le (edaspidi kord). M.V. soovis hüvitist enda ühe kuu ametipalga ulatuses ja täiendavalt 25% tema ühe kuu ametipalgast seoses temaga koos pereliikme ümberasumisega teise elukohta ning kolimiskulude kompenseerimist vastavalt esitatud arvele. 15.02.2010 saatis Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülem Aivar Salekešin M.V.ile kirja nr J11.3-3.3/415-2, milles vastas, et ümberasumisega seotud kulude hüvitamiseks puudub alus. Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülem tõi põhjuseks, et teenistuskoha muutus
kohaselt on kohustatud asja lahendama sama struktuuriüksuse ülem, mitte kaitseväe juhataja. Teisest küljest aga allub Kaitseväe Peastaap Kaitseväe juhatajale ning seetõttu väljendab 10.11.2010 kiri ilmselt kogu kaitseväe seisukohta - seetõttu tuli kaebuse esitajal pöörduda pärast kirjast teadasaamist kohtusse. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Nimetatud kirjadel puudub haldusakti nimetus, kuid vastavalt
lg-le 3 makstakse kompenseerimisele kuuluv summa välja Kaitseväe struktuuriüksuse ülema või Kaitseliidu ülema 2 käskkirja alusel. Seega peaks ka keeldumine olema vormistatud haldusaktina. Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülema 15.02.2010 vastusega nr J1-1.3-3.3/415-2 keelduti õigusvastaselt M.V.ile hüvitist ja kompensatsiooni maksmast. Kaitseväe Peastaap on kohustatud KVTS § 162 lg 1 ja
lg 1 alusel maksma kaebuse esitajale ümberasumise hüvitist ja kompenseerima sellega seonduvad kulud. KVTS § 162 lg 1 sätestab, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale paikkonda, mis tingib tema elukohavahetuse, makstakse talle seoses ümberasumisega ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk, millele lisandub 25% ametipalga määrast iga pereliikme kohta, kes asub ümber koos kaadrikaitseväelasega, ning kompenseeritakse ümberasumisega seotud sõidukulud ning vara veo kulud ja kolimiskulud. Seega on KVTS § 162 lg 1 järgi kulude kompenseerimise ning hüvitise maksmise eeldused järgmised: 1) tegemist on kaadrikaitseväelasega; 2) uus ametikoht asub paikkonnas, mis tingib elukoha muutuse.
lg loetletud eeldused on sõnastatud veidi teisiti: 1) tegemist on kaadrikaitseväelasega; 2) uus ametikoht asub teises paikkonnas ja 3) uuele ametikohale määramisega kaasneb elukoha muutus. Õiguskantsler leidis, et kumbki säte ei täpsusta, kas uus ametikoht peab olema teises paikkonnas võrreldes eelmise ametikohaga või isiku elukohaga. Kuna aga normi eesmärgiks on kompenseerida kulud, mille on kaasa toonud elukohavahetus ning hüvitada sellega seonduv ebamugavustunne, tuleks mõistet "määramisel ametikohale teise paikkonda" sisustada selliselt, et oluline ei ole mitte vana ametikoha ja uue ametikoha vaheline paikkondlik erinevus, vaid elukoha ja uue ametikoha vaheline erinevus. Kui sätet vastupidiselt tõlgendada, siis tekiks olukord, kus kulud tuleb kompenseerida ning hüvitis maksta juhul, kui uus ametikoht asub küll vana ametikohaga võrreldes teises paikkonnas, kuid asub elukohaga samas paikkonnas. Sellisel juhul ei saa kuidagi väita, et kaitseväelane määrati ametikohale, mis "tingis elukohavahetuse". Loogiline on järeldada, et mõeldud on uue ametikoha paikkondlikku erinevust võrreldes kaadrikaitseväelase elukohaga. Kuna kaebuse esitaja elukoht oli teises paikkonnas võrreldes uue ametikohaga, siis tulnuks kaebuse esitajale hüvitis välja maksta. Kaebuse esitaja elukohavahetus oli tingitud tema ametikoha vahetumisest. Seaduses ega
s ei ole sätestatud, et elukohavahetus peab toimuma kindla aja jooksul pärast ametikoha vahetumist. See on ka mõistetav, sest sobiva korteri leidmise aega ei ole võimalik ette näha. Ilmselgelt ei olnuks põhjust tööandja korterist ära kolida, kui selleks ei oleks tekkinud vajadus.
lg 2 sätestab, et hüvitis makstakse välja ühe kuu jooksul alates tegelikust ümberasumisest arvates. Järelikult ei pea hüvitise saamiseks elukohavahetus toimuma kohe pärast uuele ametikohale nimetamist. Vastasel
l koheldaks isikuid ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kui kiiresti nad järgmisele ametikohale edasi määratakse. Kaebuse esitajal on õigusaktidest tulenev õigus hüvitise ja kompensatsiooni saamiseks. Vastustaja tegevuse tõttu ei ole kaebuse esitaja hüvitist ega kompensatsiooni saanud. KVTS § 162 lg 1 ja
lg 1 eeldused on täidetud, mistõttu on Kaitseväe Peastaap kohustatud kaebuse esitajale KVTS § 162 lg 1-s nimetatud hüvitise välja maksma. Kaebuse esitaja taotleb tühistada Kaitseväe Peastaabi vastus J1-1.3-3.3/415-2 kui keelduv haldusakt. Alternatiivselt, kui Kaitseväe Peastaabi vastus nr J1-1.3-3.3/415-2 ei ole käsitletav haldusaktina, tuvastada hüvitise mittemaksmise õigusvastasus ning kohustada Kaitseväe Peastaapi maksma kaebuse esitajale tema ühe kuu palga suurune hüvitis, millele lisandub 25% tema ametipalgast seoses pereliikme ümberasumisega ja kompenseerida ümberasumisega seotud kulud või teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud summas 970,46 eurot, mille kohta on esitanud kuludokumendid. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning ei nõustu kaebaja seisukohtadega. Kaitseväe juhataja 26.11.2007 käskkirjaga nr 1038-P vabastati M.V. väljaõppekeskuse Rahuoperatsioonide Keskus staabi personali- ja administratiivsektsiooni ülema ametikohalt ning määrati alates 03.12.2007 3 Kaitsejõudude Peastaabi käsundusohvitseride grupi kaitseministri vanemkäsundusohvitseri ametikohale. Nimetatud käskkirja alusel muutus M.V.i ametikoha asukoht, isik määrati eelnevalt ametikohalt Paldiskist uuele ametikohale Tallinnasse. Seega muutus alates 03.12.2007 M.V.i ametikoha paikkond. Reaalselt asus M.V. ümber alles 06.01.2010, vabastades tööandja eluruumi Paldiskis ning asudes elama Tallinnasse aadressil xxxxxxxxx. Tulenevalt eeltoodust toimus reaalne ümberasumine rohkem kui kaks aastat pärast isiku ametikoha paikkonna muutumist. Selle aja jooksul oli M.V.it sama paikkonna ehk Tallinna piires suunatud uuele ametikohale kahel
l: alates 01.04.2008 suunati M.V. teenistuskohale Kaitseministeeriumisse (alus: kaitseväe juhataja 17.04.2008 käskkiri nr 270-P) ning alates 13.04.2009 suunati M.V. edasise teenistuse jätkamiseks teenistuskohale Kaitseressursside Ametisse (alus: kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkiri nr 311-P). Kaitseväe hinnangul ei oma Tallinna siseselt uutele ametikohtadele määramised antud asjas olulist tähtsust, kuna ametikohad asusid samas paikkonnas. Seega ei olnud Tallinna siseste ametikohtade muudatuste puhul tegemist isiku määramisega ametikohale teise paikkonda, mistõttu ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise regulatsioon ei olnud nimetatud juhtudel kohaldatav. 07.01.2010 kirjutas M.V. avalduse, milles taotles ümberasumisega seotud kulude kompenseerimist ja ühekordset hüvitist. Oma taotluses viitas M.V. kaitseväe juhataja 26.11.2007 käskkirjale nr 1038-P, millega ta määrati ametikohale teise paikkonda (Paldiskist Tallinnasse). 15.02.2010 kirjaga nr J1-1.3-3.3/415-2 keeldus kaitsevägi M.V.ile ühekordse hüvitise maksmisest ja ümberasumisega seotud kulude kompenseerimisest. Ümberasumise hüvitise maksmist reguleerivad Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 162 ning Vabariigi Valitsuse 11.04.2001 määrus nr 139 „Kaadrikaitseväelase ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise kord" (edaspidi ümberasumise kord). Ümberasumise
lõike 2 kohaselt on ümberasumise hüvitise väljamaksmise aluseks kaadrikaitseväelase ametikohale määramise käskkiri. Ümberasumise
lõige 1 sätestab, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale teise paikkonda, kui sellega kaasneb ümberasumine (elukohavahetus), makstakse ühekordset hüvitist ja kompenseeritakse talle ümberasumisega seotud kulud Kaitseväe või Kaitseliidu eelarvest. Antud sättes on toodud kaks eeldust, mis peavad esinema selleks, et isikul tekiks õigus hüvitisele ja ümberasumisega seotud kulude kompenseerimisele: isik peab olema määratud ametikohale teise paikkonda; isik peab olema vahetanud oma elukohta seoses uuele ametikohale määramisega. Seega peab esinema põhjuslik seos uuele ametikohale määramise ja elukohavahetuse vahel. Ümberasumise hüvitise maksmist reguleerivatest sätetest ilmneb, et oluline on nii uue ja vana ametikoha vaheline seos kui ka uue ametikoha ja senise elukoha vaheline seos. Antud seisukohta on kinnitanud ka Kaitseministeerium 01.11.2010 kaitseväe juhatajale adresseeritud kirjas nr 1.1-22/
s ei ole sätestatud, et elukohavahetus peab toimuma kindla aja jooksul pärast ametikoha vahetumist. Kaebuse esitaja jõuab kaebuses järeldusele, et hüvitise saamiseks ei pea elukohavahetus toimuma kohe pärast uuele ametikohale nimetamist. Kaitsevägi nõustub väitega, et õigusaktides ei ole 4 sätestatud, millise aja jooksul alates uuele ametikohale määramisest peab toimuma isiku reaalne ümberasumine selleks, et isikul säiliks õigus hüvitisele. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et KVTS § 162 lõike 1 eesmärgiks ei ole kaadrikaitseväelasele tulu tekitamine, vaid uuele ametikohale määramisega kaasneva kahju hüvitamine, kui uues paikkonnas asuvale ametikohale määramine tingib isiku ümberasumise. Seega, kuivõrd õigusaktid antud juhul konkreetset tähtaega elukohavahetuseks ei sätesta, tuleb lähtuda mõistlikkuse printsiibist ning tuvastada põhjusliku seose olemasolu või selle puudumine isiku teises paikkonnas asuvale uuele ametikohale määramise ja tegeliku ümberasumise vahel. Kaitsevägi on seisukohal, et isiku määramine Paldiskis asuvalt ametikohalt Tallinnas asuvale ametikohale 03.12.2007 ei saanud olla isiku elukohavahetuse põhjuseks 06.01.
“ § 1 lg 1 (edaspidi kord) alusel, viimane kaotas kehtivuse 07.07.
s ei ole sätestatud, et elukohavahetus peab toimuma kindla aja jooksul pärast ametikoha vahetumist, mis on ka mõistetav, sest sobiva korteri leidmise aega ei ole võimalik ette näha. Kaebaja järeldab sellest, et hüvitise saamiseks ei pea elukohavahetus toimuma kohe pärast uuele ametikohale nimetamist, vastasel
l koheldakse isikuid ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kui kiiresti nad järgmisele ametikohale edasi määratakse. Kaebuse esitaja leiab, et eeldused ümberasumise hüvitise saamiseks ja sellega seotud kulude kompenseerimiseks on tema puhul täidetud. Kaebuse esitaja pöördus õigusliku selguse saamiseks õiguskantsleri poole, kes leidis, et M.V.ile tuleb maksta hüvitist ning kompenseerida ümberasumisega seotud kulud. Õiguskantsler edastas Kaitseväe Peastaabile 26.08.2010 ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks nr 7-4/100832/1005077, 6 milles väga põhjalikult analüüsis tekkinud probleemi ning andis sellele õigusliku hinnangu. Menetluse käigus pöördus õiguskantsler 19.05.2010 teabenõudega nr 7-4/100832/1003030 Kaitseväe Peastaabi poole ning 22.06.2010 teabenõudega nr 7-4/100832/1003032 kaitseministri poole. Õiguskantsler märgib, et avaldusalusel juhul on põhiküsimuseks see, kas avaldajale oleks tulnud maksta kulude kompensatsiooni ja hüvitist. Õiguskantsler leiab, et kulude katmise ning hüvitise maksmise eesmärgiks on katta võimalikud ümberasumisega kaasnevad otsesed kulud (nt kolimisvõi muud kulud) ning teisalt kompenseerida elukohavahetusest tingitud ebamugavusi ja ettenägematuid kulusid hüvitise maksmise näol. Õiguskantsler on seisukohal, et KVTS § 162 lg 1 eesmärgiks on üksnes ja ainult kompenseerida kulud ja maksta hüvitist juhul, kui uuele ametikohale määramine tingib elukohavahetuse, seega on ja saabki üksnes olla olulise tähtsusega uue ametikoha ja elukoha vaheline seos, mitte aga see, milline on uue ametikoha ja vana ametikoha vaheline paikkondlik erinevus. Kohtu seisukoht õigusnormi tõlgendamisel ühtib õiguskantsleri seisukohaga. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-i 41 „Hüvitus riigiametniku nimetamisel teises paikkonnas asuvale ametikohale“ tõlgendades asus Riigikohus oma lahendites seisukohale, et hüvitust on õigus saada üksnes elukoha vahetuse
l. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2009 otsuse nr 3-3-1-4809 punktis 12 märgib kohus järgmist: „/…/Kuna T. R.i suhtes kuulus kohaldamisele ATS § 41 ning asjakohane regulatsioon toona piirivalveteenistuse seaduses puudus, siis võrdleb kolleegium ATS § 41 ja kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 162. Kolleegium märgib, et avaliku teenistuse seadus ega kaitseväeteenistuse seadus, erinevalt PvTS §-st 46, ei näinud ette teise paikkonda üle viidud, kuid elukohta mitte vahetanud ametnikele igapäevaste sõidukulude hüvitamist. Kui võrrelda ATS § 41 ja KVTS § 162, siis annaks ebamõistliku tulemuse tõlgendus, mille järgi teise paikkonda üleviimisel tuleb ATS § 41 alusel maksta ühe kuu ametipalk ka siis, kui üleviimisega ei kaasne ametniku elukoha vahetus/…/“. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2009 otsuses nr 3-3-1-64-09 leiab kohus järgmist: „/…/Haldusasjas nr 3-3-1-48-09 asus kolleegium ATS § 41 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes nimetatud hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse
l (p.10)/…/ Kuna A. T. elukohta ei vahetanud, siis puudub tal õigus saada ATS §-s 41 sätestatud hüvitust (p. 11)/…/“. Õiguskantsler oma ettepanekus rikkumise kõrvaldamiseks Kaitseväe peastaabile märgib, et M.V. vabastati Paldiskis asuvalt ametikohalt ning määrati Tallinnas asuvale ametikohale, seejärel vabastati Tallinnas asuvalt ametikohalt ning määrati uuesti Tallinnas asuvale ametikohale, seejärel vabastati M.V. taaskord Tallinnas asuvalt ametikohalt ning määrati ametikohale Tallinnas asuvale ametikohale. Õiguskantsleri arvates siinkohal on oluline tähele panna, et Paldiskis asuvalt ametikohalt Tallinnas asuvale ametikohale või teistkordselt Tallinnas asuvale ametikohale määramisel ei olnud avaldajal võimalik mõistlikult eeldada, kui kauaks ta määratud ametikohal teenima peab. Nimelt ei olnud ametikohalt vabastamise ning ametikohale määramise käskkirjades märgitud, millise ajavahemiku jooksul avaldaja oleks pidanud määratud ametikohtadel teenima. Alles kolmandal määramisel sedastati ametikohalt vabastamise ja ametikohale määramise käskkirjas üheselt, et M.V. peab määratud ametikohal teenima ajavahemikul 13.04.2009-12.04.2012. M.V. koliski Paldiskist Tallinnasse 06.01.2010 ning 07.01.2010 esitas
Õiguskantsler on seisukohal, et kulude kompenseerimise ja hüvitise maksmise eesmärgiks on leevendada uuele ametikohale määramisest tingitud elukohavahetusega kaasnevaid otseseid ja kaudseid kulusid, mistõttu on vastuvõetamatu tõlgendada vastavat normi selliselt, et sellest tuleneks kaitseväelasele kohustus temast mittesõltuvatel tingimustel elukohta vahetada ehk teisisõnu ei tohi KVTS §-s 162 lg 1 ja
§-s 1 lg 1 sätestatut tõlgendada selliselt, et sellest tuleneb kaitseväelasele kohustus elukohta vahetada pärast esimest uuele ametikohale määramist või muidu jääb ta kulude kompensatsioonist ja hüvitisest ilma. Kohus on seisukohal, et õiguskantsler on seda õiguslikku olukorda õigesti tõlgendanud ning see ühtib ka kohtu arvamusega. Õiguskantsler nõustub vastustaja seisukohaga selles, et M.V.i
s ja ulatuses. Vabariigi Valitsuse 11.04.2001 määrusega nr 139, mis jõustus 01.06.2002 ning kehtis kuni 07.07.2011, võeti vastu „Kaadrikaitseväelase ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise kord“, mille § 1 lg 1 nägi ette, et kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale teise paikkonda, kui sellega kaasneb ümberasumine (elukohavahetus), makstakse ühekordset hüvitist ja kompenseeritakse talle ümberasumisega seotud kulud kaitseväe või Kaitseliidu eelarvest.
lg 1 kohaselt Kaitseväeteenistuse seaduse § 162 lõike 1 alusel maksti kaadrikaitseväelasele ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk uuel ametikohal.
Vabariigi Valitsuse 30.06.2011 määrusega nr 90 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 11.04.2001 määrus nr
lg 1 kohaselt kaadrikaitseväelase ümberasumiseks käesoleva määruse tähenduses loetakse kaadrikaitseväelase riigisisest elukohavahetust ühest paikkonnast teise seoses tema määramisega teises paikkonnas asuvale ametikohale. Kaadrikaitseväelase ümberasumine võib toimuda üksi või koos pereliikmega.
§-s 3 on sätestatud ümberasumisega seotud kulud ning §-s 4 ümberasumisega seotud ühekordne hüvitis.
sätestab ümberasumisega seotud kulu kompenseerimise ja ühekordse hüvitise taotlemise tingimused. Kohtu hinnangul õiguslik regulatsioon M.V.ile seoses tema määramisega ametikohale teise paikkonda Kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkirja nr 311P alusel ja sellest tuleneva elukohavahetusega (ümberasumisega) seaduses ettenähtud hüvitise väljamaksmise ja ümberasumisega seotud kulude kompenseerimise otsustamiseks on olemas. Käesoleva juhtumi puhul tuleb KVTS §-i 162 lg 1 vaadelda koostoimes
ga. Nende õigusnormide kohaldamise tingimuseks on elukohavahetus (nii vana kui uue
kohaselt). Käesolevas vaidluses M.V.i elukohavahetus on faktipõhine asjaolu, mille üle vaidlust ei ole. Ümberasumise vajadus Paldiskist Tallinnasse oli tingitud Kaitseväe juhataja 13.04.2009 käskkirjast nr 311-P, mille alusel kaebuse esitaja suunati tähtajaliselt edasise teenistuse jätkamiseks Kaitseressursside Ametisse ajaperioodiks 13.04.2009-12.04.2012, mis on piisavalt pikk aeg elukohavahetuse üle otsustamiseks. Eelnevad suunamised olid tähtajatud ning lühiajalised, eriti neist esimene suunamine, mis vältas ca 3,5 kuud. Selliseks lühikeseks ajaks elukohta vahetada ning kolida ühest linnast teise on ebamõistlik ning seda nõuda on alusetu. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kui määramisel puudub tähtaeg, tuleb eeldada, et tegemist on tähtajatu nimetamisega, mis omakorda on eelduseks pikaajalisele viibimisele ametikohal. Kohus nõustub siin õiguskantsleri seisukohaga, et M.V.il puudus korduvate tähtajatute nimetamiste
l selgus, kui kauaks ta määratud ametikohale teenima jääb. Tähtajatu võib tähendada nii pikaajalisust kui ühtlasi ka lühiajalisust ning sellisel juhul ei saa isik üheselt prognoosida suunamise ajalist kulgu. Samas kohus märgib, et esimene määramine oligi lühiajaline 8 ning kaebajal võis selle pinnalt kujuneda arvamus, et ka järgnevad määramised võivad olla lühiajalised. Ainult viimane määramine, mis oli tähtajaline ja ühtlasi ka pikaajaline, andis kaebajale veendumuse elukoha vahetamise vajadusest ning ta otsustas ümberasumise kasuks. Elukohavahetuse kasuks otsustamine ei ole hetkeemotsioon, see ei ole emotsionaalselt kerge otsus, mis tingib olulisi muudatusi inimese senises elukorralduses, võib tekitada ebamugavusi, planeerimata lisakulutusi jpm. Vaevalt et keegi hakkaks oma harjumuspärast elu ümber
ldama mingi lühema ajaperioodi pärast ning seda on ka ebamõistlik nõuda. M.V. käitus vastavalt situatsioonile ning temale ei saa midagi ette heita. Seadus ei sätesta mingit tähtaega ümberasumise (elukohavahetuse)
ldamiseks, seega ei saa isikult ka nõuda mingist konkreetsest tähtajast kinnipidamist elukohavahetuse otsustamisel. M.V. tegi seda mõistliku aja vältel peale seda, kui veendus määramise pikaajalisuses ning sellest tingitud elukoha vahetuse vajadusest, otsustades ümberasumise kasuks. M.V.i elukohavahetuse fakt on tõendatud ning sellega kaasnevate kulutuste kandmine samuti. Kohus nõustub kaebajaga, et kõik seadusest tulenevad tingimused on tema poolt täidetud, mida kinnitas oma õiguslikus analüüsis ka õiguskantsler, kellega kohus täielikult nõustub (kohtu ja õiguskantsleri seisukohad käsitletava probleemi osas ühtivad). Ka Riigikohus on oma eelviidatud kohtulahendites öelnud, et hüvitise maksmisel on määravaks isiku elukohavahetus, kui seda ei toimu, siis on hüvitise maksmine alusetu (nendes kohtukaasustes isikud elukohta ei vahetanud). Vastustaja väidab, et vaidlustatud kirja näol on tegemist haldusaktiga. Selline väide on kaebuse esitajale eksitav, mida ta kinnitab ka oma kaebuses, sest kiri kui selline ei ole haldusakt (kirja võib halduskohtus vaidlustada toiminguna) ning selles puudub ka vaidlustamisviide. Juhul, kui ametiasutus võtab isiku suhtes vastu sisulise keelduva otsuse, siis reeglina vormistatakse see haldusaktina, mille kohustuslikuks atribuudiks on vaidlustamisviide. Haldusakti vorm ja sisu peavad olema kooskõlas Haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetega. Käesoleval juhul vormistas vastustaja oma keelduva otsuse kirjana, millega eksitas kaebajat. See aga omakorda tõstatas tähtaja küsimuse, kuna kaebaja ei suutnud üheselt määratleda, kas ta peaks kirja toiminguna vaidlustama või selle sisu tõttu, mis sisaldas küll keelduvat otsust, kuid ei sisaldanud vaidlustamisviidet, haldusaktina vaidlustama. Kohus siinkohal märgib, et HKMS § 9 näeb ette erinevad vaidlustamise tähtajad haldusakti ja toimingu osas. Kohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks, tuues põhjendused 13.04.2011 kohtumääruses. Vaidlustatud kirjas, mis oma sisult on keelduv otsus, on ebapiisavalt põhjendatud hüvitise ja kompensatsiooni maksmisest keeldumist. Siinkohal kohus peab vajalikuks märkida, et keelduv otsus tuleb vormistada haldusaktina ning see peab nii vormiliselt kui sisuliselt vastama haldusaktile esitatavatele nõuetele ning olema kooskõlas HMS-s sätestatuga. Lisaks sellele esineb kirjas/haldusaktis ka faktiviga, nimelt seostab vastustaja kaebuse esitaja elukohavahetust
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.