← Eesti

3-10-476/70

Obsah (7)§ 180§ 114§ 182§ 120§ 12§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuli 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-476 Haldusasi O.N. kaebus kriminaa

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. O.N., töötades Harju Politseiprefektuuri kriminaalosakonna isiku- ja varavastaste kuritegude talituse politseijuhtivinspektori ametikohal, peeti Kaitsepolitseiameti (edaspidi Kapo) poolt kinni 19.11.
  2. a, 20.11.
  3. a tunnistati ta uurija määrusega kahtlustatavaks, 21.11.2001 Tallinna linnakohus sanktsioneeris tema vahi alla võtmise ja 30.11.2001 uurija määrusega esitati talle süüdistus. O.N. viibis eeluurimise ajal vahi all perioodil 19.11.2001 kuni 08.05.
  5. 04.12.
  6. a Kapo vanemassistent Margo Poldovi süüdistatava ametikohalt kõrvaldamise määrusega, mille sanktsioneeris Tallinna Prokuratuuri prokurör Kristel Siitam, kõrvaldati O.N. kriminaalasja nr 1-04-42

(01913000100)menetluse raames oma ametikohalt alates 04.12.
  1. a /tl 10/.
  2. 13.03.
  3. a Tallinna linnakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-04-42 mõisteti O.N. talle esitatud süüdistuses õigeks ja samas tühistati tõkend elukohast lahkumise keeld.
  4. Põhja Politseiprefektuuri (edaspidi Põhja PP) 29.04.2008 käskkirjaga nr 914p taastati O.N. teenistus politseis, nimetades ta Põhja PP Kesklinna politseiosakonna juhtivkonstaabli ametikohale (tulenevalt Vabariigi Valitsuse 30.10.
  5. a määrusest nr 272 ja siseministri 24.11.
  6. a määrusest nr 105), ja seoses ametikohalt kõrvaldamise lõppemisega loeti ta teenistusülesannete täitmisele asunuks tagasiulatuvalt alates 22.04.
  7. a /tl 13/.
  8. 23.11.2009 esitas O.N. Justiitsministeeriumile taotluse talle seoses kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mille Justiitsministeerium edastas 25.11.2009 Kapole lahendamiseks, kuna O.N. kõrvaldati ametikohalt Kapo määrusega, mistõttu taotluse on lahendamine Kapo pädevuses.
  9. Kapo oma 25.01.2010 vastuskirjas nr 5933 O.N. taotlusele leidis, et esitatud kujul ei kuulu taotlus rahuldamisele. Kapo asus seisukohale, et Kapo saab kahju hüvitamisel olla pädevaks asutuseks solidaarselt prokuratuuriga ajavahemikul 04.11.2001 kuni 23.02.
  10. a, kuna 23.02.2004 edastas Kapo kriminaalasja nr 01913000100 materjalid prokuratuuri ning seega puudus alates eelnimetatud kuupäevast Kapol kui uurimisasutusel igasugune seaduslik võimalus muuta eeluurimisel vastuvõetud otsuseid, sh otsust ametikohalt kõrvaldamise kohta, mis toimus uurija koostatud määruse alusel ning jõustus peale prokuröri vastavat sanktsioneerimist. Seoses taotluses toodud viiviste arvestusega välja maksmata töötasult leidis Kapo, et taotluse esitaja ei ole selles osas lisanud õiguslikke argumente ega muid põhjendusi. Kapo juhtis tähelepanu asjaolule, et vastavalt seadusele ametikohalt kõrvaldatud isikule ei 2 maksta saamatajäänud töötasu, vaid talle kuulub ka neil juhtudel, kui ametist kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks, võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Samuti leidis Kapo, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitab vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele (edaspidi AVVKHS) Rahandusministeerium. Kuna AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju töötasu kaotamise näol, puudub isikul alus nõuda talle ametipalga maksmist alusetult vahi all viibitud aja eest perioodil 19.11.2001 kuni 08.05.
  11. Kapo asus seisukohale, et õige on hüvitada summa, mis vastab kriminaalmenetluse tagamise vahendi tõttu saamata jäänud töötasule selles osas, mis ületab teistelt tööandjatelt saadud töötasu. Kuna esitatud tõenditest ei nähtu, kas ja millises ulatuses sai taotleja ametist kõrvaldatud olles sotsiaaltoetusi või muid sissetulekuid. siis oleksid selle kohta vajalikud täiendavad selgitused või tõendid /tl
  13. O.N., kõrvaldamata oma taotluse puudusi, esitas 25.02.2010 Tallinna halduskohtule kaebuse seoses kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamisega perioodil 04.12.200119.06.2008 (täpsustatud kaebuse kohaselt perioodil 04.12.2001-22.04.2008) varalise kahju väljamõistmiseks kokku summas 1 533 682 krooni (sh väljamaksmata töötasu summas 857 547 ja viivis summas 676 135 krooni) /tl 1-8, 20-22, 79-81/.
  14. 27.04.2010 kohtumäärusega kohus võttis kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Eesti Vabariigi Kapo ja prokuratuuri kaudu /tl 28-29/.
  15. 11.10.2010 määrusega halduskohus peatas käesoleva haldusasja menetluse Riigikohtu menetluses olevate haldusasjade (põhiseaduslikkuse järelevalve asjade) nr 3-3-1-69-09, nr 33-1-15-10, nr 3-3-1-35-10 ja nr 3-3-1-85-09 lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuste jõustumiseni neis asjades /tl 62-63/. Kohus uuendas haldusasja menetluse 18.01.2012 kohtumäärusega. Lähtudes uuest Riigikohtu õiguskäsitlusest sarnaste kaebuste lahendamisel andis kohus tähtaja kaebajale täpsustatud kaebuse esitamiseks ning vastustajatele täpsustatud kaebuse osas seisukoha esitamiseks /tl 7172/.
  16. 21.03.2012 määrusega halduskohus kaasas Justiitsministeeriumi menetlusse vastustajana perioodi osas, mil kriminaalasi oli Tallinna linnakohtu menetluses /tl 54, 107/.
  17. Vastustajad on korduvalt esitanud kaebuse kohta oma kirjalikud seletused: prokuratuur /tl 39-42, 50-52, 82-84/, Kapo /tl 44-48, 86-89/ ja Justiitsministeerium /tl 125-128/. Kohus arutas O.N. kaebust 07.06.2012 kohtuistungil /tl 131-138/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja O.N. märgib, et 08.01.
  18. a Põhja PP käskkirjaga nr 20p /tl 13 pöördel/ vabastati kaebaja enda algatusel politseiteenistusest ja talle maksti kasutamata jäänud puhkuse hüvitist 12,25 kalendripäeva eest, arvestades tema tööperioodiks ajavahemikku 19.06.
  19. a kuni 08.01.
  20. a, samas O.N.le ei ole välja makstud töötasu ja puhkuse hüvitist ajavahemiku 04.12.
  21. a kuni 19.06.
  22. a eest. Riigikohus otsuses nr 3-3-1-10-01 on asunud seisukohale, mille kohaselt ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. 3 Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 15 lg-le 2, kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kuna Kapo HMS § 15 lg-s 2 sätestatut ei järginud ja oma vastuses viitas võimalusele esitada halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks, kaebaja käsitles Kapo 25.01.
  23. a vastust taotluse rahuldamata jätmisena ja esitas kaebuse halduskohtule. O.N.le on tekitatud järgmine kahju, mis koosneb temale välja maksmata töötasust ja viivistest: Välja maksmata töötasu: 04.12.2001-31.12.2001 = 10 875.- krooni (7250.- kuupalgamäär + 725.- lisatasu teenistusaastate eest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) 10% + 2900.- ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest 40%); 01.01.2002-30.06.2002 = 52 200.- krooni (7250 kuupalgamäär + 725 lisatasu teenistusaastate eest ATS 10% + 725 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) x 6 kuud; 01.07.2002-10.11.2002 = 40 371.- krooni (7850 kuupalgamäär + 785 lisatasu teenistusaastate eest ATS 10% + 785 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) x 4 kuud, (7850 + 785 lisatasu teenistusaastate eest ATS 10% + 785 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%)/168 t x 48 t; 11.11.2002-30.06.2003 = 75 700.- krooni (7850 kuupalgamäär + 1178 lisatasu teenistusaastate eest ATS 15% + 785 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) x 7 kuud, (7850 + 1178 lisatasu teenistusaastate eest ATS 15% + 785 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%)/168 t x 120 t; 01.07.2003-31.05.2006 = 380 625.- krooni (8700 kuupalgamäär + 1305 lisatasu teenistusaastate eest ATS 15% + 870 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) x 35 kuud; 01.06.2006-31.12.2006 = 76 125.- krooni (8700 kuupalgamäär + 1087.50 lisatasu teenistusaastate eest politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) 12,5% + 217.50 ATS ja PolTS lisatasude vahe juurdemakse + 870 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) x 7 kuud; 01.01.2007-04.06.2007 = 67 792.- krooni (10000 kuupalgamäär + 1250 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 12,5% + 55 ATS ja PolTS lisatasude vahe juurdemakse + 1000 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10%) + 1000 motivatsioonitasu) x 5 kuud, (10000 kuupalgamäär +1250 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 12,5% + 55 ATS ja PolTS lisatasude vahe juurdemakse + 1000 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10% + 1000 motivatsioonitasu) /168 t x16 t; 05.06.2007-31.12.2007 = 93 214.- krooni (10000 kuupalgamäär + 1500 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 15% + 1000 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10% + 1000 motivatsioonitasu) x 6 kuud, (10000 kuupalgamäär + 1500 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 15% + 1000 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10% + 1000 motivatsioonitasu)/168 t x 152 t; 01.01.2008-21.04.2008 = 60 645.- krooni (11500 kuupalgamäär + 1725 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 15% + 1150 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10% + 1952.50 motivatsioonitasu) x 3 kuud, (11500 kuupalgamäär + 1725 lisatasu teenistusaastate eest PolTS 15% + 1150 ametipalga suurendamine jälitustegevuse eest vähemalt 10% + 1952.50 motivatsioonitasu) /168 t x 120 t. Kokku 10875+52200+40371+75700+380625+76125+67792+93214+60645 = 857 547.krooni. Viivised 0,05% päevas välja maksmata töötasult: 04.12.2001-31.12.2001 = 17 496.- krooni; 4 01.01.2002-30.06.2002 = 71 634.- krooni; (12265.25+12134.75+12004.25+11873.75+11743.25+ +11612.75); 01.07.2002-10.11.2002 = 40 272.- krooni (12393.35+12252.05+12110.75+3515.63); 11.11.2002-30.06.2003 = 91 117.- krooni (8843.02+12195.34+12048.04+11900.74+11753.44+11606.14+11458.84+11311.54); 01.07.2003-31.05.2006 = 334 353.- krooni (12327.34+12164.14+12000.94+11837.74+11674.54+11511.34+11348.14+11184.94+11021.7 4+10858.54+10695.34+10532.14+10368.94+10205.74+10042.54+9879.34+9716.14+9552.94 +9389.74+9226.54+9063.34+8900.14+8736.94+8573.74+8410.54+8247.34+8084.14+7920.94 +7757.76+7594.54+7431.34+7268.14+7104.94+6941.74+6778.54) ; 01.06.2006-31.12.2006 = 42 547.- krooni (6567.48+6404.56+6241.36+6078.16+5914.96+5751.76+ 5588.56); 01.01.2007-04.06.2007 = 25 818.- krooni (6601.04+6401.54+6202.04+6002.54+611.28); 05.06.2007-31.12.2007 = 35 007.- krooni (5152.03+5482.01+5279.51+5077.01+4874.51+ 4672.01+4469.51); 01.01.2008-21.04.2008 = 17 891.- krooni (5136.79+4891.99+4647.19+3215.30). Kokku viivised 17496+71634+40272+91117+334353+42547+25818+35007+17891 = 676 135.- krooni ning nõude suurus on kokku 1 533 682.- krooni. Kaebaja pöördus audiitor- ja raamatupidamisteenuseid osutava OÜ Sunny Finants poole, kes Põhja PP 23.09.
  24. a vastuse nr PHJ 4.1-4.12.2/58358 alusel arvestas välja kaebaja saamata jäänud palga ning intressid ajavahemikus 04.12.
  25. a kuni 21.04.
  26. a /tl 9, 26-27/. Alates 22.04.
  27. a taastati kaebaja politseiteenistussuhe Põhja PP Kesklinna politseiosakonna juhtivkonstaabli ametikohal. Seega O.N. oli ametikohalt kõrvaldatud ajavahemikus alates 04.12.
  28. a kuni 22.04.
  29. a ning selle perioodi eest on tal õigus saada hüvitist riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) alusel. Kaebaja on seisukohal, et talle tekitati kahju riigi tegevusega ja riigi poolt ning tulenevalt sellest peaks vastustajaks olema Eesti Vabariik alates 04.12.
  30. a kuni 23.02.
  31. a läbi Kaitsepolitseiameti solidaarselt prokuratuuriga, alates 23.02.
  32. a kuni 22.04.
  33. a Eesti Vabariik läbi prokuratuuri. Kaebaja soovib hüvitust kui õigeksmõistetu, kellele tekitati kriminaalmenetluse läbiviimisega nii moraalset kui ka materiaalset kahju ning soovib kahju hüvitamist saamata jäänud töötasu ning viiviste ulatuses. Kriminaalmenetluse läbiviimine piiras kaebaja õigusi sellisel määral, et piirangut saab lugeda erakordseks, kuna piiras tema õigust töökoha valikule kriminaalmenetluse läbiviimise ebamõistlikult pikk kestus. Viitega ATS § 135 lg 1 ja 2 sätetele kaebaja leiab, et kohtutel puudub igasugune õiguslik alus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu arvestamisel töötasu maha arvestamiseks, mida kaebaja on saanud peale teenistusest vabastamist teistelt tööandjatelt. Riigikohtu halduskolleegium on 11.10.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-35-99 (p 3) ja 01.11.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-41-99 (p 4) märkinud, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda ATS § 135 eesmärgist, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Viimasena nimetatud lahendis täpsustas Riigikohus lisaks, et kooskõlas selle eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. Seega tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud lahenditest, tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel, kuid seal ei ole sõnagi juttu teistelt eraõiguslikelt tööandjatelt saadud tasust. Nimetatud kaebaja seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahend 3-3-1-74-
  34. Kaebaja leiab viitega AVVKHS § 5 lg-le 4, et temale ametikohalt kõrvaldamise tõttu välja maksmata palk on otsene varaline kahju. 5 Vastustaja Prokuratuur on oma 09.06.2010 seletuses seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alusel ja korra sätestab RVastS. Kui viidatud seaduse § 7 sätestab vastutuse alusena avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega kannatanule tekitatud kahju hüvitamise põhimõtte, siis § 16 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda ka õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Samas on aga sel puhul nõutav lisatingimus - isik võib nõuda vaid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Prokuratuuri hinnangul on O.N. puhul küll tegemist PS § 29 (Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta) rikkumisega, kuid pole alust lugeda seda piirangut erakordseks. Kuigi ATS § 16 p 2 kohaselt oli tal takistatud töötamine avalikus teenistuses, polnud mingeid takistusi töötada erasektoris, mida O.N. faktiliselt ka tegi, töötades alates 01.03.
  35. OÜ-s Santaverdo. Tõsiasi, et töökohtade arv erasektoris on kordades suurem töökohtadest avalikus teenistuses, annabki alust väita, et avalikus teenistuses töötamise keelamist ei saa lugeda põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiravaks toiminguks. Piirangut ei tee erakordseks ka kriminaalmenetluse pikkus (kohtueelne uurimine ja kohtulik arutamine kestis kokku üle kuue aasta), sest vastasel juhul tuleks määratleda nö normaalne menetluse aeg, mille eest hüvitise nõudmine poleks õigustatud ning see aeg hüvitise nõudmise perioodist maha arvata. Kui isegi on täidetud RVastS §-s 16 lg 1 sätestatu, siis sama paragrahvi lõige 2 toob veel rida tingimusi, millega tuleb arvestada. O.N. puhul on neist oluline p 2, mille kohaselt ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. O.N. ametikohalt kõrvaldamise ajal 04.12.
  36. kehtis ning käesoleval ajal kehtib seadus (vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi, edaspidi KrMK, § 129 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 141), mis annab õiguse kuriteos kahtlustatava või süüdistatava suhtes kasutada nimetatud kriminaalmenetluse tagamise vahendit. Kaebuse rahuldamine oleks otseses vastuolus osundatud sättega. 30.03.
  37. kaebuse täienduses täpsustab kaebaja, et tema arvates on vastustajaks Eesti Vabariik läbi Kapo ja prokuratuuri ja seda järgmiselt: ajavahemikul 04.12.
  38. - 23.02.
  39. Kapo solidaarselt prokuratuuriga ja 23.02.
  40. - 22.04.
  41. prokuratuur. Halduskohtu 27.04.
  42. määruse kohaselt on asjas vastustajaks Eesti Vabariik perioodil 08.05.
  43. - 23.02.
  44. Kapo solidaarselt prokuratuuriga kaudu ning perioodil 23.02.
  45. - 22.04.
  46. prokuratuuri kaudu. Sellise kahte perioodi jagamise aluseks on arvatavalt Kapo 25.01.
  47. vastuses O.N. esindajale toodud seisukoht, et nemad edastasid 23.02.
  48. kriminaalasja materjalid süüdistuskokkuvõttega prokuratuuri ning seega puudus neil kui uurimisasutusel sellest kuupäevast alates igasugune seaduslik võimalus muuta eeluurimisel vastuvõetud otsust ametikohalt kõrvaldamise kohta. Sellise seisukohaga võib nõustuda, kuid siis tuleb arvestada ka sellega, et prokuratuur saatis kriminaalasja arutamiseks Tallinna linnakohtule 05.04.
  49. (toimik saabus kohtusse samal kuupäeval) ning alates sellest kuupäevast puudus ka prokuratuuril igasugune seaduslik võimalus muuta O.N. ametikohalt kõrvaldamise otsustust. Miks luges halduskohus selle perioodi eest vastustajaks prokuratuuri, kohtu 27.04.
  50. määrusest ega muudest asja materjalidest ei selgu. Kaebuse kohaselt koosneb O.N.le tekitatud kahju e nõutav hüvitis kahest osast -temale välja maksmata töötasust ja viivistest. Kuigi Kapo 25.01.10 vastuse p-s 2 on kaebaja tähelepanu juhitud õiguslike argumentide ja muude põhjenduste puudumisele selles osas, miks on viivis loetud tekitatud kahju osaks, pole kohtule esitatud kaebuses seda küsimust käsitatud. Prokuratuuri arvates ei ole viivise nõudmine põhjendatud. Teatavasti on viivis rahasumma, mille tasumist saab võlausaldaja võlgniku käest nõuda juhul, kui viimane viivitab rahalise kohustuse täitmisega (vt võlaõigusseaduse, edaspidi VÕS, § 113 lg 1). Kuigi O.N. kõrvaldati 6 uurija määruse alusel oma ametikohalt ametipalga säilitamiseta, ei muutunud Eesti riik (Harju PP, järgnevalt Põhja PP) sellega tema ees võlgnikuks. Oluline on märkida, et ka O.N. õigeksmõistmine temale esitatud süüdistuses 13.03.
  51. ei toonud automaatselt kaasa riigi kohustust maksta temale töötasu töölt sunnitult puudutud aja eest, vaid tal tekkis üksnes õigus nõuda RVastS §-s 16 sätestatud tingimustel temale tekitatud kahju hüvitamist. Tegemist ei ole mitte alusetult välja maksmata jäänud töötasu nõudega, vaid hüvitise nõudmisega avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Kuigi kohus selgitas kaebajale oma 12.03.
  52. määruses, et kohtupraktika kohaselt on õige hüvitada summa, mis vastab kriminaalmenetluse tagamise vahendi tõttu saamata jäänud töötasule selles osas, mis ületab teistelt tööandjatelt saadud töötasu, ei nõustunud kaebaja sellega kaebuse täienduses ja esitab oma seisukoha kinnituseks rea näiteid Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast. Toodud näited ei ole aga asjakohased, sest need käsitavad olukordi, kus nõutakse tasu seoses ebaseadusliku vallandamisega töölt sunnitult puudutud aja eest; O.N. nõude sisuks on aga hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Seetõttu kuulub hüvitamisele kuuluvast summast mahaarvamisele OÜ Santoverdolt saadud töötasu ajavahemikul 01.03.
  53. - 02.04.
  54. summas 182 326 krooni. Prokuratuur soovib tähelepanu juhtida ka vastuolule esitatud kaebuse ning kaebuse täienduse vahel osas, mis puudutab nõutavat hüvitise summat. Kaebuse kohaselt on arvestatud nõude suuruseks 1 533 682 krooni, millest välja maksmata töötasu on 857 547 krooni ning viivised 676 135 krooni; kaebuse täiendusele lisatud Sunny Finants OÜ arvestuse kohaselt on välja maksmata töötasu suuruseks 849 828 krooni ning intresside/viiviste suuruseks 3 515 542 krooni, kokku seega 4 365 370 krooni. Kui suures summas nõude juurde kaebaja jääb, ei ole prokuratuurile selge. Vastustaja Kaitsepolitseiameti 10.06.2010 kirjalik seletus Kaitsepolitseiamet nõustub Tallinna Halduskohtu
  55. aprilli 2010 määruses esitatud seisukohaga, et RVastS alusel riigi tegevusega tekitatud kahju hüvitamisel on vastustajateks Kapo solidaarselt prokuratuuriga (08.05.2002 – 23.02.2004), kuna 23.02.2004 edastas Kapo kriminaalasja nr 01913000100 materjalid, sh süüdistuskokkuvõtte prokuratuuri ning seega puudus alates eelnimetatud kuupäevast Kapol kui uurimisasutusel igasugune seaduslik võimalus muuta kohtueelsel uurimisel vastuvõetud otsuseid, sh otsust ametikohalt kõrvaldamise kohta, mis toimus uurija koostatud määruse alusel ning jõustus peale prokuröri vastavat sanktsioneerimist. Enne 08.05.2002 tekkinud kahju hüvitamise aluseks on AVVKHS. ATS § 107 lg 2 kohaselt säilitatakse teenistussuhte peatumise ajaks ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitist. ATS ei näe ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega menetleja määruse alusel. Sellist kohustust ei sätesta ka antud juhtumile rakendatav KrMK § 129, millest tuleneb menetleja õigus süüdistava ametikohalt kõrvaldamiseks. Kuna ATS-s puudub alus palga säilitamiseks, ei ole võimalik esitada nõuet palga ja lisatasude (hüvitise) väljamaksmiseks. Vastav vaidlus ei kuulu ATS reguleerimisalasse. Seega puudub riigil seadusest tulenev kohustus kaebuse esitajale hüvitise maksmiseks tema saamatajäänud töötasu kompenseerimiseks aja eest, mil kaebuse esitaja oli menetleja määruse alusel süüdistatavana teenistusest kõrvaldatud. Nõustume, et kui isik kõrvaldati kriminaalmenetluses ametist kooskõlas KrMK § 129 või KrMS § 141 sätestatuga, võib isikul tekkida kahju saamata jäänud töötasu tõttu. Neil juhtudel, kui ametist kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kannatanud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Asjaolu, et sellise kahju hüvitamise eriregulatsiooni ei ole kehtestatud, ei saa välistada riigi vastutust isiku ees ning lähtuda tuleb õiguse üldistest põhimõtetest (Riigikohtu 17.04.2001 otsus asjas 3-3-1- 7 10-01). Kuna alates 01.01.2002 kehtib RVastS, mis sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra, siis tuleb antud kaebuse lahendamisel lähtuda selles seaduses väljendatud normidest ja põhimõtetest. RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt juhul, kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Kaebuses sisalduv kalkulatsioon kahju suuruse osas on matemaatiliselt arusaadav, kuid Kaitsepolitseiamet on seisukohal, et kaebuse esitaja ei saanud kriminaalmenetluse tagamise vahendi rakendamise hetke ette näha oma töötasu aastatel 2001-2008 ja seda vähem saab ta praegu selles kindel olla tagantjärgi. Samuti tuleb arvestada riski, et kaebuse esitaja oleks võidud mingil hetkel koondada, üle viia teisele ametikohale, ta oleks võinud haigestuda, ametist lahkuda vms. Seega on kaebuse esitaja poolt kahju hüvitamise aluseks olev saamata jäänud töötasude arvestus hüpoteetiline. Eraldi väärib väljatoomist kaebuse esitaja arvestuses sisalduv tasu arvestus jälitustegevuse eest ja motivatsioonitasu saamine. Ajavahemikul 2001 kuni 2008 kehtinud palgaseaduse § 2 lg 4 kohaselt „Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiivvõi töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.“. Seega, ajavahemiku eest, mil kaebuse esitaja oli ametikohalt kõrvaldatud, ei ole tal õigustatud ootust saada lisatasu, kuna ta ei täitnud lisaülesandeid. Seega puudub kaebuse esitajal igasugune eeldus saada motivatsioonitasu. Ajavahemikul 2001 kuni 2008 kehtinud PolTS § 20 lg 1 sätestab, et „Jälitustegevust teostava politseiametniku ametipalka suurendatakse 10 kuni 50 protsenti.“. Seega, kui isiku teenistussuhe on menetleja määruse alusel peatatud, ei ole isikul õigusliku ootust jälitustegevuse teostamise eest tasu saada, kuna isik reaalselt jälitustegevust ei teosta. Omakorda väärib äramärkimist, et peale õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist ennistati kaebuse esitaja politseiteenistusse, kuid mitte jälitusametnikuks, vaid Põhja PP välitöö vormiriietuse rühma juhtivkonstaabli ametikohale, mis ilmekalt veelkord tõendab, et ei saa olla kunagi 100 % kindel oma ametikoha järjepidevuses. Kapo arvutus saamatajäänud ametipalga ja lisatasude kohta perioodil 08.05.2002 – 23.02.2004: Periood Ametipalk Lisatasu staaži eest 08.05.2002-31.05.2002 5379.01 537.90 ATS 10% 01.05.2002-10.11.2002 48 143.00 4814.00 ATS 10% 11.11.2002-30.11.2002 13 457.00 2019.00 ATS 15% 01.01.2003-30.06.2003 47 100.00 7068.00 ATS 15% 01.07.2003-31.12.2003 52 200.00 7830.00 ATS 15% 01.01.2004-23.02.2004 15 600.00 2340.00 ATS 15% Kokku 181 879.01 24 608.90 Kokku ametipalk ja ATS lisatasu 206 487.91 Kapo on seisukohal, et kaebuse esitaja viivisenõue 3 515 542 krooni on alusetu. Kaebuse esitaja on viivist arvestanud oma saamata jäänud töötasult alates 01.01.
  56. a kuni 21.04.
  57. a. Nimetatud perioodi eest viivise arvestamine on alusetu, sest sel perioodil ei olnud ei Kapol (nagu ka prokuratuuril ja Harju PP-l) kaebuse esitaja ees mingisuguseid sissenõutavaid rahalisi kohustusi. Kaebuse esitaja oli politseiteenistusest kõrvaldatud, tema teenistussuhe oli peatunud tingimusega, et kuni uurimise lõpuni kaebuse esitajale palka ei maksta. Perioodil 04.12.
  58. a kuni 21.04.2008 ei olnud riigil Kapo uurija tehtud teenistusest kõrvaldamise määrusest kui õiguspärasest haldusaktist tulenevalt kohustust kaebuse esitajale töötasu maksta. Põhinõude puudumisel ei saa kaebuse esitaja nimetatud perioodi eest ka viivise maksmise nõuet esitada. 8 Haldusasjas 3-03-64 oli esimese astme kohtu lahendis nr 3-318/2004 lähtutud põhimõttest, et õige on hüvitada summa, mis vastab kriminaalmenetluse tagamise vahendi tõttu saamata jäänud töötasule selles osas, mis ületab teistelt tööandjatelt saadud töötasu. Kuigi ka viidatud juhtumil oli kahju kannatanud isik politsei teenistuses, ei olnud välistatud muu tõenäoliselt õiguspärase tulu saamine. Ringkonnakohtu otsuses asjas 3-07-1430 on kaalutud isiku põhiõiguste riive tõsidust, lugedes isiku täiendavat sissetulekut rikkumise tagajärge kergendavaks asjaoluks ja kriminaalmenetluse ettenägematut kestvust ja sellest tulenevat isiku olukorra ebakindlust seda raskendavaks asjaoluks. Kaebuse esitaja on saanud ametikohast kõrvaldamise perioodil täiendavaid sissetulekuid. Muuhulgas tuleb arvestada asjaolu, et kuna kaebuse esitajal ei olnud kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise ajal lubatud täita oma ametikohustusi, oli tal võimalik peamise osa oma ajast ja energiast kasutada muul eesmärgil; kui sellega seostus tulu saamine, on selle tulu ulatuses saamatajäänud töö- ja lisatasu hüvitamine ebaproportsionaalne. Kohtuasjas 3-09-202, mis käsitleb ametikohalt kõrvaldamist kohtumääruse alusel, on kohus asunud seisukohale, et kui kaebaja eneseteostuse vabaduse piiramine toimus avalikes huvides, so kriminaalmenetluse tagamise huvides, mistõttu isikul lasus teatav kohustus oma õiguste piirangut taluda ilma selle eest 100%-list hüvitist saamata. Kaebuse esitaja poolt on kohtule esitatud tõendid füüsilisele isikule tehtud väljamaksete kogusummade kohta. Kuna Tallinna Halduskohtu 27.aprilli 2010 määruses on RVastS alusel riigi tegevusega tekitatud kahju hüvitamisel vastustajateks Kapo solidaarselt prokuratuuriga kuuliste ja kuupäevaliste ajavahemikega (08.05.2002 – 23.02.2004), siis esitas Kapo järelpärimise Maksu- ja Tolliametile, täpsustamaks väljamakseid kuude kaupa /tl 59-61/. Kaebuse esitaja O.N. on ise OÜ Santoverdo juhatuse liige ning osanik ning seega on Maksu- ja Tolliameti vastus sõltumatu kohtumenetluse pooltest. Kaebusest ei ilmne, et kaebuse esitaja või tema esindaja oleks taotlenud kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamist kogu menetluse perioodi jooksul. Viimasest võib teha järelduse, et menetluse tagamise vahend ei põhjustanud ebaproportsionaalseid häireid tema igapäevaelus ja/või pidas ta vahendi kohaldamist põhjendatuks. Võimalik passiivsus oma olukorra parandamisel õiguslike vahenditega on asjaolu, mida saab tõlgendada kaebuse esitaja kahjuks. Ringkonnakohtu otsuses 3-07-1430 oli isik nõudnud kahju hüvitamist saamata jäänud palga ja lisatasude ulatuses, kuid kohus, kaalunud rikkumise ja selle tagajärje raskust isikule, määras ise väiksema hüvitatava kahju summa. Nõustume, et kaebuse esitaja õigusi kitsendati määramata ajaks ning võimalik, et halvendati tema majanduslikku olukorda, kuid Kapo on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud kaaluda RVastS § 16 lõigetes 1, 2 ja 3 esinevate asjaolude olemasolu ning muid õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid kaalutlusi (lõike 3 sõnastuses olulisi asjaolusid), et määrata õiglane hüvitise summa. Kahju hüvitamise üldpõhimõte on, et hüvitamisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Tekitatud varalise kahju hüvitamist võib nõuda õiglases ulatuses. Nimetatud põhimõtted on sätestatud ka RVastS § 8 lõikes 1, § 13 lg 1 p-s 5 ja § 16 lõikes
  59. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et antud avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju tuleb hüvitada, siis leiame, et hüvitise suuruse määramisel tuleb kindlasti maha arvata kaebuses nimetatud perioodil mujalt saadud sissetulekud ning tasu jälitustegevuse eest ja motivatsioonitasu. Eeltoodut arvestades on kaebuses nõutud kahjude hüvitamise summade suurus põhjendamatult suur. RVastS § 16 lg 1 annab aluse varalise kahju hüvitamisele õiglases ulatuses. Leiame, et esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebuses nõutud hüvitise summa õiglane, proportsionaalne, põhjendatud ega taga isikute ühetaolist kohtlemist. O.N. täpsustatud kaebus tulenevalt Tallinna Halduskohus 18.01.
  60. a määrusest 9 Võttes aluseks Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-69-09, 3-3-1-15-10, 3-3-1-35-10 ja 3-3-1-85-09 avaldatud seisukohad, kaebuse esitaja peab oma esitatud kaebust perspektiivikaks ja leiab, et temale on tekitanud varalise kahju tema ametikohalt kõrvaldamine kohtueelses kriminaalmenetluses, mille tõttu ta ei saanud töötada ajavahemikul 04.12.
  61. a kuni 22.04.
  62. a Harju PP kriminaalosakonna isiku- ja varavastaste kuritegude talituse politseijuhtivinspektori ametikohal ega saada töö eest tasu. Riigikohus lahendis nr 3-3-1-15-10 on avaldanud seisukohta, mille kohaselt ametikohalt kõrvaldamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mida kohaldatakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes eeluurimiskohtuniku või kohtuniku määruse alusel (KrMS § 141 lg 1). Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna kaebuse esitaja jaoks on töö ainus sissetuleku hankimise vahend, seetõttu tema ametikohalt kõrvaldamisega ja põhiseaduse (edaspidi PS) § 29 riivega kaasnes tema suhtes ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. PS § 32 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning PS § 32 lg 2 esimene lause ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, omanikule varalise kaotuse põhjustamine (Riigikohtu üldkogu
  63. märtsi
  64. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 57). Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine põhjustas kaebuse esitajale varalise kaotuse. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamise tõttu jäi tal tulu saamata. Kaebuse esitaja oli ametikohalt kõrvaldatud ajavahemikus alates 04.12.
  65. a kuni 22.04.
  66. a, mis moodustab 6 aastat 4 kuud ja 18 päeva ning oma ametikohustuste täitmise korral ajavahemikul 04.12.
  67. a kuni 22.04.
  68. a oleks saanud oma töö eest tasu 54807.24 € (857 547.- krooni). Eeltoodust lähtudes tuleneb PS §-st 32 riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist. Riigi kohustust hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud varaline kahju on Riigikohtu üldkogu rõhutanud
  69. märtsi
  70. a otsuses kohtuasjas nr 3-31-69-09 (otsuse p 64). Sarnaselt on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et "ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Seadusandja peab ette nägema sellise kahju hüvitamise alused ja korra, nagu ta on seda teinud näiteks kriminaalmenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks" (Riigikohtu halduskolleegiumi
  71. aprilli
  72. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-10-01, p 4). Ametikohalt kõrvaldamine piiras kaebuse esitaja omandipõhiõigust erakordselt ja seda selle piirangu kohaldamise ebamõistliku pikaajalisuse tõttu. Piirang, mille kohaldamine kestis 6 aastat 4 kuud ja 18 päeva, ei saanud kaebuse esitaja töötada oma ametikohal politseis ning kaotas ka võimaluse sellel perioodil saada töö eest tasu. Kaebuse esitajal, seoses ametikohalt kõrvaldamise instituudi kui kriminaalmenetlusliku meetme ajutise iseloomuga, polnud võimalik ette näha, kui kaua see kestab. Kriminaalmenetluse kulg, mis kestis samuti ebamõistlikult ja põhjendamatult pikalt, alates
  73. novembrist
  74. a kuni õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseni 13.03.
  75. a Tallinna linnakohtus, seega 6 aastat 4 kuud ja 5 päeva, lõppkokkuvõttes aga näitas, et kaebuse esitajale esitatud kriminaalsüüdistus oli täielikult alusetu. Seetõttu on põhjendatud tema nõue ka viivise maksmiseks välja maksmata töötasult summas 43212.90 € (676 135.- krooni). 10 PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus hüvitada ametikohalt kõrvaldamisega põhjustatud varaline kahju, omandipõhiõiguse erakordselt intensiivse riive puhul, mis käesoleval juhul on aset leidnud. Vastustaja prokuratuuri 28.02.2012 kirjalik seletus O.N. kaebuse täpsustusele Kaebuse õiguslike põhjenduste osas nõustub prokuratuur kaebuse täpsustuses esitatud Riigikohtu otsustest 3-3-1-85-09, 3-3-1-69-09, 3-3-1-15-10 ja 3-3-1-35-10 tulenevate seisukohtadega, et riigi kohustus hüvitada õiglases ulatuses õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu tuleneb PS §-de 12 ja 32 koostoimest, riigivastutuse seadus neil juhtudel ei rakendu. Vaatamata sellele, et kohus oma 27.04.2010 määruse p-ga 4 tagastas kaebajale mõtteliselt kahjuhüvitamise taotluse perioodi 04.12.2001 - 08.05.2002 osas, taotleb kaebaja oma 12.02.2012 täpsustuses varalise kahju hüvitamist ka osundatud perioodi eest. Süüvimata taotluse osalise tagastamise põhjustesse hindab prokuratuur taotlust ülalmärgitud perioodi eest alusetuks, sest see ei ole enam käesoleva vaidluse objektiks. Prokuratuur on jätkuvalt seisukohal, et hüvitamisele kuuluvast summast tuleb maha arvata töötasu, mis kaebaja sai teistelt tööandjatelt perioodil, mil ta oli kõrvaldatud töölt Harju PP-s. Mahaarvamise põhjendusi on selgitanud kohus 12.03.2010 määruses ning oma arvamuse kaebaja vastuväidetele on prokuratuur esitanud 09.06.2010 seletuses, mille juurde jääb prokuratuur ka praegu. Prokuratuur vaidleb endiselt vastu ka kaebuse nõudele viivise maksmiseks välja maksmata töötasu summalt. 09.06.2010 esitatud seletuses juhtis prokuratuur tähelepanu tõsiasjale, et kaebaja ei ole esitanud õiguslikke argumente ega muid põhjendusi, miks viivis on loetud kahju osaks ning esitas omapoolse põhjenduse, miks viivise nõudmine on alusetu. 12.02.2012 täpsustuste 3-ndal leheküljel alt viiendas lõigus kasutab kaebaja küll väljendit „kaebuse esitaja on seisukohal, et seetõttu on põhjendatud tema nõue ka viivise maksmiseks …“, kuid viidatud lõigule eelnevast lõigust pole võimalik leida midagi sellist, mida võiks käsitada sellekohaste põhjendustena. Prokuratuuri hinnangul on viivise nõue senini põhistamata. Prokuratuur peab vajalikuks muuta vastustajate ringi ning kaasata menetlusse kaasvastustajana Justiitsministeerium. Riigikohtu üldkogu on oma lahendi nr 3-3-1-15-10 p-s 47 asunud seisukohale, et ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamisel kohtueelses menetluses on vastustajaks prokuratuur, kuigi ametikohalt kõrvaldamine toimub eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Prokuratuur nõustub osundatud seisukoha ja selle põhistustega. O.N. süüdistusasja puhul on aga tegemist olukorraga, kus ametikohalt kõrvaldamise periood hõlmas nii kohtueelset menetlust kui ka kohtumenetlust Harju maakohtus. Osundatud Riigikohtu üldkogu otsuses toodud põhistused käsitavad prokuratuuri kohustusi ja võimalusi kriminaalasja kohtueelse menetluse ajal, kuid need ei ole laiendatavad ajale, mil kriminaalasi on kohtu menetluses. Kriminaalasi O.N. süüdistuses oli Harju maakohtu menetluses alates 05.04.2004 ning prokuratuuri hinnangul on perioodi 05.04.2004 – 22.04.2008 osas vastustajaks Justiitsministeerium. Õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka seda, et kaebuse kohaselt ei võtnud O.N. töölt kõrvaldamise aja jooksul midagi ette oma õiguste kaitseks, s.o ei vaidlustanud oma ametist kõrvaldamist ega taotlenud menetluse tagamise vahendi kohaldamise lõpetamist. Õiglase hüvituse suuruse osas viitab prokuratuur kahele Riigikohtu üldkogu poolt lahendatud haldusasjale (haldusasjad nr 3-09-202 ja 3-08-265, Riigikohtu üldkogu otsused vastavalt nr 3-3-1-15-10 ja 3-3-1-35-10), milles kohus pidas võimalikuks rahuldada esitatud hüvitise nõue pooles ulatuses, arvestades seejuures, et kaebaja õigusi piirati avalikes huvides ning isikul lasub teatav kohustus taluda oma õiguste piiramist selle eest täielikku hüvitist saamata. Neil põhjendustel peab prokuratuur õiglaseks ulatuseks kaebaja nõude rahuldamist 11 mitte üle poole summast, mis kujuneb peale saamatajäänud töötasu summast teistelt tööandjatelt saadud töötasu mahaarvamist. Vastustaja Kaitsepolitseiameti 29.02.2012 kirjalik seletus O.N. on 12.02.2012 esitanud halduskohtule kaebuse täpsustuse seoses kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku summas 98 020,14 eurot (1 533 682 krooni). Kapo jääb kohtumenetluses oma varem esitatud sisuliste seisukohtade juurde ning esitab täiendavalt oma vastuväited ja argumendid vaid kaebaja täpsustatud kaebuse osas. Kapo on seisukohal, et esitatud kujul ei kuulu kaebus rahuldamisele ning kaebaja nõue saamata jäänud töötasu eest ajavahemikul 04.12.2001 – 22.04.2008 on jätkuvalt põhjendamatu. Kaebaja toob oma 18.02.2012 vastuses välja Riigikohtu seisukohad, mille kohaselt tuleneb PS §-st 32 riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist. Kaebuse esitaja leiab, et tema omandipõhiõigust on piiratud erakordselt ning soovib jätkuvalt ajavahemiku 04.12.2001 – 22.04.2008 eest saamata jäänud töötasu summas 54 807,24 eurot (857 547 krooni) ja väljamaksmata töötasult viivist summas 43 212,90 eurot (676 135 krooni). Lahendis 3-3-1-15-10 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (otsuse p 50). Riigi kohustust hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud varaline kahju on Riigikohtu üldkogu rõhutanud ka lahendis 3-3-1-69-09 (otsuse p 64). Käesolevas halduskohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, kas O.N. kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamine oli õigusvastane. O.N. kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamine oli õiguspärane. Kuivõrd Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku pikaajaline ametikohalt kõrvaldamise kestus piirab isiku omandipõhiõigust erakordselt (3-3-1-15-15, p 61 ja 3-3-1-35-10, p 69), siis ei saa olla ka vaidlust piirangu erakordsuse üle. Käesolevas halduskohtuasjas on vaidlus eelkõige saamata jäänud tulu suuruse, sh hüvitise saamise perioodi ja viivise nõude üle. Riigikohtu üldkogu leidis, et kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses (3-3-1-1510, p 56). Üldkogu on seisukohal, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud tulu tuleb hüvitada põhiseaduse alusel. Üldkogu möönis, et kuivõrd RVastS § 16 lg-s 1 on (haldustegevuse jaoks) leidnud väljenduse riigi PS §-st 32 tulenev kohustus hüvitada omandipõhiõiguse erakordse riivega õiguspäraselt tekitatud kahju õiglases ulatuses, on võimalik RVastS § 16 lg-t 1 võtta eeskujuks (otsuse p 65). Õiglase hüvitise väljamõistmisel tuleb juhinduda RVastS § 16 lg-st 3, mille kohaselt arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või –vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid (otsuse p 66). Tulenevalt Riigikohtu üldkogu seisukohtadest ei tule O.N.le hüvitada kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud töötasu, vaid kaebajal on õigus saada põhiõiguse riive eest õiglast hüvitist. Kaebajale õiglase hüvitise välja mõistmisel tuleb arvesse võtta järgmisi kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid: O.N. kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldamise ajendiks oli oht, et ametikohal edasi töötades kahjustab O.N. kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ja O.N.l oli kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ning tema põhiõiguste piiranguid (samasugusele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu lahendis 3-3-1-15-10, p 68). O.N.l oleks olnud võimalik kaitsta oma õigusi kriminaalmenetluse ajal, nt vaidlustanud ametikohalt kõrvaldamise määruse õiguspärasust või selle piirangu jätkuvat kohaldamist. Riigikohtu üldkogu on otsuse 3-3-1-35-10 p-s 70 leidnud, et kahjuhüvitise väljamõistmisel 12 tuleb arvestada kannatanud isiku käitumist ning isikupoolne enda õiguste kaitsmine kriminaalmenetluse ajal oleks võinud kahju vähendada või ära hoida. Samas punktis on üldkogu asunud ka seisukohale, et politseiametnikult võib mõistlikult eeldada oma õiguste kaitsmise võimaluste tundmist ja kasutamist. O.N. näol oli tegemist politseiametnikuga. O.N. töötas kriminaalmenetluse ajal teisel töökohal. Alates 01.03.2003 kuni kohtumenetluse lõpuni töötas O.N. OÜ-s Santaverdo. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et riive intensiivsust vähendab asjaolu kui kannatanud leidis muu töö või tegeles ettevõtlusega (3-3-1-35-10, p 69). Kapo on kohtule edastanud Maksu- ja Tolliametist edastatud andmed O.N.le tehtud väljamaksetest (tulude kohta) ajavahemikus 04.12.2001 – 22.04.
  76. a. Kaebaja nõue viivise maksmiseks välja maksmata töötasult on jätkuvalt põhjendamatu ning tuleb kohtu poolt õiglase hüvitise välja mõistmisel jätta arvesse võtmata. Kapo ja prokuratuur on varasemalt osundanud, et viivis on rahasumma, mille tasumist saab võlausaldaja võlgniku käest nõuda juhul, kui viimane viivitab rahalise kohustuse täitmisega (VÕS § 113 lg 1). Antud juhul ei ole kaebaja kaebuse näol tegemist mitte alusetult välja maksmata jäänud töötasu nõudega, vaid hüvitise nõudmisega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Käesolev halduskohtuasi on alles pooleli ning vastustajatel ei ole kaebaja ees mingisuguseid sissenõutavaid rahalisi kohustusi. Seega ei saa olla ka viivitust ega viivisenõuet. Samuti ei ole kaebaja jätkuvalt esitanud õiguslikke argumente ja sisulisi põhjendusi viivise nõude osas, vaid on nõuet põhjendanud üksnes tema omandipõhiõiguse erakordse riivega. Kaebaja esitas seisukoha, et talle tekitati kahju riigi tegevusega ja riigi poolt ning tulenevalt sellest peaks vastustajaks olema Eesti Vabariik alates 04.12.2001 kuni 23.02.2004 läbi Kapo solidaarselt prokuratuuriga, alates 23.02.2004 kuni 22.04.2008 Eesti Vabariik läbi prokuratuuri. Kaebuse täpsustuses ei pea kaebaja vajalikuks muuta vastustajate ringi. Kapo nõustub kaebajaga vastustajate ringi määratlemisel. Kapo on varasemalt (Kapo 25.01.2010 vastus O.N. esindajale, lk 5) asunud seisukohale, et tulenevalt AVVKHS § 5 lg-st 4 puudub kaebajal alus nõuda RVastS talle ametipalga maksmisest alusetult vahi all viibitud aja eest, s.o ajavahemiku 19.11.2001 – 08.05.2002 eest. Samasugusele seisukohale on kohus asunud oma 27.04.2010 kohtumääruses (lk 3 p 4). Kapo on seisukohal, et O.N.l puudub jätkuvalt õigus saada õiglast hüvitist eelnimetatud perioodi eest. Selles osas on kaebaja minetanud hüvitise saamise õiguse. Õiglases ulatuses hüvitise saamise periood on Kapo hinnangul alates 09.05.2002 – 22.04.2008 (perioodil 09.05.2002 – 23.02.2004 Kapo solidaarselt prokuratuuriga ja 24.02.2004 – 22.04.2008 prokuratuuri kaudu). Kapo nõustub kaebuse esitaja väitega, et käesoleva vaidluse lahendamiseks ei ole seadusandja kehtestanud asjakohast regulatsiooni ning Riigikohtu üldkogu on nimetatud regulatsiooni puudumise tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks. Samas on Riigikohus lahendites 3-31-15-10 ja 3-3-1-35-10 andnud suuniseid kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt põhjustatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu õiglase hüvitise välja mõistmiseks ja õiglase kahjuhüvitise määramiseks. Vastustaja Justiitsministeeriumi kirjalik seletus Prokuratuur on oma 9.06.2010 vastuses juhtinud tähelepanu sellele, et 5.04.2004 saatis prokuratuur kriminaalasja arutamiseks Tallinna linnakohtule ja sellest päevast puudus ka prokuratuuril võimalus muuta kaebaja ametikohalt kõrvaldamise otsustust. Prokuratuur on pidanud kaebust mitte rahuldamisele kuuluvaks, tuues esile eriti viivisenõude põhjendamatuse, kaebaja poolt viidatud haldusasjade 3-3-1-35-99 ja 3-3-1-41-99 mitteasjakohasuse ning vastuolud kaebaja poolt esitatud kahjude arvestuses. Kapo oma 10.06.2010 vastuses nõustub erinevatel kahju tekkimise perioodidel 8.05.200223.04.2004 ja sealt edasi kuni 22.04.2008 pädevaks loetud vastustajate määramisega, kuid vaidleb kahju nõudele vastu, leides esiteks, et nõuda ei saa mitte saamatajäänud töötasu, vaid õiglast hüvitist, ja teiseks, et alusetu on hüvitise taotlemine motivatsioonitasu ja jälitustegevuse 13 teostamise tasu osas. Kapo arvestuse kohaselt on õigeks saamatajäänud tasu aluseks 206487.91 kr, ilma nimetatud lisatasudeta. Viivisenõuet peab Kapo põhjendamatuks ning viitab kaebaja passiivsusele ametikohalt kõrvaldamise vaidlustamisel kriminaalmenetluses; esitades Maksuja Tolliameti 18.06.2010 tõendi kaebaja mujalt saadud tulude osas 2003-2008, peamiselt kaebaja osalusega osaühingult, brutosummas 203074 kr. 12.02.2012 kaebaja esitatud vastuses kohtule asub kaebaja seisukohale, et hiljutiste Riigikohtu lahendite, eriti aga 3-3-1-15-10 ja 3-3-1-35-10 valguses on kaebuse põhiseaduslikuks aluseks PS §-d 29 ja 32, milles sätestatud põhiõigusi on riivatud, tekitades kaebajale varalist kahju. Perioodil 4.12.2001-22.04.2008 jäi kaebajal saamata tulu summas 857547 kr (54907.24 €); see omandipõhiõiguse riive oli erakordne, eeskätt ebamõistlikult pikaajaline ja ettenägematu kestvusega. Seetõttu loeb kaebaja põhjendatuks ka viivise maksmist summas 676135 kr (43212.9 €). Kaebaja ei soovinud muuta vastustajate ringi. Prokuratuuri 28.02.2012 seletuses nõustutakse kaebaja vastuses muudetud õigusliku alusega; RvastS ei kohaldu. Perioodi 4.12.2001-8.05.2002 (kaebaja vahi all oldud aeg) eest kahju hüvitamist antud kaebuse alusel peab prokuratuur alusetuks, kuna selles osas on kohus 27.04.2010 kaebuse tagastanud kaebajale. Prokuratuur peab endiselt põhjendatuks mujalt saadud tasu mahaarvamist hüvitamisele kuuluvast kahjust ja viivisenõude mittearvestamist põhistamatuse tõttu. Prokuratuur pidas perioodi 5.04.2004-22.04.2008 (kohtumenetluse aeg kriminaalasjas) osas vajalikuks kaasata Justiitsministeeriumi. Samuti viitab prokuratuur kaebaja passiivsusele kriminaalmenetluse ajal oma õiguste kaitsmisel ning viitab õigustatud hüvitise suuruse osas Riigikohtu lahendites 3-3-1-15-10 ja 3-3-1-35-10 kajastatule – kus väljamõistetud hüvitis oli vähendatud poole nõudeni, millest on maha arvestatud mujalt saadud tulu, arvestades hüvitise taotleja talumiskohustust ehk isiku teatavat kohustust taluda oma õiguste piiramist avalikes huvides ilma selle eest hüvitist saamata. Justiitsministeerium nõustus astuma menetlusse vastustajana, lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast. Justiitsministeerium nõustub kaebuse õiguslike põhjenduste osas 12.02.2012 kaebaja vastuses esitatud muudetud õigusliku alusega, nimelt PS §-dega 12, 29 ja 32 nende koostoimes. Kaebaja elukutse valimise vabadust ja omandiõigust on riivatud ning osas, milles see on toimunud ebavõrdselt, tuleb kaebajale tekkinud kahju hüvitada; vastupidisel juhul on tegemist õigusvastase kahjuga isegi juhul, kui kaebajale on kahju tekkinud seaduslikul alusel. Õigusvastaselt tekitatud kahju kuulub hüvitamisele PS § 25 alusel. Justiitsministeerium nõustub Kapo ja prokuratuuri poolt esitatud vastuväidetega viivisenõudele ning peab seda nõuet alusetuks ja põhistamatuks. Avalik-õiguslikud, antud juhtumile analoogseid olukordi reguleerivad sätted viivise tasumist ette ei näe; võlaõigus seob viivise mõiste kohustuse täitmata jätmisega, kuid antud juhul on kohustuse olemasolu ja suurus vaidluse esemeks. Kuigi see ei puuduta perioodi, mille osas Justiitsministeerium on vastustajaks ning kaebus on selles osas tagastatud, kinnitame, et ei pea õiguslikult võimalikuks kahju hüvitamist antud menetluses aja eest, mil kaebaja oli vahi all, kuna sellise kahju hüvitamise näeb ette eriseadus – AVVKHS. Justiitsministeerium, lähtudes kohtupraktikast analoogilistel juhtumitel, aga ka analoogilisest regulatsioonist RvastS-s, mis näeb ette õiglase hüvitise, nõustub kaasvastustajate seisukohaga, et mujalt saadud tulu tuleb hüvitisnõudest maha arvestada täies ulatuses. Samuti on Justiitsministeerium nõus prokuratuuri 28.02.2012 kirjas ja Kapo 10.06.2010 kirjas avaldatud seisukohtadega selle osas, et kaebaja õiguste riivamine toimus avalikes huvides ja kaebajal oli selles osas teatud talumiskohustus, mille suuruseks peab Justiitsministeerium ligikaudu 25% puhtast kahjust, st tõendatud nõudest saamata jäänud ootuspärase töötasu alusel, millest on maha arvestatud mujalt saadud tulu. Sellele lisaks tuleb kahju hindamisel arvestada ka õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas olevaid hüvitise õiglast suurust mõjutavaid asjaolusid, nagu kahju tekkimise ettenähtavust, menetlejate 14 ja kaebaja tegutsemist (sh kaebaja passiivsust oma õiguste kaitsel, menetluse kestvust ja selles viivituste põhjustamist eri isikute poolt), kriminaalasja keerukust ja kriminaalmenetluses kaalul olevaid õigushüvesid – analoogiliselt RvastS § 16 lg 2 ja 3 sätestatule. Eeltoodust lähtudes peab Justiitsministeerium põhjendatuks kaebuse rahuldamist ja kahju hüvitamist õiglases ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED
  77. Käesolevas asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus olulistes faktilistes asjaoludes: O.N. viibis kriminaalasja nr 01913000100 (1-04-42) menetluse raames eeluurimise ajal vahi all perioodil 19.11.2001 kuni 08.05.2002 ning seoses kriminaalmenetlusega oli kaebaja ametist kõrvaldatud uurija määruse alusel perioodil 04.12.2001-22.04.2008, millisel ajal kaebajale töötasu ei makstud. Tallinna linnakohtu 13.03.
  78. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-04-42 mõisteti O.N. talle esitatud süüdistuses õigeks ja kaebaja loeti teenistusülesannete täitmisele asunuks tagasiulatuvalt alates 22.04.
  79. a. Eelmärgitut arvestades O.N. taotleb väljamaksmata töötasu (bruto) näol talle tekitatud varalise kahju Eesti Vabariigilt väljamõistmist kokku summas 1 533 682 krooni (98 020,14 eurot), sh väljamaksmata töötasu summas 857 547 krooni ja viivis summas 676 135 krooni.
  80. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebajale on kriminaalmenetluse raames kohaldatud meetmega kahju tekitatud, samuti selles, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus hüvitise nõudmine pole seadusega reguleeritud. Seetõttu tuleb kaebus lahendada PS alusel, lähtudes Riigikohtu sellekohastest seisukohtadest. Muu hulgas Riigikohtu üldkogu
  81. augusti 2011 otsusest asjas nr 3-3-1-15-10 tuleneb järgmine: „Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Haldusaktiks ei ole ka kohtueelses kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärus, millega otsustatakse ametikohalt kõrvaldamine, kuna kohus ei täida siin haldusülesannet. /…/ Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud.“ Samast lahendist tulenevad ka järeldused, et olukorras, kus halduskohtule pole kehtivas õiguses antud selget pädevust kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust, tuleb eeldada, et kahju tekitati õiguspäraselt, samuti see, et RVastS ei ole niisugusel juhul kohaldatav, kuid PS §-st 32 tuleneb kohustus hüvitada omandipõhiõiguse erakordse riivega õiguspäraselt tekitatud kahju õiglases ulatuses. Seega, kuivõrd ajal, mil käesoleva asja menetlus oli peatatud, sündis Riigikohtu uus õiguskäsitlus analoogiliste kaebuste lahendamisel, mille järgi RVastS, millest pooled ja ka halduskohus oli eelnevalt juhindunud, ei ole niisugusel juhul kohaldatav (järelikult muu hulgas ei rakendu ka RVastS-s sätestatud intressimäär), siis kohus lähtub kaebuse lahendamisel eelkõige poolte õiguslikust argumentatsioonist, mis on esitatud pärast asja menetluse uuendamist ning jätab tähelepanuta poolte väited, mis puudutavad asjas RVastS ühe või teise sätte kohaldamist/mittekohaldamist.
  82. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigikohtu üldkogu on
  83. märtsi 2011 otsuses asjas nr 3-3-1-69-09 tõdenud: „Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt - rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat õigust. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse eesmärk on rikutud õiguste taastamine, mistõttu tuleb õigusvastaselt kahjustatud isik asetada kahju 15 hüvitamisega olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud.“ Kuivõrd halduskohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kriminaalmenetluse toiming – O.N. ametikohalt kõrvaldamine – oleks olnud õigusvastane (kaebaja, olles ise politseiametnik, kelle teadlikkust oma õigustest saab eeldada, ei ole esitanud isegi mingeid kaebusi ega taotlusi seoses nimetatud menetlustoiminguga), ning halduskohtul endal puudub pädevus kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust (sh hinnata, kas kokku üle 6 aasta kestnud menetlus ja kaebaja õiguste piiramine oli põhjendatud), tuleb antud juhul eeldada, et tegemist on õiguspärase toiminguga. Seega, kuna väidetav kahju tekitati õiguspäraselt, ei saa antud asjas igal juhul tugineda PS §-le 25
  84. Riigikohtu asjassepuutuvates lahendites väljendatud seisukohtadest tuleneb veel alljärgnev: kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlust tagava vahendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamine, mitte omandiõiguse piiramine. Omandipõhiõiguse riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides kahju kandnud isik tegi seda avalikes huvides. PS §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse. Samas kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe.
  85. Eelmärgitust tulenevalt kohus peab kõigepealt vajalikuks märkida, et kohtule jääb arusaamatuks kaebuse esitaja sendilise täpsusega kahjunõue (sisuliselt töötasunõue), rääkimata nimetatud nõude suurusest üldse, mida O.N. ei pidanud millegipärast võimalikuks korrigeerida ka pärast kohtumenetluse uuendamist, kui juba olid selgunud kõrgeima kohtu täiendavad seisukohad. Kaebaja arvamus nagu riik peaks talle hüvitama kogu väidetavalt saamata (välja maksmata) jäänud töötasu koos võimalike lisatasudega aja eest, mil kaebaja oli seoses kriminaalmenetlusega ametist kõrvaldatud, ja seda veel koos viivisega, on ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuse esitaja oli ametist kõrvaldatud KrMS § 129 alusel, mis nägi ette võimaluse kõrvaldada süüdistatav uurimise ajaks ametikohalt uurija motiveeritud määrusega, mille sanktsioneerib prokurör. ATS § 107 lg 1 järgi ametniku teenistussuhte peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Tulenevalt ATS § 108 p-st 8 teenistussuhe peatub ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud sama seaduse paragrahv 109
  86. lõike või paragrahv 110
  87. lõike alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel. Ükski seadus ei näinud aastal 2001 ega näe siiani ette, et niisugusel juhul teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule töötasu. Et see on olnud seadusandja kindel tahe, nähtub selgelt ATS §-dest 110 ja §
  88. Kui distsiplinaarasja menetluse ajaks ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse ametnikule ametipalk koos kõigi ettenähtud lisatasudega, siis ametniku ametist kõrvaldamise korral kriminaalmenetluse ajaks ametipalga säilitamist ette ei nähta. Järelikult, kui ametist kõrvaldatud süüdistatavale ei pidanud maksma/säilitama töötasu, siis puudub tal ka hilisema õigeksmõistmise korral nõudeõigus töötasule.
  89. Kohus eelnevalt märkis, et RVastS ei ole asjas kohaldatav ja järelikult ei rakendu ka RVastSs sätestatud intressimäär. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise 16 korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Prokuratuur on õigesti märkinud, et kuigi O.N. kõrvaldati uurija määruse alusel oma ametikohalt ametipalga säilitamiseta, ei muutunud Eesti riik sellega tema ees võlgnikuks. Kohus eelnevalt juba sedastas, et seadus ei kohustanud säilitama kaebajale ametikohalt kõrvaldamise ajaks töötasu. O.N. õigeksmõistmine temale esitatud süüdistuses 13.03.
  90. a kohtuotsusega ei toonud samuti kaasa riigi kohustust maksta temale töötasu töölt sunnitult puudutud aja eest, vaid tal tekkis üksnes õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. Tegemist ei ole seega mitte alusetult välja maksmata jäänud töötasu nõudega, vaid hüvitise nõudmisega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Antud juhul ei ole riik viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, mistõttu ka sisuliselt puuduks igasugune alus kahjusummale, mille kohus alles praegu välja mõistab, viivist lisada. Kui ei ole viivitust, ei saa olla ka viivisenõuet. Kui üldse saaks rääkida võimalikust viivitusintressist, siis alles alates kahjunõuet rahuldava kohtuotsuse jõustumisest. Intressinõue ei ole selline nõue, mille saaks lahendada/rahuldada pelgalt PS ja/või õiguse üldpõhimõtete alusel või seaduse analoogiat kohaldades. Eraõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt intress (viivitusintress, viivis jms) saab tuleneda kas seadusest või lepingust. Olukord ei ole teine ka avalikus õiguses ning selle üle otsustamine, kas üldse ja millises suuruses ühel või teisel juhul intressi saab nõuda/tuleb maksta, on seadusandja pädevuses. Kui avalik-õiguslikes suhetes on seadusandja pidanud vajalikuks teatud juhtudel viivise (intressi) maksmist, siis on see igakordselt selgesõnaliselt vastavas seaduses sätestatud, kusjuures nendes seadustes, millistes on ette nähtud intressikohustus, on seadusandja näinud ette nimetatud määrad väga suurtes piirides kõikuvalt. Kaebaja ei ole osundanud viivise nõude õiguslikule alusele ei selle kohaldamise osas üldse ega ka vastava määra osas. Seega O.N. viivisenõue summas 676 135 krooni (43 212.90 eurot) jääb igal juhul rahuldamata.
  91. Kaebaja soovib kaotatud töötasu näol kahju hüvitamist alates 04.12.2001, mil tehti määrus tema ametist kõrvaldamise kohta. Samas ilmneb asja materjalidest, et uurija määruse tegemise ajal viibis O.N. vahi all ja oli seal kuni 08.05.
  92. On ilmne, et sõltumata O.N. ametikohalt kõrvaldamise määruse tegemisest ei olnud kaebajal teenistusest puudumine ja töötasu mittesaamine tingitud mitte nimetatud määrusest, vaid sellest, et isik oli vahistatud. Prokuratuuri esindaja J. Naaber selgitas kohtuistungil: „vahi all olek on ajutine koos oma tähtaegadega ja järelikult võis nii olla, et nähti ette, et vahi all olek ei saa kaua kesta ning tehti juba ette see toiming, mis oleks tehtud siis, kui ta oleks vahi alt vabanenud.“ Nagu eeltoodust nähtub, oli määrus tehtud ettevaatavalt ning selle andmise ja kaebaja vahi alla oleku ajal ta otsest mõju kaebaja teenistussuhtele ei omanud. Kapo on juba 25.01.2010 vastuses juhtinud kaebaja tähelepanu õigesti asjaolule, et kaebaja viibis eeluurimise ajal 19.11.2001 - 08.05.2002 kriminaalasjas nr 1-04-42 vahi all. Isiku õigeksmõistmisel tekib isikul hüvitise taotlemise õigus kohtuotsuse tegemise päevast. Kaebaja suhtes tehti õigeksmõistev kohtuotsus 13.03.
  93. Kaebaja esindaja esitas 21.11.2008 Harju maakohtule taotluse määrata kindlaks kriminaalasjas nr 1-04-42 alusetult vabaduse võetud päevade arv ning selgitada AVVKHS-s sätestatud hüvitise taotlemise korda. Harju maakohtu 29.12.2008 kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-04-42 on määratud vahi all viibitud aeg perioodi osas 19.11.2001 - 08.05.2002, s.o 5 kuud ja 20 päeva. Samas on selgitatud, et Rahandusministeeriumile kirjaliku avalduse esitamiseks seaduses ettenähtud 6-kuuline tähtaeg lõppes 13.09.
  94. Vastavalt AVVKHS § 2 lg-le 1 tekib isikul hüvitamise taotlemise õigus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise päevast. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitab vastavalt AVVKHS-le Rahandusministeerium. AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju töötasu kaotamise näol. Eeltoodust nähtub, et puudub igasugune alus käesoleva kaebuse raames kahju 17 hüvitamise taotlemiseks perioodi eest, mil isik viibis alusetult vahi all, kuna selleks on ettenähtud teistsugune kord. Kohus on seda kaebajale selgitanud nii
  95. märtsi 2010 kui ka
  96. aprilli 2010 määrustes /tl 15-16, 28-29/. Viimatinimetatud määruses kohus märkis koguni, et tagastab kaebajale mõtteliselt kahjuhüvitamise taotluse perioodi 04.12.2001 - 08.05.2002 osas. Et kõnealune kaebuse osaline tagastamine ei ole leidnud kajastamist määruse resolutsioonis, siis jätab kohus selles osas kaebuse lihtsalt rahuldamata.
  97. Mis puudutab vastustajaid, siis selle küsimuse on kohus määrustega varem juba lahendanud, sest menetlusosaliste ringi määramine on nii kohtu pädevuses kui ka kohustus, kusjuures kaebaja seisukoht selles küsimuses ei ole kohtule siduv (vt

§ 120

lg 1 p 2, § 122 lg 2 p 1, enne 01.01.2012 kehtinud

§ 12lg 1 p 1).

On selge, et kahju on antud juhul tekitanud laiemas mõttes Eesti Vabariik ning kohus on menetlusosaliste kaasabil ja aluseks võttes sellekohast kohtupraktikat määratlenud, milliste riigiasutuste kaudu kannab riik O.N. ees vastutust. Viimatinimetatud piiritlemine ei ole niivõrd oluline kaebaja jaoks, kuivõrd just riigi jaoks, sest sellest sõltub, kelle eelarvest tuleb kaebajale hüvitis tasuda. Antud juhul oli O.N. oma ametikohalt politseis kõrvaldatud prokuröri poolt sanktsioneeritud uurija määruse alusel nii eeluurimise ajal kui ka kogu kohtumenetluse ajal. Kuigi lühiajalisel perioodil 23.02.2004-05.04.2004 (23.02.2004 oli eeluurimise lõpp, mil uurija andis asja üle prokuratuurile, ja 05.04.2004 oli päev, mil viimane saatis toimiku kohtusse) oli toimik prokuröri käes süüdistusakti koostamiseks, nõustus Kapo asjatute arvutuslike keerukuste vältimiseks olema solidaarselt prokuratuuriga vastustajaks kogu eeluurimise perioodi osas. Et alates 05.04.2004 oli kriminaalasi kohtu menetluses, siis sellest ajast alates on vastutavaks Justiitsministeerium. Vaatamata asjaolule, et kohtus esindas O.N. kriminaalasjas riikliku süüdistust prokurör, ei ole Justiitsministeerium pidanud põhjendatuks kohtumenetluse perioodil prokuratuuri kaasvastutamist. Kohus märgib, et kuigi Kapo oma 29.02.2012 seletuses leidis, et õiglases ulatuses hüvitise saamise periood on 09.05.2002 – 22.04.2008, millest perioodil 09.05.2002 – 23.02.2004 on vastustajaks Kapo solidaarselt prokuratuuriga ja 24.02.2004 – 22.04.2008 prokuratuuri kaudu, ning prokuratuur kohtuistungil pidas enda vastutavaks perioodi 04.12.2001–05.04.2004 eest, ei saa eelnevat arvestades olla vaidlust alljärgnevas. Tulenevalt KrMK § 167 seisnes eeluurimise lõpuleviimine süüdistuskokkuvõtte koostamises ja kriminaalasja prokuröri kaudu kohtusse saatmises. Seega ei ole kaebajal kahjunõude õigust Kapo ja prokuratuuri vastu alates ajast, mil kriminaalasi saadeti kohtusse. Et vahi all oldud perioodi eest puudub kaebajal alus topelt hüvitist nõuda (võis saada seda AVVKHS alusel), siis on hüvitise saamise koguperiood 09.05.2002 – 22.04.2008, millest perioodil 09.05.2002 – 05.04.2004 on vastustajaks Kapo solidaarselt prokuratuuriga ja sealt edasi kuni 22.04.2008 on vastustajaks Justiitsministeerium. Kohus peab aga ministeeriumi vastustajana käsitamist täiendavalt õigustatuks ka seetõttu, et käesoleva vaidluse lahendamiseks ei ole seadusandja kehtestanud asjakohast õiguslikku regulatsiooni, millise olukorra Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-35-10 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks, vastava regulatsiooni puudumise eest vastutab kaudselt aga ka Justiitsministeerium, kelle ülesanne oleks sellekohane seaduseelnõu ette valmistada.

  1. Kohtu arvates, lähtudes O.N. ametikohalt kõrvaldamise kestusest ja asjaolust, et PolTS seab politseiametnikele mujal töötamiseks kitsendusi, ei saa olla vaidlust selles, et tema põhiseaduslikke õigusi on erakordselt riivatud: kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamise tõttu jäi O.N.l tulu saamata ja võimalus mujal teenistust leida oli piiratud nii seadusest tulenevate ametialaste kitsenduste tõttu kui ka seetõttu, et kaebaja ei võinud ette teada, kui kaua tema suhtes kriminaalmenetlus kestab ja selle raames ametikohalt kõrvaldamist kohaldatakse. Isikul on küll teatav kohustus taluda avalikes huvides oma õiguste piiramist ilma selle eest täielikku hüvitist saamata, kuid see ei tähenda, et kui isik on kahju kannatanud kriminaalasjas 18 tõe väljaselgitamise huvides, ta ei peaks üldse hüvitist saama. Nii on Riigikohus
  2. augusti 2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-10 leidnud, et kohaldamise ajal õiguspärane ametist kõrvaldamine võib muutuda õigusvastaseks kriminaalmenetluse käigus, kui seda kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda kohaldatakse ebamõistliku kestusega. Ametikohalt kõrvaldamise lõpetamine ja seega kohaldamise kestus on üldjuhul jäetud prokuratuuri otsustada. Samuti on kohus tõdenud, et isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, seetõttu võib ametikohalt kõrvaldamisega ja PS § 29 riivega kaasneda ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. Kõrgeim kohus on leidnud samas, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist. Riigi kohustust hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspäraselt tekitatud varaline kahju on Riigikohtu üldkogu rõhutanud
  3. märtsi
  4. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 (otsuse p 64). Järelikult ei saa olla kahtlust, et O.N.l on antud juhul täielik õigus saada õiglast hüvitist.
  5. Seega kohus asub järgnevalt hindama ja määrama kaebajale õiglast hüvitist. Riigikohtu üldkogu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-15-10 nähtub, et kuigi kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS-t, on võimalik ja tulebki asjakohaste normide puudumisel võtta kahju hüvitamisel eeskujuks RVastS § 16 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Samuti ei pidanud kõrgeim kohus vääraks halduskohus põhimõttelist juhindumist õiglase hüvitise väljamõistmisel RVastS § 16 lg-st 3, mille kohaselt arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Haldusasjas nr 3-3-1-35-10 üldkogu arvestas kahju hüvitamise üldpõhimõtetest lähtudes ka kahju kannatanud isiku käitumist, leides, et Ü. K.-l oleks olnud võimalik oma õigusi kaitsta kriminaalmenetluse ajal, ja see oleks võinud kahju vähendada või ära hoida. Üldkogu nõustus halduskohtutega, et politseiametnikuna võis Ü. K.-lt eeldada oma õiguste kaitsmise võimaluste tundmist ja kasutamist. Halduskohtu arvates on need jm Riigikohtu analoogilistes asjades toodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Kuna varalise kahju hüvitamine on suunatud kannatanu varaliste õiguste kahjustamisega tekitatud ebaõigluse heastamisele, kuid see ei tohi viia kannatanu alusetule rikastumisele, siis kohus jagab täielikult vastustajate seisukohta, et aluseks tuleb võtta netosummad ning võimalikust kahjust tuleb maha arvestada summa, mille O.N. teenis nõustajana OÜ-s Santoverdo /tl 23-25, 59-61/. Põhjendatud on (ja leidis kaasvastustajate poolt toetamist) prokuratuuri esindaja J. Naaberi kohtuistungil esitatud hüvitise arvutuskäik ja väljapakutud õiglase hüvitise suurus, mille puhul on arvestatud senisest kohtupraktikast tulenevalt nii mujalt teenitud tasusid, kaebaja talumiskohustust kui ka tema käitumist kahju ärahoidmisel/vähendamisel, samuti ka seda, et üldjuhul õiglane hüvitis ei ületa poolt isiku kaotatud töötasust /tl 135, 138 pöördel/. Samuti tuleb nõustuda vastustajate omavahelise vastutuse jaotusega, arvestades eeluurimise ja kohtumenetluse pikkuse proportsioone: 1/3 ulatuses prokuratuur ja Kapo ning 2/3 ulatuses Justiitsministeerium. Seega kohus rahuldab O.N. kaebuse osaliselt ja loeb, et õiglane hüvitis O.N.le tema ametikohalt kõrvaldamise tõttu tekkinud kahju korvamiseks oleks kokku netosummas 15 000.- eurot, millest 5000.- eurot tuleb kaebaja kasuks välja mõista solidaarselt prokuratuurilt ja Kapolt ning 10 000.- eurot Justiitsministeeriumilt. Väljamõistetav hüvitis on varem kehtinud rahas ca 235 000 krooni, kusjuures kaebaja esitatud OÜ Sunny Finants arvestuse järgi on saamata jäänud töötasu netosummaks 619 940 krooni, kuid hõlmatud on ka vahi all oldud aeg 19 04.12.2001–08.05.2002, mis ei kuulu antud juhul hüvitise perioodi, ning sellest ei ole maha arvestatud ei OÜ-s Santoverdo teenitut ega kaebaja avalikes huvides talumiskohustust. 11.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse osaliselt. Et O.N. oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ning ükski menetlusosaline ei ole seaduses ettenähtud korras (

§ 109

lg 1) kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.