraselt ja lähtuvalt töölepingu seaduse mõttest heas usus, et töösuhe saaks jätkuda; 5) käsitles kohus hageja subjektiivseid põhjendusi, miks ta ei saa (taha) töölepingut jätkata, objektiivsete asjaoludena; 6) välistas

§ 89

lg 1 säte koondamise, teiseks ei saa tööandja omalt poolt lõpetada töölepingut, mis töötaja poolt on juba üles öeldud. Kostja eeldas heauskselt töösuhte jätkumist ja töötas hagejale võimalikult soodsate töötingimuste loomiseks; 7) viitas kostja võimalustele (

§ 85

lg 1; § 79), mida hageja oleks pidanud kasutama, soovides käituda kostja suhtes õiguspäraselt. Hageja valis töölepingu ülesütlemiseks alusetu, objektiivsetele asjaoludele mittevastava sätte, mis võimaldas talle suurimat nõuet kostja vastu; 8) ilmneb faktilistest asjaoludest (hageja kinnitas istungil, et ei olnud oma tavapärasel telefoninumbril kättesaadav), et kostja oli valmis hagejat tööga kindlustama koheselt pärast palgata puhkuse lõppu, s.o alates 18.01.

1. Töösuhe ei jätkunud alates 18.01.2011 töötaja süü tõttu; 9) nõustus kostja kompromissiga ühe kuu hüvitise osas (mis olnuks õiguspärane, kui seadus oleks koondamist võimaldanud). Hageja sellega ei nõustunud, kuid otsuses see ei kajastu.
2. T. Kuusk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. 4 Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus on esitatud menetluse venitamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha selles osas uue otsuse, millega rahuldada hageja nõue töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tuleneva hüvitise saamiseks osaliselt. OÜ Tapa Autobussipark apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kostjalt kuulub

§ 100

lg 4 alusel hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 475,12 eurot. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles kohus tuvastas, et Toomas Kuuse ja OÜ Tapa Autobussipark vaheline tööleping on lõppenud

§ 91lg 2 alusel ülesütlemisega alates 27.

jaanuarist 2011.a. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis OÜ-lt Tapa Autobussipark välja Toomas Kuuse kasuks saamata jäänud töötasu summas 180,96 eurot ja selles osas ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust ei kontrolli. 7. Kolleegium leiab esmalt, et maakohus on põhjendatult lugenud töötajapoolse töölepingu ülesütlemise aluseks

§ 91

lg 2.

§ 91

lg 2 annab töötajale õiguse öelda tööleping üles tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Seejuures sätestatakse § 91 lg 2 p-des 3 mitteammendav loetelu asjaoludest, milliste esinemisel loetakse, et tööandja on oma kohustusi oluliselt rikkunud. Sellele võivad lisanduda ka muud, seaduses otseselt nimetamata olulised rikkumised. 8. Ringkonnakohus leiab, et võimalus jätkata tööandjaga töösuhteid ilma, et töötajal tuleks selleks teha kaugeleulatuvaid muudatusi oma igapäevaelu korralduses, on töösuhetes töötaja jaoks samasuguse kaaluga nagu seda on huvi saada õigeaegselt ja oluliste viivitusteta kätte töötasu (

§ 91lg 2 p 2).

Kui tööandjast tulenevatel asjaoludel ei ole töösuhte senisel kujul jätkamine võimalik ning töötajal tuleks oma igapäevane elu suurel määral ümber korraldada, on seega alust lugeda tööandjat

§ 91lg 2 tähenduses oma kohustusi oluliselt rikkunuks.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et tööpäeva alguse ja lõpu üleviimine Jõhvist Tamsallu (Tapale) on töötaja seisukohalt niisugune muudatus, mis sunniks teda oma igapäevaelu korraldust tunduvalt muutma. Asjaolu, et pooltevahelise kirjaliku töölepingu p 2.1 kohaselt oli töö tegemise kohaks Eesti Vabariik, ei tähenda, nagu ei tuleks pooltevahelise töösuhte osaks lugeda ka kirjalikus lepingudokumendis sätestamata, kuid faktiliselt poolte vahel kehtinud ja toiminud kokkuleppeid ning töösuhte igapäevast korraldust. Asjakohane ei ole apellandi seisukoht, et sisuliselt tuleks töö tegemise kohaks lugeda tööandja asukohta (tegevuskohta) Tapal, kuna tööleping sõlmiti teise tööandjaga, kellel oli tegevuskoht ka Jõhvis. Tööandja töö ümberkorraldamine, sh äriühingute struktuuri muutmine ning töölepingute uuele tööandjale üleandmine ei too automaatselt kaasa töölepingu tingimuste muutumist töötamise koha osas. 9. Ringkonnakohtu arvates tuleb käesolevas asjas

§ 91

lg 2 tõlgendamisel ja kohaldamisel arvestada ka vaidlustamata asjaoluga, mille kohaselt muutus majanduslikel põhjustel töö korraldus tööandja juures, kuna AS Järle kui kostja peamine klient lõpetas Jõhvis tootmistegevuse. Ka maakohus on leidnud, et tegemist võis olla

§ 89

lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus tööandjal võis endal olla alus töötajaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles öelda seetõttu, et töösuhte jätkamine senistel tingimustel muutus võimatuks 5 töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. Töö ümberkorraldamisel tuleb tööandjal leida töötajale mõistlikult vastuvõetav lahendus töösuhte jätkamiseks või alternatiivselt lõpetada töösuhe koondamise teel. Kuna tööandja ei pidanud siiski koondamist vajalikuks ning eeldas, et töötaja asub edaspidi töötama senisega võrreldes oluliselt erinevates tingimustes, tulebki asuda seisukohale, et töötajal oli õigus tööleping

§ 91lg 2 alusel erakorraliselt üles öelda.

10. Põhjendatud on töölepingu ülesütlemise tagajärjel lõppenuks lugemine alates 27.01.2011.a. Asja materjalidest nähtuvalt on töötaja esitanud tööandjale 24.01.2011.a dateeringuga töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatab, et soovib töölepingu üles öelda alates 27.01.2011.a. Töötajal ei ole kohustust öelda töölepingut erakorralisel alusel üles koheselt. Üldjuhul tuleb kummalgi poolel töölepingu ülesütlemisest teisele poolele ette teatada.

§ 98

lg 2 kohaselt ei ole töötajal küll kohustust tööandjale erakorralisest ülesütlemisest ette teatada, kuid kui asjaolud seda võimaldavad, on töötajal siiski õigus seda teha. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on töötaja öelnud töölepingu üles, teatades sellest tööandjale 3 kalendripäeva ette.

1. Maakohtu poolset menetlusnormi rikkumist ei nähtu viisist, kuidas kohus on asja arutamisel käsitlenud töövaidluskomisjoni toimikutes olevaid materjale ja töövaidluskomisjoni otsust. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 6 kohaselt võetakse töövaidluskomisjonis asja lahendamise materjalid tsiviilasja toimikusse ning esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Seega oli kohtul TsMS § 232 kohaselt kohustus ka töövaidluskomisjonile esitatud tõendeid hinnata. Asjaolu, et maakohus jõudis samade tõendite põhjal töövaidluskomisjoniga sarnastele järeldustele, ei anna iseenesest alust väiteks, nagu oleks maakohus jätnud tõenditele sisulise hinnangu andmata.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud töötajale

§ 100

lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise suurust.

§ 100

lg 4 võimaldab tööandjalt töötajale välja mõista hüvitise kuni töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitise suurust võib kohus muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Maakohus mõistis nimetatud alusel tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (950,24 €). Ringkonnakohus leiab, et hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses ei ole käesoleva tsiviilasja materjalide alusel põhjendatud. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et töökorralduse muutumine ei ole tööandjale süüliselt etteheidetav, vaid see oli tingitud majanduslikest põhjustest. Samuti tuleb arvesse võtta, et tööandja püüdis töötajaga kokkulepet saavutada ja pakkus välja võimalikke lahendusi. Neid asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades peab kolleegium õiglaseks ja põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks

§ 100

lg 4 alusel välja hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 475,12 €. Hüvitise piiramine ühe kuu keskmise töötasu suurusega on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ka sellega, et sel viisil halvene kummagi poole seisund võrreldes sellega, mis oleks kaasnenud koondamisega. Vastavalt

§ 100

lg-le 1 tulnuks töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööandjal maksta töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. 13. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagimenetluses nõudis hageja saamata jäänud töötasu summas 180,96 € ja hüvitist töölepingu ülesütlemise eest 950,24 €, s.o kokku 1131,20 €. Maakohus rahuldas hageja nõuded täies ulatuses ja jättis menetluskulud täies ulatuses kostja (OÜ Tapa Autobussipark) kanda. 6 TsMS § 173 lg 3 kohaselt muudab kõrgema astme kohus juhul, kui ta muudab esimese astme kohtu tehtud lahendit või teeb uue lahendi asjas uueks läbivaatamiseks saatmata, vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldatakse hagi summas 180,96 € + 475,12 € = 656,08 €, s.o 58 % ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud tuleb asjas jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jäävad nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud 58 % ulatuses kostja kanda ja 42 % ulatuses hageja enda kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 7 Kai Kullerkupp