lg 4 alusel, kuna tegemist on lepingu ülesütlemisest tingitud lisakuluga, mis on tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena. Vaidlusaluse liisingueseme seisukorra osas peab hageja vajalikuks täiendavalt märkida, et Incure Inkasso Agentuur OÜ tuvastas sõiduki visuaalsel vaatlusel näha olnud puudused ja vigastused. Vara müügiga tegeles Saksa Auto AS, kes teostas sõidukile välipesu ning seejärel fikseeris omakorda visuaalse vaatluse käigus nähtavad puudused ja vigastused. Puudub vaidlus selles, et puhtalt sõidukilt on erinevate visuaalsete vigastuste tuvastamine oluliselt lihtsam kui määrdunud/tolmuse sõiduki pealt. Lisaks sellele on Saksa Auto AS spetsialiseerunud kasutatud sõidukite müügiga tegelemisele, mistõttu selleks välja koolitatud isikud oskavad näha ka neid puuduseid, mida tavainimene ei pruugi märgata. Näiteks tagaakna ruloo puudumist oskab tuvastada vaid vilunud spetsialist, kes teab, et see ruloo peab sõidukil olema. Tagastusteenust pakkuva ettevõtte töötaja sellisest asjaolust teadlik ei ole. Saksa Auto AS pakkumisel nr 269322 on kajastatud need puudused, mis tuvastati sõiduki hilisemal põhjalikul ülevaatusel, mil sõidukile tehti ka tehniline kontroll. Tegemist on selliste tähtsamate puudustega, mis mõjutavad sõiduki müüki ja selle hinda. Lisaks sellele ei vaidle kostja vastu, et sõidukil kõik nimetatud puudused esinesid. Tagastatud sõidukil erinesid puudused ja vigastused, kuigi lepingu üldtingimuste p 8.2 kohaselt pidi tagastatav liisinguese olema samas komplektsuses, sisaldama esemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisingfirmale kuuluvaid parendusi. Esemel ei tohtinud olla kahjustusi ning kui eseme seisund ei vastanud lepingus ettenähtud tingimustele, pidi kostja viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Seda kostja teinud, järelikult rikkus lepingu tingimusi ja pidi arvestama sellega, et puuduste ja vigastustega sõiduki hind on madalam võrreldes korras autoga. Tegemist oli keskmisest suurema võimusega sõidukiga, mille ülalpidamine on samuti keskmisest kallim. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et poolte vahel puudub vaidlus debitoorse võlgnevuse osas. Lisaks juhib hageja tähelepanu sellele, et lepingu ülesütlemine ning vara müük jäi nn majanduskriisi aega. Seega kostja süül oli hageja sunnitud liisingueseme müügiga tegelema majanduslikult kõige raskemal ajal, mil muuhulgas sõidukite hinnad langesid oluliselt. Hageja ei vastuta tekkinud olukorra eest ning kostja pidi arvestama asjaoluga, et kui sõiduk tuleb müüa majanduskriisi ajal ning sõidukil esineb puuduseid, siis ei ole võimalik sellises olukorras sõidukit müüa nii kõrge hinnaga, kui lootsid nii hageja kui ilmselt ka kostja. Majandusraskuse 6
lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p 17 on kolleegium jäänud oma seisukoha juurde. Kohus märgib, et antud vaidluses on kostja näol tegemist tarbijaga
Kuna üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada.
lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 kahjustab kostjat ebamõistlikult
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised
lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele
. Vastavalt
lõikele 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja
lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvates lahendites (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11) rõhutanud põhimõtet, et oluline on määratleda liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Samas ei ole iseenesest välistatud ka asja lõpliku müügihinna arvestamine, eriti kui see tegelikult turuväärtusest oluliselt (mitte üle 10 %) ei erine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08 p 18). Antud asjas tugineb hageja üksnes müügihinnale, leides, et on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Hageja loeb sõiduki tagastamise hetke väärtuseks sõiduki müügihinna 12 143,21 eurot ja tõendab oma väidet vara müügiaktiga. Kohus hagejaga sõiduki tagastamise hetke väärtuse määramise osas nõustu. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks
Hageja on küll väitnud, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil määratud sõiduki müüki panemise hinnast, nimetatud 8
lg 3 kohaldamisel käesolevas asjas peaks lähtuma, 14 875.43 eurot (15 658.35 - 782.92). Suuremat turuväärtust ei ole tõendanud ka kostja, mistõttu on kohus lähtunud väärtuse määramisel poolte esitatud asjaoludest kogumis. Puutuvalt kostja kaasamisse müügiprotsessi märgib kohus, et kohtu hinnangul ei oma siinkohal tähtsust poolte vaheline vaidlus, kas kostjale oli hageja 05.09.2008.a lepingu ülesütlemise teatisega toimetatud kätte teatise lisa – liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse. Kostja poolt vaadatuna, on kohus ülalpool selgitanud, et liisinguesemele hinna määramist ja hinna langetamisest (va kuni 10 % osas konkreetse müügitehingu sõlmimisel), oleks hageja pidanud kostjat teavitama. Hageja seda ei teinud. Samas on õiged ka hageja selgitused, et kostja ei saa väita nagu oleks ta müügiprotsessist, vaatamata osalemise soovile, kõrvale jäetud. Kostja pidi mõistma, et tagastatud vara suunatakse hageja poolt uuesti müüki ning müügiprotsessist vastu huvi tundmisel oleks kostjal olnud võimalus võtta hagejaga ise ühendust. Kostja müügihindadest teavitamata jätmist, on kohus auto turuväärtuse määramisel arvestanud. 2. Leppetrahvi nõue. Hageja tugineb kostjalt leppetrahvi nõudmisel liisinglepingu p 6.1 ja 5.2, mille kohaselt ostja kohustub vabatahtliku kindlustuslepingut kuni lepingu tähtaja lõpuni uuendama ning esitama liisinguandjale järjepidevalt uuendatud kindlustuspoliise. Kuna kostja jättis vastava nõude täitmata, on hageja esitanud kostjale lepingu 5.2 tulenevalt leppetrahvi arve summas 63.91 eurot. Kostja nimetatud arve tasumisega ei nõustu ning märgib, et hageja ei ole selgitanud, millal rikkumine aset leidis jms. Vaatamata kostja vastuväidetele, ei ole hageja leppetrahvi nõudmise osas täiendavaid selgitusi esitanud. Sellest tulenevalt ei ole kohtul võimalik kostja vastu esitatud leppetrahvi nõuet ka rahuldada. 10
§-st 158 – 163, millistes sätetes on reguleeritud leppetrahvi nõudmise alused. Nii kaotab
lg 2 kohaselt kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega tuleb leppetrahvi nõudmisel esmalt tuvastada, kas leppetrahvinõude aluseks olev kohustus oli nõude esitamise ajaks
Järgnevalt saab aga hinnata, kas kahjustatud pool on teisele lepingupoolele esitanud leppetrahvi nõudmise teate mõistliku aja jooksul (Riigikohtu lahend 3-2-1-84-09 p 12). Sisuliselt konkreetseid asjaolusid (vähemalt rikkumisega seonduvalt) on kostja leppetrahvi nõude puhul palunud hagejal ka täiendavalt selgitada. Hageja seda teinud ei ole. Samuti ei selgu vajalikud andmed leppetrahvi arvest. Eeltoodu põhjal ei saa kohus kostja vastuväidetele tuginedes rahuldada hageja poolt kostja vastu esitatud nõuet leppetrahvi maksmiseks. Hageja ei ole selgitanud, millise perioodi kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest kostjalt leppetrahvi nõuti ning asjas puuduvad andmed, et kostjale oleks edastatud eelnevalt teatise leppetrahvi nõudmise kohta. Arvet, millest ei selgu selle nõudmise aluseks olevad asjaolud, ei saa käsitleda leppetrahvi nõudmise teatisena. 3. Sõiduki valduse taastamise ja realiseerimise kulud.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sellisteks kuludeks võivad olla ka sõiduki valduse taastamise ja müügi kulud. Sama on öeldud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1112-06. Nimetatud lahendi p 11 on Riigikohus sedastanud, et ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu
Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud
Tagastamiskulude lisakuluks lugemisel ei ole määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Kostja vastuväited autotagastusteenuse kulu väljamõistmisele seisnevad üksnes selles, et kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda. Kuna kostja kohustus oli liisinguese tagastada, ja ta seda ise vabatahtlikult ei teinud, siis peab ta kandma liisingueseme reaalse tagastamisega seotud kulud. Kostja ei ole auto tagastamise vastu mingit huvi tundnud, mistõttu on põhjendamatud tema väited, et ta soovis autot vabatahtlikult tagastada, kuid ei teadnud, kuhu ja millal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-52-11 p 16). Seega on põhjendatud mõista kostjalt välja auto tagastusteenuse kulu 127.82 eurot. Põhjendamatu on aga kostja väide, et auto realiseerimise tasu ei ole õigustatud. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, kaasneksid sellega lisakulud
Ise müües ei pruugi kulutused olla väiksemad. Kuna hageja ei ole automüügifirma, tellis ta nimetatud teenuse ja pidi selle eest tasuma. Nimetatud järeldust on kinnitanud Riigikohus lahendi nr 2-3-2-1-112-06 p 9, selgitades, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud
lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul olid pooled kokku leppinud eraldi viivisemääras, mis ei ole vastuolus seadusega ja millist määra kostja ei vaidlusta (7 % aastas). Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla (10 642.11 euro) tasumiseni lepingujärgses määras. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral otsustama, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, seda 79.19 % (10 642.11 : (13 438.24 : 100)) ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul on mõistlik jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk kostja kanda jätta 79.19 % menetluskuludest ja hageja kanda jätta 20.81 % menetluskuludest. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Rein Pokk Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.