← Eesti

3-11-1891/251

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2012, Tallinn Haldus

) § 30 lg-st 8 vastutab tolliterminali ja hoiukoha pidaja kauba puutumatuse eest. EÜ Nõukogu määruse 2913/92/EMÜ 12.10.1992, millega on kehtestatud ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, 19.10.1992; edaspidi ÜTS), art 203 lg 1 kohaselt tekib tollivõlg, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja. ÜTS art 4 lg 9 kohaselt on tollivõlg isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) või eksporditollimaksu (tollivõlg ekspordil) summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda. ÜTS art 203 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul võlgnikud V. K. ja M. Š. kui isikud, kes kauba tollijärelevalve alt välja 2

(22)3-11-1891 viisid; O. G. , R. B. , A. Š. , V. Z. , S. O. , J. M. , A. S. , S. Z. ja AS Zubr kui isikud, kes selles väljaviimises osalesid ja kes teadsid, et kaupa viiakse tollijärelevalve alt välja; Vopak E.O.S. AS kui isik, kes peab täitma kohustusi, mis tulenevad kauba ajutisest ladustamisest või tolliprotseduuri kasutamisest, millele kaup on suunatud ning kes pidi laopidajana tagama kauba koguse säilimise ja puutumatuse. ÜTS art 213 kohaselt vastutavad nimetatud isikud tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest solidaarselt. ÜTS art 203 lg 2 kohaselt tekib tollivõlg kauba tollijärelevalve alt väljaviimise hetkel. Keskkriminaalpolitsei poolt 18.02.2009 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli arvestades loetakse tollivõla tekkimise ajaks 17.02.
  2. 28.07.2011 esitas Vopak E.O.S. AS Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 27.06.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/2455-19 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1891).
  3. 29.07.2011 esitas J. M. Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 27.06.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/2455-19 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1900).
  4. Tallinna Halduskohtu 02.09.2011 määrusega haldusasjas nr 3-11-1900 liitis kohus ülalnimetatud kaebused ühte menetlusse numbri 3-11-1891 all. Vopak E.O.S. AS seisukoht: 1) Maksuotsuses toodud väited ja järeldused on õiguslikult põhjendamata. Maksuotsus ei vasta materiaalõigusnormidele ning on vastuolus tolli-, aktsiisi- ja käibemaksu rakendamise aluseks olevate direktiivide Euroopa Kohtu poolsete tõlgendustega. Kriminaalasjades nr 0870000014 (109-21739) ja 09700001018 (1-10-4995) kogutud materjalidega on tõendatud, et tegemist oli Vopaki vastu toimepandud kuriteoga ning süüdlased on neis kriminaalasjades kohtuotsusega kindlaks tehtud. Tegemist oli kaebaja jaoks ettenägematu olukorraga, sest kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et tema valduses olev kütus säiliks puutumatu. Kaebajale kuuluvad tolliladu ja – terminal vastavad kõigile õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Euroopa Kohtu kohtuasjas C-314/06 antud hinnangu kohaselt peab olukorra kvalifitseerimiseks „vääramatuks jõuks“ ettevõtja tegutsema piisava hoolsusega, mis ei tähenda ainult tehniliste eeskirjade järgimist, vaid ka pidevat aktiivset tegevust, mis on suunatud võimalike ohtude tuvastamisele ja hindamisele, ning võimet võtta selliste ohtude realiseerumise ennetamiseks kohaseid ja tõhusaid meetmeid (punktid 36-37). Vopak teostas pidevalt aktiivset visuaalset ja tehnilist kontrolli oma eksporttoru üle. Eksporttoru valvet teostas väidetava varguse toimepanemise ajal Salaside OÜ, kelle mehitatud turvaekipaaž kontrollis ca 10 km pikkust toru mitmeid kordi päevas. Kord nädalas teostas terminali peainsener kogu eksporttorustiku (terminalist kuni sadamani) tehnilist kontrolli. Mingeid sisselõikeid eksporttorusse ega eksporttoru isolatsiooni kahjustusi ei täheldatud. Kraan avastati toru isolatsiooni alt, kust see välja ei paistnud. Maksuotsusest, kontrollaktist ja kriminaalasjade materjalidest nähtub, et varguse toimepanijad olid väga hästi organiseeritud ning ümbruskonna, Vopaki turvaekipaažide ja politsei liikumise jälgimiseks olid grupis spetsiaalsed inimesed. Kaebaja on veendunud, et oli omalt poolt piisavalt hoolas ja aktiivne, et tuvastada võimalikku ohtu eksporttorule. Seega ei saa kaebajat pidada vastutavaks maksude tasumise eest temalt väidetavalt varastatud kütuse osas. Kuna kaebaja langes varguse ohvriks, tekitaks maksude nõudmine talle veel täiendava kahju. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-435/03 leidnud, et vargust ei saa käsitleda „kauba tarnimisena tasu eest“ direktiivi artikli 2 tähenduses ega käibemaksuga maksustada. Sama otsuse punktidest 38-39 tuleneb, et riigil on alati õigus käibemaksuga maksustada illegaalset importimist ja kaubatarnet, seega on PMTK-l õigus käibemaksu nõuda varastelt sellelt summalt, mis nad varastatud kütuse realiseerimisel said; 3
(22)3-11-1891 2) Vopakilt väidetavalt varastatud kütuse kogus ei ole tõendatud. Maksuotsuse leheküljel 12 on öeldud, et maksumenetluse raames leidis tuvastamist, et 17.10.2008 kuni 17.02.2009 viidi kaebaja tollilao ja tolliterminali koosseisu kuuluvast transiittorust tollijärelevalve alt ebaseaduslikult välja 1636,45 tonni rasket kütteõli. Kriminaalasja nr 0870000014 käigus hinnati varastatud kütuse koguseks 2225,94 tonni ning sellisele kogusele tugineb Vopak ka oma

iviilhagides.

iviilhagid on koostatud eranditult Keskkriminaalpolitsei materjalidele tuginedes (v.a. torujuhtme remondikulude hüvitamine summas 32 633 krooni). Arvestades torujuhet läbivaid kütuse koguseid ning väidetavalt varastatud kütuse kogust, on antud juhtumil Vopaki jaoks tegemist 0,5%-se mõõtemääramatuse (Vopaki lepingupartneri mõõtmisettevõtte SGS Eesti AS akrediteeringul määratud parim mõõtevõime) piiresse jääva erinevusega. Kuna taolist kadu ei ole kaebuse esitajal võimalik fikseerida, siis kütuse puudujääki tema laoarvestuses ja mõõtmistulemustes ei kajastu. Seega ei saa kaebuse esitaja ka kinnitada, kas kütust üldse varastati ning millises koguses seda varastati. Selgusetu on, millest järeldab PMTK maksuotsuse lk-l 12, et kogu Zubr AS-s teostatud läbiotsimise käigus asitõendina konfiskeeritud Zubr AS kaubasaatelehtedel märgitud masuudi kogus, mis on Zubr AS poolt Tallinna Küte AS territooriumil renditud mahutisse veetud, pärineb Vopaki eksporttorust; 3) Maksuotsuse adressaatide hulgast on põhjendamatult välja jäetud kriminaalasjas nr 1-10-4995 kütuse edasimüümises (rahapesus) süüdi mõistetud isikud. Neist on maksuotsus tehtud üksnes J. M-le, kuid arusaamatult on maksuotsuse adressaatide hulgast välja jäetud P. G. ja G. G. , kes kontrollakti põhjenduste kohaselt peaksid adressaatide hulgas olema. Kontrollitavate isikute ringist on põhjendamatult välja jäetud ka ülejäänud 7 isikut, kes mõisteti süüdi kriminaalasjas nr 1-10-4995 – OÜ Sparostar, B. Š. , Ellespere OÜ, OÜ Trading Expert, K. K. , OÜ Esmabalt ja M. A. Kriminaalasjas nr 1-10-4995 on tuvastatud, et rahapesus osalejad, tegutsedes eelneval kokkuleppel varastega, varjasid varastatud kütust ja müüsid seda edasi, pöörates tulu enda kasuks ja aidates oma tegevusega vargusele kaasa. Rahapesus osalejad andsid kütuse varguse kaastäideviijatele eelneva lubaduse varastatud kütust varjata ja edasi müüa, liitudes kuriteoplaani realiseerimisega enne varguse toimepanemise lõpuleviimist. Seega on rahapesus osalejad toime pannud vargusele kaasaaitamise ja nad vastutavad varguse tagajärjel solidaarselt ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud kütuse pealt maksmata maksude eest. Asjaolu, et rahapesus osalejate tegevus kvalifitseeriti rahapesuna ning neile ei esitatud süüdistust vargusele kaasaaitamises või muu varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista rahapesus osalejate vastutust maksmata maksude eest. J. M. seisukoht: 1) Tollivõla tekkimine, tekkimise aeg, suurus ning kaebaja vastutus tollivõla eest on tõendamata. Puuduvad tõendid, et J. M. osales kütuse varguses või oli teadlik selle ebaseaduslikust väljaviimisest tollijärelevalve alt. Maksuhalduri seisukohad kaebaja seotuse ja osaluse kohta Vopak E.O.S AS Trendgate terminali transiiditorust kütuse ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise osas on vastuolulised. Maksuotsuse tegemist kaebajale on põhjendatud nii sellega, et kaebaja organiseeris varastatud kütuse legaliseerimise, hoiustamise ja realiseerimise, kui ka sellega, et kaebaja teadis ajavahemikus 17.10.2008-17.02.2009 toimunud Vopak E.O.S AS tolliterminalist vedelkütuse ebaseaduslikust väljaviimisest. Ükski nendest faktidest ei võimalda järeldada, et kaebaja osales kütuse varguses ja seeläbi kütuse tollijärelevalve alt väljaviimises. Ükski maksuotsuse p-des 1.3.1-1.3.10 nimetatud isikutest ei ole kriminaalasja nr 08700000144 eeluurimise raames antud ütlustes väitnud, et kaebaja osales kütuse varguses Vopak E.O.S AS Trendgate terminali transiiditorust. Kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise mõistet on käsitletud Euroopa Kohtu liidetud 4

(22)3-11-1891 kohtuasjas C-430/08 ja C-431/08 (otsuse p 35). Kuna kütuse ebaseaduslik valdamine pole vargus, kaebaja aga üksnes valdas kütust, pole võimalik kaebajat maksustada; 2) Tõendatud pole varastatud kütuse kogus. Maksuotsuses ei ole viidatud tõenditele, mis kinnitaks, et AS-st Zubr konfiskeeritud saatelehtedel märgitud kütuse kogus pärines just Vopaki kütuse transiiditorust. Selleks, et määrata kindlaks tollivõla ja aktsiisi suurus, peab kauba kogus olema kindlaks määratud usaldusväärselt ja mõõteseaduses sätestatud korras. Kaubakoguste mõõtmist käesolevas asjas pädev tolliasutus ei ole teostanud, samuti ei ole kontrollitud kaubaga seotud dokumente; 3) Maksuotsuses leitakse tuginedes ÜTS art 214 p-dele 1 ja 2, et tollivõla tekkimise ajaks on Keskkriminaalpolitsei 18.02.2009 sündmuskoha vaatlusprotokolli arvestades 17.02.2009. Vaatlusprotokolli kohaselt avastati sel kuupäeval transiittoru küljes kraan, kuid sellest faktist ei tulene automaatselt tollivõla tekkimise aeg; 4) Maksuotsuses on tolliväärtuse määramise aluseks võetud varguse avastamisele eelneva päeva, 16.02.2009, PLATS European Maretscan andmed ühe tonni masuudi keskmise hinna kohta, kuid pole põhjendatud, miks just selle kuupäeva hind; 3) Maksuotsuses ei ole näidatud õiguslikku alust, mis võimaldab aktsiisi määramise ja tasumise nõude esitamist solidaarselt mitmele isikule. Maksuotsuses ei ole arvestatud sellega, et füüsilistest ja juriidilistest isikutest tollivõlgnikke koheldakse maksukohustuse täitmise nõudmisel erinevalt. Füüsilistel isikutel puudub maksunõude täitmisel võimalus impordikäibemaksu maha arvata, kuid juriidilistel isikutel on see võimalus olemas ning neil reaalset maksukohustust ei teki. Solidaarnõude esitamisel samaaegselt nii füüsiliste kui juriidiliste isikute vastu on isikud pandud samadel asjaoludel ebavõrdsesse olukorda; 4) Maksuhalduri seisukohtadest nähtub, et Vopak E.O.S. AS tolliterminalist varastatud raske kütteõli jõudis Zubr AS kätte, kuid dokumentaalselt näidati, et Zubr AS soetas raske kütteõli OÜ-lt Velevstar (endine Sparostar). Viimane aga näitas soetamist OÜ-lt Ellespere. OÜ Sparostar väljastas AS-le Zubr raske kütteõli müügi kohta 8 arvet. Arvel oli märgitud müügisumma ja müügisummale lisatud käibemaks. Arvete järgne summa koos käibemaksuga moodustas 4 122 920 krooni, sh käibemaks 628 920 krooni. AS-lt Zubr laekus arvete alusel OÜ Sparostar pangakontole 3 339 029,90 krooni. Kuna OÜ Sparostar väljastas arved käibemaksuga, siis sisaldus AS-lt Zubr laekunud summades käibemaks. OÜ Sparostar pangakontole laekunud 3 339 029,90 krooni hulgas sisaldus käibemaks 509 343,56 krooni (arvestuse veerg 6). Vastavalt Harju Maakohtu 25.06.2010 otsuse p-le 34 kriminaalasjas nr 110-4995 konfiskeeriti rahapesu vahetuks objektiks olnud raha summas 3 339 029,90 krooni ja mõisteti J. M-lt solidaarselt OÜ-ga Sparostar Eesti Vabariigi kasuks välja 3 339 029,90 krooni. Harju Maakohtu 09.06.2011 määrusega kriminaalasjas nr 1-10-4995 kohustati J. M-t ja OÜ-t Sparostar tasuma Harju Maakohtu 25.06.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-4995 välja mõistetud arestitud summat ületav 35 721,02 eurot (558 912,5 krooni) ositi 12 kuu jooksul. Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusega kriminaalasjas nr 1-10-4995 täpsustas kohus KrMS § 431 alusel Harju Maakohtu 25.06.2010 kohtuotsuse nr 1-10-4995 resolutsiooni OÜ Sparostar kontolt arestitud rahasumma osas. Määruse põhjenduste kohaselt on 25.06.2010 kohtuotsuses ekslikult märgitud, et konfiskeerimisele kuuluv raha on suures osas ära tarvitatud, tegelikult on suur osa sellest rahasummast OÜ Sparostar Swedbank arvelduskontol aresti all, mille arvel peaks tegelikult täitma Harju Maakohtu 25.06.2010 kohtuotsuse konfiskeerimiskohustuse; 5
(22)3-11-1891 5) Kuna maksuotsus on tehtud ka OÜ-le Velevstar, on tegemist topeltmaksustamisega. Käibemaksu neutraalsuse põhimõttega oleks kooskõlas, kui OÜ-le Velevstar oleks tagatud käesoleva maksuotsusega määratud käibemaksu mahaarvamine. Kuna raske kütteõli on aktsiisiga maksustatav, tuleb eeldada, et OÜ Sparostar väljastatud arvetele märgitud müügihinnas sisaldub ka kütuse aktsiis. Seega tuleb eeldada, et aktsiis sisaldub ka Zubr AS poolt OÜ-le Sparostar makstud summades. OÜ Sparostar poolt Zubr AS-le väljastatud 8 arve alusel moodustas kütuse kogus kokku 1000 tonni. Nimetatud kütuse koguselt arvestatud aktsiisikohustus on 235 000 krooni ehk 15 019,24 eurot. 6. PMTK vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Põhjendused: 1) Maksuotsuses on tuginetud kriminaalmenetluses kogutud tõenditele (masuudi saatelehed), mille kohaselt on ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviidud kütuse koguseks 1636,45 tonni. Maksuhaldur on maksuotsuse lk 14 motiveerinud, miks ei saa Vopaki vastutuse all olevalt territooriumilt kütuse varastamist pidada ettenägematuks olukorraks. Vopak pole neid seisukohti ümber lükanud ega tõendanud maksuhaldurile seda, et tema territooriumil kasutati kõiki nõutavaid ja mõistlikult ettekujutatavaid signalisatsiooniseadmeid ning territooriumil oli valvepersonal, kes täitis oma kohustusi nõuetekohaselt. Asjaolu, et maksuotsuses solidaarvastutajatena märgitud isikud on andnud seletusi, et nad olid vargusega seotud, ei ole aluseks Vopaki vabastamiseks

§ 30lg 8 sätestatud vastutusest.

2) Vopaki poolt viidatud otsus kohtuasjas C-314/06 ei ole analoogne vaidlusaluses maksuotsuses toodud juhtumiga, sest torujuhtme vähene lekkimine ja juhtme hilisem purunemine ei ole samastatavad vargusega. Praegu on varastatud kütuse koguseks vähemalt 1636,45 tonni, mis pumbati spetsiaalsete kütuseveokite abil transiittorust välja pika aja jooksul. Kui territoorium oleks nõuetekohaselt valvatud, oleks Vopak pidanud varguse avastama. Maksumenetluse käigus on tehtud kindlaks, et masuuti varastati ajavahemikul 17.10.2008 kuni 17.02.2009. Kohustuse tagada kauba puutumatus võttis Vopak endale alates ajast, mil omandas aktsiisilao tegevusloa nr YA/0132/EE4000EE, tollilao pidamise loa nr AT/0130/EE1000EE ning tolliterminali loa nr YT/0123/EE1000EE. Kuivõrd kauba tollijärelevalve alt väljumisel jäi selle võimalik negatiivne riisiko Vopakile, pidi ta tegema kõik endast sõltuva selleks, et kaup ei väljuks tollijärelevalve alt. Olukorras, kus Vopak ise on nimetanud varastatud kütuse koguseks 2225,94 tonni, pole maksuotsuses 84 saatelehe alusel kindlaks tehtud 1636,45 tonni ilmselt ülemäära suur kogus; 3) J. M. võttis enda peale kütuse nn ametlike dokumentide vormistamise. Kriminaalasjas nr 08700000144 eeluurimise käigus kogutud tõendite kasutamist ja nende lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus ega maksukorralduse seadus. Varastatud raske kütteõli seadustamiseks vormistati arved ahelas OÜ Ellespere - OÜ Sparostar - AS Zubr. Ühtegi tehingut tegelikult nimetatud ahelas ei toimunud ja rahasummad, mida OÜ Ellespere rekvisiitidega arvetel näidati, kanti OÜ Sparostar poolt kolmandate juriidiliste isikute arvele, kust sularaha välja võeti ning tagasi J. M-ni jõudis. J. M. , teades, et tegemist on ebaseadusliku kütusega, ning asudes seetõttu organiseerima kütuse transpordiks vajalike dokumentide vormistamist, takistas läbi dokumentide vormistamise ligipääsu tollijärelevalve all olevale kaubale, s.t osales kütuse ebaseaduslikult tolli järelevalve alt väljaviimisel; 4) Kriminaalasjas nr 1-10-4995 J. M-le pandud rahaline kohustus on seotud KarS § 394 lg-s 1 ja 5 sätestatud kuriteo objekti, s.o süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisega. KarS § 831 lg 1 alusel kuulub läbi rahapesu saadud (s.o ebaseaduslikult teenitud) vara konfiskeerimisele ja tuleb seetõttu alati riigile üle anda või siis tagasi anda (juhul, kui 6

(22)3-11-1891 kuritegelikul teel saadud vara on eelnevalt äratarvitatud). Äratarvitatud kuritegelikul teel saadud vara määratakse isiku süüditunnistamisel tasumiseks asendamise teel. Seega on alusetud J. M. väited majanduslikust topeltmaksustamisest nii käibemaksu kui aktsiisimaksu osas. 5) Põhjendatud ei ole J. M. seisukoht, et täiendavaid makse saab määrata vaid juhul, kui varastatud kogus on akrediteeritud isiku poolt mõõdetud ja vastavalt tõendatud.

§ 35lg-s 1 märgitu kehtib kauba tolliläbivaatusele.

6) Kuna tollivõla tasumise solidaarne vastustus on sätestatud ÜTS art-s 213 ning J. M. osales kauba tollijärelevalve alt välja viimises, on kaebaja tollivõlgnik. ATKEAS § 22 lg 1 p 2 kohaselt peab aktsiisimaksu tasuma ka võlgnik tolliseadustiku mõttes. Maksuhalduril on tulenevalt MKS § 95 lg-st 3 võimalik teha isikutele, kes vastutavad maksusumma tasumise eest, ühine maksuotsus.

  1. Kolmandad isikud S. Z. ja OÜ Zubr nõustusid kohtule esitatud seisukohas Vopak E.O.S. AS vastuväidetega J. M. kaebusele. Kolmandad isikud A. Š. , S. O. ,R. B. , O. G. , V. Z. , V. K. , M. Š. ja A. S. ei avaldanud kohtule enda seisukohti kaebuste osas.
  2. Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsusega jäeti Vopak E.O.S. AS ja J. M. kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) ÜTS art 203 lg 1 kohaselt tekib impordil tollivõlg, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja. ÜTS art 203 lg 3 p 4 kohaselt on võlgnik asjakohasel juhul isik, kes peab täitma kohustusi, mis tulenevad kauba ajutisest ladustamisest või tolliprotseduuri kasutamisest, millele kaup on suunatud. ÜTS art 203 järgi ei sõltu tollivõla tekkimine ega võlgniku kohustus tasuda tollivõlga sellest, kas kauba ebaseaduslik tollijärelevalve alt väljaviimine toimus seoses ettenägematu olukorraga või mitte. Eesti õigus sellise asjaolu arvestamise võimaluse samas annab.

§ 30

lg 8 järgi vastutab tolliterminali ja hoiukoha pidaja kauba puutumatuse ja arvestuse täpsuse eest, kui ta ei tõenda, et arvestuse ebatäpsus tekkis mõne teise isiku süül.

§ 30

lg 9 järgi kehtestab nõuded tolliterminalile ja hoiukohale, tolliterminali ja hoiukoha pidamise loa väljastamise, loa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning kauba hoidmise korra rahandusminister määrusega.

§ 30

lg 9 ja § 52 lg 4 alusel rahandusministri 27.04.2004 määrusega nr 100 kehtestatud „Nõuete tollilaole, tolliterminalile ja hoiukohale, tollilao, tolliterminali ja hoiukoha pidamise loa väljastamise, loa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning kauba hoidmise korra“ (edaspidi Kord) § 29 lg 3 (kuni 02.01.2009 kehtinud redaktsioonis) sätestas: „Kui tollilao, tolliterminali või hoiukoha pidaja tõendab tollile rahuldavalt, et puudujäägid on tekkinud enne kauba tollilattu, tolliterminali või hoiukohta toimetamist, vastutab puudujäägi eest eelmise tollikäitlusviisi eest vastutav isik. Tollilao, tolliterminali pidaja või hoiukoha korral sisenemisdeklaratsiooni esitaja vastutab puudujääkide eest ise, kui ta ei suuda tollile rahuldavalt tõendada, et puudujäägid või kahjustused on tekkinud ettenägematu olukorra tõttu või enne kauba tollilattu või tolliterminali toimetamist või hoiukoha korral enne kauba tollile esitamist.“ Alates 03.01.2009 muudetud Korra § 29 lg 3 teise lause kohaselt vastutab tollilao, tolliterminali või hoiukoha pidaja puudujääkide eest ise, kui ta ei suuda tollile rahuldavalt tõendada, et puudujäägid või kahjustused on tekkinud ettenägematu olukorra tõttu või enne kauba tollilattu, tolliterminali või hoiukohta toimetamist.

§ 1

lõikest 1 tulenevalt saab nii tolliseadust kui ka selle alusel kehtestatud rahandusministri määrust kohaldada vaid ühenduse õigusaktidega reguleerimata osas. Arvestades Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkust ning vajadust tõlgendada tollivõla tekkimist kõigis liikmesriikides ühetaoliselt, tuleb tollivõla tekkimise ning tollivõla eest vastutava isiku kindlakstegemisel lähtuda ÜTS art 203 sõnastusest ning Euroopa Kohtu praktikast; 7

(22)3-11-1891 2) Euroopa Kohus on 14.01.2010 otsuses liidetud kohtuasjades C-430/08 ja C-431/08 sedastanud, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, tuleb ÜTS art 203 lõikes 1 toodud ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviimise mõistet vaadelda nii, et see hõlmab mis tahes tegu või tegevusetust, mille tulemusena on pädeval tolliasutusel kas või hetkeks takistatud ligipääs tollijärelevalve all olevale kaubale ja ühenduse tollieeskirjades ette nähtud kontrolli läbiviimine (p 35). Ühtlasi piisab kohtupraktika kohaselt kauba ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviimise kindlakstegemiseks sellest, kui kaupa ei saa tegelikult kontrollida, ning tähtsust ei oma see, kas pädev ametiasutus on kaupa tegelikult kontrollinud või mitte (p 48). Euroopa Kohtu 01.02.2001 otsuse kohaselt kohtuasjas C-66/99 ei ole kaupade tolli järelevalve alt väljaviimise tuvastamiseks vaja kindlaks teha ka tahtlust: piisab objektiivsete asjaolude esinemisest, mille all tuleb eriti mõista kauba puudumist kokkulepitud ladustamiskohas ajal, kui tolliametnikud kavatsevad kaupa kontrollida (p 48). Seega saab kauba varguse korral vaieldamatult tuvastada ÜTS artikli 203 lõikes 1 sätestatud olukorra esinemise, mis toob kaasa tollivõla tekkimise. ÜTS art 203 lg 3 p-s 4 toodud võlgniku mõistet on Euroopa Kohus sisustanud 15.09.2005 otsuses kohtuasjas C-140/04 leides, et „„isik, kes peab täitma kohustusi, mis tulenevad kauba ajutisest ladustamisest“ tähendab isikut, kelle valduses nimetatud kaup peale mahalaadimist edasitoimetamiseks või ladustamiseks on“ (p 41). Seega on Vopak vaieldamatult ÜTS art 203 lg 3 p-s 4 märgitud isik. Ülalviidatud kohtuasjas ei välistanud Euroopa Kohus ÜTS art 203 lg 3 p-s 4 märgitud isiku vastutust tollivõla eest, kuigi ta pidas vajalikuks otsuse p-s 31 märkida järgmist: „Pealegi on selge, et kaup viidi tollijärelevalve alt välja varguse tõttu, mis toimus pärast laevalt mahalaadimist ja Seaport Terminalsi poolt kai peale asetamist“. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et olukorras, kus objektiivsete asjaolude alusel tuvastatakse kauba ebaseaduslik tollijärelevalve alt väljaviimine, tuleb eeldada tollilao pidaja vastutust tollivõla eest olenemata sellest, millise hoolsusega ta oma kohustusi täitis; 3) Vopaki viidatud Euroopa Kohtu 14.07.2005 otsus kohtuasjas C-435/03 ei ole käesolevas haldusasjas asjassepuutuv, kuna Vopaki kohustus tasuda käibemaks tulenes viidatud direktiivi artikli 2 mõttes kauba impordist (p 2), mitte „kauba tarnimisest tasu eest“ (p 1), millele andis tõlgenduse Euroopa Kohus. Vastustaja on Vopaki käibemaksu tasumise kohustuse tekkimise alusena õigesti viidanud KMS § 1 lg 1 p-le 2, § 6 lg 1 p-le 3 ning § 3 lg 6 p-le 1. Kuna kaebaja on ÜTS tähenduses tollivõlgnik, tekkis tal sellest tulenevalt viidatud KMS sätete alusel ka käibemaksu tasumise kohustus; 4) Vopak leiab, et tulenevalt nõukogu 25.02.1992 direktiivi 92/12/EMÜ Aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta artikli 14 lg-st 1 ning Euroopa Kohtu 18.12.2007 otsusest kohtuasjas C-314/06, tuleks ta vabastada aktsiisimaksu tasumisest. Direktiivi art 14 lg 1 kohaselt vabastatakse volitatud laopidajad aktsiisist aktsiisi peatamise korra alusel tekkinud kahjude puhul, mille põhjuseks on juhuslikud sündmused või vääramatu jõud ning mille liikmesriigi pädev asutus on kindlaks teinud. Ka vabastatakse nad aktsiisi peatamise korra alusel aktsiisist kahjude puhul, mille tootmise, töötlemise, ladustamise ja vedamise käigus on põhjustanud kauba omadused. Iga liikmesriik kehtestab nimetatud maksuvabastuse andmise tingimused. Vabastust kohaldatakse samamoodi ka aktsiisiga maksustatava kauba aktsiisi peatamise korra alusel vedamisele artiklis 16 osutatud ettevõtjate poolt. Direktiivi art 14 lg 3 kohaselt, ilma et see piiraks artikli 20 kohaldamist, kogutakse aktsiisi lõikes 1 nimetamata kahjude puhul ning kahjude puhul, millele lõikes 1 nimetatud maksuvabastust ei ole antud, pädeva asutuse poolt nõuetekohaselt kindlakstehtud kahju tekkimise ajal või vajaduse korral puudujäägi registreerimise ajal vastavalt asjaomases liikmesriigis kohaldatavale aktsiisimäärale. Euroopa Kohtu viidatud otsusest ilmneb, et kuigi iga liikmesriik määratleb direktiivi art 14 lg 1 esimeses lauses ette nähtud maksuvabastuse tingimused, ei puuduta see mõiste „vääramatu jõud“ sisu ega ulatust 8
(22)3-11-1891 (p 21). Euroopa Kohus asus otsuses seisukohale, et mõiste „vääramatu jõud“ puhul peetakse silmas volitatud laopidajast sõltumatuid ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida hoolimata kõikidest tema võetud asjakohastest abinõudest. Tingimus, mille kohaselt asjaolud peavad olema volitatud laopidajast sõltumatud, ei piirdu asjaoludega, mis materiaalses või füüsilises mõttes on väljaspool laopidaja mõjupiirkonda, vaid sellega peetakse silmas ka asjaolusid, mis objektiivselt näivad volitatud laopidaja kontrolli alt või vastutusalast välja jäävat (p 40). Vaidlus puudub selle üle, et aktsiisi peatamise korra alusel tekkinud ning vääramatust jõust põhjustatud kahjusid ega sellest tulenevaid maksuvabastuse andmise tingimusi Eesti seadusandja ATKEAS-s sätestanud ei ole. Samas ei välista see Vopaki õigust tugineda direktiivist tulenevale õigusele; 5) Vopaki väide, et ta oli rakendanud kõik tema võimuses olevad meetmed torujuhtme valvamiseks, ei ole põhjendatud. Vargust ei saa erinevalt looduskatastroofist või sõjast pidada sündmuseks, mille ärahoidmine ei oleks kaebaja võimuses. Kui asuda siiski hindama kaebaja objektiivseid võimalusi varguse vältimiseks, ei saa ka kaebaja poolt esile toodud meetmete (turvafirma palkamine, eksporttoru regulaarne kontrollimine turvafirma ja peamehaaniku poolt) rakendamine vabastada teda aktsiisimaksu tasumise kohustusest. Nelja kuu jooksul toimunud takistamatu vargus torujuhtmest osutab sellele, et turvafirma ega peamehaanik ei teostanud kontrolli piisava hoolsusega; 6) ÜTS art 203 lg 3 p-st 2 ja Euroopa Kohtu kohtuasjast C-66/99 tuleneb, et isik, kes osales kauba väljaviimisel tollijärelevalve alt, vastutab juhul, kui ta teadis või oleks mõistlikult pidanud teadma, et kaup tollijärelevalve alt välja viiakse. J. M. osalus ja teadlikkus kauba tollijärelevalve alt väljaviimises on tõendatud. Maksumenetluses üle kuulatud AS Zubr juhatuse liige S. Z. kinnitab, et talle pakkusid masuuti müüa J. M. ja A. S. Masuudi omanikuks oli väidetavalt OÜ Sparostar. Masuudi eest tasus AS Zubr talle väljastatud OÜ Sparostar arvete alusel pangaülekande teel OÜ-le Sparostar, mille juhatuse liikmeks oli J. M.. S. Z. väljastas A. S-le puhtad kaubasaatelehed, et tagada kütuse hoiustamine AS-s Tallinna Küte (kd II, tl 146, 159). S. Z-i maksumenetluses antud ütlused J. M. rolli kohta kütuse müügis kattuvad ka kriminaalasjas tunnistajana antud ütlustega (kd III, tl 36-37). J. M. soovi masuuti müüa, samuti J. M. osalust AS-le Zubr kuuluvate kaubasaatelehtede täitmisel kinnitab ka maksumenetluses üle kuulatud A. S. (kd II, tl 148). A. S. on kahtlustatavana tunnistanud ka talle omistatud kuritegude toimepanemist, mis seisnes kuritegeliku ühenduse rahastaja ja juhendaja J. M. informeerimises ning varastatud masuudi realiseerimiskohas vastuvõtmise organiseerimises ja masuudi pumpamises. A. S-i ütlused kinnitavad ühtlasi J. M. osalust varastatud masuudi legaliseerimises ning rahastamises (kd III, tl 9-12; 13-15). S. Z-i ning A. S-i maksumenetluses antud seletustega haakuvad omakorda J. M. 26.03.2009 kriminaalasjas nr 08700000144 kahtlustatavana antud ütlused (kd II, tl 244-247). Harju Maakohtu 25.06.2010 otsusega asjas nr 1-10-4995 tunnistati J. M. kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 255 lg-s 1; § 394 lg 2 p-des 3, 4 ning § 3762 lg-s 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises (kd III, tl 99-108; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2010 määrus asjas nr 1-10-4995, kd IV, tl 42-43 ning Riigikohtu 11.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-97-10). Tulenevalt HKMS § 17 lg-st 1, on jõustunud kohtulahendid halduskohtumenetluses tõendiks. Eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et J. M. kuulus kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli Vopak E.O.S AS-le kuuluvast kütuse transiittorust masuudi varastamine ja realiseerimine. Tuvastatud on, et J. M. rahastas ühenduse tegevust viidatud eesmärgi saavutamiseks ning organiseeris varastatud kütuse legaliseerimist. ÜTS art 203 lg 3 punktis 2 märgitud kauba tollijärelevalve alt väljaviimises osalemise all ei saa silmas pidada ainult nende isikute tegusid, mis on füüsiliselt vahetult seotud kütuse torujuhtmest väljaviimisega, vaid eeltoodud mõistega on hõlmatud ka rahaline abi või ühenduse liikmete tegevuse 9
(22)3-11-1891 juhtimine ja organiseerimine, mis aitavad kaasa kauba tollijärelevalve alt väljaviimisele selle realiseerimise eesmärgil; 7) Ehkki maksuhaldur pole maksuotsuse tegemisel tuginenud jälitustoiminguga saadud telefonikõnede salvestustele ning ka kohus käesolevas otsuses neile ei tugine, on jälitustoiminguga saadud teavet põhimõtteliselt võimalik ka käesolevas haldusasjas kasutada. Keskkriminaalpolitsei 29.06.2009 jälitusprotokollist kriminaalasjas nr 08700000144 nähtub, et vastustaja poolt kohtule tõendina esitatud telefonikõnede tekstid on kopeeritud viidatud jälitusprotokollist. KrMS §-s 118 sätestatud jälitustoiminguks ajavahemikuks 24.11.09.12.2008 on Keskkriminaalpolitseile loa andnud Harju Maakohtu kohtunik Helve Särgava 24.11.2008 määrusega (luba nr 470) ning ajavahemikuks 09.12.2008-08.01.2009 Harju Maakohtu kohtunik Orvi Tali 08.12.2008 määrusega (luba nr 500). Seega oli olemas luba haldusasjas kd III tl 40-44 nähtuvate jälitustoimingute (telefonikõnede pealtkuulamine ajavahemikus 27.11.2008 kuni 19.12.2008) tegemiseks. Kui jälitustoimingu lubatavuse eeldused on täidetud, on jälitustoiminguga saadud teave KrMS § 111 kohaselt jälitustoiminguga saadud tõendiks. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks (vt Riigikohtu üldkogu
  1. veebruari
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 17; Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01, p 1); 8) Maksuhaldur on tollivõla tekkimise aja - 17.02.2009 - ÜTS art 214 lg 2 alusel adekvaatselt määratlenud. ÜTS artikli 214 lg 2 sätestab, et kui tollivõla tekkimise täpset hetke ei ole võimalik määrata, võetakse asjaomase kauba puhul kohaldatavate arvestuspõhimõtete määramisel arvesse aeg, kui toll otsustab, et kaup on olukorras, mis toob kaasa tollivõla tekkimise. Olukorras, kus tollivõla tekkimise täpset hetke ei ole võimalik määrata, on tollivõla tekkimise aja määramisel tollil lai otsustusruum. ÜTS viidatud normi eesmärgiga ei ole vastuolus seostada tollivõla tekkimist kauba tollijärelevalve alt väljaviimise avastamise päevale vahetult eelneva päevaga; 9) Õige pole J. M. poolt kohtumenetluse käigus avaldatud seisukoht, et kuna toimunud on varastatud kütuse osaline konfiskeerimine ja hävitamine, tuleb vastavas osas lugeda lõppenuks ka tollivõlg. ÜTS art 233 lõiked c) ja d) näevad kauba konfiskeerimise puhul ette tollivõla lõppemise, kuid esimesel juhul peab olema tegemist tollimaksude tasumist nõudvale tolliprotseduurile deklareeritud kaubaga ning teisel juhul ebaseaduslikult sissetoodud kaubaga. Seega ei ole ÜTS art 233 vaidlusalusel juhtumil asjakohane. Maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsuses õigesti tuvastanud, et J. M. on ÜTS art 203 lg 3 kohaselt võlgnik; 10) Kuna Vopaki laoarvestus ei võimaldanud varastatud kütuse täpset kogust kindlaks määrata, on lubatav selle määramine muul viisil. Maksuhaldur on varastatud kütuse koguse kindlaks teinud Zubr AS kaubasaatelehtede ning Keskkriminaalpolitsei poolt 18.02.2009 läbiotsimisprotokolli kohaselt kinnipeetud paakautodes olnud kütuse koguse alusel. Zubr AS kaubasaatelehti saab pidada piisavalt usaldusväärseks kütuse koguse kindlaks tegemisel, sest masuuti vedanud V. K. maksuhaldurile antud seletus ja S. Z. kriminaalasjas nr 08700000144 09.03.2009 antud ütlused kinnitavad Zubr AS kaubasaatelehtede seotust varastatud kütusega. Kuna kriminaalmenetluse käigus tehti kindlaks, et AS Zubr kaubaveosaatelehed väljastati varastatud kütuse ohutumaks transportimiseks sihtkohta juhuks, kui paakautosid võidakse teel kontrollida, puudus kaubaveosaatelehti vormistanud isikutel motiiv kajastada saatelehtedel kütuse kogust vääralt. Ka on kaubaveosaatelehti võimalik AS Zubr mistahes võimalikest muudest saatelehtedest eristada autojuhi nime, auto numbri ning kuupäeva järgi. Lisaks kattub varastatud kütuse ligikaudne kogus Zubr AS juhatuse liikme S. Z. kriminaalasjas antud 10
(22)3-11-1891 ütlustega – mahutis, millesse varastatud kütust veeti, oli eelnevalt ladustatud 500 tonni raskekütteõli, mahutist müüdi ca 1200 tonni raskekütteõli ning järgi on ca 800 tonni, millest ca 400 tonni peaks olema J. M. toodud kütus (kd III, tl 37). Keskkriminaalpolitsei tabeli kohaselt, mis koostati Zubr AS Kadaka tee 181 mahutisse sissetoodud ja väljaviidud masuudi koguste kohta kuupäevade lõikes, on 17.10.2008 mahutis olnud 449,43 tonni kütust arvestades toodud nimetatud kuupäevast kuni veebruarikuuni 2009 kütust 1617 tonni (kd III, tl 35p). Vopak on nõudnud

iviilhagis 2225,94 tonni varastatud kütuse hüvitamist ning J. M. on tunnistatud süüdi 2206,53 tonni varastatud masuudi legaliseerimises. Asjaolu, et Vopaki väitel jääb varastatud kütuse kogus mõõtemääramatuse piiresse, ei mõjuta kaebaja maksustamist, kuna kauba kaaluline muutus ei ole tingitud nn loomulikest protsessidest (kuivamine, aurustumine, niiskumine) või kauba iseärasustest. Kauba varguse puhul tuleb lähtuda tollijärelevalve alt väljaviidud kauba tegelikust kogusest, isegi kui koguse kindlakstegemine jääb väljapoole Vopaki mõõtevõimet (vt ka Korra § 29 lg 2 ning ATKEAS § 30). Seega on maksuotsuses märgitud 1636,45 tonni vähim kogus, mida saab pidada Vopak E.O.S. AS transiittorust varastatuks; 11) Põhjendatud ei ole J. M. väited, et riik on OÜ-lt Sparostar vaidlusaluse kütuse müügitehinguga laekunud summa konfiskeerimise ning J. M-lt laekunud summast äratarvitatud osa väljamõistmisega saanud kokku käibemaksu 29 733 eurot ja aktsiisi ning maksuotsusega esitatud nõuet tuleb vastavas osas vähendada. Harju Maakohtu 25.06.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-4995 (kd III, tl 99-108) konfiskeeriti KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 1 alusel rahapesu vahetuks objektiks olnud raha summas 3 339 029,9 krooni, mis oli ära tarvitatud. KarS § 84 alusel asendati konfiskeerimine ning mõisteti J. M-lt solidaarselt OÜ-ga Sparostar Eesti Vabariigi kasuks välja 3 339 029,90 krooni. Kohtuotsusest ilmneb, et viidatud 3 339 029,9 krooni on raha, mille AS Zubr tasus OÜ-le Sparostar viimase poolt esitatud fiktiivsete arvete alusel varastatud kütuse eest (otsuse lk 6-7). OÜ Sparostar arvelduskontol olev raha arestiti ca 83,3% ulatuses J. M-lt ja OÜ-lt Sparostar väljamõistetud summast. Harju Maakohtu 09.06.2011 määrusega kriminaalasjas nr. 1-10-4995 määras kohus, et J. M-l ja OÜl Sparostar tuleb Harju Maakohtu 25.06.2010 otsusega välja mõistetud ning arestitud summat ületav 35 721,02 eurot tasuda ositi. Kaebajatega saab nõustuda, et konfiskeeritud summas sisaldub ilmselt AS Zubr poolt OÜ-le Sparostar tasutud käibemaks, kuna OÜ Sparostar arved AS-le Zubr on esitatud koos käibemaksuga (kd IV, lk. 79, 83, 88, 93, 95, 98, 101). Nõustuda ei saa aga J. M. väidetega aktsiisimaksu sisaldumisest arvetes. Erinevalt käibemaksust on aktsiis ühetasandiline maks. Aktsiisikohustus tekib kas kauba Eestisse toomisel või aktsiisilaost väljastamisel. Hilisematel müügietappidel ei toimu täiendavat maksustamist ega varem makstud aktsiisi mahaarvamist. Aktsiisikohustus tekib alles aktsiisikauba tarbimisse lubamisel, mis tähendab kauba väljastamist aktsiisilaost. Käesoleval juhul ei olnud ilmselgelt OÜ Sparostar ega J. M. huvides kajastada kauba edasimüügil selle väljumist Vopak E.O.S. AS-le ega mõnele muule isikule kuuluvast aktsiisilaost, mistõttu puuduvad ka tõendid OÜ Sparostar poolt aktsiisimaksu deklareerimise ja tasumise kohta; 12) Kaebajate seisukohad topeltmaksustamise osas pole põhjendatud. Rahapesu objektiks olnud vahendi konfiskeerimist ei saa käsitada J. M-lt käibemaksu nõudmisena. Seega ei tasunud J. M. riigile Harju Maakohtu otsusega väljamõistetud summa ositi tasumisega käibemaksu. Asjaolul, et OÜ Sparostar võis deklareerida ja tasuda riigile AS-le Zubr väljastatud arvetel näidatud käibemaksu ning et seda võis teha ka OÜ Ellespere fiktiivsete arvete alusel kauba müümisel OÜ-le Sparostar, puudub seos konfiskeeritud rahasummaga. Lisaks tuleneb KMS § 38 lg 1 teisest lausest, et maksukohustuslane peab tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates; 11

(22)3-11-1891 13) Kaebajate vastuväited maksuotsusele teatud isikute maksustamata jätmise kohta pole asjakohased, sest nimetatud asjaolu ei saa rikkuda kaebajate õigusi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt või igaühelt või mõnelt neist. ÜTS art 213 kohaselt, kui ühest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastutab mitu isikut, vastutavad need isikud selle eest solidaarselt. Seega oli maksuhalduril õigus nõuda kõigilt võlgnikelt tollivõla tasumist solidaarselt. KMS § 3 lg 6 p 1 järgi peab käibemaksu maksma ka võlgnik ÜTS tähenduses. ATKEAS § 22 lg 1 p 2 järgi maksab aktsiisi võlgnik ÜTS mõistes. Kuivõrd maksuhaldur on nõudnud kaebajatelt käibemaksu ja aktsiisi tasumist, lähtudes nende kui tollivõlgnike staatusest ning ÜTS art 213 näeb tollivõla puhul ette võlgnike solidaarvastutuse, ei ole KMS ega ATKEAS viidatud sätetega vastuolus käibemaksu ning aktsiisi nõudmine solidaarselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Vopak E.O.S. AS ja J. M. apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebused uue otsusega rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Vopak E.O.S. AS apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Vopak on tollivõlgnik temale kuuluvast transiittorust varastatud kütuse osas. Halduskohus läheb oma otsuse punktis 25 toodud seisukohaga selgelt vastuollu Eesti õigusaktidega ettenähtud tolliterminali pidaja vastutuse piiramise lubatavuse kriteeriumide sätetega, mille kohaselt tolliterminali pidaja ei vastuta kauba puutumatuse eest, kui ta tõendab, et arvestuse ebatäpsus tekkis mõne teise isiku süül, või puudujääkide eest, kui ta suudab tollile rahuldavalt tõendada, et puudujäägid või kahjustused on tekkinud ettenägematu olukorra tõttu. Antud juhul on jõustunud kohtuotsustega kriminaalasjades nr 109-21739 ja 1-10-4995 ning vargusega seotud isikute PMTK-le antud seletustega tõendatud, et arvestuse ebatäpsus ei tekkinud mitte apellandi, vaid teiste isikute süül. Samuti oli kütusevargus kütusetorust apellandi jaoks ettenägematu olukord; 2) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Vopak on vastutav temale kuuluvast transiittorust varastatud kütuse pealt aktsiisi tasumise eest. ATKEAS § 22 lg 1 p 2 kohaselt maksab aktsiisi võlgnik ühenduse tolliseadustiku mõistes. Olemata tollivõlgnikuks, pole apellandil kohustust tasuda ka aktsiisi. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellant on tollivõlgnik ÜTS mõistes, siis tuleneb nõukogu direktiivi 92/12/EMÜ art 14 lg-st 1, et volitatud laopidajad vabastatakse aktsiisist aktsiisi peatamise korra alusel tekkinud kahjude puhul, mille põhjuseks on juhuslikud sündmused või vääramatu jõud ning mille liikmesriigi pädev asutus on kindlaks teinud; Euroopa Kohus on analoogses kohtuasjas C-314/06 öelnud, et mõistet „vääramatu jõud“ tuleb kõikides liikmesriikides mõista ühtemoodi (punktid 21-22). Direktiivi 92/12 art 14 lg 1 esimeses lauses ette nähtud maksuvabastus kahju puhul, mille põhjuseks on vääramatu jõud, on art 5 lg-s 1 toodud üldreegli erand, mida tuleb seega tõlgendada kitsalt (punkt 30). 12
(22)3-11-1891 Samas ei tohi nende tingimuste kohaldamine direktiivi 92/12 art 14 lg 1 esimese lause kontekstis viia selleni, et kehtestatakse volitatud laopidaja absoluutne vastutus aktsiisi peatamise korraga hõlmatud kaubaga seotud kahju eest. Nii turvaettevõtja poolse kui ka tehnilise kontrolli peaeesmärk ei olnud varguste avastamine, vaid torujuhtme üldise turvamise tagamine. Võimalust, et keegi hakkab kütust täis torujuhtmesse sisselõiget tegema ja kraani paigaldama, ei osanud keegi selle ohtlikkuse tõttu ette näha. Kohus on kohtuotsuse punktis 28 möönnud, et turvafirmaga sõlmitud lepingus märgitud meetmeid saab üldjuhul pidada varguse ärahoidmiseks piisavaks. Samas on kohus seisukohal, et ei turvafirma ega peamehaanik teostanud torujuhtme kontrolli varguse avastamiseks ettenähtud hoolsusega. Apellant selle seisukohaga ei nõustu ning on veendumusel, et oli omalt poolt piisavalt hoolas ja aktiivne, et tuvastada võimalikke ohte eksporttorudele. Apellandil olid kasutusele võetud kõikvõimalikud vähegi mõistlikud meetmed, et ca 10 km pikkust toru turvata. Kohtu seisukoht viib tagasi absoluutse vastutuseni, mille Euroopa Kohus on kohtuasja C-314/06 punktis 32 välistanud; 3) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Vopak on vastutav temale kuuluvast transiittorust varastatud kütuse pealt käibemaksu tasumise eest. Analoogselt aktsiisiga ei pea apellant ennast vastutavaks käibemaksu tasumise eest, kuna tal ei ole tekkinud tollivõlga ÜTS tähenduses. Juhul, kui ringkonnakohus siiski leiab, et apellant on tollivõlgnikuks ÜTS mõistes, tuleb kohaldada Euroopa Kohtu kohtuasjas C-435/03 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa vargust kui sellist käibemaksuga maksustada. Seega pole õiguspärane panna Vopak varguse toimepanijatega solidaarselt vastutama varastatud kütuse pealt tasumata käibemaksu eest; 4) Maksuotsuses toodud 1636,45 tonnine varastatud kütuse kogus pole tõendatud. Kriminaalasjades nr 1-09-21739 ja 1-10-4995 esitatud

iviilhagid on koostatud eranditult Keskkriminaalpolitsei materjalidele tuginedes (v.a. torujuhtme remondikulude hüvitamise osas summas 32 633 krooni). Kuna Vopakil ei ole võimalik taolist kadu fikseerida, siis kütuse puudujääki tema laoarvestuses ja mõõtmistulemustes ei kajastu. Seega pole selge, millises koguses kütust varastati; 5) Igal juhul tuleb maksustatavast kütuse kogusest peab maha arvata AS Zubr mahutitest konfiskeeritud ja kohtu loal hävitatud kütuse kogus, sest sellelt ei pea impordimakse arvestama; 6) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et maksuotsuse adressaatidelt impordikäibemaksu nõudmisega ei teki topeltmaksustamist. Riik on OÜ-lt Sparostar konfiskeerinud nii kütuse müügist saadud ebaseadusliku tulu kui ka müügihinnas sisaldunud käibemaksu. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus ostja on müüjale tasunud summa koos käibemaksuga ning enne kui müüja sai täita oma kohustust tasuda käibemaksusumma riigile, on riik kogu arvel oleva summa konfiskeerinud. Riik ei saa konfiskeeritud summas sisaldunud käibemaksusummat hakata kelleltki uuesti sisse nõudma. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellant on koos ülejäänud maksuotsuse adressaatidega siiski solidaarselt vastutav, tuleks tema maksukohustus tasaarvestada riigi poolt juba konfiskeeritud summade arvelt. J. M. apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsuses viidatud S. Z-i ja A. S-i ütlused ei kinnita J. M. osalust varguses, vaid üksnes seda, et kaebaja pakkus kütust müügiks. Harju Maakohtu 25.06.2010 otsusega asjas nr 1-104995 pole J. M. kokkuleppemenetluses tunnistatud süüdi varguses, vaid rahapesus ja kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseaduslikus käitlemises; 13

(22)3-11-1891 2) Kohus ei ole vastanud kaebuse väidetele, et maksuotsuses on seisukohad kaebaja seotuse ja osaluse kohta Vopaki Trendgate terminali transiiditorust kütuse ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise osas vastuolulised. Maksuotsuse tegemist on põhjendatud nii sellega, et kaebaja organiseeris varastatud kütuse legaliseerimise, hoiustamise ja realiseerimise kui ka sellega, et kaebaja teadis ajavahemikus 17.10.2008 – 17.02.2009 toimunud Vopaki tolliterminalist vedelkütuse ebaseaduslikust väljaviimisest. Ükski nendest faktidest ei võimalda järeldada, et kaebaja osales kütuse varguses ja seeläbi kütuse tollijärelevalve alt väljaviimises; 3) Kohtu seisukoht, mille kohaselt ÜTS art 203 lg 3 punktis 2 märgitud kauba tollijärelevalve alt väljaviimises osalemise mõistega on hõlmatud ka rahaline abi või ühenduse liikmete tegevuse juhtimine ja organiseerimine, mis aitavad kaasa kauba tollijärelevalve alt väljaviimisele selle realiseerimise eesmärgil, ei ole põhjendatud. Kohus ei ole põhjendanud, mil viisil aitas rahaline abi takistada tolliasutusel ligipääsu tollijärelevalve all olevale kaubale, milles konkreetselt seisnes kaebaja tegevus ühenduse liikmete juhtimises ja organiseerimises ning kuidas see omakorda aitas takistada juurdepääsu tollijärelevalve all olevale kaubale. Asjas ei ole tõendatud J. M. tegevuse ja kauba tollijärelevalve alt väljaviimise vaheline põhjuslik seos, mille tulemusena saaks talle omistada kauba puudumise kokkulepitud ladustamiskohas ajal kui tolliametnikud kavatsevad kaupa kontrollida; 4) Kohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel ta luges tuvastatuks, et kaebaja teadis või pidi teadma sellest, et masuut, mida kaebaja müügiks pakkus, on Vopak E.O.S. AS kütusetorust varastatud masuut. Tõendid, millele kohus otsuses viitas, seda ei kinnita. 5) Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastustaja poolt alles kohtumenetluses tõenditena esitatud jälitusprotokollid on asjas lubatavad tõendid. Jälituslubade olemasolu tuleb kontrollida jälitustoimiku pinnalt (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-63-08). Kriminaalmenetluses kogutud tõend saab olla tõendiks haldusmenetluses üksnes siis, kui selle tõendi lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus või maksukorralduse seadus. Kumbki seadus ei näe tõendi liigina ette jälitustoimingu käigus saadud teavet; 6) Kohus leidis, et maksuhaldur on tollivõla tekkimise aja 17.02.2009 ÜTS art 214 lg 2 alusel adekvaatselt määratlenud. Kohtuotsus on selles osas ebaselge. Apellant leiab, et kaalutlusõiguse rakendamine peab olema kontrollitav ning piisav pole seisukoha väljendamine, et määratud kuupäev pole millegagi vastuolus. Tollivõla tekkimise aeg on käesoleval juhul osutunud määravaks kütuse müügihindade ja maksusummade arvestamisel, mistõttu eeldab konkreetse võla tekkimise päeva määramine asjakohast põhjendust; 7) Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et varastatud kütuse osaline konfiskeerimine ja hävitamine ei lõpeta tollivõlga. ÜTS art 233 on asjas kohaldatav; 8) Põhjendatud pole seisukoht, et maksustatud kütuse koguse arvestamisel aluseks võetud AS Zubr kaubasaatelehed on piisavalt usaldusväärsed. Olukorras, kus Vopak ise ei ole tuvastanud kütuse puudujääki ning ka maksuhaldur ei ole tuvastanud Vopaki arvepidamises ja laoarvestuses eksimusi või vigu, on varastatud kütuse kogus ebaselge. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et AS Zubr saatelehtedele märgitud kütuse koguse usaldusväärsust kinnitavad ka kriminaalasjas antud ütlused; 9) Kaebaja vaidlustab kohtu seisukohad topeltmaksustamise puudumisest. Käesoleval juhul on riik konfiskeerinud kütuse müügist saadud tulu, mis sisaldas ka käibemaksu; 14
(22)3-11-1891 10) Põhjendatud ei ole seisukoht, et solidaarvõlgnike arv ei mõjuta kaebaja õigusi. Maksuhaldur peab isikuid kohtlema sarnases olukorras maksukoosseisu tunnuste tuvastamisel võrdselt ning ei saa teha subjektiivseid valikuid, kellele ta esitab maksunõude ja kellele mitte. Rikutud on kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. 10. PMTK vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. PMTK vastuväited Vopak E.O.S. AS apellatsioonkaebusele: 1) Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu seisukohaga, et kui objektiivsete asjaolude alusel tuvastatakse kauba ebaseaduslik tollijärelevalve alt väljaviimine, tuleb eeldada tollilao pidaja vastutust tollivõla eest, olenemata sellest, millise hoolsusega ta oma kohustusi täitis. Arusaamatu on apellandi väide, justkui võiks halduskohtu otsusest järeldada, et kohus on pidanud

ja selle alusel antud rahandusministri määruse osasid sätteid Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. Kuna ÜTS art 203 lg 3 p 4 ei anna võimalust tollivõlgnikuks olemist piirata, ei saanud ka kohus tollivõlgnikuks olekut omaalgatuslikult piirama hakata. Vastustaja jääb juba varasemalt halduskohtule avaldatud seisukoha juurde, et võlgniku enda vastutussfäärist pärinevate takistuste eest nagu seda on vargus, vastutab võlgnik alati, sõltumata selle takistuse iseloomust ja tekkepõhjustest; 2) Vastustaja jääb varasemalt avaldatu juurde ning leiab, et vargus ei ole mingi selline sündmus, mida tuleks automaatselt lugeda väljapoole apellandi mõjusfääri jäävaks sündmuseks. Apellatsiooni punktis 2.2.10 märgitust tulenevalt ei olnud nii turvaettevõtja poolse kui ka tehnilise kontrolli peaeesmärk varguste avastamine, vaid torujuhtme üldise turvalisuse tagamine. Viidatu välistab kohtulahendi C-314/06 kohaldamise, sest apellandi väite kohaselt varguse vastu apellant torujuhet ei kaitsnudki. Osas, mis puudutab väidet kütteõli täis eksporttoru puurimise ohtlikkusest ja tehnilist kontrolli, on apellant jäänud paljasõnaliseks. 3) Apellant on tollivõlgnikuks ÜTS art 203 mõistes. Seega on ta ka vastutav tasumisele kuuluva käibemaksu eest. Apellandilt nõutakse käibemaksu tasumist solidaarselt kauba tollijärelevalve alt väljaviinud isikutega; 4) Asjakohatu on apellandi väide, justkui oleks tõendamata varastatud raske kütteõli kogus. Vastustaja on halduskohtu istungil esitanud tõendid (kohtuotsused), millest nähtuvalt on apellandi poolt esitatud

iviilhagi kriminaalasjas süüdimõistetud isikutelt välja mõistetud; 5) ÜTS art 233 punktis c sätestatu kuulub kohaldamisele üksnes kauba puhul; mis on deklareeritud tollimaksude tasumist nõudvale protseduurile. Antud juhul oli kaup aga ajutiselt tolliterminalis ladustatud ega olnud tolliprotseduurile deklareeritud. Kaup oli ajutise ladustamise vältel ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. Tulenevalt ÜTS art 233 punktides c ja d sätestatust, saab tollivõlg konfiskeerimisega lõppeda üksnes juhtudel, kui tollivõlg on tekkinud ÜTS art 201 või 202 alusel. Antud juhul tekkis tollivõlg ÜTS art 203 alusel. 6) Vastustaja jääb oma 13.12.2011.a esitatud seisukohtades toodud põhjenduste juurde, miks ei saa kriminaalasjas konfiskeeritud ning ka J. M-le ning OÜ-le Sparostar pandud täiendavate summade tasumise kohustust võrdsustada riigil juba saadud käibemaksuga. Vastustaja arvates on ka kohus leidnud õigesti, et apellandi väited topeltmaksustamisest on asjakohatud. 15

(22)3-11-1891 PMTK vastuväited J. M. apellatsioonkaebusele: 1) Vastupidiselt apellatsiooni punktis 8 märgitule, kinnitavad otsuses märgitud tõendid ning apellandi organiseerimisel ja vahendusel toimunud raske kütteõli müük apellandi võlgniku staatust ÜTS art 203 lg 3 mõistes. Kohus on põhjendatult viidanud kütusevargust puudutavatele lahenditele kriminaalasjas ja lugenud nende alusel tõendatuks apellandi kuulumise kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli tolli järelevalve all olnud raske kütteõli varastamine ja realiseerimine. Apellant ongi just läbi konkreetse varastatud kütteõli legaliseerimise, hoiustamise ja realiseerimise teadlik sellest, et perioodil 17.10.2008 – 17.02.2009 toimus Vopak E.O.S. AS tolliterminalist vedelkütuse ebaseaduslik väljaviimine. Kuna J. M. andis sisuliselt rahalist abi ning juhtis ja organiseeris raske kütteõli vargust, on isik aktiivselt aidanud kaasa kauba ebaseadusliku tolli järelevalve alt väljaviimisele ja seetõttu tollivõlgnikuks ÜTS art 203 lg 3 järgi; 2) Ehkki maksuotsus ei rajane ülekuulamise protokollidele, nii nagu kohus on õigesti märkinud, pidi apellandile läbi kahe advokaadi esindatuse olema teada, et halduskohtule jälituslubade seaduslikkuse kontrolli kohta taotluse esitamine ei saa anda tulemust, sest lubade seaduslikkuse kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse. Jälitustoimingutega saadud tõendid on lubatavad; 3) Tollivõla tekkimise määratlemise osas jääb vastustaja halduskohtu põhjenduste juurde ega korda neid; 4) ÜTS art 233 punkt c kuulub kohaldamisele üksnes kauba puhul, mis on deklareeritud tollimaksude tasumist nõudvale protseduurile. Antud juhul oli kaup aga ajutiselt tolliterminalis ladustatud ega olnud tolliprotseduurile deklareeritud. Kaup oli ajutise ladustamise vältel ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. Tulenevalt ÜTS art 233 punktidest c ja d, saab tollivõlg konfiskeerimisega lõppeda üksnes juhtudel, kui tollivõlg on tekkinud ÜTS art 201 või 202 alusel. Antud juhul tekkis tollivõlg ÜTS art 203 alusel; 5) Vastustaja on halduskohtule esitanud tõendid (kohtuotsused), milledest nähtuvalt on Vopak E.O.S. AS poolt esitatud

iviilhagi kriminaalasjas süüdimõistetud isikutelt välja mõistetud. Seega on asjakohatu väide, et Vopak E.O.S. AS ise ei ole kütuse puudujääki tuvastanud, mistõttu on senini tõendamata varastatud kütteõli kogus; 6) Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega, et topeltmaksustamist ei esine; 7) Apellant ei ole solidaarvõlgnike ringi kindlakstegemise aluseks olevate tõendite usaldusväärsust (v.a jälituslubade olemasolu) kahtluse alla seadnud, mistõttu puudub vaidlus tõendite koosseisu osas ja apellandi võimalik rahulolematus solidaarvõlgnikeks olevate isikute koosseisu kindlaksmääramisel on asjakohatu. 11. Vopak E.O.S. AS vastuväited J. M. apellatsioonkaebusele: 1) Vopak E.O.S. AS nõustub J. M. apellatsioonkaebuse punktides 14-18 esitatud seisukohtadega (tollivõla tekkimise aeg on valesti määratud, kütuse konfiskeerimine lõpetab tollivõla, kütuse kogus pole usaldusväärselt tõendatud, esineb topeltmaksustamine, solidaarvõlgnike hulk pole õige); 16

(22)3-11-1891 2) Vopak E.O.S. AS ei nõustu J. M-ga selles, et viimane pole ÜTS art 203 lg 3 p 2 kohaselt tollivõlgnikuks. Nii maksumenetluses kui ka kriminaalasjades kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et J. M. kuulus kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli Vopak E.O.S. AS-le kuuluvast kütuse transiittorust masuudi varastamine ja realiseerimine. Hoolimata eeltoodust on Vopak E.O.S. AS senini ka 07.10.2011 vastuväidetes põhistatud seisukohal, et J. M. ja OÜ Sparostar peaksid olema tollivõla eest vastutavad ka ÜTS art 203 lg 3 p 3 alusel kui isikud, kes varastatud kütuse omandasid või seda valdasid ja kes selle omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on tollijärelevalve alt välja viidud. 3) Vopak E.O.S. AS jääb oma 07.10.2011 J.M. kaebusele esitatud vastuväidetes toodud J.. M. vastutust käsitlevate seisukohtade juurde.
  1. Kolmandad isikud S. Z. , OÜ Zubr, A. Š.., S. O. , R. B. , O. G. , V. Z. , V. K. , M. Š. ja A. S. ei avaldanud kohtule seisukohta apellatsioonkaebuste osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt Vopaki apellatsioonkaebuses esitatud väteid (I), seejärel J. M. apellatsioonkaebuses esitatud väiteid (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III). I
  3. Vopak leiab, et maksuhaldur on alusetult tunnistanud ta tollivõlgnikuks, sest vargust polnud võimalik ette näha – transiittoru oli kümne kilomeetri pikkune ja kulges piki elava liiklusega maanteed, kuid varguse kohas oli varjatud lagunenud hoonetega; vargad olid hästi organiseeritud, neil olid spetsiaalsed inimesed turvameeskonna, politsei ja ümbruskonna jälgimiseks; kütteõli täis torusse augu puurimine oli oma ohtlikkuse ning elektriühenduse puudumise tõttu ebausutav, torusse paigaldatud kraan oli paigaldatud toru isolatsiooni alla ega olnud visuaalsel vaatlusel märgatav. Kohus leidis, et ehkki

§ 30lg 8 ja sama paragrahvi 9.

lõike alusel kehtestatud korra § 29 annavad tollilao pidajale võimaluse tõendada tollile teise isiku süü puudujäägi tekkimises, näeb ÜTS art 203 ette tollilao pidaja vastutuse kauba ebaseadusliku tollivõla eest olenemata sellest, millise hoolsusega ta oma kohustusi täitis. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ja vajaduse tõttu tõlgendada tollivõla tekkimist kõigis liikmesriikides ühetaoliselt, tuleb lähtuda ÜTS regulatsioonist. 15. Ringkonnakohus leiab, et tollivõlgniku mõiste tuleneb käesoleval juhul ÜTS art 203 lg 3 p-st 4 – võlgnik kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise korral on asjakohasel juhul isik, kes peab täitma kohustusi, mis tulenevad kauba ajutisest ladustamisest või tolliprotseduuri kasutamisest, millele kaup on suunatud – ning

§ 30

ega Korra § 29 seda ei väära.

§ 30

ei räägi üldse tollivõlast ega tollivõlgnikust.

§ 30

näeb ette kauba ajutise ladustamise tingimused nagu ütleb paragrahvi pealkiri.

§ 30

lg 8 ning Korra § 29 reguleerivad tolliterminali pidaja vastutust kauba puutumatuse ja laoarvestuse eest, kuid ei reguleeri küsimust, kes vastutab tollivõla eest. Vastutuse koosseisud tollieeskirjade rikkumise eest on ette nähtud

9. peatükis. Tollivõlaga seotud küsimusi puudutab

8. peatükk, kuid ka selles peatükis pole sätestatud erisusi laopidaja käsitlemisel tollivõlgnikuna. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu ja Vopaki seisukohaga, et

seob erinevalt ÜTS-st tollivõla tekkimise ja võlgniku kohustuse see tasuda sellega, kas kauba tolli järelevalve alt väljaviimine toimus ettenägematu olukorra tõttu või kellegi teise süül. Kuna Vopak tolliterminali pidajana pidi tagama kauba puutumatuse, on ta võlgnikuks tollivõla eest vastavalt ÜTS art 203 lg 3 p-le 4. 17

(22)3-11-1891 16.

§ 1

lg 3 näeb ette, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sisalduvad EÜ Nõukogu määruses 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta. Imporditollimaksuvabastused sätestatakse EÜ Nõukogu määrusega 918/83/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem. Kui kaupa maksustatakse importimisel muu maksuga kui imporditollimaks, kohaldatakse maksustamisel Eesti maksuseaduste sätteid tingimusel, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusaktidega. Vopakilt nõutakse solidaarselt teiste võlgnikega 10 158,37 eurot tollimaksu, 24 578,25 eurot aktsiisi ja 58 495,52 eurot käibemaksu. 17. Vopak leiab, et aktsiisi osas puudub tal tasumise kohustus, kuna nõukogu direktiiv 92/12 EMÜ art 14 lg 1 näeb ette, et volitatud laopidajad vabastatakse aktsiisist aktsiisi peatamise korra alusel tekkinud kahjude puhul, mille põhjuseks on juhuslikud sündmused või vääramatu jõud, mille liikmesriigi pädev asutus on kindlaks teinud. Vopak märgib, et ATKEAS sellist maksuvabastust ette ei näe, kuid leiab, et ta saab tugineda vahetult direktiivile. Ka halduskohus leidis, et Vopakil on õigus tugineda direktiivile. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. ATKEAS § 27 lg 1 p 5 nägi tollivõla tekkimise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et aktsiisist on vabastatud aktsiisikauba põhjendatud kadu. ATKEAS § 30 lg 4 sätestas, et põhjendatuks ei loeta aktsiisikauba kadu, mis tekkis aktsiisilaopidaja, tema töötaja, aktsiisikauba vedaja või tootja või aktsiisist vabastatud aktsiisikauba kasutaja süüteo või lohakuse tõttu, samuti aktsiisikauba kadu, mille tekkimise põhjendus või tõendusmaterjal ei ole piisav. Seega on Eesti kehtestanud maksuvabastuse andmise tingimused. Eeltoodu ei anna siiski asuda seisukohale, et Vopakile on aktsiis põhjendamatult määratud. Vopak kui aktsiisilaopidaja oli lohakas oma kohustuste täitmisel ning maksuvabastus talle seetõttu ei laiene. Ringkonnakohus leiab, et lohakus ja hooletus on kattuvad mõisted ning Vopaki hooletuse on halduskohus oma otsuses tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu vastavasisuliste põhjendustega ega korda neid. Vopaki ja kohtu poolt viidatud Euroopa Kohtu kohtuasjas C-314/06 leidis kohus, et tehnoloogia korrosiooni avastamiseks ei olnud sellisel tasemel, et võimaldanuks laopidajal seda õigeaegselt avastada. Varguse ohu ettenägemine polnud käesoleval juhul võimatu. Vopak on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et turvameeskond ei pidanudki torust varguse toimepanekut ära hoidma, sest vargus oli sedavõrd ebausutav. Vopak ei ole maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks, et transiittorusse augu puurimine ja kraani paigaldamine oli tehniliselt praktiliselt teostamatu ning sellest tulenevalt polnud vajadust transiittoru varguse eest kaitsta. Vopak on üksnes viidanud sellele, et raske kütteõli torus liikumise ajal on rõhk ja temperatuur torus sellised, et kraani paigaldamine on eluohtlik. Samas liikus kütteõli torus siis, kui laev sadamasse saabus. Seega oleks Vopak piisava hoolsuse korral võinud ette näha, et varastel on hea informeerituse tingimustes võimalik leida sobiv aeg kraani paigaldamiseks. Meedia on korduvalt rääkinud kuritegelike ühenduste poolt toime pandud hästi organiseeritud vargustest, seepärast polnud Vopakil alust vargaid alahinnata. Statsionaarse elektriühenduse puudumine kohapeal ja eriseadmete vajadus varguse ohu puudumist ei põhjenda, sest need ei ole tänapäevase tehnika taseme juures tõsiselt võetavad takistused. Kohtuasjas C-314/06 märkis Euroopa Kohus, et laopidaja piisav hoolsus eeldab lisaks pidevat aktiivset tegevust, mis on suunatud võimalike ohtude tuvastamisele ja hindamisele, ning võimet võtta selliste ohtude realiseerumise ennetamiseks kohaseid ja tõhusaid meetmeid (p 37). Samuti märkis Euroopa Kohus, et aktsiisi maksmist ei välista asjaolu, et aktsiisikaupa pole kunagi ringlusse lubatud, sest aktsiisikaupa maksustatakse aktsiisisga pelgalt nende tootmise tõttu ühenduse territooriumile või kõnealusele territooriumile importimise tõttu ning aktsiisi tuleb üldjuhul tasuda ka siis, kui ilmneb puudujääk või kahju, millele pädev asutus ei ole maksuvabastust 18

(22)3-11-1891 andnud (p 39). Vopak peab ATKEAS § 22 lg 1 p 2 ja 24 lg 7 alusel varastatud kütuselt aktsiisi maksma.
  1. Vopak leiab, et ka käibemaksu osas ei ole ta võlgnikuks, sest kauba vargus ei ole kauba tarne ning pole seetõttu käibemaksuga maksustatav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Euroopa Kohtu kohtuasjas C-435/03 tehtud kohtuotsus pole käesoleval juhul kohaldatav, sest käesoleval juhul on maksustatud kauba import. KMS § 1 lg 1 p 2 kohaselt on käibemaksu objektiks kauba import Eestisse, välja arvatud maksuvaba import. Impordi mõiste on sätestatud KMS §-s 6, mille lg 1 p 3 kohaselt loetakse impordiks juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku tähenduses. KMS § 3 lg 6 p 1 kohaselt peab maksma käibemaksu võlgnik ÜTS tähenduses.
  2. Vopak leiab veel, et temalt varastatud kütuse kogus ei ole piisavalt tõendatud. Vopaki arvates ei ole varastatud kütuse koguse kindlaks tegemisel õige tugineda tema poolt varguse toimepannud isikute vastu kriminaalasjades 1-09-21739 ja 1-10-4995 esitatud

iviilhagides näidatud kogusele, sest see kogus on võetud kriminaalasja materjalidest ega pruugi õige olla. Kohus leidis, et maksuotsuses toodud kütuse kogus on vähim kogus, mis võidi Vopaki transiiditorust varastada, ning pole selle järelduse tegemisel tuginenud üksnes Vopaki hagis toodud mõnevõrra suuremale kogusele ja saatelehtedele, vaid on erinevaid andmeid analüüsinud ning võrrelnud neid S. Z-i kriminaalasjas antud ütlustega (kd III, tl 37) ja Keskkriminaalpolitsei poolt koostatud tabelis toodud andmetega, milles kajastati kuupäevade lõikes Kadaka tee 181 mahutisse sisse toodud kütust ja väljaviidud kütust ning saadi maksuotsusega sarnane tulemus. Ringkonnakohus märgib veel, et kokkuleppemenetluses tunnistati kütuse legaliseerimist organiseerinud J. M. ja varguse toime pannud kolmandad isikud süüdi 2225,94 tonni kütteõli varguses ning nad ei vaielnud varastatud kütuse kogusele vastu. Eeltoodu kinnitab samuti, et tolli järelevalve alt väljunud kauba kogus on piisavalt täpselt kindlaks tehtud.

  1. Vopak väidab, et konfiskeeritud ja hävitatud kütuse koguselt ei ole õiguspärane impordimakse nõuda. Kaebaja viitab seejuures Euroopa Kohtu kohtuasjale C-314/
  2. Ringkonnakohtu hinnangul puudub konfiskeeritud kütuse vabastamiseks impordimaksude alt igasugune õiguslik alus. Kohtuasjas C-314/06 oli tegemist torujuhtme purunemisel mahavoolanud ja hävinenud kütusega, mida loeti laopidajast sõltumatuks kahjuks. Käesoleval juhul on tegemist torujuhtmest varastatud kütteõliga, mis jõudis praktiliselt vabasse ringlusse enne, kui see konfiskeeriti – masuudimahutis varjatud kütus oligi juba osaliselt realiseeritud. Tollivõla lõppemise küsimust on Euroopa Kohus puudutanud kohtuasjas C-459/07, leides ÜTS art 233 lg 1 punkti d osas, et viidatud sätet tuleb tõlgendada kitsendavalt nii, et salakauba konfiskeerimise puhul lõpeb tollivõlg üksnes juhul, kui kaup peetakse kinni enne väljumist ühenduse tolliterritooriumi esimesest tolliasutusest. Kui kaup peetakse kinni (ja konfiskeeritakse) hiljem, on oht ebaausa konkurentsi tekkimisele ja ebaseaduslikust impordist tingitud maksutulu vähenemisele suur, mistõttu laiendav tõlgendus ei vastaks ühenduse huvidele. Kuigi eelpool viidatud lahendi asjaolude kohaselt oli tegemist salakaubaga, mille puhul tollivõlg tekib ÜTS art 202 alusel ning mitte art 203 alusel nagu käesoleval juhul, annab see lahend siiski suurema kindluse Vopaki väite tagasilükkamisel. Samas asjas antud kohtujuristi arvamuse kohaselt on tollijärelevalve alt väljaviidud kauba (ÜTS art 203 alusel tekkinud tollivõla) puhul oht ühenduse tolliterritooriumile veel suurem, mis annab aluse võlgniku rangemaks kohtlemiseks ka tollivõla osas (p-d 90-94).
  3. Vopak väidab endiselt, et maksuotsuse adressaatidelt käibemaksu nõudmine kujutab endast topeltmaksustamist, sest riik on kütuse müügist saadud rahasumma OÜ-lt Sparostar konfiskeerimisel saanud kätte ka selles summas sisaldunud käibemaksu. Ringkonnakohus 19

(22)3-11-1891 toetab maksuhalduri ja kohtu seisukohta, et rahapesu vahetuks objektiks olnud rahasumma konfiskeerimine ei tähenda käibemaksu tasumist. Käibemaksu pole tolli järelevalve alt väljaviidud kütuselt tänaseni keegi nõudnud ning puuduvad andmed, et seda oleks kellegi poolt tasutud. Seetõttu pole tegemist topeltmaksustamisega. II
  1. J. M. vaidleb apellatsioonkaebuses kõigepealt vastu sellele, et ta on tunnistatud võlgnikuks ÜTS art 203 lg 3 p 2 alusel. J. M. arvates pole tõendatud tema osalus varguses, samuti tema teadlikkus sellest, et tegu on tollijärelevalve alt väljaviidava kütusega. J. M. on Harju Maakohtu 25.06.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-4995 süüdi tunnistatud kuritegudes KarS § 255 lg 1, 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning KarS § 3762 lg 1 järgi. Kohtuotsuse kohaselt oli J. M. Vopaki transiiditorust kütust varastanud kuritegeliku ühenduse liige, kes organiseeris kütuse legaliseerimist, andes ühenduse liikmetele erinevaid ülesandeid, ning rahastas kuriteo toimepanekut. Kohtuotsuses on tuvastatud, et J. M. oli teadlik, et raske kütteõli, mida OÜ Sparostar fiktiivsete dokumentide alusel müüs AS-le Zubr, ei vasta kvaliteedinõuetele, sest on kuritegeliku ühenduse poolt varastatud Vopakilt. Kuna OÜ Sparostar oli olnud ärilistes suhetes Vopakiga, oli J. M. teadlik, et Vopak tegeleb raske kütteõli transiidiga, kusjuures õli väävlisisaldus on suurem kui 1% ning õli käitlemine on Eestis ja Euroopa Liidus keelatud. J. M. muretses raamatupidamise jaoks võltsitud rask kütteõli kvaliteedinõuete katseprotokolli kütuse väävlisisalduse kohta alla 1% massist, kuigi tegelikkuses oli mahutis oleva kütuse väävlisisaldus 1,86% massist. Lisaks jõustunud kohtuotsuse põhjendustes tuvastatud asjaoludele on kohus tuginenud S. Z. ja A. S. poolt kriminaalmenetluses ning maksumenetluses antud ütlustele ning J. M. kriminaalmenetluses antud ütlustele.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on kõik tõendid omavahel vastavuses ning kinnitavad, et J. M. osales kauba ebaseaduslikul tollijärelevalve alt väljaviimisel ja oli teadlik sellest, et tegu on just sellise kaubaga. J. M. rahastas vargust ning legaliseeris varastatud kütuse. Need tegevused on käsitletavad osalusena kütuse väljaviimisel, sest ilma J. M. osaluseta poleks varastel varguse rahastamine ja kütuse realiseerimine võimalik olnud. J. M. osales varguse toimepanekus kuritegeliku grupi liikmena. Kui lähtuda J. M. seisukohast kauba väljaviimise mõiste sisustamisel, saaks vaevalt mõnda kuritegeliku grupi liiget selles tegevuses süüdistada, sest ülesanded olid grupi liikmete vahel jaotatud nii kitsalt, et üksnes autojuht tegeles vahetult kütuse torujuhtmest väljapumpamisega. Selline tõlgendus poleks kooskõlas J. M. poolt viidatud Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjades C-430/08 ja C-431/08 võetud seisukohaga. Objektiivne asjaolu, mis kinnitab J. M. teadlikkust kütuse päritolust on asjaolu, et ta muretses kütusele võltsitud katseprotokolli, olles seega kursis, et kütus pole mitte lihtsalt varastatud vaid varastatud transiiditorust, milles transporditav kütus ei ole nõuetekohane. ÜTS art 203 lg 3 p 2 koosseis ei nõua, et koosseisu täitmiseks oleks tõendatud võlgniku teadlikkus sellest, et kaup viiakse tolli järelevalve alt välja, piisab ka kui tõendatud on asjaolu, et isik oleks pidanud ebaseaduslikust väljaviimisest teadma. Kuna usutav ei ole, et kütteõlidega tegelenud ärimehel puudus teadmine, kust eritunnustega ja nõuetele mittevastav kütteõli pärineb, on see tingimus igal juhul täidetud. J. M. maksis varastele kütuse eest 1100 krooni tonnist (kd III, tl 10p A. S. ütlused), maailmaturu keskmine hind oli maksuotsuse andmetel 229,75USD, mis teeb vahetuskurssi 12.0786 arvestades tonni hinnaks 2775,0583 krooni. Kuna varastele maksti kütteõli tegelikust väärtusest sedavõrd palju vähem, pidi J. M. olema teadlik, et kütteõli on selle omaduste tõttu keeruline turustada.
  3. Kuna maksuhaldur pole maksuotsuse tegemisel ega kohus kohtuotsuse tegemisel jälitustoiminguga saadud teabele tuginenud, ei peatu ringkonnakohus pikemalt 20
(22)3-11-1891 jälitustoiminguga saadud andmete kasutamise lubatavusel. Ringkonnakohus märgib siiski, et J. M.esindaja seisukoht, et selliselt kogutud andmed pole maksumenetluses lubatavad tõendid, kuna pole tõendi liigina MKS-s ega haldusmenetluse seadustikus ette nähtud, on õige. Arvestades ka Kriminaalmenetluse seadustikus 06.06.2012 tehtud muudatusi, millega lisati seadustikku peatükk 31, mis jõustub § 12612 osas
  1. jaanuarist 2013, on jälitustoiminguga kogutud teabe maksumenetluses kasutamine edaspidi lubamatu. KrMS § 12612 lg 3 on sõnastatud järgmiselt: „Jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses, julgeolekukontrollis, seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“ Seega ei saa ka juba kogutud teavet kasutada tõendina muidu kui konkreetselt seaduses ette nähtud juhul.
  2. J. M. ei nõustu sellega, et tollivõla tekkimise aeg on adekvaatselt määratud. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus ei ole selles osas vastuoluline ega ebapiisavalt põhjendatud. Tollil on seadusest tulenevalt lai otsustusruum tollivõla tekkimise aja määramisel, kui tollivõla tekkimise täpset hetke pole võimalik määrata. Sellisel juhul võib toll määrata tollivõla tekkimise ajaks oma otsuse tegemise aja või kõige varasema hetke, mil tollivõla olemasolu oli võimalik kindlaks teha (ÜTS art 214 lg 2). Selliseks kõige varasemaks hetkeks oligi varguse avastamise päev.
  3. J. M. seisukoht, et varastatud kütuse konfiskeerimine ja hävitamine lõpetab tollivõla, on põhjendamatu, nagu ringkonnakohus juba käesoleva otsuse p-s 20 selgitas. ÜTS art 233 pole asjasse puutuv, sest ei reguleeri ÜTS art 203 alusel tekkinud tollivõla lõppemist.
  4. J. M. etteheited maksuhalduri poolt maksustatud kütuse koguse ebausaldusväärsuse kohta ei ole arvestatavad, nagu kohus juba käesoleva otsuse punktis 19 märkis. J. M., kes A. S. ütluste kohaselt organiseeris varastatud kütuse arvepidamist, peaks olema teadlik varastatud kütuse kogusest ning suutma näidata, milliste kuupäevade osas mõisteti kriminaalmenetluses või maksumenetluses A. S. arvestust valesti. Selliseid andmeid kohtule esitatud ei ole.
  5. J. M. väited topeltmaksustamise osas ei ole põhjendatud, nagu kohus käesoleva otsuse p-s 21 märkis.
  6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka osas, mis puudutab solidaarvõlgnike ringi laiendamisele suunatud nõuet. J. M-l puudub subjektiivne õigus nõuda kellegi maksustamist, seepärast pole vaja kohtul analüüsida, millistel asjaoludel jäeti maksuotsus tegemata teistele rahapesus osalenud isikutele. III
  7. Vopak taotles halduskohtus 971,45 euro riigilõivu ja 13945,91 euro õigusabikulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses taotles Vopak 958,67 riigilõivu ning 6643,20 euro õigusabikulude hüvitamist. J. M. taotles halduskohtus 958,67 euro riigilõivu ja 4549,65 euro õigusabikulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses taotles J. M. 958,67 euro riigilõivu ja 1171,50 euro õigusabikulude hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust ning menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel apellantide endi kanda. PMTK ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning tema menetluskulud jäävad PMTK enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. 21
(22)3-11-1891 Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.